Väike paberilipik

Seadsin mina eelmisel nädalal sammud postkontorisse, kus mind paar pakki ootasid. Oli tööpäeva lõpp, seega panin oma vaimu valmis kõige hullemaks. Olles mõned päevad varemgi postkontoris käinud, teadsin juba ette, milline kaos ja hullumaja seal pühade eel valitsemas on. Sellegipoolest haarasin lapse käekõrvale ja võtsin selle käigu ette.

Postkontorile lähenedes nägin juba eemalt, kuidas järjekord MITMEKÜMNE inimesega uksevahelt välja ulatus. Sammusin ka mina neist läbi, et masinast omale järjekorranumber võtta. Ma olen end viimastel kordadel postkontori järjekorras seistes sellega lõbustanud, et jälgin saabuvate inimeste näoilmeid, kui nad oma numbri võtavad. Ärme unusta, et jutt käib siin pikkadest järjekordadest. Mõni võtab numbri, silmitseb seda ja suundub nagu vana rahu ise sellega kusagile eemale oma korda ootama. Mõni võtab numbri ja teeb aega parajaks kalendreid sirvides, mõni läheb kõrvalpoodidesse aega parajaks tegema. Kõige huvitavamad vaatamisväärsused on aga hoopis need, kes oma nördimust oluliselt varjata ei suuda. Nad saavad oma lipiku, vaatavad seda, heidavad pilgu seinatabloole, teevad kiired rehkendused ning juba tabangi ma nende näoilmest, kuidas mõttes kõige ropumaid sõnu ritta manatakse, kahetsedes, et üldse siia tuldud sai.

Aga tol korral sain oma numbri. VAID 42 inimest oodata. Pole hullu, ma olin selleks ju valmis. Äkitselt astus minu juurde üks naisterahvas, ulatas paberilipiku ja palus mul oma number endale võtta, et ma ei peaks nii kaua ootama. Ma olin veidi kohmetu ootamatust olukorrast ja tuli pähe vaid küsida, et “eeee, kas te siis ise ei soovigi enam?” Mu esimene kujutluspilt oli, kuidas ta on siin juba mitukümmend minutit oodanud ja nüüd on kopa ette visanud ning otsustanud lahkuda. Teine mõte oli, et miks ta just minu oli otsustanud välja valida. “Ei ei, mul on ka omal number, lihtsalt mulle anti samuti enne varasem number ja ma annaks enda eelmise omakorda teile edasi”. “Olgu… aitäh, väga armas teist”, suutsin ma vaid öelda ja võtsin numbri vastu. Kui minu äsja võetud numbriga oli 42 inimest oodata, siis tema pakutud numbriga vaid 11. Käisin kiirelt kõrvalt apteegist läbi paari vajalikku asja ostmas. Muide, nohuplaastrid on geniaalne leiutis. Toimivad väga efektiivselt ja nii mugav lastega kasutada – kinnine nina lahti nagu naksti. Igal juhul sammusin ma apteegist tagasi postkontori suunas ja kohale jõudes lõi täpselt minu number ette. Mul piisas vaid ühtlase sammuga, kordagi peatumata, suunduda teenindaja juurde. Sain oma pakid kätte ja teel autoni mõtlesin ma kogu aja, et issand kui kahju, et ma seda naist enam ei kohanud. Vaadates neid morne nägusid, kes sinna tüdinenult veel edasi seisma jäid, tekkis mul tunne, et äkki ma ei andnud oma tänulikust piisavalt edasi. Et ta ei tea, kui hea meel mul päriselt ka tema pisikese teo üle oli. Ning et ta just minu kõikide seast välja valis. Ma julgen pakkuda, et ma võitsin ajaliselt vähemalt 30-40 minutit. Ma poetasin ära tulles oma võetud numbri samuti ühele prouale. Ta naeratas ja ütles küllaltki kohmetult segaduses olles aitäh. Ma loodan, et see number muutis ka tema õhtu vähekenegi meeldivamaks ja lühendas ootamise aega. Täiesti tundmatu inimene kinkis mulle umbes pool tundi õhtust vaba aega oma perekonnaga, selle asemel, et järjekorras aega surnuks lüüa. Eriti veel lapsega, kes tõenäoliselt selle aja peale väsimusest ja palavusest üsna tüdinenud oleks. Mulle tundus tol hetkel ajavõit kui lotovõit ja see andis mulle nii palju energiat juurde. Nagu oleks Vip-pääsme oma pakkide kättesaamiseks saanud.

Nii väike ja tühine asi, aga ma olin nii heldinud sellisest asjade käigust ja samuti siirast naeratusest, mis tolle naise näost vastu vaatas, kui ta mulle oma numbri ulatas. Väikese paberilipiku. See pani mind taas mõtlema, kui suur mõju võib olla pisiasjadel, kui oluline on teisi märgata ja aidata ning kui palju me saaks väikeste asjadega ära teha.

Ma leidsin täna taskust selle lipiku ja kuna selle toreda naise naeratusest pakatav positiivsus minus seda lipikut nähes siiani nii häid tundeid tekitas, siis tahtsingi selle siia kirja panna. Ka iseendale meelespeaks rohkem märgata ja aidata.
lipik 1 (2)