Glehni pargis müttamas

Nagu mulle ikka mõelda meeldib, siis mul on paaalju lapsi. Üks neist elab minuga, pooli näen ma tööl olles ja ülejäänud on juba pesast välja lennanud, aga nende jaoks on endiselt koht sügaval-sügaval südames. Seepärast on hea tunne nendega aegajalt taas kokku saada. Nad on koos oma vanematega! nagu oma pere. Üks Tiigripere.

Täna hommikul käisime koos Glehni pargis orienteerumas. Kaardid pihku ja läbitud sai 17 erinevat punkti, kus igaühes tuli üles leida peidetud vihje, mis juhatas edasi järgmise punktini. Ma poleks eales arvanud, et Ethel poolteist tundi suuremate sabas sihikindlalt sammu jõuab pidada, aga näed, alahindasin oma last. Treppidest alla ja mägedest üles tatsata polnud mingi probleem. Lõppes see kõik aga ühe ütlemata suure pannkoogisöömaga keset metsa. Kui hea mõte on mängutubade asemel oma lapse sünnipäeva pidada hoopis vabas õhus, nii et õues aktiivselt ringi mütata saab ja kõigil on põnev. Fantastiline hommikupoolik!