Jooksuga

Sugulane jagas paari päeva eest pilti, kuidas eelmine aasta samal ajal lapsed vees sulistamas käisid ja meie olime jõudnud omale juba mõnusa jume rannaskäikudega peale päevitada. Tundus päris uskumatu, arvestades, et sel aastal on vähe teised lood, ilm kehvem ja ega õigupoolest pole seda aegagi kusagilt võtta, et rahus kusagil lesida saaks. Õnneks pole puhkuseni enam palju jäänud ja siis saab pikalt suve nautima hakata, et akud taas laetud saaks. Praegu on küll turbojänese tunne, kellel võhm otsa saamas on.

Täna oli siiski võrratult mõnus ja soe ilm, võis lausa lühikeste varrukatega ringi lasta, nagu suvi oleks. Sõime hommikul kõhud täis ja sättisime end Lauluväljakule Mesikäpa lastejooksule. Hommikupudruga oli veel selline lugu, et samal ajal, kui puder potis valmis hakkas saama, avastas preili külmkapist jäätise ja nagu arvata võite, siis pudrusoovist polnud enam haisugi.  Selgitasin siis ühte ja teistpidi, et kui puder söödud, saab jäätist ka. Ei midagi. Jäätist ja jäätist. Sõlmisime vaherahu kuldse keskteega ja tõstsin suure lusikatäie jäätist otse pudru ja sealsete maasikate peale, ehkki puder+jäätis mulle küllaltki veidra kombona tundus. Samas nägi see jäätis seal maasikakuhjal sedavõrd ahvatlev välja, et ka minu hommukupuder sai omale jäätiselisandi, mille peale ise ei mõtlekski. Peab ütlema, et polnud vigagi. Tundub, et kompromiss toimis, sest söödud sai nii jäätis kui puder ja saime end jooksule sättida. See oli Ethelil nüüdseks teine kord ja aina kõbusamalt lidub teine. Pisikeste rada oli 260 meetrit pikk ja osalejaid, nagu ikka, palju. Ka korralduslikku poolt oldi eelmise aastaga võrreldes parandatud. Sel korral oli iga vanus eri värvi numbrisiltidega, mis vähendas vales vanusegrupis jooksmise võimalust ja tänu sellele oli võimalik ka ajakavast paremini kinni pidada. Mina tunnen igaljuhul suurt tänutunnet, et ka kõige pisematele nii asjalikke üritusi korraldatakse ning igat osalejat suisa diplomi, medali ja muu nänniga tunnustatakse. Pisikestele on see päris motiveeriv ja sealt võib nii mõnigi omale spordipisiku külge saada. Ise pean küll silmad maha lööma, et sel aastal vaid Ethel meie pere eeskujulikult esindas. Oleksin võinud ennastki Maijooksule kirja panna. Varasemalt on ju pärast super tunne olnud ja rohkem liigutamine ei tee kunagi halba. Kuid mis läinud, see läinud. Ehk järgmisel aastal. Senikaua saab pesamuna jooksupilte nautida.

IMG_4588

Väike meenutus päris esimesest jooksust ka (sept. 2018):

Peale lõunast iluund käisime aga sünnipäeval ja nüüd oleme end teleka ette Eurovisiooni jälgima sättinud. Imelik mõelda, et maikuu juba lõppemas on. Sellega seoses tuli meelde veel kord mainida, et mai lõpuni on võimalik oma lemmik blogidele hääl anda EBA koduleheküljel ja Me kasvame koos blogi leiab ka rahumeeli sealt nimekirjast hea tahtmise korral üles, khmm…

Tsauki!