5 eesmärki uueks aastaks

  1. Tahaks saada publitseeritud kaasautorina teadusartikli rahvusvahelises psühholoogia ajakirjas. Hetkel veel pooleli ja käsil.
  2. Magamistoale (miks mitte ka elutoale) uus mõnus ilme anda ehk siis remondilaadne toode korraldada. Üldse tahaks kodule rohkem tähelepanu pöörata, sättida ja toimetada nii, et ennast siin kõik hästi tunneksime. Ja ma lubasin endale, et edaspidi kehtib reegel, et iga uue soetatud riideeseme puhul loobun ma vähemalt kahest olemasolemast. Õudne, kui kapp riietest pungil on, aga tundub nagu midagi selga ikka panna pole.
  3. Käia reisil kusagil, kus ma varem käinud pole. Haha, neid kohti on palju. Mida soojem, seda parem.
  4. Osaleda vähemalt kuuel neljal täiendkoolitusel. Kuigi enamasti on mul aasta jooksul kokku tulnud palju enam koolitusi ja alles eilegi ühe koolitusega lõpule sain, siis ilmselt see aasta kõige muu kõrvalt omale nii suurt eesmärki ei sea ja asi seegi, kui sellisel määral end koolitatud saan. Eks vaatame skoori aasta lõpuks. Pealegi kaalub kvaliteet kvantiteedi üle.
  5. Teha midagi, mille kohta ma saan öelda, et oli vähemalt sama fun ja uudne kui eelmise aasta paraplaanilend või sukeldumine. Midagi, mis trumpaks need üle. Ma isegi ei tea veel, mis see olla võiks, aga benji või langevarjuhüpe igatahes mitte,  nagu sõbrad siin välja käivad. Need on too much hetkel 😀

Veel tahaks kodulaenu vähe kiiremini tagasi makstud saada, kui need miljon aastat laenulepingus. Mulle ei meeldi, kui midagi suurt mulle pidevalt kuklasse hingab. Selleks saaks kolmekuulise etteteatamise ajaga ilma igasuguse lisatasuta teha lisasissemakse, mis ju veeeeiiits ikkagi sellele kaasa aitaks, samas kas on mõtet, kui samal ajal saaks seda raha ka kusagil mujal rakendada. Vot, peab mõtlema.

Tegelikult mõlguvad mul veel mõned mõtted peas, aga neid eesmärkide alla kirja panna ei saa või taha. Need vajavad teistsugust lähenemist. Nendele asjadele peab veel mõtlema. Äkki mul on aasta lõpus meeles, mida ma silmas pidasin ja saan arutleda, kuhu omadega jõudnud olen selles osas ja palju endast selleks andnud olen.

Kõiketeadev aastahoroskoop ütleb, et jäärad võidavad märtsi kuus lotoga. “Juba märtsis naeratab talle edu lotovõidu näol.” Siin ei jää ruumi kahetimõistmisele. Jään siis oma võitu ootama, tuleb selleks aastaks seatud plaanide realiseerimisel kasuks. Panen lausa lingi siia, et oleks mul aasta lõpus millele viidata, kui täppi ei lähe :D.  Aga üldjoontes eks mina olen ikka mina ka uuel aastal ja ajan oma rida edasi ning katsun ka oma hobidele kõige muu kõrvalt piisavalt aega leida.
aastavahetus 1 (2)

Käisime ka Kadriorus kõndimas

Sel aastal toimus “Valgus kõnnib Kadriorus” kahel päeval. Meie käisime teisel päeval uudistamas. Indrek pidi minema hoopis bändiproovi ja läksin siis koos oma ema ja ta sõbrantsiga. Ja muidugi Sipsik ka.

Kuna eeldasime, et parkimisega on seal Kadriorus nii suure rahvamassi korral nagunii kehvad lood, siis jätsime auto Kalevi parklasse ja sõitsime sealt edasi bussiga. Ethel sai oma esimese bussisõidu kogemuse. Saime bussis ilusti istuma, kuid nagu arvata oligi, siis piiga ei arva pikemast istumisest midagi, hakkab nihelema ja tahab, et temaga püsti seistakse. Kartsin juba, et hakkab üle bussi kriiskama, aga püsti seistes oli vana rahu ise. Jälgis oma suurte silmadega ümbritsevat ja kohal me olimegi.

Rahvast oli Kadriorus palju. Sel aastal tundus kogu üritus tagasihoidlikum olevat. Võib-olla ma mäletan valesti, aga minu meelest on varasematel aastatel kõiksugu küünlaid, tulukesi ja valgusefekte rohkem olnud, kui nüüd. Äkki on asi hoopis selles, et korduvalt käies kaob see ahaa efekt lihtsalt ära. Sellegi poolest oli mõnus pargis ringi jalutada ning lilleaed ja loss taas üle vaadata. Kui ma Etheli kõhukotti pistsin, siis lasi ta endale omaselt üsna pea silma looja ja sai mõnusalt värskes õhus uinaku teha.

Vaatasime ilutulestiku ka ära. Ilus oli. Kuigi jällegi tundus nigelam kui eelmistel aastatel. Eelmine kord oli taustaks sobiv meeleolukas muusikapala, mis ilutulestikule efekti kõvasti juurde andis. Seekord lasti ka midagi, aga see tuli kuidagi vaikselt mingist ühest kõlarist ja polnud päris see. Aga mis sest. Tore, et ikka läksime, oli mõnus õhtu.

Ürituse lõppedes oli meeeletu rahvavool pargist välja. Tekkis kohe väike õud, et kuidas küll kõik need inimesed bussidele ära mahuvad. Ei tahaks küll Ethelit rahvamassi laiaks litsuda. Jalutasime J Poska peatusesse ja jäime nr 5 bussi ootama. Enne seda tuli veel hunnik kõiksugu muid busse, mis Viru keskusesse, Maneeži või kuhu iganes viisid ja inimesed läksid muudkui nende peale. Selleks ajaks kui nr 5 tuli, oli rahvas juba hajunud ja buss mõistlikult tühi. Ethel magas kogu bussisõidu kõhukotis ilusti maha. Alles Kalevis auto turvahälli ümber tõstes ärkas üles ja siis läks muidugi suur sööginõudmine lahti. Imekombel oli ta nõus ka pudelisse pumbatud piima mekkima ja kojusõit oli rahumeelne.

Indrek oli ka just proovist koju jõudnud. Tegin Ethelile vanni, söötsin kõhu punni ja panin magama. Indrek oli selle ajaga meile pitsad tellinud, kuna mõlema kõhud oli jube tühjad ja nii hilja vaaritama ka ei viitsinud hakata. Vaatasime koos hoopis filmi “Signs”. Natuke kriipi oli teine.