Nutikas vidin põnevaks raamatute ja mängude avastamiseks

Kui tihti olen ma avastanud ennast hommikuti leiutamast, millega siis seekord lapse ja ka enda päeva taas põnevalt sisustada, eriti nüüd, kus Ethel mitmendat nädalat tõbisena üsna kodune on olnud. Ma olen küll seda meelt, et lapse päevad ei peagi olema hommikust õhtuni tema eest ära planeeritud, sest kuidas muidu õpib ta igavust tundes ise omale tegevust leidma ja mänge looma, kuid igas päevas mõned suunatud tegevused on sellegipoolest lapsele vajalikud ja arendavad. Tavaliselt me joonistame erinevate värvidega, meisterdame, voolime, teeme vee valamise mänge, mürame, ehitame klotsidest aina vägevamaid ehitisi, laome puslesid, käime õues, toimetame kõiksugu muude mängu- ja mitte mänguasjadega, teeme süüa, uurime raamatuid või mängime lihtsamaid lauamänge. Ehk kõike seda, mida enamus selles vanuses lapsi nagunii väga teha armastab. Pole ka ju mingi saladus, et kõiksugu ekraanid ja nutivahendid juba päris pisikesi jäägitult enda lummusesse kiskuda tahavad, kuna on laste jaoks väga stimuleerivad ja atraktiivsed. Samas püüan oma lapse ekraanide seltsis veedetud aega siiski võimalikult minimaalsena hoida ja mitte minna seda lihtsamat vastupanu teed, et panna telekast mõni multikas mängima või telefonist Youtube ette, et vähemalt paariks tunniks rahu majas oleks oma asjadega tegelemiseks. Hädaolukordades ma seda kasutan, aga muidu pigem nii vähe kui võimalik. Milleks, kui on ekraanidest palju põnevamaid ja lapsesõbralikumaid viise aja veetmiseks.

Hetkel on meie piiga üheks väga lemmikuks saanud digitaalne jutupliiats, mille ta mitu korda päevas oma riiulist välja toob, et mõnda raamatut või lauamängu sellega avastada. Tegemist on pliiatsikujulise nutividinaga, mis optilise sensori abil raamatutest/mängudest silmale nähtamatuid koode loeb ja läbi pliiatsis oleva väikese kõlari vastavaid sõnu, lauseid, mõistatusi, laule või luuletusi kuuldavale toob. Ethel, kes veel ise lugeda ei mõista, kuulab hea meelega, mida jutupliiatsil talle jutustada on. Vastupidiselt ekraanidele meelitab see lapsi just tavalisi paberlehtedega raamatuid lehitsema ning kui sellel kõigel on veel lapse jaoks põnev ja hariv aspekt juures, siis mina olen igatahes müüdud. Mõistagi ei toimi jutupliiats iga tavalise raamatu peal, vaid ikka sellega ühilduvate helindatud raamatutega.

Mina kuulsin jutupliiatsist esmakordselt mõne aasta eest, kui see projekt alles Hooandjas hoogu kogus. Siis mul veel oma tirtsu polnud, kellele seda soetada, kuid meelde jäi see juba siis. Digitaalse jutupliiatsiga raamatuid uurides ja lugedes saavad lapsed arendada oma tähelepanu, kõne mõistmist, häälimisoskuseid, laiendada sõnavara ja kasvatada huvi põneva raamatute maailma vastu, see paneb raamatud justkui elama. Võin omast kogemusest väita, et lastele lähevad väga hästi peale sealsete raamatute hea rütmiga luuletused, laulud ja nuputamise ülesanded. Ma ütleks, et igas vanuses laps leiab jutupliiatsiga loetavate mängude või raamatute seast endale midagi põnevat ja tegelikult annab see ka täiskasvanutele suurepärase võimaluse oma lastega koos kvaliteetselt aega veeta.

Kes mäletab, siis Ethel sai sel aastal jõuluvanakotist kingituseks muuhulgas ka jutupliiatsi stardikomplekti Lotte loodusmänguga. Ehkki need mängud on kirjelduse järgi sobivad alates kolmandast eluaastast, siis askeldas meie alla kahene pliiatsiga juba päris oskuslikult ja koos lapsega oli endalgi põnev sealsete piltide ja küsimuste üle arutleda. Kui veel väheke kasvab, siis saame täringu appi võtta ja seda juba päris reeglite järgi mängima hakata. Olgu siis veel mainitud, et Lotte loodusmäng on helindatud lastele juba Lotte multikast tuttavate Lotte ja Klausi häältega.
Stardikomplekt

Ehkki meie valisime sealsetest teemadest välja kergemad, et neid siis jutupliiatsiga kuulata ja piltidel nähtu üle arutleda, siis tegelikult sisukaks mängimiseks sobib see tõesti pigem 3+ vanusele, ka koolieelikutele ja miks mitte algklassi lastele avastamiseks. Lasteaias oleme vanemate rühmadega seda palju mänginud ja lastele tõesti meeldib. Lapsed saavad hulganisti uusi teadmisi ja mõtteainet loodusest ning samuti suunab see neid keskkonnasõbralikuma käitumise poole. Saab pusida nii individuaalselt, rühmatööna kui koos täiskasvanuga arutledes. Lõbus ja hariv digi-ajaviide, mis sugugi nutiekraani ei vaja. Soovitan isiklikult võimalusel kaardid üle lamineerida, et oleks muretum mängida. Siis võib vabalt seda mängida ka hoopis õues.

Vahepeal on meie koju riburadapidi jõudnud aga ka teisi Dilesy (Digital Learning Systems) tooteid – Sõnapusle ja helindatud Jänku Jussi numbriraamat. Mis seal salata, ka Jänku Juss on meie pere piigale juba multikatest täitsa tuttav ja seetõttu polnud ka palju vaja, et Jussi raamat talle huvi pakuks. Ei ole mul plaanis talle veel numbreid raamatust selgeks õpetama hakata, küll aga on tal hetkel suur huvi loendamise vastu, samuti piltide uurimise ja nende kohta rohkem teadasaamise kohta. Jällegi on jutupliiats selleks põnev abimees. Välja on tulnud ka Jänku Jussi helindatud täheraamat, mis kindlasti tähtede õppimise lastele vähe lõbusamaks muudab. Mulle meeldib nende raamatute juures see, et lisaks pliiatsile helindatud tekstidest on seal huvitavaid lugusid, mida ka niisama lapsele ette lugeda saab.
Jänku-Jussi numbriraamat

Nüüd aga asun meie piiga jaoks üli popiks kujunenud lauamängu juurde – Sõnapusle. Jällegi mäng, mis on idee poolest mõeldud küll juba vähe suurematele lastele lugemisoskuse, keeleteadlikkuse, lausete moodustamise, loovuse ja miks mitte loogilise mõtlemise arendamiseks ning võin jällegi omast kogemusest öelda, et lasteaia vanemate rühmade lastele läheb see mäng väga hästi peale, kuid mina olen avastanud, et see on absoluutselt ideaalne ka alles paari-kolme-nelja sõnaliste lausetega suhtlevale ehk alles kõnelema hakkavale lapsele. Kuidas? Mina sorteerisin alguses Etheli jaoks kõikide sõnade hulgast välja kõik nimetavas käändes olevad nimi- ja omadussõnad, laotasime need põrandale laiali ja ehkki lugemisest või lausete moodustamisest pole Ethelil veel halli aimugi, siis nautis ta täielikult jutupliiatsi abil nende sõnade ükshaaval kuulamist ja järelekordamist. Mõni sõna ajas teda ennastki itsitama. Huvitav oli veel see, et õige pea tundis ta juba ainuüksi kirjapildi järgi mõne sõna ära, nimetas selle ja samal ajal lasi jutupliiatsil seda sõna „öelda“. Ma olin alguses päris üllatunud, et kuidas ta enne pliiatsilt kuulmist teadis, mis sõna seal tüki peal on, aga eks oligi see, et sõna kuju ja värv jäid mängimise käigus meelde. Hiljem kallasin ikkagi kõik sõnad kokku, et rohkem kuulamist oleks. Minu meelest tohutult hea viis lapse kõneoskuse arendamiseks, sest näha on, et see last köidab. Mul tuli veel idee printida iga sõna kohta välja väikesed pildikaardid, ära kiletada ja voilaa, veelgi põnevam lauamäng valmis. Laps kuulab jutupliiatsiga mingi sõna, nt “kass” ja peab pildikaartide hulgast üles leidma sobiva (kassi) pildi. Khmmm, idee jutupliiatsi meeskonnale. Suuremad lapsed saavad kasutada seda mängu eesmärgipärasemalt – panna tükkidest kokku põnevaid lauseid, neid kokku veerida, vajadusel jutupliiatsiga üle kontrollida. Või keerata tükid tagurpidi, panna kokku suvaline sõnade ussike ja see siis õigetpidi keeratuna ette lugeda. Eks erinevaid mängimise viise ole väga palju. Ma ütleks, et hästi selgelt pealeloetud sõnad ja ei jäta eriti seda tehislikku muljet. Meie 1a10k piiga sõnade kasutamise julgus ja selgus on küll sellest mängust minu meelest palju toetust saanud. Kui millegi üle viriseda, siis ideaalis võiksid sõnad olla trükitähtedes, kuna lugemaõppimist alustatakse ikka nendest.

IMG_3669IMG_3706sõnapusle

Ühesõnaga, nagu te vist juba aru olete saanud, siis minu jaoks on kõiksugu mängud ja tegevused, mis lapsi köidavad, ekraanidest eemal hoiavad, vanematega ühiselt vestlema suunavad ja sealhulgas veel mingitpidi harivad on, meie peres igati au sees. Nii ka see jutupliiats.

Kui pliiatsiga toimetav laps juba suurem on ja nii palju kõrvalist toetamist enam ei vaja, siis võib vabalt sinna ka kõrvaklapid külge ühendada ja saab vaiksemalt mängida. Ma kujutan ette, et pikematel autosõitudel võib jutupliiatsiga raamatute uurimine lapsele lõbusaks ajaviiteks olla. Ma unustasin tegelikult veel ka mainida, et enamus mängudel ja raamatutel on olemas ka mitu erinevat raskusastet mängimiseks, mida saab ise muuta vastavalt lapse oskustele. Kuna jutupliiatsile pidevalt uusi raamatuid ja mänge välja arendatakse, siis ei tasu vast karta, et pliiats varsti kusagile kapinurka seisma jääb. Juba õige pea ongi välja tulemas uus ja põnev viieosaline raamatute seeria!

Hea uudis on veel see, et ühel lugejal on võimalik omal valikul helindatud raamat või mäng koos jutupliiatsiga puhta muidu saada. Loosis osalemiseks jäta Me kasvame koos facebooki lehe postituse alla kommentaar, millist mängu või raamatut sooviksid ning märgi ära kaks sõpra, kes samuti loosis osaleda võiksid. Võitja selgub juba 1. mail.

Kes aga loosiõnnele lootma ei taha jääda, siis kuni 1. maini võtavad nad oma koduleheküljel eeltellimusi vastu soodushinnaga, nii et kui huvi on, siis mine viska pilk peale https://dilesy.com/pood/.
Kolm Karu

Isadepäev ja kingiloos

Täpselt aasta tagasi isadepäeval käisime me Indreku papsile selle toreda päeva puhul kooki viimas ja tagataskust oli meil talle teatavaks teha ka see imeline uudis, mida olime läbi raskuste suutnud juba mõnda aega omateada hoida. Uudis, et peagi on meie sekka saabumas tutikas vahva tegelane. Tema esimene lapselaps. Andsime talle üle oma koostatud liigutava kirjakese, millest hea tahtmise korral uudise välja luges ja vastava t-särgi. Ütleme nii, et rõõmu oli pisarateni. Jäigi üle vaid juunit oodata.

received_1231683096870240
Ega vist paremat pilti sellest kahjuks pole.

Aga just seesama juunikuus saabunud tegelane andis meile võimaluse sel aastal isadepäeva natuke teistmoodi tähistada. Meie peres oli ju nüüd uus värske issi oma tütrekesega. Eks isad ole iga päev tähelepanuväärsed, aga las nad tunnevad ennast siis sellel ühel päeval veelgi erilisemana. Mul on nii hea meel, et just selline lõbus, naljakas, krutskeid täis, samas vajadusel tõsine mees meie lapsele isaks on. Ja et tal üldse isa on.

isa 7

Kuniks Ethel ise veel piisavalt pisike on, et ise papsile midagi tänutäheks teha, siis jääb selle päeva “korraldamine” ikkagi ema teha. Niisiis hakkasime juba nädala alguses Etsuga vaikselt asjatamisega pihta. Kuna tüüpilised isadepäevameened (nagu pildiga tass või kirjaga t-särk) mind seekord sugugi ei kõnetanud, siis mõtlesin pigem selles suunas, et oleks mingi praktiline elamuskingitus ja samas jääks midagi isetehtut sellest päevast ka mälestuseks. Lisaks midagi nosimiseks ja seekord sai valmistatud ja külmkappi peidetud värske isa üks lemmikutest “kirju koer”.

Indrek sai aga koogist juba eelmisel päeval haisu ninna. Manas omale moosinäo ette ja tegi ettepaneku, et võiksime juba laupäeva õhtul kodus isadepäeva tähistada, kuna õigel päeval on niigi palju ringi sõitmist ja toimetamist, lisaks tal veel bändiproov ka (tegelikult oli lihtsalt koogiisu :P).  Aga nii me siis tegimegi.

Andsin üle koogi, raamitud Indreku ja Etheli jalajäljed, Parduri kinkekaardid ja lisaks 7 paari sokke, et mu kõrvad niipea ei kuuleks, kuidas temal jälle sokipõud on. Indrekul oli muidugi kõige üle väga hea meel ja mõnusas meeleolus seadsime end õhtul kolmekesi kakao ja koogiga diivanile filmi vaatama.

Pühapäeval isadepäeva tähistamine jätkus. Sõitsime Indreku papsile ja vanaisale õnne soovima ja sõime isadepäeva lõunasööki. Kerge jõulutunne tuli peale toidust lookas laua taga seapraadi süües. Pärast käisime surnuaias minu issi ja vanaisa juures. Hakkas juba hämarduma kogu surnuaed oli küünlaleeke täis. Hiljem hüppasime veel vanaema juurest ka läbi. Jällegi armas perekeskne päev.

isa 2

Juba emaspäeva hommikul võttis Indrek oma kinkekaardid näppu ja seadis sammud Pardurisse. Kuna tavaliselt astub ta kiiruga sisse esimesse ettejuhtuvasse kaubamaja juuksurisalongi ja tuleb sealt 15-20 minutit hiljem natuke pügatumana välja, siis seekord tahtsin ma, et ta läheks vähe peenemasse kohta ja võtakski aja maha. Pardur on nimelt salong, mis mõeldud meestele ja rõhku on pandud tugevalt maskuliinsele keskkonnale, et üks mees end seal tõelise mehena tunda saaks. Lisaks juukselõikusele aetakse seal habet, piiratakse vuntse, pakutakse kohvi, õlut vms ja aetakse meestejuttu ehk et kõike, mida meestel tarvis. Lasingi siis Indrekul oma muljed kirja panna ja jagan neid ka teiega.

“Bronnisin omale aja esmaspäeva hommikuks. Natuke hirmus oli minna sinna, kuna tundus kodulehte uurides liiga noobel koht minu jaoks. Aga kohale jõudes paistis tõesti vinge olevat. Tervitasin ja pistsin oma jope ukse juures olevasse kappi, mida ma alguses sisse astudes ei märganudki. Ringi vaadates jäid silma seintel olevad lahedad vanaaegsed asjad: käärid, habemenuga ja mingi mehaaniline karvalõikus asi. Taustaks mängis mõnus  muusika. Meeldivalt suunati mind toolile istuma ja hakkasime siis pihta. Tegeles minuga mustade juustega, mitmete tatoveeringutega ja ninarõngaga tüdruk. Kadi. Peeglist nägin, kuidas mul mütsist keerukohas juuksed pahasti olid jäänud, mingi hull tutt oli kohevalt kikkis. Sain korraliku peapesu ja siis pakuti erinevate jookide vahel valida. Lahjemate ja kangemate. Valisin kohvi, kuna tundus, et siin läheb pikemalt ja hommik siiski ning olin otse öisest vahetusest tulnud. Juuste pügamine võis alata. Väga hoolikalt ja hellalt lõigati. Ma olen harjunud, et pardliga peanahk marraskile tõmmatakse, aga seekord oli kogu lõikus väga clean, head vahendid või ma ei tea. Kuna esmakordselt juuste toonimist ka teha lasin (no viskab halle karvu juba sekka), siis kutsuti spetsialist, kes hindas, millist tooni pläga täpsemalt mulle pähe panna. Arvas, et toon 5 või 6 on ok ja pintseldatigi pähe. 10 minutit ootamist, et värv imbuks ning samal ajal sain muusikat kuulata ja kohvi lõpuni juua.  Toonivat palsamit peast maha pestes tehti mõnusat peanaha massaaži. Fantast. Oleks rahulikult magama jäänud sinna.

Siis jõudis asi habemeajamiseni. Olin meeldivalt ärevil, sest kokkupuudet habemenoaga polnud veel olnud. Tool lasti mõnusalt taha, nägu õlitati ja kooriti. Kuum rätik volditi näole, nii et nina ja silmad välja jäid. Tõsiselt kuum, aga hullult mõnus. Siis võeti see ära ja läks külm habemeajamisvaht näole. Habemeajamisel kasutati tõelisi habemeajamisnuge. Tegelikult oli veits valus, aga selline täiega mõnus valu. Siis korra veel kuum rätik ja uuesti noaga üle. Vahepeal oli nii valus, et mõtlesin, et nüüd on küll nägu katki, aga kui valmis oli ja peeglisse vaatasin, siis ei olnud mitte ainsamatki kriimu ega veretäppi. Ja see oli hämmastav. Tulemus oli väga sile. Siis pandi mingit aftershave’i ka peale, hoiatati et võib kipitada, aga sellest pääsesin. Siis ta pintseldas mu harjatutiga puhtaks nagu iidse arheoloogilise leiu ja ütles, et valmis. Nii mõnus oli kogu see kogemus. Iga hommik võiks nii alata, et keegi mind aurava rätikuga ootamas on. Aitäh, kallis naine! Kui miljonäriks saan, siis hakkan iga päev käima.”

isa 3

Kuna ma ise terve selle päeva ära olin, siis helistas Indrek mulle barbershopist koju jõudes ja hõikas mulle telefoni “Sa ei kujuta ette, kui ponks poiss sul kodus on!” ja tema häälest oli kuulda elevust ja rahulolu. Mul oli seda kuuldes hea meel, et kingitus kümnesse läks. Tavaliselt tugeva kriitikasoonega Indrekul polnud ühtegi paha sõna öelda. Õhtul ootas mind kodus tõesti vinks-vonks mees.

Kui keegi painab oma pead, mida meesperele näiteks jõulukotti kingituseks pista, siis Parduri külastus tundub üks täitsa asjalik valik.

Kuna teid siia üksjagu palju juba lugema on kogunenud, siis pani Pardur omalt poolt ühele lugejale välja ka 30 euro väärtuses kinkekaarte. Kui oled üks neist, kes Me kasvame koos lehekülje facebookis omale meeldivate hulka on valinud ja loosis osaleda soovid, siis anna sellest mingi ägeda kommentaariga märku ning jää loosiõnnele lootma. Cheers! 

isa 6

i-dont-always-look-this-good-but-when-i-do


Edit:  Loosiratas on oma töö teinud ja siinsete ning Facebooki osalejate vahel võitja välja selgitanud. Palju õnne ja mõnusat kogemust Parduris!

loosiratas