Kaks aastat rõõmurulli. Sünnipäevapidu.

Nonii. Nüüd siis on see käes. Meie pere kõige pisem on saanud kaheseks, varsti saab ilmselt kakskümmend kaks. Sünnipäevapidu on peetud, jaanidki mööda saadetud. Paneks siis miskit siia kirja ka.

Alustame siis selle peatüki algusest.

Kui piigale peopaika otsisime ja erinevate kodukanti jäävate Loe edasi “Kaks aastat rõõmurulli. Sünnipäevapidu.”

Sünnipäevapidu Panda mängutoas

Ma olin pikalt kahevahel või pigem siiski üsna veendunud, et me piirdume Etheli sünnipäeva pidamisega kodus perekeskis. Üks on veel selline vanus, kus laps ise oma sünnipäevast aru ei saa ega hiljem seda ka õieti mäleta. Samuti ei ole ühene veel eriline koosmängija ega oskaks pidu sellisel määral nautida, kui seda teevad juba suuremad lapsed. Teiseks, kuna Ethel omale sünnipäevaks Eesti mõistes ikkagi suured pühad on valinud ja paljud linnast ära sõidavad või muid plaane teevad, siis ei oleks osanud ma rohket osavõttu eeldadagi. Samas pühade tõttu nädala võrra varem/hiljem pidada tundus ka kuidagi vale ja nii see perekeskne sünnipäev päevakorda jäigi. Siis aga hakkas üha enam sõpru uurima, et mis sünnipäeval teeme ja kus tähtsat päeva peame. Oleme ju ise ka paljudele laste sünnipäevadele kutsutud olnud ja teatavad ootused olid ilmselgelt olemas.

Mõned nädalad varem pidas samuti “juunibeebidest” väike Kasper oma esimest sünnipäeva mängutoas ja see pidu keeras minu senised mõtted pea peale. See sünna oli nii vahva, palju väikseid sõbrakesi koos ja mis peamine – oli näha, et ka nii väikestel lastel oli tõsiselt palju toimetamist ja rõõmu mängutoas. Läksin sünnipäevalt koju teatega, et ei, meie peame ka ikkagi sünnipäeva suuremalt koos teiste väikeste (ja suurte) sõpradega. Õnneks kiitis Indrek plaani heaks ja sai edasi hakata mõtlema.

Hakkasin erinevaid mängutube välja otsima ja lähemalt uurima. Peast käis läbi mõte, et olen oma asjaajamistega liiga viimasele minutile jäänud ja soovitud kohad on juba kindlasti juba broneeritud. Meie õnneks selgus peagi tõsiasi, et ilmselgelt on inimestel jaanipäevaks muud plaanid, kui mängutubades aega veeta ja 23. oli enamus kohtades täiesti vaba. Seega valikut oli. Mõningase eeltöö järel otsustasin Panda mängutoa kasuks. Selle kodulehekülg jättis meeldiva esmamulje, info oli kergesti leitav, pildigalerii rikkalik ja tundus, et tegevust võiks seal jaguda erinevas vanuses lastele. Samuti oli mu kriteeriumiks, et ruum oleks “ühetoaline”, et mängivad lapsed silma all nähtavad oleksid ja külalised mugavalt üksteisega suhelda saaksid. Panda mängutoas oli olemas ka mugav ja parajalt suur nurk täiskasvanutele, mis oli minu jaoks jällegi oluline, kuna kutsutud oli ka neid, kellel väikseid lapsi pole ja kes lihtsalt laua ümber aega veeta soovisid. Kööginurgas oli olemas kõik peamine sünnipäeva pidamiseks – kohvimasinad, külmkapp, serveerimisnõud, morsikannud jms, mis muutis lauakatmise mõnevõrra lihtsamaks. Tõsi, tagantjärele mõeldes oli ühekaupa kohvide tegemine küll üsna tüütu ja ajakulukas, aga hakkama saime. Ja ma pean eraldi välja tooma, kui väga mulle meeldisid sealsed teemakohased seinamaalingud. Kõik paistis olevat läbimõeldud ja tegi mu valiku üsna lihtsaks.

Ja ma ei pidanud pettuma. Mul oli siiralt hea meel näha, kui palju imelisi inimesi igapäevaselt meie ümber on. Kui palju vahvaid lapsi ja nende vanemaid meie ellu peale Etheli sündi märkamatult olemasolevatele juurde on tekkinud. Kui tähtis on perekond ja kui olulised on sõbrad. Kui palju abikäsi mu ümber on. Kui asjalikud ja tegusad on väikesed inimesed. Mängutuba ei küsi vanust – Etheli vanavanaisa soovis raudselt kohal olla ja see oli minu meelest eriti äge. Nii suurtel kui väikestel paistis tegevust jaguvat ja sünnipäev sai kenasti peetud. Peaaegu kõik, keda kutsusime, said kohale tulla, mis oli täitsa meeldivaks üllatuseks. Teid kõiki oli nii tore näha! Suur tänu ja kummardus kõigile asjaosalistele selle ilusa hommiku eest! Kui midagi kripeldama jäi, siis võibolla see, et selle lühikese aja jooksul ei jõudnud kõigiga päris niiii palju suhelda ja tähelepanu pöörata, kui oleks tahtnud, aga see vist on sellises olukorras paratamatu.

Tegin väikese meenutusretke sünnipäevast ka. Nagu ikka, siis mutrikese alt saab videole kvaliteeti juurde kruttida.

Peale pidu vajus varakult ärganud ja emmel tordi ja salati tegemisel abiks olnud päevakangelane unne ära… ikka selleks, et õhtuks taas värske olla. Sest pole ju jaanipäeva ilma lõkketule, grilli ja vahukommideta.
Jaanipäev

Panda Mängutoas on hetkel käimas ka kampaania, kus ühele suveperioodil sünnipäeva korraldanud õnnelikule tagastatakse kogu ürituse korraldamise tasu. Nii et kes suveks või muidu lapsele peopaika otsib siis… mina igatahes julgen soovitada.

Etheli 10. elukuu

10. kuuSättisin end arvuti taha, et siia mõned read Etheli järjekordse kuu täitumisest kirja panna, aga ei teagi millest alustada. Jälgin teda siin hetkel toimetamas ja mu peas on ainult üks küsimus: “Millal ta nii iseseisvaks juba sai???”. Muudkui käib, jutustab, katsub, võtab, viib, toob, teeb, toimetab, naerab, saadab mulle muige saatel eemalt rahuloleva pilgu ja genereerib oma mõtteid ja tegevusi lõbusalt edasi. Ta paistab oma lapse aruga nii teadlik olevat sellest, mida parasjagu teeb. Eks ole juba vanust ka muidugi ja peabki üha asjalikumaks muutuma, aga ma vist pole teda ammu niimoodi erapooletuna eemalt jälginud. Ikka mängime ja toimetame koos, jutustame ja laulame, räägime, mida parasjagu teeme ja mida järgmisena tegema hakkame. Pidevalt on ta mu tegevustesse kaasatud ja mina tema omadesse. Eks ole muidugi üksjagu seda aega ka, kui ta omaette mängib, sobrab oma mänguasjakastis, sorteerib esikus mütsi-kinda kasti või käib kappe-sahtleid lahti sikutamas (mu pesu sahtel on lemmik). Need on tegevused, mis teda üsna pikaks ajaks köidavad ja mulle natuke aega muudeks tegemisteks jätavad. Samal ajal peab ikkagi kõrv kikkis või pilk terav olema. Kui Indrek kodus on, siis saab ta issiga oma väikese inimese asju ajada ja mul on lootust väheke ka päris enda ajaks. Ühesõnaga, ma ju tegelikult kogu aeg ja iga päev näen, mida ta teeb ja mida oskab ning iga jumala päev ma rõõmustan tema olemasolu üle täpselt sellisena, nagu ta on, kuid sellegi poolest hetkeks rollist välja tulles ja lihtsalt eemalt v a a d a t e s… oli praegu kuidagi teistsugune tunne. Selline heldinud uhke tunne. Ja siis samas kogu selle “suure” iseseisvuse keskel on ta ikkagi alles üks pisike pidevat hellust, õrnust ja lähedust vajav tegelane, kes palju kaisus ja süles olla armastab. Kõik paistab tasakaalus olevat. Meie väike inimene.

Käisime eile arstil kontrollis ka. Kaalu on 10,2 kg, pikkust 77 cm ja mütsimõõduks 46 cm. Hambaid on kuuga juures üks ehk kokku kena 7.

10. kuud.2
Harjutab poosetamist. Ei saa ju mitte lõbus olla, kui sul on lilleõis…isegi, kui selle kõik kroonlehed on juba ära sikutatud 😀

Ämm andis hiljuti Ethelile portsu väga mõnusaid kõvade lehekülgedega lasteraamatuid, mida Etsule väga lapata meeldib. Näitab muudkui näpuga seal erinevatele piltidele ja mina siis öelgu talle, mis seal kõik on. Üldse on ta palju näpuga igale poole osutama hakanud. Tundub, et hetkel on aktiivne sõnavara omandamine käsil ja huvi selle vastu suur. Ise ta veel palju sõnu ei ütle (piirdub oma aitähhi, emme, anna ja muu pudikeelega), aga kui küsida, kus on lamp, pall, kass, kiik, kell, issi või emme, siis oskab näpu ja pilguga näidata küll. Vahepeal on naljakas, kuidas ta näpp püsti lakke vaatab ja ootab, et keegi talle “lamp” ütleks. Siis teeb seepeale rahuloleva näo pähe, justkui “tubli, issi, sa teadsidki, et see on lamp” ja läheb oma muude toimetustega edasi. Lisaks raamatute uurimisele kuulub hetkel Etsu igapäeva ka kiikumine, mis talle samuti väga meeldib. Kuna kiik on meil köögi juures, siis sätin tavaliselt kiikumise söögitegemise aega, siis saab kaks kärbest ühe hoobiga lõbusalt tehtud. Kui ta parasjagu ei kiigu, aga mina näiteks köögis süüa teen, siis on tal tulnud uus komme mu jalgu vahepeal kallistamas käia ja kui sõõm lähedust on jälle käes, siis edasi mängima minna. Üks selle kuu uus oskus on veel ka plaksutamine, mis talle hetkel palju lõbu pakub. No ja huultega puristamine.

IMG_3999
Kui lõbusad kiikumise kilked äkki üsna tasaseks jäid.

Nüüdseks on Ethel juba poolteist kuud iseseisvalt ringi tatsanud ja selles üsna vilunud. Ka jalanõudega astumine hakkab harjutamise tulemusena edenema, mis alguses tundus raske. Nüüd, kus talvekombekas on jope vastu vahetatud, on kogu see riietamise majandus välja minnes nii palju kergem ja ka Ethel ise näib õhema riietusega end paremini tundvat. Ilusate ilmadega oleme senisest rohkem välja ka jõudnud. Isegi selleaastane esimene grill väljas on tehtud ja esimesed turumaasikad ära maitstud. Palju oleme viimasel ajal oma lasteaiasõbrakestele ka külla sattunud.
oues

Ahjaa, ma oleksin peaaegu unustanud, et vahepeal tekkis Etsule huule rullimise komme ka. Ma mõtlen seda ülimega kurba nägu, mis on samas niii armas. Alguses tegi ta seda ikka asja pärast, aga mingist hetkest sai aru, et sellega on päris hea kõigi tähelepanu saada, kuna on ju võimatu, et keegi sellise näo peale ei reageeriks stiilis “ossanunnu, mis juhtus, tibukene, musi-kalli-pai-sülle”. Nii hakkaski ta omale täitsa suvalisel hetkel seda kurba kutsikanägu ette manama ja pilguga otsima, et keegi sellele reageeriks. Ise hakkas tähelepanu saades hoopis täiega itsitama ja nii see kordus mitu korda järjest. Kuigi öeldake, et alla aastased lapsed ei oska veel manipuleerida, siis no sinna alla ma selle ikkagi liigitaksin. Paar päeva olid sellised, kus ta IGA asja peale seda nägu tegi ja näiliselt maailma suurimat hädalist mängis, ehkki kõik hästi oli. Nii me otsustasime, et kuigi nunnumeeter on põhjas, siis mingit ekstra tähelepanu ta selle näoga enam meilt ei saa (ilma suu rullimiseta muidugi sai) ja nii lõpetas ta selle tegevuse üsna kiirelt ära.

moss
Väike nunnu mossitaja. Tegelikult uus avastatud oskus, mida jõudsalt rakendama asuti 😀

14. aprillil käisime Alberti ja Elvi pulmas. Etteruttavalt võin öelda, et see oli niii armas pulm! Etheli jaoks oli see juba teine pulmakülastus. Palju jõudnud oma lühikese ea kohta, ma ütleks. Ma olin tegelikult kuni pulmapäeva hommikuni kahtleval seisukohal, kas võtta Ethel üldse kaasa või jätta koju. Kuna pidu algas alles õhtupoolikul, siis oli ju teada, et lõpuni ta seal vastu kindlasti ei peaks, samas päris kõrvale teda kogu sellest üritusest jätta ka ei… raatsinud. Kutset saades oli meile veel rõhutatud, et lapsed on oodatud ja sinna on neid mitmeid tulemas. Nii saigi tehtud tagantjärele mõeldes väga õige otsus, et Ethel võtta kaasa pidu kaema ja väsimuse ilmnemisel ema talle järgi kutsuda. Tegemist oli praktiliselt vene pulmaga ja poolest pulmaisa jutust me aru ei saanud, aga sellegipoolest meile Indrekuga ikkagi ülivõrdes meeldis. Kõik oli nii pidulik, pingevaba, sõbralik, ELAV. Kui kusagil hakkas pihta mõni mäng või tegevus, siis sekundiga olid KÕIK laudade tagant püsti ja kaasa löömas. Eestlastele on kombeks ikka ennast kuidagi tagasi hoida, utsitamise saatel venima hakata või tegevustest kõrvale hiilida ja lihtsalt pealtvaatajaks jääda. Seal sellist asja ei näinud kordagi. Püüdsime siis meiegi oma eestlaste lauas mitte neile alla jääda ;). Ethel pidas ennast ka väga eeskujulikult üleval ja näis kogu seda melu nautivat. Tuju oli hea, nõksutas muusika peale puusi, lippas ringi, leppis kõikide nunnutajatega ja kui väsimusest süles lõpuks üsna rahulikuks jäi, siis oli selge, et aeg on tal koju minna ja emme-issi kahekesi pidutsema jätta, ihii. Vann, magamapanek, kõik oli läinud vanaemaga ladusalt ja öösel koju jõudes valitses täielik vaikus :). See oli ka esimene kord siiani, kui Ethel kellegi teisega ööunne jäi.

Albert ja Elvi
Palju õnne ja armastust noorpaarile ning meie tänud, et saime neist kaunitest hetkedest osa!

Lõpetuseks veel mõned pildid.

Menüü
Vend saatis meid välja sööma. Etsu piilus igaks juhuks, äkki menüü all on veel paremaid pakkumisi.
IMG_0133
Venna (onu) sünnipäeva tähistamas.
IMG_4472
Põhimõtteliselt sõimerühm ratastel. Vabu kohti veel rühmas on. Kes magab viimasena, magab… sõbra valvsa pilgu all. Japarto mullivahvli sain see päev lõpuks ära maitsta. Ah, see oli liiga hea.

IMG_1070

IMG_0121
Juunikate kokkutulekul rallimas. Sellest teen vist eraldi postituse varsti.

Nii me siin driftime aina kevade ja soojemate ilmade poole. Tahaks juba suvele tervituseks lehvitada. Ethel juba natuke oskab käega lehvitades tsau tsau teha. Naljakas mõelda, et varsti on see muhe tegelane juba terve aastakese meie seltsis olnud. Kool juba paistab pmst.

Indreku sünnipäeva surprise

Istusime Indreku sünnipäeval jälle perekeskis maha, nagu ikka kombeks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikemalt kirjutada, vaid üllatusest, mis teda peale seda ees ootas, kuna minu arust oli see nii äge ja ma polnud varem sellisest asjast kuulnudki. Ei tea, kus kivi all ma elanud olen.

Indrek teadis vaid, et kusagile teda õhtul peale sünnat viiakse, aga polnud aimugi kuhu. Uuris minult ka mitu korda, et raudselt mina tean ja et ma ikka välja räägiksin, aga tõepoolest ma ka ei teadnud. Puhtalt Triinu ja Jossi orgunnitud värk. Aga jube äge mõte.

Ühesõnaga sai ta neilt siis sünnipäevakaardi, mille vahel oli SlingShot ticket kahele. Indrek vist umbes isegi teadis, mida see endast kujutab, aga enamus meist mitte ja seepärast otsustasime selgema pildi saamiseks Youtube’ist videoid vaadata. Põhimõtteliselt istud mingi palli sisse, mis trosside vahel mega hooga õhku lendab ja vabalangemisega alla kukub ning kõõlud seal sees siis mõnda aega. Aga milleks siis vaadata tavalisi videoid, kui võib feile vaadata, nt seda. Peale selle video nägemist olin mina küll veendunud, et jätan selle toreda asja heaga vahele ja tundsin sisimas (kõrgust kartvale!!!) Indrekule kaasa :D. Joss oli hea meelega nõus ise Indrekule seltsi minema. Good luck!

Mul käis endal kõhust läbi, kui nad üles lendasid. Ma ei taha teada, mis tunne siis veel seal sees olla oli. Kõrgus mulle meeldib, aga selline äkiline õhkutõus ja kukkumine pigem mitte. Indrek väitis, et kingib mulle varsti benji-hüppe, aga no thanks. Mul mingi lapsepõlvetrauma sellega, kui pealt nägin, kuidas üks naine benjit hüppas ja tal ninast verd purskas.

Aga varsti on mind ennast ka üks äge adrenaliinirohke (loodetavasti) asi ees ootamas, kuid sellest juba teine kord.

Vahvat ja edukat uut eluaastat sulle, kallis!