Jooksmas või maskotte nunnutamas

Astusime täna läbi Männi Pargis toimunud kogupere festivalilt. Päeval oli seal lastele mingi teatrietendus, aga sel ajal magasime me Etheliga kodus veel õndsat lõunaund. Täna oli tõesti üks nendest käputäiest lõunatest, kus ma ise ka täiesti ära kustusin ja nii me koos mitu tundi jutti lihtsalt magasimegi. Plaan oli siiski kella kolmeks parki jõuda, et sugulastega koos lapsed lastejooksule saata.

Esimese satsi jooksjad olid 1-3 aastased, nii et saime kaksikutega kenasti koos joosta. Õigemini kenasti olime me stardis koos, edasi läks juba veits lappesse. Iga käänu ja teede ristumiskoha juures seisis maskott, kes lapsi õigele teele suunas ja ühtlasi jooksma ergutas, aga meie piigas lõi välja seni varjul püsinud kirglik maskotiarmastus ja finišisse jõudmisega polnud tal seekord sugugi kiiret. Oma armastust tegelaste vastu näitas ta välja IGA maskoti juures seisma jäädes, neid paitades, kallistades, nendega juttu rääkides, käest kinni jooksma kutsudes. Seda kõike samal ajal, kui teised mudilased muudkui finiši poole lidusid. Võite siis ise arvata, mitmendana Ethel oma jooksu ükskord lõpetas. Pabahhh, Eelviimasena. Olen kindel, et silmis oli tal vähemalt sama suur sära ja osalemisrõõm, kui esikoha omanikel. Finišis ootas iga lõpetajat värviraamat ja peale jooksu võis maskottidega pilte teha. Ei pea vist mainima, et meil juba enamustega jooksu käigus pildid tehtud said :D.

Edasi läks juba korralikuks diskoks ära. Lapsed lõid tantsu ja loo lõpus valisid maskotid kõikide seast välja oma lemmiku tantsija ja meie väike tantsulõvi osutus juba peale esimest lugu võidumeheks ning sai omale auhinnaks toreda 3D pusle. Eks ta pani seal mõnuga kah.

IMG_4742 (2)Oli armas näha oma pisikesi ja suuremaid sugulasi ning eks üritus isegi oli päris vahva.

Järgmiste seiklusteni!

Mängult sünnipäev

Sellest pidi saama üks tavaline mõnus jõulueelne kokkusaamine sugulastega, keda tükil ajal jälle näinud polnud. Kuid kõik võttis ootamatu pöörde, kui kogu see kamp õhupallide ja kingituste saatel uksest sisse marssis. “Me pole ju siiani jõudnud Etsule õnne soovima”. No issand, te ikka oskate alati nii mega armsad olla. Ega Ethelil muidugi selle vastu midagi polnud, et jõulude ajal jaanilaupäeva sünna afterpartyt pidada. Laud oli jälle külaliste tuleku puhul toidust piisavalt lookas, et totaalne ülesöömine igasuguste näkside näol garanteeritud oli. Oh saaks juba see jõulude periood mööda, saaks ehk selle pideva ülesöömise ka mõneks ajaks jälle kõrvale panna. Not, süüa on mõnus.

Meil pole just palju Etheli vanuses sugulasi, aga need vähesed kes on, on ikka KULLATÜKID küll. Ja mis parim – nad tulevad alati paarikaupa, seega tuba hetkega lapsi täis ja mõnus seltskond koos😀. Kuni suured lobisesid, siis väikesed toimetasid, mängisid ja hullasid. Ma ei väsi imetlemast, kui hea klapp kogu sellel kambal omavahel on (ma ei tea, miks nad piltidel nii tõsised on, ei vasta üldse tõele :D). Kahju kohe, et elutempo nii kiire on ja vahepeal kohtumiste vahed liiga pikaks venivad. Küll aga see-eest on iga kohtumine kuld. Kuid ära sa märgi, me oleme viimase kahe nädala sees lausa kahel korral kokku saanud, win. Ahjaa, lastega lima tegime ka too õhtu koos, selle valmistamisõpetus ja pildid on üleval siin.

Ma tegin külaliste tulekuks niisama koogi ka, sest teadagi on külla tulnud Helina maailma suurim magusasõber, eheee. Tõin selle külmkapist välja ja enne kui kook üldse lauale jõudis, hakkas väike Rika lampi sünnipäevalaulu laulma. Muudkui “õnne soovime sul, õnne soovime sul” ketras sada korda. Nagu niii armas, ma ei või. Panin koogi lauale ja äkki nõuab Rika küünlaid. Ei noh, kes siis kooki ilma küünalde puhumiseta sööb, muidugi. Natuke kapis kolamist ja ikka saab, neli tükki lausa saab. Kook lauale, küünlad põlema ja päris-mängu sünnipäev oligi tuurid üles võtnud. Laulsime kõigile lastele uuesti sünnipäevalaulu, kambapeale puhuti küünlad ära. Kõik nagu päris ja kõik see Rika algatusel ja eestvedamisel. Pilt tuli küll kehvake hämaruses, aga mis siis.
IMG_9799

Ethel sai kingituseks mängutordi komplekti. Nii vahva! Alguses pelgasin vähe neid pisemaid detaile lapse kätte mängimiseks anda, andsin vaid suuremad. Hiljem aga mõtlesin, et teeme rahulikult kahekesi proovi ja täitsa uskumatu, millise innuga ta torti ja muhvineid imekspandava täpsusega kaunistas ja ei ühtki detaili, mis oma tee suhu oleks leidnud. Ethel oli vähemalt tunniks ajaks oma mängulaua taha naelutatud, seega aitäh asjaosalistele, te panite kingitustega täpselt kümnesse (L)! Peale mängimist korjasime pisemad detailid jälle karbikesse, neid päris igal hetkel talle mängimiseks ei jäta, saab vaid silma all olles. Kuna Etsu nii vaimustuses oli, siis mõtlen nüüd juba mänguköögi soetamise peale. Äkki päkapikud loevad mu mõtteid, mine sa tea.