Täpilised jõulud

Päev enne jõule märkasin Etheli rinnaesisel üht punast täpikest, mida küll korra uurisin, kuid suuremat tähelepanu sellele ei pööranud, sest no täpp on täpp. Õhtul Kristenile õnne soovima minnes ilmus kulmule teine pisike täpike. Triin tegi veel nalja, et Etsul puberteet käes ja punnid juba näos. Selleks hetkeks oli esimene punnike juba suuremaks muutunud ning õhtu jooksul hakkas riburadapidi (ma ütleks, et koguni silmnähtavalt) täpikesi juuksepiirile, põsele, kõrva taha, mõni ka kõhule ja seljale juurde tekkima. Palavikukest oli samuti 38 kanti ja eks olemine pigem selline kehvake. Minu kahtlused said kinnitust – lapsel tuulerõuged. Nii et kõik, kellega lähiajal kokku puutusime ja kellel tuulerõuged veel põdemata, siis olge teavitatud!

Hommikul käisin apteegis ja ostsin tuulerõugetele mõeldud vahtu, mis jahutama ja sügelust leevendama peaks. Mul oli päris hea meel, et enam briljantrohelisega jändama ei pea, samas natuke kahju ka, sest kellel meil poleks endast lapsepõlvest pärit rohetäpilist fotot. Kuid pildi nimel küll rohelise teed minna ei söandanud. Tore, et nüüdseks alternatiive on ja selle vahu pealemäärimine Ethelile igatahes meeldis, lasi minul panna ning määris innukalt samal ajal ka ise. Ju siis pakkus tõesti kohest leevendust. Lõunal tegi Ethel pika une ning õhtul läksime Keilasse Etheli vanavanemate juurde jõuluõhtule. Sealsed tuulerõugeid ei peljanud, pigem kartsid, et äkki me ei tulegi. Kui tavaliselt käime pühade ajal ka Keila kirikust läbi, siis sel korral jätsime selle vahele ja sättisime end mõnusalt kamina ette ja peolaua taha. Ethel oli küllaltki heas meeleolus, kuid eks tõbi andis end ka mingil määral tunda. Võtsime rahulikult.

12
Neljas päev võitlust tuulerõugetega, õnneks mitte tuuleveskitega. Hullem möödas ja teel võiduka paranemise poole.

Keilas pole jõuluõhtuid ilma jõuluvanata. Kahju ainult, et paps jälle just sellel hetkel sauna puid alla panema läks, jäi taas kogu lõbust ilma. Eelmisel aastal oli mingi kõhuprobleem, istus peldikus teine sel ajal kui jõulumees külas käis. Kahju kohe, üldse ei vea teisel. Kuid jõulumees oli taas tasemel, sel aastal koguni kitarriga ja puha.

Päkapikud ja jõulumees on sel aastal kohe eriti helded meie vastu olnud. Pidime ju jõule sel korral rahulikult võtma, ikka läks lappesse. Aga iga viimse kui kingituse üle oli mul üli hea meel, kõik oli asjalik ja läbimõeldud, isiklikke soove arvestav. Ei ühtki mõttetut vidinat. Eks olid asjad eelnevalt ka läbi arutatud ja kõikidel ettepanekud letti laotud.

Ethel sai omale jõuludeks mänguköögi, potid-pannid, kelgu, digitaalse jutupliiatsi, baby born nuku, jalutava/haukuva koera, veel mõne mänguasja, pusle ja õngega kalapüüdmismängu. Ma rääkisin Indrekule, kuidas ma kogu lapsepõlve omale baby born nukku igatsesin, siiani elan ilma. Täpselt sama ütles teine Triin oma lapsepõlve kohta. Ja nüüd see väike, kõigest üheaastane põnn, saab omale toimetamiseks selle ja rohkemgi veel. Veab mõnel. Või tegelt… ei teagi kumb meist siis hetkel seda rohkemsaada ihaldas :D.

Mind ootasid kingikotis lõhnaõli, kaamera statiiv, sokid-kindad-riidest poekott, valgehallitusjuust koos juustumoosi ja küpsistega, karafin spets jääkuubikuhoidjaga, paar ilutoodet ja kirsiks tordil GoPro kaamera koos mõningate lisadega. Olen vist hea laps küll sel aastal olnud. Piinlik lausa. Aga ma olen niii häppi absoluutselt iga oma saadud kingi üle. Ülekõige muidugi selle kirsikese :D. Kuid moos juustule on midagi, mida ma iial varem maitsenud pole, aga kõlab väga huvitavalt, proovin varsti ära. Ma olen tohutu juustusõber, kes veel ei teadnud! Aga jah. Kõik kingitused 5+, tänud kõigile (L).

Indrekut ootasid kingikotis väline helikaart, Raspberry Pi 3 Starter Pack, iFixit elektroonika tööriistakomplekt, lõhnaõli, tšillikastmeid ja ilmselt veel miskit, mis mul hetkega ei meenu. Igal juhul taas asjad, millele ta oli soovi avaldanud ja mis kindlasti asja ette läinud.

Kokkuvõttes on olnud tõeliselt mõnusad, rahulikud ja perekesksed jõulud. Isegi kuusepuu on veel täies ilus ega ole oma okkaid maha pildunud, nagu eelmisel aastal umbes nädalaga juhtus. Vandusin endale, et ma ei too enam eal kuuske tuppa, kuna lihtsalt nii kahju oli sellest kuusest, mis hetkega teadmata põhjusel ära kuivas ja terve elamine pealekauba kuuseokkaid täis oli. Kuid Indrek võttis kätte ja marssis siiski ka sel aastal kuusega koju ja no mis sa ära teed, mõnus lõhn ja jõulutunne olid sedamaid toas ja silmale ka ilus vaadata :).

 

Ehkki tuulerõugete tõttu jäi meil planeeritud Lotte jõulumaa külastus ära, siis tegelikult on mul hea meel, et Ethel need praegu põetud saab ja sellega loodetavasti siis ühel pool on. Paistab üsna ideaalne vanus põdemiseks. Vanavanaema juurde pole pühade ajal veel kahjuks jõudnud, ei julgenud tuulekate tõttu minna, mine tea, äkki vanainimese immuunsus pole enam see mis muidu ja pole tarvis riskida.

Kuid mis eriti hea…homme sõidame taas kolmeks päevaks Rakvere Spaasse ning tagasi jõudes võib juba aasta ärasaatmisele mõtlema hakata. Äkki seal saab GoPro’ga vees filmimise ka ära proovida. Samas mida mul seal vee all ja peal üldse filmida on, kui isegi me väike kalake basseini ei saa. Eks näis kas ja mis. Igal juhul ootan seda minipuhkust täiega, eriti pärast kahte magamata ööd täpilise lapsega. Olen vist ideaalselt magava lapsega ära hellitatud ja unetud ööd mõjuvad rängemalt kui peaks :D.
8

Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)

Etheli esimene fotoshoot Mallukaga

Kuni Etheli sünnini ei olnud ma kindlalt veel otsustanud, et kas ja millal me beebiga esimest korda pildistama läheme. Varem ma mõtlesin, et ta on ju peale sündi nii pisike ja habras ning millal me üldse oleme valmis kusagile temaga uksest välja astuma. Kuid kui ta sündinud oli, siis ma olin veendunud, et ta on maailma kõige armsam beebi ja nii tilluke ning mind valdas lausa hirm, et ta kasvab iga sekundiga aina suuremaks ja ta nägu ja ilmed muutuvad märgatavalt juba iga päevaga ja kuidas saab nii olla, et ma teda kohe kohe pildistada ei lase. Ta ei ole ju kunagi enam sama pisike kui praegu ja loomulikult ma tahan teda piltidelt veel kaua nii tillukesena imetleda. Eeldatavasti tahaks ta ka ise kunagi normaalse kvaliteediga piltide pealt näha, milline armas nunnupall ta sündides oli.

No ja nii ma kirjutasingi Mariannile, kes oli meie beebsut lahkelt valmis pildistama. Algselt leppisime kokku kolmapäeva, kuid siis lükkus see siiski reede peale – päevale, kui Ethel oli täpselt nädal aega noor.

Malluka juures pildistamas oli täitsa mõnus. Koheselt oli selline vaba õhkkond ja no armsamat vaatepilti ei saagi ühelegi emale olla, kui oma tutikat eriti nunnus olekus kaamera ees kõige magusamat und nautimas näha. Kuniks muidugi uni otsa sai ja nälg kimbutama hakkas. Aga ega siis midagi. Kõht täis ja edasi nunnumeeter põhja. Mariann oli beebiga nii õrn ja armas, hoidis nagu omaenda lapsukest. Minu meelest saime küll täitsa vahvad pildid.

Ilmselgelt olid peale sünnitust mul mõtted ainult beebi peal ja sellest tulenevalt “unustasin” ma mõelda sellele, et tahaks ise ka beebiga koos pilte ja ma võiksin ju ka nendel piltidel inimese moodi välja näha, aga ei :D. Ilmselgelt polnud ma kuidagi iseennast pildistamiseks ette valmistanud. Palju tahetud äsja sünnitanud inimese käest vist :D. Olin veetnud eelneva öö oma tutikat magavat beebit imetledes, mis garanteeris mulle maksimaalse padjaka näo varahommikusel pildistamisel. Mu juuksevärv oli välja kasvanud. Riided…noh, oleks saanud ka paremad valida, kui need esimesena kapist pihku jäävad. Ehk siis ise nägin ma välja õudukas, aga vähemalt beebi oli armas. Siin siis mõned Marianni tehtud pildid.

Ja natuke telgitaguseid pilte ka.

No on ikka üks ütlemata vahva mega armas beebi meil (L). Ja tänud Mariannile!!