Käisime deitimas

Uujee, meil oli eile lapsevaba õhtu. Jätsime Etheli koju ja läksime hoopis välja. Indrek ei teadnud üldse, mida õhtuks plaaninud olin ja ootusÄrevus kiirgas tema silmist igal hetkel. Pakkus teine kõiksugu võimalikke variante välja, kuhu ta arvab, et läheme. Küll kartis, et äkki pildistama (kuna me iga aasta pulma-aastapäeva paiku käinud oleme) või hoopis minu paraplaanilennule ja mida kõike ta veel pakkus, aga ei õnnestunud tal miskit välja pinnida.

Kui nägi, kuhu suuna võtame, siis oli veendunud, et lähme kinno. Mina aga muutsin suunda ja läksime hoopis Mack Bar-B-Que restorani sööma. Töölt tulnud inimesel ju kõht tühi ja sellisel juhul pole midagi paremat, kui üks mõnus kõhutäis. Indrek võttis rahulolevalt koha sisse ja kiitis, kui hea mõte oli kahekesi sööma tulla.

Tellisime kahepeale Caesari salati kanaga, Big Bonanza suure pitsa, kaks kohapeal valmistatud limonaadi ja õlu. Teenindaja vabandas, et ooteaeg hetkel tellimuste rohkuse tõttu päris pikk on. Indrek muidugi ütles, et pole hullu, meil aega on, mille peale kergelt hinge kinni hoides kella vaatasin ja lootsin, et liiiga kaua ootama ei pea. Saime aega üksteisele silma vaadata ja lihtsalt lobiseda. Mõnus muie kippus pidevalt mõlemale näkku ja õhustik oli nii värskendav ja särinat täis, nagu oleks mõnel esimesel kohtingul. Ja seda kõike ilma, et peaks silmanurgast pidevalt jälgima, mida üks pisike tegelane parasjagu teeb või rääkima lapse teemadel. Limonaadid olid nii head, et püüdsime maitsemeeltega nende retsepti välja nuputada, et kunagi kodus järgi teha proovida. Kui toidud lauda toodi, siis oli neid vaadates raske ennustada, kes niii palju küll ära süüa jõuaks, aga lasime hea maitsta. Ka toidud olid tõesti suurepärased. Teadsin, et magustoitudeks meil aega ei jää, kuid Indrek võib iga hetk teenindajale viibata ja tellida tahta, mis lööks meie ajakava sassi. Tõusin püsti ja läksin salamisi leti juurde teenindajat (kes oli äärmiselt meeldiv) tänama maitsva toidu eest ja avaldasin soovi kiireks maksmiseks, kuna meid kohe-kohe kino ootab. Tehtud. Nüüd saab edasi minna. Teenindaja järgnes lauda ja pakkus, et pakib järelejäänud pitsa meile kaasa. Sobib. Siis soovis ta meile naeratades ilusat õhtujätku meeldiva KINO saatel ja nii ma olingi edasiste plaanide osas reedetud :D. Aga kinno me läksimegi. Esilinastuse puhul pakuti klaasikest veini, mis mul juba nuusutamisest korralikult ümber sarvede hakkas (mu vanaema väljend). Pole ka ime, kui arvestada, et see mu viimase kahe aasta peaaegu ainuke klaasike olnud on. Film oli pigem Indreku maitse järgi valitud, aga täitsa hea vaatamine oli.
Mack Bar-B-QueKino

Samal ajal kodus:

Kodus
Piltide põhjal tundub, nagu Joss oleks üksinda Etsut hoidnud :D. TÄDI Triin oli ka täitsa kambas.

Koju jõudes tervitas meid heas tujus tädi sülest kallistama jooksev Ethel, kellel paistis samuti igati vahva õhtu olnud olevat. Meie koju jõudmise ajaks oli kõht täis söödetud, õhtune pesu tehtud, pidžaama seljas. Mulle jäi ainult musi-kalli ja voodisse panemise “vaev”. Parimad lapsehoidjad, ma ütlen (L). Ja niii hea õhtu.

Üldse olen ma nii tänulik, et meil on olemas lähedased, kelle hoolde vajadusel oma armsa Sipsiku rahuliku südamega usaldada saame. Olen kuulnud siit-sealt lugusid, kuidas pole last MITTE KELLELEGI jätta ja ehkki me ka seda võimalust just ülemäära tihti ei kasuta, siis päris ilma igasuguse varuvariandita ma asja ka ette ei kujuta. Muidugi, kõik on tehtav, aga… no ma ei tea. Meenub üks kord, kus rinnapõletikust tekkinud palavik mu täielikult maha niitis ja Indrek ka vist juhtumisi ära oli. Mu ainus unistus oli voodis liikumatult lebada ja valust lõhkeda kavatsev pea patjade vahele suruda. Sel hetkel olid need mõned tunnid, mil Ethel oma vanaema juurde saadetud sai, h i n d a m a t u d. Aga see kõik on juba eraldi teema.

Oli õhtu, mida taas meenutada. Täis pühendumist ja armastust.

IMG_6374 (2)
Täna hommikul, pärast mõningast mängimist, puges üks väike musirull mulle diivanil kaissu ja hetke pärast nohises vaikselt. Sellist kustumist tuleb meil pigem harva ette. Lapsed on ikka elu õied, pole midagi öelda (L).