Ohtralt mune ja nende värvimisest

Ma pole kunagi nii palju munadest kirjutanud ega nii palju neid värvinud. Aga jah, järgnev on kõik meie selle aasta munadepühadest. Ei ole jõudnud vahepeal piltidega mässata ja seetõttu see postitus mul tükiks ajaks mustandite alla ka seisma jäänud oli. Aga täna on 1. mai, vaba päev ja energiat palju igasugu enda asjadega tegelemiseks, ühtlasi siis ka sellega siin. Ahjaa, 1. mai tuletab meelde, et täna on aeg ka digitaalne jutupliiats kellelegi teie seast välja loosida. Põnev põnev. Kui sa veel loosis osaleda pole jõudnud, aga mõtled, et võiks, siis nüüd on päris viimane hetk selleks. Loosi leiad ikka blogi facebookist.

Nii kaugele, kui ma üldse mäletan, siis on meie peres munadepühade ajal alati ka üheskoos mune värvitud ja koksitud. Vennaga koksimised lõppesid nii mitmelgi korral ühe poole jaoks suure solvumisega ja köögist minema marssimisega, sest noh, kes ikka oma purunenud munaga kaotada tahaks. Laste mured, ma ütlen. Kuid sellest hoolimata on need ikka toredatena meelde jäänud küll. Sirvisin oma lapsepõlve albumeid, et siia mingi pilt enda lapsepõlvest ka panna, kus mune värvimas olen, kuid ei jäänudki ühtegi pilti ette. Ilmselt on kusagil ema albumites hoopis.

Enamasti oli meil kombeks munad koos sibulakoorte, värviliste lõngajupikeste ja igasugu muu põnevaga riidetüki sisse mässida, niidiga korralikult kinni keerutada ja keema panna. Pärast lahti harutades oli tegemist ehtsa üllatusmunaga, sest kunagi ei teadnud, mis sealt lõpuks päriselt välja tuleb. Mõnel aastal sai ka munavärvi tablettidega vett värvitud, munad sinna sisse likku pandud ja kleepse peale kleebitud, kuid need variandid eriti popiks meie peres siiski ei kujunenud.

Sel aastal oli mul mingi eriti haige munadepühade tuhin juba varakult peal ja eksperimenteerisime mitmete hoopis teistsuguste värvimise võimalustega, mida varem kasutanud ei olnud.

Esmalt võtsime sõbranna lastega ette ühe suurema värvimise. See oli ikka mitu aega enne päris pühi, aga kui on isu, siis tuleb värvida. Nii kevade tunne oli südames. Googeldasime mitu ägedana tunduvat varianti välja ja hakkasime pihta.

Essa variant oli “galaxy eggs”. Kasutasime selleks mõnusa läikega musta, roosat, rohelist ja kollast akrüülvärvi, lisaks natuke sädelust ja peale pritsimiseks valget guašši. Akrüülid tupsutasime svammiga/pintsliga munale, kõigepealt musta ja siis teisi värve lisaks, lisasime veits sädelust ja pritsisime hambaharjaga valget guašisäbru peale. Oleks võinud mustal värvil enne päris ära kuivada lasta, siis poleks päris nii tumedad munad jäänud, aga tulemus oli sellegipoolest väga äge. Meile meeldis, lastele meeldis, kõik olid õnnelikud.
IMG_3039

IMG_3017 (2)

Pinterestis oli igasuguseid ägedaid pilte habemeajamisvahu ja toiduvärviga munade värvimisest, me proovisime siis ka. Tuli vaht lasta kusagile alusele, toiduvärvi peale tilgutada, peenikese tikuga natuke mustriliseks ajada, muna sinna sisse kasta ja seisma jätta. Ethelile hullult meeldis selle vahuga plätserdada ja see oli vist ka ainus, mis nende munade juures äge oli, kuna erilist tulemust munadele sellest küll ei jäänud. Väga minimaalselt andis üldse mingit tooni. Proovisime eri värvidega ja mitme värvi segamist, aga tulemus oli nadi.
v2

Kolmandaks proovisime munade värvimist küünelakiga. See käis vist umbes nii, et panime topsi toasooja vett, tilgutasime sinna erinevaid küünelakke, ajasime tikuga natuke segamini ja kukutasime muna sisse. See ei jäänud samuti kuigi hästi, kuna küünelakikiht jäi sellele kuidagi liiga paksu ja kleepuvana ning ei jäänud väga ilus.

IMG_3080
Vasakul “galaxy” munad, keskel küünelakiga ja paremal habemeajamisvahu ja toiduvärviga. Nendest kolmest variandist osutusid “võitjateks” kindlasti vasakpoolsed – oli mõnus protsess ja lahe tulemus. teised kaks polnud midagi erilist 😀

Ühise nokitsemise kõrvalt oli nii hea jälle sõbrannaga lobiseda ja üksteise käekäigust kuulda. Super äge oled ikka, sa tead seda, eks?! Ma ei unusta seda päeva, mil sa selle teatud maja uksest sisse astusid ja sellest päevast alates meist sõbrannad said. Sinuga koos ettevõetud asjad kujunevad alati omaette seiklusteks. Aga jah, sellise tulemusega lõppes meie üks munade värvimise päevadest. Ja oi kui hästi maitseb külapeal pakutud jäätis.IMG_3019

Kui munadepühad juba päriselt lähemale hakkasid jõudma, katsetasin ma marmortehnikas munade värvimist, mis on päriselt ka üli lihtne, tulemus väga efektne ja iga munaga kaasnev mõnus ohoo efekt on garanteeritud. Mina kasutasin sel korral plastikust mune, sest keedumunadest sai juba küll ja ma pole ka kindel, kas see samuti kõige söögikõlbulikum munade värvimise viis on. Kuid kes päris mune värvivad, siis soovitan muna väljavõtmiseks kummikindaid kasutada. Asi ise väga lihtne – võta topsik,  pane vett sisse vähemalt munakõrgune kogus ja natuke rohkemgi, tilguta sinna sisse marmorvärve, igat soovitud värvi u 2-3 tilka, sega õrnalt peenikese tikuga ja kasta muna üleni sisse, võta ettevaatlikult välja ja valmis. Kui tahad, torka otse sisse, kui tahad, siis tee seda väikese vindiga. Väga kenad jäävad igatahes. Minu munad said sellised:
marmorIMG_3226

Ja ka see ei olnud veel kõik. Kui saabus kätte pühapäev ehk päev, mil vist õige munade koksimise päev oli, siis olime me maal tööd tegemas ja otsustasime samuti vahepeal Etheli rõõmuks mune värvida ja seekord siis ka õige koksimise ära teha. Ema pakkus välja munade värvimise hibiskuse õitega, et saaks kenad roosakad munad, millele Ethel kleepse peale saaks panna.
hibiskus
Nagu näha, siis roosakast jäi asi pisut kaugele, tulemus oli hoopis midagi sellist rohekas-halli. Laias laastus käras küll, sest Ethelil polnud mitte vähimatki vahet, mis värvi munadele ta kleepse peale panema hakkab ja plaan oli need nagunii kohe nahka pista. Õues keedetud, kaunistatud, koksitud ja kooritud munad maitsesid peale tervet päeva väljas müttamist kohe eriti hästi.IMG_3771IMG_3815IMG_3820küksIMG_3841

Ise ka ei usu, et sel aastal nii palju nende munadega mässata olen viitsinud. Ilmselt see, et Ethel juba piisavalt asjalik on, et ise ka kampa lüüa, oligi peamiselt selle kõige taga. Loodan, et mul on järgmisel aastal ka meeles, millistesse ämbritesse teist korda ei tasuks astuda ja viitsimist taas midagi uut ja veel toredamat katsetada.

Lõpetuseks väike meisterdamine ka ja siis on meie munadepühadele selleks aastaks täielikult joon alla tõmmatud.

tibu
Salvrätik tükikesteks rebida, kausis veega segada, kuni muutub ühtlaseks massiks, siis lusikaga lauale tõsta, vastavalt kujundada, lõngajupp ja suled peale panna, uuesti massiga katta ja kuivama jätta, kuni päris kõvaks paberilaadseks asjaks muutub.
IMG_3922
Siis nokk ja silmad kleepida
IMG_3927
ja valmis ta ongi.

Koos lastega: Käejäljest võtmehoidja meisterdamine

Lihtne kingiidee või meene, mida saab valmistada lõbusalt koos lapsega. Meie pere isa ja vanaisa said igal juhul isadepäeval ühe pisikese käejäljest võtmehoidja võrra “rikkamaks”.

Võtmehoidja valmistamiseks läheb tarvis:

Plastiklehte (link)
Klaasi-/akrüül-/guašš-/näpuvärve
Võtmerõngast
Kääre
Augurauda
Ahju, küpsetuspaberit

Kuidas teha?

See on tegelikult imelihtne!

  • Tee lapse peopesa värviseks ning vajuta käejälg plastikule. Kui käejälje tegemine esimesel katsel ebaõnnestub, siis saab jälje niiske lapiga plastikult maha pesta ning uuesti proovida.
  • Lõika käejälg väikese varuga plastikust välja.
  • Vajuta augurauaga sobivasse kohta võtmerõnga jaoks auk.
  • Aseta plastikust käejälg küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
  • Eelsoojenda ahi 160 kraadini ning aseta ahjuplaat 1-3 minutiks ahju. Käejälg hakkab ahjus kokku tõmbuma, läheb hetkeks krimpsu ning seejärel tagasi sirgeks.
  • Peale sirgeks minemist võta käejälg ahjust välja. Soovitan muljuda hetkeks pannilabidaga jäljele, et ta kindlasti päris tasapinnaline jääks. Kulumiskindlamaks muutmiseks võib üle tõmmata lakiga.
  • Lisa võtmerõngas.

Kui teinekord on pea tühi, mida lapse lõbustamiseks sombuste ilmadega kodus ette võtta, siis see on üks idee. Tegelikult saab ju samal viisil mida iganes plastikule joonistada, välja lõigata ja ahju panna. Hästi jäävad ka värviliste markeritega tehtud joonistused, kuid joonistamisel tasub silmas pidada, et pilt tõmbub kuumutamisel märkimisväärselt kokku.

Head katsetamist!

Vanavanemate päev ja hommikune meisterdamine

“Vanavanemad on nagu tähed – sa ei näe neid kogu aeg, kuid nad on alati olemas”.

Täna oli vanavanemate päev, mida Eestis küll alles 2010. aastast alates tähistatakse, kuid minu meelest on see sama armas ja oluline päev, kui seda on emade- või isadepäev. Vanavanemad on minu silmis ühed hindamatud inimesed, täis siirust ja ehedust ning mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem tahaks oma vanaemalt ammutada kogu seda informatsiooni, mida tema väärtuslik elukogemuste- ja teadmistepagas sisaldab. Minu vanaema kuulub kindlasti nende hulka, kelle pannkoogid alati maailmaparimad olid ja kes turbokiirusel tavalise noaga kartuleid oskas koorida. Mu lemmik toit lapsena oli vist vanaema keedetud piimasupp, sest miks muidu ma alati läbi lasteaia aia piima järele  (ikka selle rammusa õige lehmapiima) minevale vanaemale hõikasin, et ta täna kindlasti mulle piimasuppi keedaks (mu lasteaed asus kodust üle tee ja vanaemal oli suhteliselt võimatu märkamatult piima järel käia). Ta näitas mulle lapsepõlves autoteel surnuna lebavat kassi ja manitses mind alati ohutult üle tee minema, sest mitte kunagi pole kusagile nii kiire, et peaks hooletult ja eluga riskides teed ületama. Kui ma just ei taha samamoodi lõpetada, nagu see kass, kes samuti mõtles, et üle tee jõuab. Suuresti just tänu vanaema lõputule viitsimisele minuga ikka ja jälle “tähemängu” mängida, kui ma oma puidust täheklotsidega jälle end tema kõrvale sättisin, õppisin ma juba kolmeaastasena lugema. Siiani oskab mu vanaema iga kell pajatada huvitavaid lugusid ja kirjeldada värvikalt erinevaid minevikusündmusi. Minu vanaema võib iseloomustada kui elavat märkmikku, sest tal on kogu elu olnud peas kõikide lähedaste inimeste sünnipäevad ja need, kelle sünnipäevi ta parasjagu ei teadnud, tuletas ta laitmatult teiste sünnipäevadest või elusündmustest. “Oota, ma kohe ütlen…”. Selliste sõnadega alustas ta valjult oma mõttekäigu kirjeldamist ja peagi oli õige vastus kuupäeva täpsusega käes. Viimased aastad on siinkohal pisut oma töö teinud ja praeguseks ta päris nii hästi tõenäoliselt kõiki neid kuupäevi ei teaks, aga sellegipoolest võib ta iga kell ette vuristada oma esimeses klassis õpitud tohutu pikad ja ennekuulmatud jõululuuletused või kirjeldada mingeid sündmuseid detailide täpsusega. Jah, mu vanaema sai sel suvel juba 88. aastaseks.
vanaema 88

Ma tulen siinkohal tagasi tänase hommiku juurde. Olles endale teadvustanud tänast tähtpäeva, olin ma kindlal veendumusel, et kõik peres olevad vanavanema-staatusega isikud saavad täna külastatud. Etheli sünniga lisandus ju nii mõnigi vanaema-vanaisa meie perre juurde. Otsustasin, et lisaks tordile võiks kingituseks viia ka midagi oma kätega tehtut ja mida paremat saakski üks üheaastane laps kinkida, kui oma kätega (ja emme abiga) meisterdatud kaardi. Panin näpuvärvid valmis, vakstu lauale ja meie ühine loomine võiski alata. Oli tore näha, millist rõõmu Ethel värvidega mässamisest tundis ja lisaks minu poolt suunatud värvimisele kaartide tarvis lasin tal pärast ka vabalt oma tahmise järgi paberile mökerdada. Minu meelest sai lõpptulemus küll võrdlemisi armas ja kogu protsess oli väga nauditav.
KunstKunst2IMG_6930IMG_6950IMG_6965IMG_6968

Seiklesime poodi tordijahile. Täna oli vist ütlemata palju rõõmsaid meeles peetud vanavanemaid, kuna suur koogilett oli praktiliselt tühjaks ostetud. Siiski ühtteist leidsin ja võisimegi esmalt Keila vanaema ja vanaisa juurde suunduda. Teel Keilasse ütlesin Ethelile, et me sõidame praegu Keila vanaemale külla, mille peale ta naeratades mulle “auh-auh” vastas… sest seal on palju koeri :). Andsime üle tordi ja kaardi, mille üle silmnähtavalt rõõmu tunti. Küll on kahju, et kogu koogisöömise ja lobisemise kõrval unustasin ma Ethelist oma vanavanematega pilti teha ja see alles mul tagasiteel meelde tuli. Eks see tuleb siis peagi tasa teha. Edasi suundusime Etheli teise vanaema ja minu vanaema juurde (ehk siis Etheli vanavanaema). Ka seal andsime üle kaardi, jõime teed, sõime kooki ja veetsime üheskoos mõnusalt aega. Seekord pidasin hoolega meeles, et ka mõni pilt tehtud saaks.

Vanaema (2)
Vanaemale nuusutamiseks

Vanavanaema2Vanavanaema2 (1)

“Ma olen veel täitsa noor. Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid kõiki ära ja saan jutust aru. Ma olen ju vanu inimesi näinud, neil pole enam nii”. Nii ütles täna külla minnes minu 88 aastane vanaema. Jah, iga inimene ongi täpselt nii noor või vana, kui ta seda ise tunneb :). Ja iga kord on ta siiralt õnnelik, kui ma talle helistan või külla lähme. On suur õnn, et mul on endiselt olemas nii tubli ja kallis vanaema!

Imelist vanavanemate päeva kõikidele vanaemadele ja vanaisadele! Teadke, et te olete absoluutselt hindamatud. Olgu tänatud teie hool ja armastus!