Käisime ka Kadriorus kõndimas

Sel aastal toimus “Valgus kõnnib Kadriorus” kahel päeval. Meie käisime teisel päeval uudistamas. Indrek pidi minema hoopis bändiproovi ja läksin siis koos oma ema ja ta sõbrantsiga. Ja muidugi Sipsik ka.

Kuna eeldasime, et parkimisega on seal Kadriorus nii suure rahvamassi korral nagunii kehvad lood, siis jätsime auto Kalevi parklasse ja sõitsime sealt edasi bussiga. Ethel sai oma esimese bussisõidu kogemuse. Saime bussis ilusti istuma, kuid nagu arvata oligi, siis piiga ei arva pikemast istumisest midagi, hakkab nihelema ja tahab, et temaga püsti seistakse. Kartsin juba, et hakkab üle bussi kriiskama, aga püsti seistes oli vana rahu ise. Jälgis oma suurte silmadega ümbritsevat ja kohal me olimegi.

Rahvast oli Kadriorus palju. Sel aastal tundus kogu üritus tagasihoidlikum olevat. Võib-olla ma mäletan valesti, aga minu meelest on varasematel aastatel kõiksugu küünlaid, tulukesi ja valgusefekte rohkem olnud, kui nüüd. Äkki on asi hoopis selles, et korduvalt käies kaob see ahaa efekt lihtsalt ära. Sellegi poolest oli mõnus pargis ringi jalutada ning lilleaed ja loss taas üle vaadata. Kui ma Etheli kõhukotti pistsin, siis lasi ta endale omaselt üsna pea silma looja ja sai mõnusalt värskes õhus uinaku teha.

Vaatasime ilutulestiku ka ära. Ilus oli. Kuigi jällegi tundus nigelam kui eelmistel aastatel. Eelmine kord oli taustaks sobiv meeleolukas muusikapala, mis ilutulestikule efekti kõvasti juurde andis. Seekord lasti ka midagi, aga see tuli kuidagi vaikselt mingist ühest kõlarist ja polnud päris see. Aga mis sest. Tore, et ikka läksime, oli mõnus õhtu.

Ürituse lõppedes oli meeeletu rahvavool pargist välja. Tekkis kohe väike õud, et kuidas küll kõik need inimesed bussidele ära mahuvad. Ei tahaks küll Ethelit rahvamassi laiaks litsuda. Jalutasime J Poska peatusesse ja jäime nr 5 bussi ootama. Enne seda tuli veel hunnik kõiksugu muid busse, mis Viru keskusesse, Maneeži või kuhu iganes viisid ja inimesed läksid muudkui nende peale. Selleks ajaks kui nr 5 tuli, oli rahvas juba hajunud ja buss mõistlikult tühi. Ethel magas kogu bussisõidu kõhukotis ilusti maha. Alles Kalevis auto turvahälli ümber tõstes ärkas üles ja siis läks muidugi suur sööginõudmine lahti. Imekombel oli ta nõus ka pudelisse pumbatud piima mekkima ja kojusõit oli rahumeelne.

Indrek oli ka just proovist koju jõudnud. Tegin Ethelile vanni, söötsin kõhu punni ja panin magama. Indrek oli selle ajaga meile pitsad tellinud, kuna mõlema kõhud oli jube tühjad ja nii hilja vaaritama ka ei viitsinud hakata. Vaatasime koos hoopis filmi “Signs”. Natuke kriipi oli teine.