Meie käisime täna Etheliga Nukuteatris ja see polnud meil teps mitte esimene kord. Hoopis teine ning ka kolmas kord on meid juba aprillis ees ootamas. Tänud ämmale, kes kõik need piletid Etsule kinkis!
Etheli pisikese elu esimene teatrikülastus oli jaanuaris, kui käisime vaatamas etendust “Päike läheb puhkusele“. Ma ei seadnud tol korral väga kõrgeid ootusi, kuna mul polnud aimugi, kas ja kuidas suudab üks 1a7k vanune laps 45 minutit 3-10 aastastele mõeldud etendust paigal püsides jälgida. Lootsin parimat ning andsin etendusele võimaluse. Valisin igaks juhuks Etheliga servapealse istekoha, juhuks kui päris lõpuni näidendit vaadata ei peaks õnnestuma.
Tegemist oli Taavi Tõnissoni lavastusega, kus lühidalt öeldes päike tüdines ära olemast vahetpidamata kõikide jaoks särav ja kasulik, ilma, et keegi oma tänulikkust selle eest välja oleks näidanud. Unustatakse ju tihti hinnata seda, mis meie jaoks igapäevaselt nii loomulik tundub, ehkki me tegelikult ilma selleta elu ette ei kujutagi. Nii otsustas ka päike oma igapäevasest tööst loobuda ja minna hoopis Maa peale kollase kassina. Ta sattus elama ühe armsa tüdrukutirtsu juurde, neist kahest said südamesõbrad. Kuid ilma Päikeseta on ju pea võimatu elada, on pime ja külm. Väike tüdrukutirts jäi haigeks ja nii ei jäänudki Päikesel muud üle, kui tagasi taevasse minna, et sealt oma uue sõbra eest edasi hoolitseda. Nad mõlemad olid üksteise jaoks olemas, üksteisele vajalikud ja ei peljanud seda ka välja näidata. Lõpp hea, kõik hea.
Enne etenduse algust tutvustati lastele, kus asub valgustaja (vilgutas tuledega), kus helimees (mängis heliga), kus lavastaja (lehvitas otse meie kõrvalt). Etenduse ajal oli saal väga pime, mis mind natuke isegi üllatas, sest enamasti jäetakse nii väikeste laste puhul õrn valgus siiski põlema, kuid eks jah, kui pole päikest, siis ei saa ka saalis valgust olla. Õnneks Ethelit ei tundunud see üldse häirivat, seega polnud vahet. Mõni laps küll alguses pelgas veidi, kuid peagi imes etendus nendegi tähelepanu endasse ja polnud hullu. Näitlejaid oli laval viis, kes kõik olid liikuvad ja tantsulised, et laste tähelepanu köita. Kasutatud oli paljusid huvitavaid lavastuselemente, varjuteatrit, häälitsusi, mänge valguse ja taskulampidega. Kollane kass võitis koheselt Etheli südame – selle väljailmudes hõikas Ethel nii südamest üle kogu saali “kasss”, et selle peale meie kõrval istunud lavastaja omakorda häälekalt muigama hakkas. Ülejäänud etenduse aja jälgis Ethel kassi tegevust nii pingsalt, et vaevu üldse liigutas end. Etendus oli kaasahaarav nii väikestele kui suurtele ja aeg läks ludinal. Mina sain hingerahu, et ka nii väikese lapsega võib vabalt juba teatris käia ja häid sõnu saime ka meie kõrval istunud lavastajalt, kes väikest ja viksi teatrikülastajat kiitis. Tõepoolest, Ethel oli ilmselt üks noorimatest seal.
Täna ootas meid ees juba teine Nukuteatri külastus ja vaadatavaks etenduseks oli “Kodud“. Etendus kestis 30 minutit ja oli mõeldud kirjelduse järgi 3-5 aastastele lastele. Sel korral haarasin viimasel hetkel oma ema kampa, kuna Indrek läks bändiga plaati salvestama ja pileteid oli ostetud 3. Pean ütlema, et sellest etendusest saadud emotsioon oli VA-PUS-TAV! Seekord oli tegemist nukuetendusega. Saime head kohad teises reas, mis oli ideaalne. Preilna jälgis tervet etendust viksilt ja kaasaelavalt, loodetavasti sai natuke toimuvast aru ka. Sisu oli lihtne – varblane leidis valgete täppidega sinise tassi, mille omanikku ta otsima hakkas ja selle käigus pulli tehes erinevad kodud läbi käis. Lapsed said teada, et varese koduks on pesa, karul koobas, rebane elab urus, mesilased tarus, aialilled aias ning inimesed majades. Pisikestele väga hea tükk.
Kuid mis minu jaoks selle niigi hea tüki vapustavaks elamuseks muutis, oli hoopis see, mis etendusele järgnes. Näitlejad tutvustasid ka enda “kodu” ehk sirmidetagust elu. Demonstreeriti, kuidas nukud tegelikult seal taga liiguvad, lapsed said ise proovida ja katsuda näidendis osalenud loomi. Näitlejad suhtlesid muhedalt kõikide laste ja nende vanematega, kutsusid pilte tegema. Lausa lust oli vaadata. Iga lapse soovide jaoks jätkus kannatust, kedagi ei kiirustatud tagant, kõik oli nii vahetu. Kui näiteks mõni laps kohe alguses ei julgenud varest katsuda, kuid hiljem seda ikkagi soovis, siis ei pidanud keegi paljuks veel ja veel samu loomakesi nähtavale tuua. Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert – ausalt, see soojus ja positiivsus, mida endast kiirgasite, tekitas sõnuseletamatult hea tunde ja tahte ikka uuesti ja uuesti pere pisematega tagasi tulla. Aitäh! Aprillis vaatame “Pesamunad” samuti ära.
Kuna teatrikohviku järts oli peale etendust mega pikk, siis käisime läbi hoopis Pagaripoiste kohvikust, et teatriskäigule mõnus punkt panna. Kojujõudes tegi piiga oma lõunaune ning peale ärkamist vaatasime üheskoos tänaseid teatriskäigust tehtud pilte. Selle käigus panime taas sõnadesse kogu meie hommikupooliku ning kirjeldasime, mida ühel või teisel pildil kujutatud oli. Selline vahetu tagantjärgi tehtud analüüs on lapse jaoks minu meelest väga arendav, samuti tuleb keele arengule kindlasti kasuks. Ka Ethel ise oskas päris palju kaasa rääkida ning välja tuua sõnu, mida piltidel küll näha polnud, kuid teatrietenduses sama stseeni juures tõepoolest olemas olid. Järelikult pani ikka päris hoolega seal tähele ja oskas seoseid luua. Neid pilte uuesti vaadates meenub ehedalt kogu see tore hommikupoolik. Vahva oli juba kas või see, kuidas kõik näitlejad äkitselt mulle kaamera ees lõbusalt poseerima hakkasid… sest miks mitte. Tore, kui inimesed on ameti peal, mis neile tõesti vapustavalt hästi sobib ja läbi mille neil teistele nii palju head edasi anda on.
