Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)

Video. Kui sul on ühe lapse asemel 19 ja sa proovid nende kõigiga korraga kunsti teha…

… okei, mul oli see päev tegelikult 11 last. Ilm oli vihmane ja võtsime õue mineku asemel ette hoopis suurema plaanivälise maalimise. Siiani olime teinud individuaalseid kunstitöid, kuid see päev mõtlesime Maarjaga, et ahh ekstreemsust peab ka saama ja proovime hallata kõiki neid pisikesi üheskoos.

Natuke ettevalmistamist ja värvid võiski lagedale tuua. Kui esimeste kunstitööde ajal olid mitmed lapsed värvide suhtes üsna umbusklikud (ilmselt pole paljud kodus veel nendega kokku puutunud), siis nüüdseks oleme juba sammukese edasi jõudnud ja kunstitööd muutuvad üha lõbusamaks. Ütleme nii, et mäkerdamist oli palju ja hiljem andis seda kõike ikka koristada, aga mitte miski ei kaalu üle seda vahvat vaatepilti tegusatest lastest ja nende piiritust loovusest. Lastel jagus püsivust tükiks ajaks ja laua ääres tegevuses neid hoida polnud mingi vaev, kuna huvi kaasalöömise osas oli suur. Raskeim vist kogu selle protsessi juures oligi jälgida, et värv suhu ei satuks ning et hiljem oma värviste kätega enne kraanikausini jõudmist kogu mööblit ja seinu ära ei jõutaks kaunistada, kuid kokkuvõttes läks kõik vahvalt ja tulemus nii pisikeste lastega oli väga armas. Ma isegi imestasin, et lapsed pärast mõningast kasimist jälle täitsa viksid välja nägid ja suur kummardus kõikidele mõistvatele lapsevanematele, kes “sügisvärve” laste riietel pahaks ei pannud… või vähemalt oskasid seda oskuslikult oma muigel ja tänulike nägudega varjata:). Lapsed vanuses 1a2k-2a1k.

Aga vaadake parem ise neid armsakesi toimetamas ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli:

Lõppu eilse õpetajate päeva valguses väike meenutus. Aitäh, aitäh (L)!
Õpetajate päev
*Lapsevanemate nõusolek video avaldamiseks olemas.

Puhkus Jūrmalas + video

Kui sünnipäevad-jaanipäevad mööda said, siis ootas meid ees väikene puhkus. Kuna pikem Ring-ümber-Eestimaa tripp esialgu mitmetel põhjustel edasi sai lükatud, siis tuli selle asemel midagi muud välja mõelda. Mehed (Indrek & Joosep) võtsid kätte ja korraldasid oma naistele (2x Triin) üllatuse – väljasõidu Jūrmalasse. See pidi olema lõpuni välja täielik üllatus, aga nagu ikka vahel juhtub, siis saladused lekivad ja nii saime me teada, et on kolmeks päevaks kusagile Lätti minek. Kuhu? Mida tegema? Mida kaasa vaja võtta? Ei teadnud.

Pakkisime kotid kokku ja asusime kahe autoga teele. Suhtlesime sõidu ajal omavahel raadiosaatjatega, mis oli minu meelest nii hea mõte, kuna saime kogu aeg teise autoga ühenduses olla ja lisaks informatiivsele jutule ka kilde visata. See oli ühtlasi esimene pikem sõit meie uue autoga, mis oli “Jussikese” (nii me hellitavalt oma teist autot kutsume) kõrval ikka täielik nauding ja tänu gaasile ka tunduvalt säästlikum. 337 kilomeetrit koos mõne vahepeatusega läksid lennates. Ühe peatustest tegime Läti piiril, kus mõtlesime jalgu sirutada ja astuda läbi kurikuulsast alkopoest. Sellist vaatepilti ikka iga päev ei näe. Pühapäevasel päeval pood rahvast täis, inimestel kärud lookas, enamasti kostuski eesti keel, poes taustaks mängimas hoogne ostumuusika. Ma pole küll viimase aja alkohindadega eriti kursis, aga teised teadsid ohata, et on küll tunduvalt soodsam kui Eestis ja no vaatepilt rääkis ju enda eest. Piiri peal äri õitses ja elu kees. Aga meie lõime mootoritele jälle hääled sisse ja vurasime edasi. Tuli välja, et Jūrmala poole. Seekord oli Jūrmalasse sisenedes meeles tasuda ka teemaksu, mille mittemärkamise eest kunagi trahvi saime. Ethel oli ennast kogu sõidu viisakalt üleval pidanud ega kurtnud pika autosõidu üle. Talle üldiselt meeldibki autosõit. Natuke magas, ülejäänud aja uuris oma raamatuid, mängis mänguasjadega, vaatas aknast elu ja peatuspaikades ronis huviga autost välja. Sõidu ajal otsustas ta, et tema hakkab nüüd oskama ise oma püreetuubil korki pealt ära keerata ja nii ta ennast seal vahepeal iseseisvalt toitis ja mäkerdas, mis meile äkitselt paraja ootamatusena tuli. Aga peagi paistis silmapiirilt Livu veepark. Kas sinna minek? Eip, sellest sõitsime siiski mööda. Natuke veel ja olime jõudnud oma peatuspaika – Baltic Beach Hotel & SPA. Lihtsalt vauu. Sissepääsu poolt ei tundnud ma kohe maja ära, aga see oli see sama hotell, mida kuus aastat tagasi mere ääres jalutades vaadanud olin ja mõelnud, et siia tahaks raudselt kunagi tulla. Kõik nägi välja nii luksuslik, fuajees mängis pianist, teenindus oli super ja igati vastutulelik, kotid viidi ise tuppa. Toad olid avarad, rõdu ja vanniga. Tulles uuesti tagasi teeninduse juurde, siis oldi igati abivalmis – küll palusime lapsele lisavoodit, järgmine hetk pissipotti, siis soovisime spaa-aja paar tundi hilisemaks lükata, siis jätsid Triin ja Joosep meile külla tulles mõlemad uksekaardid oma tuppa ja olid seega end uksetaha jätnud – jälle aidati sõbralikult. Samuti lubati meil õhtul hotelli sisehoovis vesipiipu teha ja ka restoraniteenindus oli igati 5+. Spaa osa oli hotellil ka hästi hubane ja läbi sai käidud mitmeid erinevaid saunu. Inimesi praktiliselt polnudki, seega oli täitsa privaatne värk. Samas vesi basseinis tundus pigem jahedapoolne.
IMG_4343

IMG_4225
Kotid tuppa, Ethel peale

IMG_4237

IMG_4252
Kasutab kõiki hotellis pakutavaid mugavusi ära.
IMG_4390
Tüdrukud on spaaks valmis.

IMG_4284

IMG_4271

IMG_4358
Matchivate jopedega on eriti stiilne tädi kukil rännata.

Teisel päeval, kui linna peal jalutamas käisime ja ühtlasi sobivat kohta lõunasöögiks otsisime, jäi meile silma üks mereäärne söögikoht, kus sai mõnusalt õues istuda ja menüü tundus ka okei. Kui toidud kätte saime, siis nägid need üsna head välja, aga ei maitsenud absoluutselt hästi. Täiesti maitsetud ja kuidagi imelikud olid. Minu kanapraad salatiga osutuski vist kõige söödavamaks, teised olid ikka täielik jama ja suur osa toidust jäi meist taldrikule. Kui pärast sotase arve saime, siis mõtlesime küll, et mille eest?? Jätsime viisakusest siiski tippi ka, kuna teenindaja oli tegelikult hästi tore. Hiljem selgus, et tipp oli juba arvele juurde lisatud. Said siis topelt selle “maitsva” lõuna eest. Seevastu õhtusöök hotelli restorani rõdul päikeseloojangu saatel osutus täiesti perfektseks. Ma olen vist iga jumala päev sellele õhtule tagasi mõelnud, kuna kõik oli nii maitsev, täiuslik ja romantiline. Käisime peale söömist veel mere ääres pildistamas ja kui Ethel õhtul oma pühaund esialgu vankris magama jäi, siis sättisime end hotelli sisehoovi vee äärde mõnusalt sisse – võtsime välja lauamängu ja panime vesipiibul söe hõõgama. Tellisin jälle omale värsket apelsinimahla, mis on vist mu lemmik. Oleksime nagu kusagil privaatses paradiisis olnud. Taaskord pean mainima, kui hea oli kõik need päevad lihtsalt olla ja puhata, ilma igasuguse tiheda programmita. Ei olnud tarvis ringi rabeleda ega igapäevastele kohustustele mõelda.

IMG_4417
il Sole restorani merevaatega suveterassil kõhtu kinnitamas.
IMG_4419
Õhtusöök päikeseloojangul.
IMG_4413
Caesari pitsa. Osutus meile kõigile esmakordseks maitseelamuseks ja ühtlasi kõigi lemmikuks.
IMG_4410
Mitmejuustu pitsa
IMG_4424
Hotelli rannaala ja päikeseloojang.

IMG_4449

IMG_4442
Peab jaksama.
IMG_4463
Vabadus on see…
IMG_4485
Värskelt pressitud apelsinimahl hotelli sisehoovis.
IMG_4486
Reaalsuskontroll.

Hommikusööke nautisime hotelli buffet restoranis. Jällegi ei pidanud pettuma. Viimasel päeval mõtlesime, et käime hotelli ujula osas ka ikkagi ära, aga sealt kupatati meid välja, kuna meil polnud ujumismütse peas ja osta ka ei tahtnud. Piirdusime seal siis vaid saunaga, et mitte teisi oma karvadega šokeerida. Iseenesest käis peast läbi ka Jūrmala veepargi külastamine, aga võtsime vastu otsuse, et see jääb siiski tulevikku. Hotelli enda spaa oli piisavalt mõnus ja rahuldas igati meie vees ligunemise vajadusi. Pealegi oleks veepargi pileti hind kamba peale üsna arvestatav ning kuna ei saa ette ennustada, kui pikalt Ethel seal vastu jaksaks pidada, siis jätsime ära. Küll aga sai vahepeal Riia peal poes käidud.

Ja me leidsime ühe idüllilise koha. Kilpkonna, mille otsas kuus aastat tagasi Indrekuga pilti olime teinud. Egas midagi, ronisime siis selga ja tegime uue pildi. Seekord juba kolmekesi.
2012_2018

Mõned hetked puhkusest said üles ka filmitud ja kokku pandud. Mul on tolmukübe kaamera sensoril ja ma ei saa seda kuidagi ära, nii et sorry, kui see häirib. Aga head vaatamist ja uute mõnusate seiklusteni! Aitäh, mehed, parima üllatuse eest. Meil on teiega ikka hullupööra vedanud.

Ethel. 11 kuud. Väike video pargiskäigust ka

IMG_2554Ethel on pea nädalakese juba 11-kuune olnud. Mõtlesin, et sel korral ei kirjutagi siia mingit pikka juttu. Nagunii saab kohe-kohe aasta täis ja siis teeks ehk suurema kokkuvõtte ja tagasivaate aastale. Ma jääks end hetkel ilmselt varasemaga kordama ja vatraks siin kui vahva sell ja asjalik ringitoimetaja ta on. Sest seda ta tõesti ka on. Ilmad on pikalt suurepärased püsinud ja seetõttu oleme palju väljas olnud, ringi käinud. Ja äi sai vahepeal 50, jeii! Olen hakanud viimasel ajal palju Ethelist ja üldse tegemistest üsna suvalistel hetkedel videoklippe tegema. Et kui muidu haarad telefoni/kaamera, et pilt klõpsata, siis nüüd pigem filmin selle asemel väikese lõigu. Neid on lahe hiljem meenutuseks vaadata ja emotsiooni annavad need samuti piltidest enam edasi. Kuna neid klippe nüüdseks väga palju on saanud, siis tahaksin neid kuidagi rakendada ka, mis aga eeldaks teatavaid videotöötluse oskuseid. Neid mul paraku pole. Olen piltidest mõne üksiku video kunagi töö tarbeks kokku klopsinud, lisaks Indreku Slingshoti video, aga rohkem pole ausalt öeldes tarvidust olnud. Huvi selle vastu on tegelikult juba pikemat aega olnud. Mida ei oska, kuid tahaks osata, seda tuleb harjutada, mõtlesin ma. Kättevõtmise asi.

Nii pistsin ma Etheli ühel hommikul vankrisse, et õue jalutama minna ja jäädvustasin selle käigu tavapärasest vähe suuremalt üles. Mõte oligi, et saaks harjutamise eesmärgil hiljem nendest klippidest ühe tervikliku video päevast kokku panna. Alguses proovisin windows movie makeriga algust teha, aga sellega tekkis mingi jama. Siis kasutasin töötlemiseks Filmora programmi (kui kellelgi on paremaid soovitusi, siis ootan). Pusimist oli omajagu, aga midagi ma neist kokku lõpuks sain. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Siiski oli kogu see protsess minu jaoks pigem huvitav ja hakkan kindlasti edasi katsetama. Arenguruumi selles osas on mul veel ilmselgelt vähemalt kilomeetri jagu, sest praegu torkab vigu veel päris palju silma. Mis mind kõige rohkem hetkel häirib on see, et kui programmisiseselt seadsin lõigud enda meelest üsna täpselt muusikasse, siis peale salvestamist läksid need ikkagi veits rappa ja päris paika veel ei saanudki. Indrek avaldas ka video kohta arvamust. Ütles, et see on “nunnu, aga igav…aga esimese korra kohta täitsa okei :D”. No märulit seal tõesti väga ei saa ja kätel ka keegi ei kõnni, aga asi seegi. Panen selle “igava nunnu” video postituse lõppu. Ethel sai sellel filmimise hommikul täpselt 11-kuuseks.

Et nüüd midagi viimase kuu arengust ka ikkagi kirja panna, siis toon välja, et vahepeal lisandus õnneks leebelt alla ritta üks hammas (kokku nüüdseks 8). Päevased uned on muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt paremaks. Nüüd teeb ta mitme lühema asemel enamasti ühe korraliku 2-3 tunnise lõunaune ja siis lisaks ühe väiksema, mis on mulle täitsa meelt mööda. Viimased ööd on Etsu arvanud, et pool viis hommikul oleks sobiv aeg silmad pärani ajada ja voodis mürama hakata. Mõne aja pärast magab küll edasi, aga hommikul tööle minev issi selle triangli peale just ülemäära õnnelik ei ole, sest sel ajal on uni veel kõige magusam. Krutskeid on neiule veel juurde tulnud. Vahel teeb ta pättust ja reedab end ise oma pilgu või põgenemisega. Näiteks võtab (või leiab) ta midagi, mis pole tema arvates lubatud, toimetab sellega vaikselt ja kui näeb, et meie seda märkasime, siis teeb kavala näo pähe või pistab selle asjaga naerdes jooksu. Või kui ta parasjagu jooksu ei pane, siis teeb ta meie märkamise peale näo, nagu ta olekski tahtnud just selle “keelatud” asja meie kätte tuua, sirutab oma käe pikalt üleandmiseks ette ja ütleb lahkelt naeratades “aitäh”. Üleüldse meeldib talle igasugu kraami meie kätte tuua või meile näitamas käia. Vaikselt saab teda juba “käsutada”, et too emmele seda või toda ja ta ise on selle üle jube uhke, kuna ega siis need teod kiituseta jää. Tegelikult on lihtsalt jube tore jälgida, kuidas ta üha enam sõnavarast aru saab ja juhiseid tasapidi mõistma on hakanud. Rand ja liivakastid on samuti viimasel ajal väga popid olnud. Kõik, kus leidub liiva, on teemas ja seal võiks tunde mängides veeta. Ja linnud! Nende kohtamise reaktsiooni näeb ka videost.

Ja siit see tuleb.

Minu meelest sai alustuseks päris armas asi kokku. Peaks iga mingi aja tagant sellise mälestuseks valmis tegema.

IMG_1913
Kannatab juba väikese tuti pähe teha. Tahaks patse punuda :D. Kammimise ai-ai kisa ei jõua ka ära oodata.

Pargis

väike päike
Meie väike Päike igas päevas.

img_5620-2IMG_2275 (2)IMG_2202 (2)

Täna õhtul lähme vaatame, kuidas Tiigrid lasteaiaga hüvasti jätavad ja uhkel sammul kooliteele asuvad. Alles nad olid ju niiii väikesed!

Etheli 10. elukuu

10. kuuSättisin end arvuti taha, et siia mõned read Etheli järjekordse kuu täitumisest kirja panna, aga ei teagi millest alustada. Jälgin teda siin hetkel toimetamas ja mu peas on ainult üks küsimus: “Millal ta nii iseseisvaks juba sai???”. Muudkui käib, jutustab, katsub, võtab, viib, toob, teeb, toimetab, naerab, saadab mulle muige saatel eemalt rahuloleva pilgu ja genereerib oma mõtteid ja tegevusi lõbusalt edasi. Ta paistab oma lapse aruga nii teadlik olevat sellest, mida parasjagu teeb. Eks ole juba vanust ka muidugi ja peabki üha asjalikumaks muutuma, aga ma vist pole teda ammu niimoodi erapooletuna eemalt jälginud. Ikka mängime ja toimetame koos, jutustame ja laulame, räägime, mida parasjagu teeme ja mida järgmisena tegema hakkame. Pidevalt on ta mu tegevustesse kaasatud ja mina tema omadesse. Eks ole muidugi üksjagu seda aega ka, kui ta omaette mängib, sobrab oma mänguasjakastis, sorteerib esikus mütsi-kinda kasti või käib kappe-sahtleid lahti sikutamas (mu pesu sahtel on lemmik). Need on tegevused, mis teda üsna pikaks ajaks köidavad ja mulle natuke aega muudeks tegemisteks jätavad. Samal ajal peab ikkagi kõrv kikkis või pilk terav olema. Kui Indrek kodus on, siis saab ta issiga oma väikese inimese asju ajada ja mul on lootust väheke ka päris enda ajaks. Ühesõnaga, ma ju tegelikult kogu aeg ja iga päev näen, mida ta teeb ja mida oskab ning iga jumala päev ma rõõmustan tema olemasolu üle täpselt sellisena, nagu ta on, kuid sellegi poolest hetkeks rollist välja tulles ja lihtsalt eemalt v a a d a t e s… oli praegu kuidagi teistsugune tunne. Selline heldinud uhke tunne. Ja siis samas kogu selle “suure” iseseisvuse keskel on ta ikkagi alles üks pisike pidevat hellust, õrnust ja lähedust vajav tegelane, kes palju kaisus ja süles olla armastab. Kõik paistab tasakaalus olevat. Meie väike inimene.

Käisime eile arstil kontrollis ka. Kaalu on 10,2 kg, pikkust 77 cm ja mütsimõõduks 46 cm. Hambaid on kuuga juures üks ehk kokku kena 7.

10. kuud.2
Harjutab poosetamist. Ei saa ju mitte lõbus olla, kui sul on lilleõis…isegi, kui selle kõik kroonlehed on juba ära sikutatud 😀

Ämm andis hiljuti Ethelile portsu väga mõnusaid kõvade lehekülgedega lasteraamatuid, mida Etsule väga lapata meeldib. Näitab muudkui näpuga seal erinevatele piltidele ja mina siis öelgu talle, mis seal kõik on. Üldse on ta palju näpuga igale poole osutama hakanud. Tundub, et hetkel on aktiivne sõnavara omandamine käsil ja huvi selle vastu suur. Ise ta veel palju sõnu ei ütle (piirdub oma aitähhi, emme, anna ja muu pudikeelega), aga kui küsida, kus on lamp, pall, kass, kiik, kell, issi või emme, siis oskab näpu ja pilguga näidata küll. Vahepeal on naljakas, kuidas ta näpp püsti lakke vaatab ja ootab, et keegi talle “lamp” ütleks. Siis teeb seepeale rahuloleva näo pähe, justkui “tubli, issi, sa teadsidki, et see on lamp” ja läheb oma muude toimetustega edasi. Lisaks raamatute uurimisele kuulub hetkel Etsu igapäeva ka kiikumine, mis talle samuti väga meeldib. Kuna kiik on meil köögi juures, siis sätin tavaliselt kiikumise söögitegemise aega, siis saab kaks kärbest ühe hoobiga lõbusalt tehtud. Kui ta parasjagu ei kiigu, aga mina näiteks köögis süüa teen, siis on tal tulnud uus komme mu jalgu vahepeal kallistamas käia ja kui sõõm lähedust on jälle käes, siis edasi mängima minna. Üks selle kuu uus oskus on veel ka plaksutamine, mis talle hetkel palju lõbu pakub. No ja huultega puristamine.

IMG_3999
Kui lõbusad kiikumise kilked äkki üsna tasaseks jäid.

Nüüdseks on Ethel juba poolteist kuud iseseisvalt ringi tatsanud ja selles üsna vilunud. Ka jalanõudega astumine hakkab harjutamise tulemusena edenema, mis alguses tundus raske. Nüüd, kus talvekombekas on jope vastu vahetatud, on kogu see riietamise majandus välja minnes nii palju kergem ja ka Ethel ise näib õhema riietusega end paremini tundvat. Ilusate ilmadega oleme senisest rohkem välja ka jõudnud. Isegi selleaastane esimene grill väljas on tehtud ja esimesed turumaasikad ära maitstud. Palju oleme viimasel ajal oma lasteaiasõbrakestele ka külla sattunud.
oues

Ahjaa, ma oleksin peaaegu unustanud, et vahepeal tekkis Etsule huule rullimise komme ka. Ma mõtlen seda ülimega kurba nägu, mis on samas niii armas. Alguses tegi ta seda ikka asja pärast, aga mingist hetkest sai aru, et sellega on päris hea kõigi tähelepanu saada, kuna on ju võimatu, et keegi sellise näo peale ei reageeriks stiilis “ossanunnu, mis juhtus, tibukene, musi-kalli-pai-sülle”. Nii hakkaski ta omale täitsa suvalisel hetkel seda kurba kutsikanägu ette manama ja pilguga otsima, et keegi sellele reageeriks. Ise hakkas tähelepanu saades hoopis täiega itsitama ja nii see kordus mitu korda järjest. Kuigi öeldake, et alla aastased lapsed ei oska veel manipuleerida, siis no sinna alla ma selle ikkagi liigitaksin. Paar päeva olid sellised, kus ta IGA asja peale seda nägu tegi ja näiliselt maailma suurimat hädalist mängis, ehkki kõik hästi oli. Nii me otsustasime, et kuigi nunnumeeter on põhjas, siis mingit ekstra tähelepanu ta selle näoga enam meilt ei saa (ilma suu rullimiseta muidugi sai) ja nii lõpetas ta selle tegevuse üsna kiirelt ära.

moss
Väike nunnu mossitaja. Tegelikult uus avastatud oskus, mida jõudsalt rakendama asuti 😀

14. aprillil käisime Alberti ja Elvi pulmas. Etteruttavalt võin öelda, et see oli niii armas pulm! Etheli jaoks oli see juba teine pulmakülastus. Palju jõudnud oma lühikese ea kohta, ma ütleks. Ma olin tegelikult kuni pulmapäeva hommikuni kahtleval seisukohal, kas võtta Ethel üldse kaasa või jätta koju. Kuna pidu algas alles õhtupoolikul, siis oli ju teada, et lõpuni ta seal vastu kindlasti ei peaks, samas päris kõrvale teda kogu sellest üritusest jätta ka ei… raatsinud. Kutset saades oli meile veel rõhutatud, et lapsed on oodatud ja sinna on neid mitmeid tulemas. Nii saigi tehtud tagantjärele mõeldes väga õige otsus, et Ethel võtta kaasa pidu kaema ja väsimuse ilmnemisel ema talle järgi kutsuda. Tegemist oli praktiliselt vene pulmaga ja poolest pulmaisa jutust me aru ei saanud, aga sellegipoolest meile Indrekuga ikkagi ülivõrdes meeldis. Kõik oli nii pidulik, pingevaba, sõbralik, ELAV. Kui kusagil hakkas pihta mõni mäng või tegevus, siis sekundiga olid KÕIK laudade tagant püsti ja kaasa löömas. Eestlastele on kombeks ikka ennast kuidagi tagasi hoida, utsitamise saatel venima hakata või tegevustest kõrvale hiilida ja lihtsalt pealtvaatajaks jääda. Seal sellist asja ei näinud kordagi. Püüdsime siis meiegi oma eestlaste lauas mitte neile alla jääda ;). Ethel pidas ennast ka väga eeskujulikult üleval ja näis kogu seda melu nautivat. Tuju oli hea, nõksutas muusika peale puusi, lippas ringi, leppis kõikide nunnutajatega ja kui väsimusest süles lõpuks üsna rahulikuks jäi, siis oli selge, et aeg on tal koju minna ja emme-issi kahekesi pidutsema jätta, ihii. Vann, magamapanek, kõik oli läinud vanaemaga ladusalt ja öösel koju jõudes valitses täielik vaikus :). See oli ka esimene kord siiani, kui Ethel kellegi teisega ööunne jäi.

Albert ja Elvi
Palju õnne ja armastust noorpaarile ning meie tänud, et saime neist kaunitest hetkedest osa!

Lõpetuseks veel mõned pildid.

Menüü
Vend saatis meid välja sööma. Etsu piilus igaks juhuks, äkki menüü all on veel paremaid pakkumisi.
IMG_0133
Venna (onu) sünnipäeva tähistamas.
IMG_4472
Põhimõtteliselt sõimerühm ratastel. Vabu kohti veel rühmas on. Kes magab viimasena, magab… sõbra valvsa pilgu all. Japarto mullivahvli sain see päev lõpuks ära maitsta. Ah, see oli liiga hea.

IMG_1070

IMG_0121
Juunikate kokkutulekul rallimas. Sellest teen vist eraldi postituse varsti.

Nii me siin driftime aina kevade ja soojemate ilmade poole. Tahaks juba suvele tervituseks lehvitada. Ethel juba natuke oskab käega lehvitades tsau tsau teha. Naljakas mõelda, et varsti on see muhe tegelane juba terve aastakese meie seltsis olnud. Kool juba paistab pmst.

9 kuud Etheli seltsis

Polegi tükk aega siia kirjutama jõudnud. Kuidagi palju tegemist on olnud ja vahepeal oli Sipsik esimest korda mõned päevad haiguse tõttu päris korralikult rivist väljas ja seetõttu hästi kaisukas ka. Aga üks mis kindel, meie väike präänik on saanud juba 9-kuuseks. See on teist samapalju, kui teda enne sündi oma südame all kanda sain (L).
IMG_3597

IMG_3674
Lihtne, aga maitsev šokolaadikook.

Kolmapäeval käisime kontrollis ja saime teada, et Sipsik on nüüdseks 76cm pikkune ja kaalub 9700g. Hambaid on suus 6 – üleval 4 ja all 2. Pea kümnekilone väike nupsik on endale vapralt jala alla võtnud ja kõnnib nüüd naistepäevast saati päris ise. Vahepeal lõbustabki ta ennast lihtsalt ühest toast teise ja teisest kolmandasse tatsamisega, olles ise nii keskendunud ja rahulolev. Seda oli tegelikult alguses täitsa naljakas jälgida, kuna vahepeal meenutas ta ühte pisikest ootamatult väljailmuvat zombit, kes jalad harkis ja käed ees kõndides tasakaalu püüdis hoida. Enamasti ta veel jutustab ja podiseb ka samal ajal ja see annab kogu sellele zombindusele veel vunki juurde. Praeguseks on ta kõnnak juba tükkmaad kindlamaks muutunud. Tihti on ta teepealt midagi pihku haaranud ja nii leiavad asjad sageli omale uue asukoha. Kui mingi asi juhtub omalt kohalt kadunud olema, siis võib see oskusliku transportimise tulemusena olla kus iganes. Näiteks oli meil vahepeal telekapult 3 päeva kadunud ja seda andis ikka otsida. Meil on siiski enamus olulisi asju Etsu käeulatusest ära pandud ja muude asjadega võib ta üldiselt vabalt toimetada. Paar sõna on ka Ethel kasutusele võtnud – aitäh ja emme. Kasutab ta neid üsna tihti, iseasi kui mõtestatud nende tähendus talle on, aga uhke on kuulata küll.
IMG_3635 (2)

Perearst ütles, et tema juures polegi käinud ühtegi last, kes nii varakult kõndima oleks hakanud. Kõrvalt kabinetist korraks läbi tulnud arst ütles ka Etsu vanust kuuldes, et tema noorim on olnud vist 9-kuune. Arst varases kõndimises midagi halba ei näinud, kuna kõndima hakkas ta omast valmisolekust. Pole me kasutanud ei käimistooli, hüppekiiku ega mingeid muid last püstisesse asendisse sundivaid vahendeid. Saime kiita, et samm on ilus, oskab ennast ise püsti ajada, kükki lasta ja ka kukkuma hakates ohutult pepule potsatada või käed ette panna. Kui muidu roomas ta seina või mõne mööbli juurde, et selle abil ennast püsti aidata ja sealt edasi kõndima minna, siis viimased päevad saab ta ka ilma toeta maast ise püsti. Etsu rullib natuke kõndides veel oma varbaid, aga see tuleneb tema veel natuke kehvast tasakaalust ja peaks arsti sõnul paari kuuga ära kaduma. Rauasisalduse kontrollimiseks võeti Ethelil näpust vereanalüüs ja kuna ta hiljuti tõbine oli, siis vaadati ühtlasi põletikunäitajad ka üle. Minu üllatuseks läks verevõtmine vapralt ilma nututa ja hoopis õega lobisemise saatel. Õnneks olid kõik näitajad korras.

img 9
Ühe lapse mitu nägu

Mainisin enne, et kodu on meil üsna lapsesõbralikuks tehtud ja ohtlikud-keelatud asjad käeulatusest ära pandud, et ta vabalt ringi toimetada saaks. Üks neist vähestest kohtadest, kuhu Etsu siiski minna ei tohi, on Indreku lauaalune. Aga justnimelt sinna teda tõmbab, kuna seal on väikesed tulukesed ja suur kõlar, mille juhtmeid ta välja tõmbamas ja lutsutamas tahaks käia. Teadupärast pole see just kõige ohutum tegevus ja seepärast me teda sinna ei luba. Kui teda sealt ära tõstma hakata, siis varem oli tal sellest üsna ükskõik, läks ja toimetas mujal edasi. Nüüd aga oskab juba iseloomu näidata ja tõstma hakates laseb ennast makaroniks ja hakkab kisama, et oma seisukohta ikka võimalikult selgelt välja näidata. Natuke pättust oskab juba ka teha. Näiteks käib ta vaikselt oma väikeste sõrmekestega tapeeti seinalt ära nokkimas (ja söömas) ja keelamise peale manab oma näole kõige armsama võimaliku naeratuse. Keela siis sellist nunnut, eksole. WC hari on ka asi, mis teda nagu magnet enda poole tõmbab, ei tea mis teema lastel nendega on. Ma räägin, nad on oma tempude poolest kassiga täpselt samas paadis.

IMG_3547
Reede varahommikul saatsime issi Pakri poolsaarele 30-kilomeetrisele scoutsrännakule, mis sai läbitud ajaga 4.47.
IMG_3500
9-12kuuste laste võimlemises. Sealsed harjutused olid enamuses istuvatele ja roomavatele lastele, aga Etsu kibeles muudkui püsti, mis tegi asja vähe keerulisemaks. Õnneks treener on hästi asjalik ja pakkus ka alternatiivseid harjutusi välja. Igatahes tundub, et Ethel naudib igasugu vaheldust kodustele mänguasjadele ja tegemistele. Lõbus ja tegus on ta küll.

Pesumasinast riiete kuivamapanekul on Ets alati platsis. Võtab positsiooni sisse pesuresti all ja hakkab sealt siis järjest pesu alla sikutama. Mina jõuan viis asja kuivama panna, tema selle ajaga ühe-kaks alla tõmmata. Seni, kuni mina temast kiirem olen, on kõik okei – varem või hiljem saab kogu pesu kuivama, aga kui kiiruse vahekord peaks muutuma, vot siis läheks jamaks. Lihtsam (ja kiirem) oleks ta ju selleks ajaks eemale saata, aga ma pooldan ikkagi pigem seda, et laps oleks erinevatesse tegevustesse kaasatud, eriti kui ta ise selle vastu huvi üles näitab. Nii õpib ta ka ise asjadele kätt külge panema ja tulevikus erinevates töödes kaasa lööma. Loodetavasti on mul varsti väike abiline omast käest võtta.

IMG_3127
Lihtsalt niisama õue jalutama oleme me viimasel ajal võrdlemisi vähe jõudnud, sest alati leiab ju mingi vabanduse – liiga külm, liiga hilja, üksi ei viitsi, kodus on asju teha jne jne, aga õnneks on kamraade, kes sind toast välja tirivad ja pärast väljas käimist on ikka siga hea tunne küll. Ükspäev oli meie koosseis näiteks selline.

Vahepeal jõudis ämm ilusa vanuseni ja tähistas oma juubelit Padise mõisas. Jällegi hästi mõnus vaheldus argipäevale ja suurepärane põhjus end üles lüüa. Pidu oli igati õnnestunud ja sünnipäevalaps säravalt kaunis. Loodetavasti jagub seda õnne nüüd vähemalt teist samakauaks veel! Ethel pidas ka suure peo kenasti vastu ja käis isegi vahepeal tantsuplatsi vallutamas. Natuke pilte ka.PadisePadise 2.

Venis nüüd päris pikale selle postituse kirjutamine ja kõike ei saanudki kirja, mis plaanis oli, aga mis sa teed, kui üks, teine ja kolmas asi ette tulevad. Eks poetan need väljajäänud mõtted siis tulevastesse postitustesse. Seda ei saa ma siiski kirjutamata jätta, kui palju rõõmu ja armastust üks laps oma vanematele toob. See tunne on lihtsalt nii nii ütlemata suur, nagu oleks seda koguni raske enda sisse ära mahutada. Aga ta mahub!

Olge terved ja rõõmsad!

IMG_3574 (2)

8. elukuu on täitunud!

Meie kaheksakuune tütarlaps. Tegime mõne tähtsa päeva klõpsu ka 🙂IMG_9688 (2)

IMG_9670 (2)
Pilti tegime seekord hoopis vanaemale sünnipäevaks tehtud tordiga. Kaks ühes. Õhtul läksime külla.

IMG_9686 (2)

Etheli vanusele on märkamatult üks elukuu jälle juurde tiksunud ja kuu (või päikese) jagu on temast meile taas kirjeldamatut rõõmu olnud. Ilunumbreid sel korral ei tea, alles märtsi teises pooles lähme mõõtma ja kaaluma, aga mis neist numbritest nii väga ikka. Nagu iga eelnev on ka see kuu olnud Ethelile korralik avastamise ja arenemise aeg. Uudishimu ja avastamisrõõm on piigal suur. Iga uus asi köidab tähelepanu, vajab ülevaatamist, maitsmist ja katsumist. Helide ja muusika suhtes olen märganud Etsu suurenenud huvi. Muusikaringis kuulas pillimängu suu ammuli ja püüdis ka ise oskuste piires pillidega kaasa kolistada. Kodus muusikat kuulates võtab neiul tihti põlve tatsuma ja esimeste klaveriklimberdustega on ka tädi seltsis käsi valgeks saadud. Meie kodu välisukse hääl on ka tuttavaks saanud ja kui kuuleb veel issi hüütud “tsaud” ka esikust, siis on pliks kohe elevust täis ja tahab asja uurima minna. Kõrv on pidevalt teritatud ja hääled kutsuvad tegutsema.
Etsu klaver

Söömise asjus oleme kuuga märkimisväärseid edusamme teinud ja tundub, et hakkab asja saama. Mitmed uued maitsed on ära proovitud ja kõige lemmikumad on need, mida annab ise oma käega suhu pista. Nii ma olengi tal pehmemaid tahkeid asju ise süüa lasknud ja kui tal endal midagi söödavat peos on, siis läheb lusikaga püreede söötmine ka meil üsna ladusalt. Õnneks sööb Ethel kõike, mida siiani pakkunud oleme ja kahepeale saab pliks täitsa arvestatava koguse ühe toidukorra ajal söödud (ma loodan). Liha ja kõik liha sisaldavad püreed lähevad hetkel eriti isukalt. Kui kõht on täis söödud, siis hakkab vaikselt söögitoolis trikitamine pihta. Viskab suure kaarega mingi asja maha ja siis piilub itsitades üle söögitooli ääre, et kuhu see kukkus, mis häälega kukkus ja vehib siis käega, et keegi võiks selle jälle talle uuesti viskamiseks üles tõsta. Ja nii see mäng kordub umbes sada korda. Pullitüdruk. Ahjaa, kõrrega joomine sai ka selgeks!

IMG_2125 (2)
Pistab banaanipannkooki (pool banaani ja üks munakollane)

Mis hammastesse puutub, siis kahele alumisele on vahepeal üles lisandunud kolmas (1.02). Huvitaval kombel mitte keskele, vaid hoopis üks kihvake. Kui esimesed kaks hammast tulid üsna märkamatult, siis kolmas tekitas valu ja selle lõikumisele eelnev öö oli päris karm. Tundsin esimest korda, mis on magamata ja 15 minuti kaupa tukkudes veedetud öö. Indreku saatsin keset ööd elutuppa diivanile magama, kuna üks magamata inimene on ikka parem kui kaks ja temal tuli hommikul tööle minna. Järgneva osa ööst magas Ethel mul kõhul, nii sain ise ka vähe pikemaks ajaks kui 15 minutit silma looja lasta. Hommikuks oli küll tunne, nagu oleksin öösel rongi alla jäänud ja sokutaks Etheli üle ukse kasvõi naabrimehele, peaasi et naaatukenegi magada saaks. Aga hommikukohv päästis päeva ja Ethel ei pidanudki võõraste onudega tegemist tegema. Järgmise hambani.

Hommik
Ethelile piisas (erinevalt minust) vaid ühest ringutusest, et päev pärast sellist ööd rõõmsalt käima tõmmata.

Veebruari alguses ostsime Ethelile pissipoti ja alustasime vaikselt potilkäimise harjutamisega. Sai laulev pott valitud (muusika hakkab mängima, kui piss potis), et ikka lahe oleks, mis etteruttavalt öeldes osutus täielikuks kräpiks. Esimese pissimise peale hakkas pott laulma ja enam vait ei jäänudki. Kuivatasin neid andureid ja isegi föönitasin korra, et äkki niiskus läks vahele, aga ei midagi. Võtsin selle süsteemi seal poti all lahti ja panin uuesti kokku ja… mingiks ajaks jäi vait. Ja siis hakkas täiesti suvalistel aegadel lakkamatult mängima ja lõpuks see viis kummitas mul 24/7 peas ja ajas hulluks. Võtsin siis uuesti poti alt lahti ja “remontisin” kuumaliimiga ära. Volaa, kõik hakkas toimima, nagu vaja – piss potis siis laulab, välja kallad jääb vait. Mingi nädalakese toimis, siis oli muusikaga kõik. Rohkem ei viitsinud sellega mässata ka ja polegi seda laulukest vaja. Aga kui nüüd potitamise alguse juurde tagasi tulla, siis esimesel õhtul potile pannes ei teinud ta sinna midagi, istus lihtsalt ja lasi siis jalga. Proovisin veel paar korda, aga ei miskit. Järgmisel hommikul panin ta kohe peale ärkamist potile, mänguasjad kõrvale ja ütlesin piss-piss. Nii saigi pott esimest korda sisse õnnistatud. Rõõmustasime koos, kiitsin teda ja näitasin pissi potis, et mingi seos tekiks. Nii panin teda iga paari tunni tagant potile ja täitsa mitmel korral asi õnnestus. Nüüdseks, kui Ethel seda kunsti 3 nädalat harjutanud on, oleme jõudnud sinnamaale, et kõik kakamised teeb ta hetkel potti ja suurema osa pissidest ka. Paaril korral on mähe päeva jooksul täitsa kuivaks ka jäänud, aga üldiselt me sellist täiuslikkust veel taga ei ajagi. Tasa ja targu. Mähkmekulu on igal juhul kordades vähenenud ja mähkmeprügikast ei aja enam nii tihti üle. Potile panen teda praegu lihtsalt tunde järgi, enamasti peale magamisi ja söömisi. Üldiselt talle see potitamise värk praegu veel istub ja sai vist õigel hetkel alustatud, kuna klikk potiga käis tal päris kiiresti ära. Kahel korral on külas suurel potil ka käinud. Eks muidugi selleni, kuni ta ükskord ise potil käima hakkab, läheb veel palju-palju aega ja mingil hetkel võib üldse potistreik tekkida, aga kuniks ei proovi ja harjuta ei saa ka teada, kas õnnestub.
IMG_2134 (2)

Liikumise poolest on Ethel jätkuvalt väike aktiivne putukas. Ajab ennast kõige najale püsti ja liigub mööda neid vudinal edasi, kuhu tal parasjagu tarvis on. Nüüd praktiseerib juba mõneks hetkeks käte lahtilaskmist ja ise seismist. Tihti lõpeb see pepuli potsatamisega, aga ise on ta suhteliselt rahul. Küllap siis on see harjutamiseks vajalik. Paar esimest iseseisvat sammu võib vist ka tehtuks viimaste päevade seisuga lugeda. Kiiremad otsad tehakse endiselt käputades.
IMG_2372 (2)

Mängimiseks on lemmikud kõik mittemängimiseks mõeldud asjad – lusikad, kulbid, paelad, nöörid, klaviatuur, kõik totsikud-potsikud, pudelid, pastakad, karbid… no kõik-kõik, mis kätte õnnestub saada. Eriti lemmikud oleksid muidugi need, mis käest ära  kohe korjatakse või kätte ei antagi. Palju veedab pliks aega ka oma mänguasjakastist asju välja loopides. Väikesed sõbrad on muidugi  samuti väga lemmikud.
Ethel ja Robert

Telekas on paar reklaami, mis taustal mängides hetkel jäägitult Etsu tähelepanu köidavad. Üks sellistest on Felixi ketšupi reklaam ja teine draakoni kommide oma. Kui need algavad, siis jätab Etsu kogu käesoleva tegevuse pooleli, pöörab silmad telekasse ja lihtsalt naerab. Midagi köitvat nendes igaljuhul on. Näide eilsest Felixi reklaamist:
Felix

Seadsime vahepeal sammud külla ka. Merilyn tegi klõpse ja mõnus lobisemise õhtu oli. Ma vaatan, et on ikka üks armas kraade nendel piltidel :D.
valdeku_74valdeku_62valdeku_69valdeku_67valdeku_73valdeku_86

Selleks korraks kogu lugu. Tsaupakaa!