Lapsesuu ehk “Ethel, mul on tuleviku-Sinule ka mõned read…”

…. et Sul oleks kunagi õhkõrna aimu, milline Sa kaheseks saades olid.

Oled jätkuvalt meile üks väike maruvahva tegelane, kelle isiksus ja iseloom muudkui ennast ilmutamas on. Oled vahel parajalt kange juurikas, kuid samas enamuse ajast õnneks mõistlik, arukas ja võib isegi öelda et Loe edasi “Lapsesuu ehk “Ethel, mul on tuleviku-Sinule ka mõned read…””

Need 2 nädalat. Siilid ja muud loomad

Indrek on viimased 12 päeva Siilil õppusel olnud. Töö kohustab ja “iga okas loeb”. Nõnda tuli meil Etsuga need kaks nädalat issi ja meheta läbi ajada. Üsna pikk aeg, aga ei tundunud just ületamatu, arvestades, et ligi 15 000 perekonda veel oma mehe, isa või poja metsa saatnud olid (mõned naisterahvad ka sekka). Paar korda päevas saime ikka mõne lause ja pildi omavahel vahetada. Siiski, kui väga ma ka ei üritanud, hakkas mingil hetkel ihuüksi lapsevanemaks olemine väsimuse näol korralikult tunda andma. Eks ma olin selle olukorra ise ka tekitanud. Terve päeva lapsega hõivatud olles hakkasin oma isiklikku aega Etsu ööune arvelt võtma, selle asemel, et samuti magama minna. Ega tips siis hommikul mõtle, et emps õhtul kaua üleval oli ja nüüd rahus põõnata tahaks. Egas midagi, tuli end varakult jalule ajada. Pealegi oli Kätlin vahepeal linnas praktikal ja seni meie juures öömajal ning nagu arvata oli, siis jätkus ju juttu hiliste õhtutundideni. Väärt seltskond trumpas seekord väsimuse üle.

Inimene õpib oma vigadest (isegi mina :D) ja teise nädala alguseks oli selge, et kui õhtuti varem magama minna, siis on päeval ka täitsa inimese tunne funktsioneerida. Samuti oli välja kujunemas kuidagi see üksi hakkamasaamise rutiin. Eks asjatamist oli palju ja lisaks kõigele muule oli just nüüd tarvis autol rehvid ära vahetada ja töötamast lakanud kojameestele elu sisse puhuda. Kõik see võttis omajagu aega ja asjaajamist, aga tehtud sai. Ma avastasin veel, et mida pikemalt päeval väljas olla, seda paremini korras püsib kodu (sest keegi oi ole seda segi ajamas, loogish) ja ei pea üldse nii palju sahmima ja ühe väikese tegelase tagant mänguasju ja muud kraami pidevalt koristama. Seepärast olimegi palju üldsegi suvilas õues ja lisaks käisime loomaaias, jalutamas, külas jms. Ilmad on hetkel nii mõnusad, et patt oleks toas istuda. Suvilas lõime käed külge kahe mureli/kirsi ja kahe ploomipuu istutamisele. Vanad viljapuud olid oma aja ära elanud ja saaki anda enam ei tahtnud. Loodetavasti saab uutest asja. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vennaga mööda puid ronitud sai ja boonusena meeletutes kogustes värsket kraami suhu pistetud. Ma loodan, et Ethelil on ka tulevikus võimalus ise turnida ja oma käega marju suhu noppida, muidu võib juhtuda nii nagu lasteaias mulle üks laps teatas, et puuviljad kasvavad turul. Linnalaste värk.

Eelmise nädala lõpus korraldasime kursaõdedega mõnusa istumise, kus erialaseid ja muidu muljeid omavahel snäkkides jagasime. Polnud üksteist tükk aega jälle näinud. Kuna me juhuslikult oma kolmesest pundist kõik hetkel just koolipsühholoogid oleme, siis jagus tööalast äratundmist ikka omajagu. Tuli välja, et selle erialaga seonduvad mure- ja rõõmukohad kipuvad ikka kõigil üsna sarnased olema. Mulle minu eriala meeldib ja ma tunnen, et mida aeg edasi, seda enam tekib tööalast kogemust ja enesekindlust. Tegelikult tahaks varsti haigla suuna peale vaadata ja kliinilise psühholoogi kutse ära teha. Sellega läheb ilmselt veel aega, sest nii väikse põnni kõrvalt seda kuigi lihtne teha pole, aga vähemalt on see idee kusagil kukla taga olemas.

Vahepeal sai veel Aireti ja lastega loomaaias käidud. See oli just see päev, kui hommik eriti karm tundus ja midagi tuli enda käimatõmbamiseks ette võtta, sest muidu oli oht terveks päevaks väsinuna tuppa virelema jääda. Loomaaeda minek tundus ideaalne variant. Inimesi oli veidralt vähe loomaaias, aga seda mõnusam ja privaatsem seal jalutada oligi. Põhilised loomad nägime ära ja kõige suuremat elevust tekitas üks ahvikari, kes üksteiselt sitikaid ära nokkisid ja üks neist Ethelile tõelist showd klaasitaga tegi. Tahtis teine justkui lakkuda ja musitada klaasitaga vankris istuvat Ethelit. Pildipostituse loomaaiast leiab siit.

IMG_1567
Loomaaeda minek. Tegelikult tulek.

Ethelile ei jäänud samuti issi äraolek vist märkamata. Või vähemalt mingist hetkest alates hakkas ta käima pidevalt seinal oleva Indreku pildi ees näpuga sellele näitamas ja miskit seletamas. Nii me siis koos seda pilti uurisime ja lugesime igatsevalt päevi, millal Indrek metsast tulema pääseb. Ilma temata oli ikka midagi väga puudu. Samas oli nii liigutav näha, et sellisel hetkel just need kõige-kõigemad inimesed oskavad märgata ja parimal moel tuge ja seltsi pakkuda. Merilyn. Airet. Kätu. Emps. Triin. Oh, teid oli veelgi. Tänu teile on mul olnud võimalus vahepeal suhelda ka vähe teisel tasemel, kui seda 10-kuusega omane on. Kniks teile!

IMG_5067
Issi igatsus?

Mul jäigi see postitus eile poolikuks, kuna järsku oli kuulda võtmete kolinat lukuaugus ja siis oli juba tähtsamat teha. Seal ta seisiski – nägu habetunud, pilk väsinud, kuid rahulolev, lillekimp peos. Ja kodus ta oligi! Selleks korraks on Siil seljatatud ja saab oma tavapärase elu juurde tagasi minna.

Eurovisioon sai ka just vaadatud, Eestile kaasa elatud. Nüüd võib magama minna.