Jooksmas või maskotte nunnutamas

Astusime täna läbi Männi Pargis toimunud kogupere festivalilt. Päeval oli seal lastele mingi teatrietendus, aga sel ajal magasime me Etheliga kodus veel õndsat lõunaund. Täna oli tõesti üks nendest käputäiest lõunatest, kus ma ise ka täiesti ära kustusin ja nii me koos mitu tundi jutti lihtsalt magasimegi. Plaan oli siiski kella kolmeks parki jõuda, et sugulastega koos lapsed lastejooksule saata.

Esimese satsi jooksjad olid 1-3 aastased, nii et saime kaksikutega kenasti koos joosta. Õigemini kenasti olime me stardis koos, edasi läks juba veits lappesse. Iga käänu ja teede ristumiskoha juures seisis maskott, kes lapsi õigele teele suunas ja ühtlasi jooksma ergutas, aga meie piigas lõi välja seni varjul püsinud kirglik maskotiarmastus ja finišisse jõudmisega polnud tal seekord sugugi kiiret. Oma armastust tegelaste vastu näitas ta välja IGA maskoti juures seisma jäädes, neid paitades, kallistades, nendega juttu rääkides, käest kinni jooksma kutsudes. Seda kõike samal ajal, kui teised mudilased muudkui finiši poole lidusid. Võite siis ise arvata, mitmendana Ethel oma jooksu ükskord lõpetas. Pabahhh, Eelviimasena. Olen kindel, et silmis oli tal vähemalt sama suur sära ja osalemisrõõm, kui esikoha omanikel. Finišis ootas iga lõpetajat värviraamat ja peale jooksu võis maskottidega pilte teha. Ei pea vist mainima, et meil juba enamustega jooksu käigus pildid tehtud said :D.

Edasi läks juba korralikuks diskoks ära. Lapsed lõid tantsu ja loo lõpus valisid maskotid kõikide seast välja oma lemmiku tantsija ja meie väike tantsulõvi osutus juba peale esimest lugu võidumeheks ning sai omale auhinnaks toreda 3D pusle. Eks ta pani seal mõnuga kah.

IMG_4742 (2)Oli armas näha oma pisikesi ja suuremaid sugulasi ning eks üritus isegi oli päris vahva.

Järgmiste seiklusteni!

Jooksuga

Sugulane jagas paari päeva eest pilti, kuidas eelmine aasta samal ajal lapsed vees sulistamas käisid ja meie olime jõudnud omale juba mõnusa jume rannaskäikudega peale päevitada. Tundus päris uskumatu, arvestades, et sel aastal on vähe teised lood, ilm kehvem ja ega õigupoolest pole seda aegagi kusagilt võtta, et rahus kusagil lesida saaks. Õnneks pole puhkuseni enam palju jäänud ja siis saab pikalt suve nautima hakata, et akud taas laetud saaks. Praegu on küll turbojänese tunne, kellel võhm otsa saamas on.

Täna oli siiski võrratult mõnus ja soe ilm, võis lausa lühikeste varrukatega ringi lasta, nagu suvi oleks. Sõime hommikul kõhud täis ja sättisime end Lauluväljakule Mesikäpa lastejooksule. Hommikupudruga oli veel selline lugu, et samal ajal, kui puder potis valmis hakkas saama, avastas preili külmkapist jäätise ja nagu arvata võite, siis pudrusoovist polnud enam haisugi.  Selgitasin siis ühte ja teistpidi, et kui puder söödud, saab jäätist ka. Ei midagi. Jäätist ja jäätist. Sõlmisime vaherahu kuldse keskteega ja tõstsin suure lusikatäie jäätist otse pudru ja sealsete maasikate peale, ehkki puder+jäätis mulle küllaltki veidra kombona tundus. Samas nägi see jäätis seal maasikakuhjal sedavõrd ahvatlev välja, et ka minu hommukupuder sai omale jäätiselisandi, mille peale ise ei mõtlekski. Peab ütlema, et polnud vigagi. Tundub, et kompromiss toimis, sest söödud sai nii jäätis kui puder ja saime end jooksule sättida. See oli Ethelil nüüdseks teine kord ja aina kõbusamalt lidub teine. Pisikeste rada oli 260 meetrit pikk ja osalejaid, nagu ikka, palju. Ka korralduslikku poolt oldi eelmise aastaga võrreldes parandatud. Sel korral oli iga vanus eri värvi numbrisiltidega, mis vähendas vales vanusegrupis jooksmise võimalust ja tänu sellele oli võimalik ka ajakavast paremini kinni pidada. Mina tunnen igaljuhul suurt tänutunnet, et ka kõige pisematele nii asjalikke üritusi korraldatakse ning igat osalejat suisa diplomi, medali ja muu nänniga tunnustatakse. Pisikestele on see päris motiveeriv ja sealt võib nii mõnigi omale spordipisiku külge saada. Ise pean küll silmad maha lööma, et sel aastal vaid Ethel meie pere eeskujulikult esindas. Oleksin võinud ennastki Maijooksule kirja panna. Varasemalt on ju pärast super tunne olnud ja rohkem liigutamine ei tee kunagi halba. Kuid mis läinud, see läinud. Ehk järgmisel aastal. Senikaua saab pesamuna jooksupilte nautida.

IMG_4588

Väike meenutus päris esimesest jooksust ka (sept. 2018):

Peale lõunast iluund käisime aga sünnipäeval ja nüüd oleme end teleka ette Eurovisiooni jälgima sättinud. Imelik mõelda, et maikuu juba lõppemas on. Sellega seoses tuli meelde veel kord mainida, et mai lõpuni on võimalik oma lemmik blogidele hääl anda EBA koduleheküljel ja Me kasvame koos blogi leiab ka rahumeeli sealt nimekirjast hea tahtmise korral üles, khmm…

Tsauki!

Väikese inimese vaimutoit Nukuteatris

Meie käisime täna Etheliga Nukuteatris ja see polnud meil teps mitte esimene kord. Hoopis teine ning ka kolmas kord on meid juba aprillis ees ootamas. Tänud ämmale, kes kõik need piletid Etsule kinkis!

Etheli pisikese elu esimene teatrikülastus oli jaanuaris, kui käisime vaatamas etendust “Päike läheb puhkusele“. Ma ei seadnud tol korral väga kõrgeid ootusi, kuna mul polnud aimugi, kas ja kuidas suudab üks 1a7k vanune laps 45 minutit 3-10 aastastele mõeldud etendust paigal püsides jälgida. Lootsin parimat ning andsin etendusele võimaluse.  Valisin igaks juhuks Etheliga servapealse istekoha, juhuks kui päris lõpuni näidendit vaadata ei peaks õnnestuma.

Tegemist oli Taavi Tõnissoni lavastusega, kus lühidalt öeldes päike tüdines ära olemast vahetpidamata kõikide jaoks särav ja kasulik, ilma, et keegi oma tänulikkust selle eest välja oleks näidanud. Unustatakse ju tihti hinnata seda, mis meie jaoks igapäevaselt nii loomulik tundub, ehkki me tegelikult ilma selleta elu ette ei kujutagi. Nii otsustas ka päike oma igapäevasest tööst loobuda ja minna hoopis Maa peale kollase kassina. Ta sattus elama ühe armsa tüdrukutirtsu juurde, neist kahest said südamesõbrad. Kuid ilma Päikeseta on ju pea võimatu elada, on pime ja külm. Väike tüdrukutirts jäi haigeks ja nii ei jäänudki Päikesel muud üle, kui tagasi taevasse minna, et sealt oma uue sõbra eest edasi hoolitseda. Nad mõlemad olid üksteise jaoks olemas, üksteisele vajalikud ja ei peljanud seda ka välja näidata. Lõpp hea, kõik hea.

Enne etenduse algust tutvustati lastele, kus asub valgustaja (vilgutas tuledega), kus helimees (mängis heliga), kus lavastaja (lehvitas otse meie kõrvalt). Etenduse ajal oli saal väga pime, mis mind natuke isegi üllatas, sest enamasti jäetakse nii väikeste laste puhul õrn valgus siiski põlema, kuid eks jah, kui pole päikest, siis ei saa ka saalis valgust olla. Õnneks Ethelit ei tundunud see üldse häirivat, seega polnud vahet. Mõni laps küll alguses pelgas veidi, kuid peagi imes etendus nendegi tähelepanu endasse ja polnud hullu. Näitlejaid oli laval viis, kes kõik olid liikuvad ja tantsulised, et laste tähelepanu köita. Kasutatud oli paljusid huvitavaid lavastuselemente, varjuteatrit, häälitsusi, mänge valguse ja taskulampidega. Kollane kass võitis koheselt Etheli südame – selle väljailmudes hõikas Ethel nii südamest üle kogu saali “kasss”, et selle peale meie kõrval istunud lavastaja omakorda häälekalt muigama hakkas. Ülejäänud etenduse aja jälgis Ethel kassi tegevust nii pingsalt, et vaevu üldse liigutas end. Etendus oli kaasahaarav nii väikestele kui suurtele ja aeg läks ludinal. Mina sain hingerahu, et ka nii väikese lapsega võib vabalt juba teatris käia ja häid sõnu saime ka meie kõrval istunud lavastajalt, kes väikest ja viksi teatrikülastajat kiitis. Tõepoolest, Ethel oli ilmselt üks noorimatest seal.

Täna ootas meid ees juba teine Nukuteatri külastus ja vaadatavaks etenduseks oli “Kodud“. Etendus kestis 30 minutit ja oli mõeldud kirjelduse järgi 3-5 aastastele lastele. Sel korral haarasin viimasel hetkel oma ema kampa, kuna Indrek läks bändiga plaati salvestama ja pileteid oli ostetud 3. Pean ütlema, et sellest etendusest saadud emotsioon oli VA-PUS-TAV! Seekord oli tegemist nukuetendusega. Saime head kohad teises reas, mis oli ideaalne. Preilna jälgis tervet etendust viksilt ja kaasaelavalt, loodetavasti sai natuke toimuvast aru ka. Sisu oli lihtne – varblane leidis valgete täppidega sinise tassi, mille omanikku ta otsima hakkas ja selle käigus pulli tehes erinevad kodud läbi käis. Lapsed said teada, et varese koduks on pesa, karul koobas, rebane elab urus, mesilased tarus, aialilled aias ning inimesed majades. Pisikestele väga hea tükk.

Kuid mis minu jaoks selle niigi hea tüki vapustavaks elamuseks muutis, oli hoopis see, mis etendusele järgnes. Näitlejad tutvustasid ka enda “kodu” ehk sirmidetagust elu. Demonstreeriti, kuidas nukud tegelikult seal taga liiguvad, lapsed said ise proovida ja katsuda näidendis osalenud loomi. Näitlejad suhtlesid muhedalt kõikide laste ja nende vanematega, kutsusid pilte tegema. Lausa lust oli vaadata. Iga lapse soovide jaoks jätkus kannatust, kedagi ei kiirustatud tagant, kõik oli nii vahetu. Kui näiteks mõni laps kohe alguses ei julgenud varest katsuda, kuid hiljem seda ikkagi soovis, siis ei pidanud keegi paljuks veel ja veel samu loomakesi nähtavale tuua. Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert – ausalt, see soojus ja positiivsus, mida endast kiirgasite, tekitas sõnuseletamatult hea tunde ja tahte ikka uuesti ja uuesti pere pisematega tagasi tulla. Aitäh! Aprillis vaatame “Pesamunad” samuti ära. 

Kuna teatrikohviku järts oli peale etendust mega pikk, siis käisime läbi hoopis Pagaripoiste kohvikust, et teatriskäigule mõnus punkt panna. Kojujõudes tegi piiga oma lõunaune ning peale ärkamist vaatasime üheskoos tänaseid teatriskäigust tehtud pilte. Selle käigus panime taas sõnadesse kogu meie hommikupooliku ning kirjeldasime, mida ühel või teisel pildil kujutatud oli. Selline vahetu tagantjärgi tehtud analüüs on lapse jaoks minu meelest väga arendav, samuti tuleb keele arengule kindlasti kasuks. Ka Ethel ise oskas päris palju kaasa rääkida ning välja tuua sõnu, mida piltidel küll näha polnud, kuid teatrietenduses sama stseeni juures tõepoolest olemas olid. Järelikult pani ikka päris hoolega seal tähele ja oskas seoseid luua. Neid pilte uuesti vaadates meenub ehedalt kogu see tore hommikupoolik. Vahva oli juba kas või see, kuidas kõik näitlejad äkitselt mulle kaamera ees lõbusalt poseerima hakkasid… sest miks mitte. Tore, kui inimesed on ameti peal, mis neile tõesti vapustavalt hästi sobib ja läbi mille neil teistele nii palju head edasi anda on.

Elamus Spa

Ma ei kuulugi enam nende viimaste inimeste hulka maamunal, kes uues Elamus Spas käinud pole. Kõik muudkui kiidavad, kuid kas asi ka seda väärt on… proovisin ise järele. Pakkisime sõbrannaga kodinad kokku, lapsed autosse ja asusime teele. Väga eksprompt minek oli, otsuse langetamise ja uksest välja astumise vahe oli vaevu tunnike.

Kohale jõudes olime meeldivalt üllatunud. Kogu atmosfäär oli hubane ja stiil kutsuv, värske. Mulle väga meeldis, et Spa oli jaotatud erinevateks privaatseteks soppideks. Ei olnud sellist asja, et vaatad Spa ühest otsast teise ja pilt on selge. Pidi päris palju erinevaid nurgataguseid läbi uudistama, et kõik basseinid, saunad ja mullivannid läbi käia. Tänu sellisele ülesehitusele oli ka rahvas ühtlaselt igale poole ära jaotunud ja ei olnud tunnet, et keegi elaks sul seljas. Kusjuures, me käisime veel laupäevasel päeval, mis peaks väga populaarne aeg külastamiseks olema. Kõige enam inimesi oligi eraldi paiknevas lastealas, kuid ka seal keegi kedagi ei häirinud. Laste ala oli üsna suur, tegevust seal paistis jaguvat nii pisematele kui suurematele. Iga natukese aja tagant lendas lasteala kohal pangetäis vett kaela (Jurmalat immiteerides) ning sellega kaasnes mingi päris vali kole möire, mille peale (lisaks kaela lendavale veele) meie lapsed esimesed korrad tohutult ehmatasid ja kartlikult külge klammerdusid. Hiljem harjusid ära. Kohe lasteala juures oli ka privaatne sünnipäevatuba, mis on minu meelest väga vahva idee. Saad sinna oma lapse sünnipäevalaua snäkkidega püsti panna ning lapsed kohe kõrval vees hullamas käia. Samas jääb õhku turvalisuse küsimus, sest keegi peab neid sünnipäevalisi ka pingsalt vees jälgima, et õnnetusi ei juhtuks. Tulles tagasi saunade juurde, siis neid oli tõesti palju erinevaid ning igal saunal oma temaatika. Samuti oli võimalus osaleda saunarituaalides, mille meie sel korral lastega vahele jätsime, kuid tasub kellaaegadel silm peal hoida. Kasper oli nii vapper saunasell, Ethel jällegi ei raatsinud saunas istumisele oma sulistamisaega kuigi palju raisata. Tublid spaatajad olid nad igal juhul mõlemad. Ujula osa nägi ka päris kobe välja, samas Spa osast tulles tundus seal õhk ja vesi jahe olevat ning kobisime tagasi mõnusasse sooja. Restorani poole pealt sai sööke, suupisteid, jooke vahepealseks einestamiseks tellida, mis on samuti igati kiiduväärt, sest vees hullamine muudab kõhu kiiresti heledaks. Menüüst leiab sööke nii täiskasvanutele kui lastele ja minu meelest oli päris maitsev kõhukinnitus.

Kui kriitilise pilguga midagi ebaõnnestunumat ka välja tuua,  siis aru ma ei saa, kes just sellised kapivõtmed kasutusele otsustas võtta. Kas neid eelnevalt testiti ka? Absoluutselt ei püsinud käe ümber kinni, kogu aeg jälle rihm lahti libisenud ja “võti” käe ümbert plehku panemas, ükskõik kui hoolega sa selle kinni sätid. Ma saan aru, kui mulle selline vigane randmepael oleks sattunud, aga sõbrannal sama lugu ning jäi silma ka teisi inimesi, kes oma käepaelu kohendasid ja pingule tõmbasid. Küllap siis on probleem ikka üldine. Ma väga loodan, et mingi aeg vahetatakse need paremate vastu välja. Lisaks pidevale tüütule kohendamisele on sellisel kujul kapivõti lihtne kaduma minema ning mina küll spaakülastajana ei viitsiks võtme kaotamise probleemiga tegelema hakata. Kuid õnneks see on pigem pisiasi ja ma loodan, et külastajate tagasiside põhjal saab ka see probleem peagi lahenduse. Sool oli samuti soolasaunas otsa saanud, aga noh, see selleks.

Vaata meie Elamuste Spa kogemust hoopis videost ning saa aimu, mis seal ootamas on. Parima elamuse saamiseks mine ikka ise kohale! Mina igal juhul soovitan, tõesti on hästi välja kukkunud koht.

Varsti plaan mees kampa haarata ja Spa 21+ osa samuti üle kaeda. Kui on muljetamist väärt, siis jagan ka teiega. Tsau-pakaa ning uute elamusteni!

Isadepäev

Väike pilguheit meie pere isadepäeva, mis oli küll nüüdseks juba nädal aega tagasi, aga tegemist on vahepeal üksjagu palju olnud, tipsik tõbine ja blogimine on jäänud nende taha oma aega ootama. Sellegipoolest ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks meie isadepäeva kulgemisest kirjutada nüüd ja praegu.

Isad on minu silmis ühed äärmiselt erilised tegelased perekonnas ja mu süda sulab absoluutselt alati, kui näen meesterahvaid oma lastega koos mõnusalt tegutsemas. Sama muidugi ka meie pere issi puhul. Lapse arengu seisukohalt on isad juba sünnist saati sama olulised kui emad ja kui vaid vanemad selleks võimaluse annavad, siis areneb lapsel tugev püsiv emotsionaalne side varakult mõlema oma vanemaga… mis on investeering lapse kogu eluks.

Mulle tundub, et meeste endi arusaamad isarollist on võrdlemisi erinevad ja seetõttu näen ma enda ümber ka isasid väga erinevaid. Inimeseti erineb, kas isaks olemist võetakse loomuliku mehelikkuse osana ja asutakse aktiivselt lapsega seonduvates tegevustes kaasa lööma või tuntakse, et isaks olemine kipub mehelikkust ja oma isiklikke vajadusi liigselt alla suruma ning võetakse lapse suhtes pigem jahe ning emotsionaalselt kauge positsioon. Eks siin ole ka naisel võimalik ühtteist mehe toetamiseks ära teha, et nad julgeks ja tahaks lapsega tegeleda. Paljud mehed püüavad isadust kompenseerida hoops “24/7” tööl rabamisega, et perekonda majanduslikult üha rohkem kindlustada, kuid ilmselt tooks liigse (üle)töötamise asemel perekonnale suuremat kasu emotsionaalne pühendumine ja toetus. Isad on tegelikult enamasti ütlemata tragid ja lustakad ning see hirm, et nad lapsega midagi peale hakata ei oska, on minu silmis alusetu. Eks enesekindlus ja võime last mõista kujunevadki läbi isa ja lapse ühistegevuste ning selliseid ühiseid hetki tasub teadlikult juba algusest peale tekitada. Kui rinnaga toitmine välja arvata, siis on isad ju võimelised hakkama saama absoluutselt iga muu lapse hooldamise ning tegelemisega seotud toiminguga, seega emmed, julgustage oma mehi lastega rohkem aega veetma ja ärge võtke kogu koormat enda kanda. Isade panus lapsekasvatamisesse saab kasvatustöö muuta vaid tunduvalt mitmekülgsemaks.

Isad ja emad tegelevadki lastega erinevalt ja see on minu meelest ainult hea. Kui mina olen vanemana pigem hellitaja, lohutaja, loen, laulan, mängin, joonistan, siis Indrek isana on pigem see, kes lapsega rohkem mürab, minust stiililt erinevaid mänge mängib, lapsega ehitab, tehnikat tutvustab ja konkreetsemaid piire taga ajab. Nii ongi nõnda, et kui Ethel lohutust vajab, siis tuleb ta seda otsima pigem minult, kuid kui müramise isu peale tuleb, siis minnakse issi juurde pugema. Ja minul pole selle vastu mitte midagi.

Kui ma nüüd isadepäevale tagasi mõtlen, siis sai ikka poputatud küll seda meie pere päevakangelast, kui nii võib öelda. Hommikut alustasime mõnusa hommikusöögiga – omlett, pannkoogid moosiga, kohv, niksid-näksid. No mida sa hing veel ühelt pühapäeva hommikult saada ihkad. Sõime kõhud täis ja edasi läks väikeste kingituste üleandmiseks. Tegelikult ma ei arva üldse, et see päev peaks sünnipäevale või jõuludele omaselt kingitustega ülekuhjatud olema, kuid lähtusin sellest, et midagi võiks heale isale tänutäheks olla ja see midagi võiks olla asi, mida ta päriselt ka hetkel vajaks.

Nõnda sai meie pere tublile isale kingitud uus nahast rahakott, et oleks, milles ikka pere jõukust kanda. Tegelikult oli eelmine tal lihtsalt juba nii kapsaks kantud, et ma imestan, kuidas ta seda üldse kusagil välja võtta söandas. Rahakotiga koos sai ta ka nahatoodete hoolduskreemi, millega on võimalik meie pere teisigi nahast esemeid hooldada ja seeläbi nende eluiga pikendada. Ethel ulatas issile omalt poolt isetehtud võtmehoidja, mille valmimisest kirjutasin siin. Minu meelest jällegi lapse enda poolt (niivõrd-kuivõrd) valmistatud tore väike meeneke ja igati sobilik üheaastase poolt oma papale. Kui suuremaks kasvab ja oskuseid rohkem on, küll siis hakkab oma äranägemise järgi pilte ja värke issile meisterdama ja kinkima. Ma ei ole väga igasugu klassikalise poest hangitud isadepäeva nänni pooldaja, sest kaua sa ikka igal aastal jaksad kingiks saada lapse pildiga tassi või särki, millel läbi aastate peal kirjas sõnum stiilis “parim isa” vms. Ja kui mina veel sellise nänni üle rõõmustaks, siis Indrekul oleks taolistest asjadest pigem ikka väga ükskõik :D. Ehk et ma pigem ei näe enam mõtet kinkida midagi lihtsalt kinkimise pärast. Kui kingisaajat piisavalt tunda, siis saab lähtuda tema huvidest ja praktilisemast poolest. Seda igasugu kinkide puhul.

Ma ei mäleta mida me vahepealse aja kodus tegime, aga peagi suundusime nüüd juba vähe suurema seltskonnaga lõunasöögile restorani Seller. Eks ikka selleks, et ka pere teine paps üle kaeda ja üheskoos isadepäeva tähistada. Me keegi polnud varasemalt Selleris söömas käinud, kuid koht jättis viisaka mulje, söögid olid küllaltki omapärased ja maitsvad. Mekkisime eelroana kamba peale grillitud kanatiibu, pearoaks võtsin suitsupardifilee. Maitsev ja uudne kõhutäis oli. Selleris oli olemas ka väike mängunurk, kus Ethel vahepeal asjalikult toimetamas sai käia ja eriti köitis tema tähelepanu väike laste kiiktool, mida ta alguses sellise pilguga vaatas, et miks see katkine tool kõigub, kuid hiljem kiigutas seal end mõnuga.

Kõige ehedamalt jäi restoraniskäigust meelde aga hoopis see, kuidas ettekandja – suur tugev meesterahvas – kandikul toitudega laua juurde tulles Etheli pikali tõukas. Ilmselt ta oma käes olevate taldrikute tagant väikest laua kõrval seisvat last ei märganud ja noh, inimlikult võib ju kõike juhtuda, aga oh seda nuttu, mis mõneks ajaks restorani täitis. Eks lapsuke ehmatas ja pauk kõhuli näoli maha oli ka kahtlemata korralik. Ettekandja vabandas ette ja taha, Ethel rahunes ja sööma võis jätkuda. Magustoiduks valisin sooja brownie Vana-Tallinna jäätisega, mis oli üli-üli maitsev, kuid mille Ethel mul praktiliselt käest ära sõi.

Peale lõunatamist läks Ethel mõneks ajaks vanaema-vanaisa juurde toimetama ja meie Indrekuga kinno Venomit vaatama. Sain omale enne kino normaalse peavaluhoo, mida ma kakaoga leevendada üritasin. Tundub, et ma polnud ainus jooja :D. Olemine läks märksa paremaks ja mõnus oli lihtsalt niisama kahekesi olla.

Ethelit koju tuues muljetas ta terve tee autos “kutsu oppa, kutsu oppa”. Tundub, et oli  vanavanemate juures kutsudega toimetamisest väga elevil ja soovis nii väga oma kutsude sületamist ka meiega jagada, nii kuidas oskas. Kanast rääkis ka midagi, aga see vist oli hoopis menüüs olnud. Natuke veel kannatust ja siis kuuleb juba kõik jutud ära, mis külapeal teinud, kuulnud ja näinud. See vist toimib vastupidi ka – külas lobiseb välja, mis kodus toimub. Ootan seda mulisema hakkamist juba põnevusega. Või siis mitte, arvestades, mis värvikaid lugusid ma kõik lasteaialastelt nende koduse elu kohta kuulnud olen ja millest vanematel ilmselt pole halli aimugi. Parem vist ongi :D.

Selliseks see päevake meil kujunes ja lõppkokkuvõttes jäime kõik rahule. Egas midagi, tervitusi kõikidele issidele. Olete tänuväärt ja olulised ka igal muul päeval, mitte ainult siis, kui kalendris kirjas.

Tsau-pakaa

 

Seotud lood:
Isadepäev 2017

Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)

Video. Kui sul on ühe lapse asemel 19 ja sa proovid nende kõigiga korraga kunsti teha…

… okei, mul oli see päev tegelikult 11 last. Ilm oli vihmane ja võtsime õue mineku asemel ette hoopis suurema plaanivälise maalimise. Siiani olime teinud individuaalseid kunstitöid, kuid see päev mõtlesime Maarjaga, et ahh ekstreemsust peab ka saama ja proovime hallata kõiki neid pisikesi üheskoos.

Natuke ettevalmistamist ja värvid võiski lagedale tuua. Kui esimeste kunstitööde ajal olid mitmed lapsed värvide suhtes üsna umbusklikud (ilmselt pole paljud kodus veel nendega kokku puutunud), siis nüüdseks oleme juba sammukese edasi jõudnud ja kunstitööd muutuvad üha lõbusamaks. Ütleme nii, et mäkerdamist oli palju ja hiljem andis seda kõike ikka koristada, aga mitte miski ei kaalu üle seda vahvat vaatepilti tegusatest lastest ja nende piiritust loovusest. Lastel jagus püsivust tükiks ajaks ja laua ääres tegevuses neid hoida polnud mingi vaev, kuna huvi kaasalöömise osas oli suur. Raskeim vist kogu selle protsessi juures oligi jälgida, et värv suhu ei satuks ning et hiljem oma värviste kätega enne kraanikausini jõudmist kogu mööblit ja seinu ära ei jõutaks kaunistada, kuid kokkuvõttes läks kõik vahvalt ja tulemus nii pisikeste lastega oli väga armas. Ma isegi imestasin, et lapsed pärast mõningast kasimist jälle täitsa viksid välja nägid ja suur kummardus kõikidele mõistvatele lapsevanematele, kes “sügisvärve” laste riietel pahaks ei pannud… või vähemalt oskasid seda oskuslikult oma muigel ja tänulike nägudega varjata:). Lapsed vanuses 1a2k-2a1k.

Aga vaadake parem ise neid armsakesi toimetamas ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli:

Lõppu eilse õpetajate päeva valguses väike meenutus. Aitäh, aitäh (L)!
Õpetajate päev
*Lapsevanemate nõusolek video avaldamiseks olemas.