Oh, lebooooo

Teate, kui kaua Indrek on peale käinud, et me omale kott-toolid koju sebiksime??? Ei tea? Ma ka ei tea, aga ikka tükk aega on ta neid juba soovinud. Rääkisin emale augu pähe, et kingime Indrekule sõbrapäevaks ja nii ta nende nikerdamise enda peale võttiski. Oh seda ema ja tema nobedaid näppe.

Emal olid kott-toolid juba välja lõigatud ja õmblemisega alustatud. Mina käisin esmaspäeval laost seda kraami ostmas, mis kottidesse täiteks käib. Tegemist on EPS graanulitega ehk pehmed vahtpolüstüreeni kuulikesed. Kumbagi kotti läks ~200 liitrit. See täitmine oli ka omaette kunst ja kui me poleks Andralt enne õpetussõnu saanud, siis oleks tõenäoliselt meil kogu elamine olnud pärast lendlevaid elektrit täis penokuulikesi täis. Et seda vältida meisterdasime paberist suure tuutu ja teipisime hoolega kotisuu külge kinni. Siis jäi üle vaid vaikselt puru sisse valada ja palvetada, et need kõik mingi viperuse läbi meil mööda elamist laiali ei läheks, kuna juba mõnda peotäit, mis alguses maha jooksis, oli päris nigel üles noppida. Esimese koti täitmine oli vähe keerukam, olime lausa kolmekesi seal kallal, aga teine läks juba päris ludinal. Kui kraam sees, siis lukk kinni ja valmis!!!
kottTegelikult tuleb nendele kottidele veel teine katteriie peale. Seda selleks, et katet on lihtsam vajadusel pesta, kott on tugevam ja eelkõige seepärast, et kui Ethel peaks praegu selle luku avastama, siis oleks johhaidii. Katte lukk jääb aga teise kohta, kui sisemine lukk ja nii on kotisisu avastamine ehk keerulisem. Aga kasutada saab juba praegugi ja no nii mõnusad on. Nagunii toimub lapsega enamus tegevustest põrandal, nüüd saab vähemalt mugavalt maadligi aeleda. Ethel proovis esimesena ära ja kiitis heaks.
IMG_2197
Kott2

Kottide täitmise vahele sai mõnusalt vastlakukleid nositud. Esimest korda läksin seda teed, et küpsetasin kuklid päris ise. Mulle on alati miskipärast pärmitaigna valmistamine hirmus tundunud, aga polegi selles midagi hullu. Kuklid kärasid küll ja kandik sai üsna kiirelt tühjaks. Õue kelgutama me ei jõudnud, aga see-eest saime oma uutel kott-toolidel liugu lasta.
VastladIMG_2179

Eile käisid meil Airet ja pisike Gerit külas. Kuna need pildid on nii vahvad, siis ei saa neid siia lisamata jätta. Kvaliteet on nagu ta on, aga mõte loeb ja mälestuseks toredad. Ethel oli nii asjalik pisikest uurides ja Gerit on lihtsalt niiiii tilluke ja armas. Ei saa ikka heietamata jätta, et laste pealt näeb eriti häsiti, kuidas aeg lendab.
IMG_2245IMG_2246IMG_2252
IMG_2231

Päeval lasi keegi uksekella ja lillekuller oli kimbu ja kommikarbiga ukse taga. Ma pidin südari saama. Õigus, sõbrapäev ju. Üllatus missugune! Kui Indrek õhtul töölt koju jõudis, siis sõime pastat ja kooki ja läinud see päev jälle oligi. Tore ja vaheldusrikas nädal on olnud. Loodan, et jätkub samas vaimus. Sama soovin kõigile teile, mu sõbrad! Ilmad on ka pikalt nii ilusad lumised püsinud ja kui veel päike ka ennast näidata raatsib, siis on tunne 5+.

IMG_2297

Esimene kogemus beebiga spa’s

Käisime nädalavahetusel Rakveres Aqva Hotel & Spa’s (tänud ämmale!). Esimest korda koos lapsega. Olime kuulnud, et see on oma sooja õhu- ja veetemperatuuriga üsna beebisõbralik spa ja muidu ka igati asjalik. Jõudsime kohale veits peale check-in’i. Hotell oli täielikult välja müüdud ja rahvast tundus palju, kuna sinna jõudes oli parkla nii täis, et vaba kohta ei leidnudki ja parkisime kusagile lompi kruusa peale. Hiljem saime auto ümber parkida.

IMG_4228 (2)

Olimegi neljakesi + Ethel. Meile olid bronnitud 2 tuba, mis olid üksteisele täpselt vastakuti ehk siis jube hea oli teineteise juures “külas” käia. Toas oli olemas kõik vajalik, vannituba/wc ilus ja puhas. Voodi oli pehme nagu vahukomm. Minu jaoks natuke harjumatult liiga pehme, kuna magades vajus nii madratsisse ära :D. Hotelli personal oli meeldivalt sõbralik ja abivalmis. Meile organiseeriti lapse reisivoodi ehkki seda me ei kasutanudki, kuna Ethel põõnas nii mõnusalt oma enda beebipesas, mille kaasa võtsime.

Seadsime asjad mugavalt tuppa ära, sõime kõhud täis ja läksime linnapeale jalutama, kuna Etsule oli ujumismähe vaja kusagilt hankida. Klõpsisime siis peaväljakul ka mõned pildid ja käisime poes näkse ostmas.

Kuidagi märkamatult oligi juba õhtu käes ja viimane aeg oli ujuma minna. Ma ise arvasin tegelikult, et beebiga tuleb hullult skeemitama hakata, kuna ta väsib ju vees ruttu ära. Olin oma peas juba välja mõelnud, kuidas alguses lähme me Indrekuga kahekesi ujuma ja jätame Etheli Triinu ja Joosepiga. Siis nad tulevad mingi aeg hiljem järgi, sulistame umbes 20 minutit tirtsuga koos ja tulen temaga välja, teised saavad edasi jääda. Tegelikkuses läksime ikkagi kõik koos ja oli väga okei. Vahepeal tegime Etheli hoidmises omavahel vahetusi, kui tahtsime torus, koses või saunas käia, ülejäänud kohtades sai vabalt mõnusalt beebiga olla. Kõik laabus kuidagi väga sujuvalt. Ethel pidas uskumatult kaua vastu ja meile kõigile täitsa piisas sellest ajast, nii et saimegi algusest lõpuni kõik koos olla.

Spa ise oli igatepidi väga mõnus ja saunakeskus veel super boonuseks. Ainus asi, mis eriti ei meeldinud, oli see üks ja ainus toru seal. Käisime kõik seal korra ära ja teisele ringile ei kippunud, kuna meist neljast kolm said torus korralikult haiget. Ei tea kas asi meis või mis värk selle toruga oli. Erilist tunglemist sinna ka ei paistnud. Hästi mõnus oli basseinis olev mullitav lamamisala ja igasugused erinevad massaažijoad. Saunadest oli lemmikuks soolasaun, kuna see tegi naha nii mõnusaks ja polnud nii tapvalt kuum ka.

Ma jäin mõtlema, et koos hotellitoaga spaatamine on beebiga ikka täielik luksus.  Selles mõttes, et kui näed ujumas, et laps hakkab väsima (mis võib väga järsku juhtuda), siis võtadki oma lapse, lükkad hommikumantlid selga ja paged temaga oma hotellituppa, kus saad rahumeeli ta puhtaks loputada, esmase nälja kustutada ja kõik muud toimingud enda ja beebiga muretult ära teha. Seal ühises duši- ja riietusruumis oleks see ilmselt tunduvalt tülikam olnud ja ei taha ju teisi oma väsinud lapse kisaga seal häirida. Sellegipoolest plaanime varsti mõne ujula ka ära proovida ja küll saab ka niisama hakkama.

IMG_4324 (2)
Väsinud supleja

Õhtul käisime Ararati grillis söömas. Oli see vist meie teada üsna ainus paraja jalutuskäigu kaugusel asuv söögikoht, mis nii hilja veel lahti oli. Täitsa muhe koht. Praed olid nii suured, et oleks vist kolme peale ühest kõhu täis saanud. Triinu väike praad ei erinenud oma suuruselt eriti suurest praest ning isegi seda ei jaksanud lõpuni süüa. Ise võtsin kerge! kanasalati, mille sissemahutamine üldse nii kerge polnud, kuna oli seegi jube suur. Aga toidud olid maitsvad ja hinnad head. Samuti maitsesid hästi sealsed kanatiivad.

Hommikusöögi bufeelaud oli Aqva Spa’s väga rikkalik ja raske oli ennast jälle mitte üle süüa. Käisime ikka mitmeid kordi erinevat kraami juurde võtmas, endal oli juba ammu kõht mulguni täis. Jälle totaalne ülesöömine. Jube. Läksime seepeale uuesti basseini ligunema ja olemine muutus palju paremaks.

Need kaks päeva läksid nii kiiresti. Peab vist paika, et lapsega hakkab aeg poole kiiremini liikuma, kuna pidevalt on tegemist ja sahmimist. Aga ei olnud sugugi raske nii väikese beebiga puhata. Ükski koht ei jäänud käimata ega ükski asi tegemata seetõttu, et laps ka on. Ilmselt on praegu veel ka selline lihtne iga ja keerulisemaks läheb vast siis, kui neiu jalad alla saab. Eks hiljem ole näha.

Küsisin Indrekult, mis talle kõige rohkem meie tripi juures meeldis. Ta vastas väga toredalt, et näha, kui väga meie tütreke vett nautis. Kõige raskem olevat olnud pidevalt liiga täis kõht :D. Olen nõus!

Jagage oma kogemusi. Millised spad ja ujulad oleksid veel nii väikese lapsega mõnusalt külastatavad?

Rakverest tagasi jõudes käisime Indreku vanemate tutikat valvesüsteemi üle vaatamas. Niii armas! Täpselt Etheli suurune oli.

FB_IMG_1507571814653.jpg

Käisime ka Kadriorus kõndimas

Sel aastal toimus “Valgus kõnnib Kadriorus” kahel päeval. Meie käisime teisel päeval uudistamas. Indrek pidi minema hoopis bändiproovi ja läksin siis koos oma ema ja ta sõbrantsiga. Ja muidugi Sipsik ka.

Kuna eeldasime, et parkimisega on seal Kadriorus nii suure rahvamassi korral nagunii kehvad lood, siis jätsime auto Kalevi parklasse ja sõitsime sealt edasi bussiga. Ethel sai oma esimese bussisõidu kogemuse. Saime bussis ilusti istuma, kuid nagu arvata oligi, siis piiga ei arva pikemast istumisest midagi, hakkab nihelema ja tahab, et temaga püsti seistakse. Kartsin juba, et hakkab üle bussi kriiskama, aga püsti seistes oli vana rahu ise. Jälgis oma suurte silmadega ümbritsevat ja kohal me olimegi.

Rahvast oli Kadriorus palju. Sel aastal tundus kogu üritus tagasihoidlikum olevat. Võib-olla ma mäletan valesti, aga minu meelest on varasematel aastatel kõiksugu küünlaid, tulukesi ja valgusefekte rohkem olnud, kui nüüd. Äkki on asi hoopis selles, et korduvalt käies kaob see ahaa efekt lihtsalt ära. Sellegi poolest oli mõnus pargis ringi jalutada ning lilleaed ja loss taas üle vaadata. Kui ma Etheli kõhukotti pistsin, siis lasi ta endale omaselt üsna pea silma looja ja sai mõnusalt värskes õhus uinaku teha.

Vaatasime ilutulestiku ka ära. Ilus oli. Kuigi jällegi tundus nigelam kui eelmistel aastatel. Eelmine kord oli taustaks sobiv meeleolukas muusikapala, mis ilutulestikule efekti kõvasti juurde andis. Seekord lasti ka midagi, aga see tuli kuidagi vaikselt mingist ühest kõlarist ja polnud päris see. Aga mis sest. Tore, et ikka läksime, oli mõnus õhtu.

Ürituse lõppedes oli meeeletu rahvavool pargist välja. Tekkis kohe väike õud, et kuidas küll kõik need inimesed bussidele ära mahuvad. Ei tahaks küll Ethelit rahvamassi laiaks litsuda. Jalutasime J Poska peatusesse ja jäime nr 5 bussi ootama. Enne seda tuli veel hunnik kõiksugu muid busse, mis Viru keskusesse, Maneeži või kuhu iganes viisid ja inimesed läksid muudkui nende peale. Selleks ajaks kui nr 5 tuli, oli rahvas juba hajunud ja buss mõistlikult tühi. Ethel magas kogu bussisõidu kõhukotis ilusti maha. Alles Kalevis auto turvahälli ümber tõstes ärkas üles ja siis läks muidugi suur sööginõudmine lahti. Imekombel oli ta nõus ka pudelisse pumbatud piima mekkima ja kojusõit oli rahumeelne.

Indrek oli ka just proovist koju jõudnud. Tegin Ethelile vanni, söötsin kõhu punni ja panin magama. Indrek oli selle ajaga meile pitsad tellinud, kuna mõlema kõhud oli jube tühjad ja nii hilja vaaritama ka ei viitsinud hakata. Vaatasime koos hoopis filmi “Signs”. Natuke kriipi oli teine.

Uus kandekott. Mille järgi valisin

Olin juba mõnda aega tundnud vajadust kandekoti järgi. Esmalt tundsin ma seda siis, kui tahtsin minna Muinastulede ööle ja jube hea oleks olnud Etsu oma lähedale kõhule panna ja seal siis ringi chillida. Samuti olen seda igatsenud olukordades, kus vaja kiirelt näiteks söök valmis teha või muud kodus toimetada ja just sel hetkel pole Ethel nõus mujal kui süles olema. Enamus asju saab küll vajadusel laps süles ära teha, aga nt toidu hakkimine vms on suhteliselt võimatu. Sõbranna oli mulle laenanud küll oma kandelina, mida mõnel korral ka hädapärast kasutasin, aga selle sidumine tundus mulle siiski piisavalt ebamugav ja kippus kandes ka ära vajuma. Ma olin eelnevalt ikka päris korraliku uurimistöö ära teinud ja lapsekandmise gruppides arvustusi lugenud, et omale selgeks teha, mis ühe kandekoti puhul oluline on ja mida tuleb kindlasti jälgida. Otsustasin ära tellida selle koti.

Mille järgi kotti valisin?

Valisin just selle koti, kuna see on pika kasutusajaga – võimalik kasutada alates sünnist (3.5 kg) kuni paraja rüblikueani (kuni 20 kg/105 cm). Ei ole eraldi vaja juurde osta beebisisu, nagu mitmete teiste kottide puhul, vaid see on kohe kaasas ja kasutatav. Samuti on kaasas ka eelnevalt mainitud istmiku pikendused.

Minu jaoks kõige olulisem tingimus koti valikul oli see, et kott oleks ergonoomiline, st laps istuks kotis ortopeediliselt õiges asendis (nn konna- või M-asend) ja tema keharaskus langeks ühtlaselt kogu istmikule ning oleks toetatud ühest põlveõndlast teiseni. Mitte-ergonoomiliste kottide puhul (mida ringleb samuti müügis kahjuks väga palju) langeb lapse kogu keharaskus tema hargivahele. Mitte-ergonoomilises kotis on seega esiteks lapsel endal väga ebamugav istuda ja teiseks võib selline rippuv ebamugav asend pideva kasutamise korral tekitada puusaliigeste düsplaasiat. Eriti ebasoovitatav on selline rippuv istumisasend poisslastele. Ise ei tahaks küll kusagil hargivahetpidi rippuda, vaevalt siis ka mõni laps sellest unistaks. Tegelikult on sellise koti kandmine kandjale endale samuti ebamugav.

Ergo and Non Ergo Position

Õige ergonoomiline kott ei sunni last selga kunstlikult sirgena hoidma, vaid võimaldab selgrool võtta sellele loomulikku C-kuju vastavalt lapse arengule.

Lapse õige asend

Ja siis oli minu jaoks veel oluline, et kott oleks ka mulle endale mugav ning koormaks mu õlgu ja selga võimalikult vähe.

Mis koti välimusse puutub, siis algselt valisime Liliputi kottidest välja üldse halli-lilla toonides “Pojeng” koti, kuid tellimise hetkeks oli keegi just viimase eest ära napsanud. Seega järgmiseks valikuks jäi must-valge “Elegance” kott. Tegelikult olen lõpuks ka selle valikuga rahul (kuigi natuke ikkagi see pojeng endiselt kripeldab, ehee).

Pildiotsingu liliputi pojeng tulemusPildiotsingu liliputi elegance tulemus

“Pojeng”                                                       “Elegance”

Eks neid sellistele nõudmistele vastavaid kotte toodavad ka mõned teised firmad (nt Tula), kuid nende hinnaklass jäi minu jaoks liiga kalliks. Facebookis on olemas grupp “Lapsekandmine (kandelinad, -märsid, -kotid jm)”, kus asjatundjamad erinevaid kotte arvustavad ning on lahkelt nõus ka kõiksugustel lapsekandmist puudutavatel teemadel abiks olema. Soovitan värsketel lapsevanematel liituda, täitsa asjalik grupp teine.

Jään nüüd igatahes ootama, millal mu Liliputi kotike kohale jõuab ja loodan, et ma ei pea pettuma.