Paraplaaniga lendamas + video

Elas kord üks inimhing, kes oli juba mõnda aega unistanud paraplaaniga lendamisest. Sellel inimhingel oli üks armas meheõde (teate, et meheõde on teise sõnaga nadu? Huvitav sõna :D), kes tema soovi omale tüdrukuteõhtust kõrva taha oli pannud ja nõnda see juhtuski, et ühel üsna ümmargusel sünnipäeval vaatas mulle töökaaslaste poolt kingitud ümbrikust vastu paraplaanilennu kinkekaart. Ma olin see aeg veel natuke… ümar. No nii umbes 7-kuune Ethel pesitses alles mu kõhukorteris ja seepärast pidi kinkekaart oma aega ootama jääma. Ootas nii kaua, et hakkas juba oma kehtivust kaotama, kuna kui mina lõpuks lennuvormi sain, siis kallas sobivatel päevadel muudkui vihma, oli tuul lubatust tugevam, olid registreerimisel kohad täis või sai juba lennuhooaeg läbi. Saatsin FlyTandemile siis e-maili, kirjeldamaks, kui nukker ma oma kohe aeguva kinkekaardi üle olen ja minu üllatuseks olid nad valmis seda lahkelt pikendama.

Olles jälle üsna pikalt omale lennuks vaba aega jahtinud ja nende kodulehekülge järjepidevalt refreshinud, siis ühel korral see õnnestuski. Sain omale laupäeva hommikuks lennuaja. Korjasime mu ema ja venna ka möödaminnes auto peale ja suundusime Rapla lennuvälja poole. Teel sinna oli üks auto omadega õnnetult tee ääres kraavis ja ma lootsin, et sarnasel viisil ei lõpeta. Tegelikult mingit hirmu mul lennu eel ei olnudki, oli lihtsalt… põnev ootus. Kohale jõudes pandi üsna kiirelt rakmed külge, kiiver pähe ja läkski kohe lennuks. See kõik oli MEGA LAHE. Õhku tõustes käis mõnus võbin kõhust läbi, vaade oli ilus, nagu kõrgelt ikka. Instruktor ütles kõrguseks 550-600 meetrit. Väga mõnus oli seal oma jalgu kõlgutada ja vaadet nautida. Paraplaanilend on iseenesest üsna sujuv ja midagi kartmisväärset seal küll ei paistnud, vastupidi, super mega lahe oli. Kui just kõrgust kardad, siis on vist teine lugu. Küsisin, lennu ajal, et kas sellega annab mingeid trikke ka teha. “Ikka saab, kohe otsime sobiva tuulekoridori üles” ja nii ta mind seal õhus keerutas ja kiljutas. Actionit peabki vist ise küsida oskama, kuna teistele ta nii ei teinud. Tõsiselt vahva oli. See mõte käis küll korra peast läbi, et huvitav kuidas see maandumine välja näeb ja äkki künnan nägupidi vastu maad lohisedes maapinna üles, aga polnud tegelikult hullu midagi, üsna sujuv oli. Kasutasin nende poolt pakutud GoPro võimalust ka, et oma lendu jäädvustada. Õhus räägitud juttu kahjuks tuulekohina vahelt kuulda ei jäänud, seega panin lihtsalt mingi muusika taustaks.

Igal juhul, kes mingit mõnusat adrenaliinilaksu otsib, siis mina küll kiidan ja läheks ise iga kell uuesti. Instruktor tundis asja ja mõjus rahulikuna. Terveks päevaks olid lennust suunurgad üleval ja meeleolu ülev. Ainult ärge siis registreerimist viimasele minutile jätke, kuna löögile saamine pole just kõige lihtsam ja nii on kinkekaart kerge aeguma. Kunagi tahaks lausa uuesti minna, aga vahepeal prooviks kuumaõhupalli või mõne muu laheda seikluse ka ära.

Ja lõpetuseks video: