Etheli esimesed sõnad

Ethel on tänase seisuga täpselt ühe aasta ja kolme kuu vanune. Võiks ju taas midagi kirja ka panna. Pidevalt on kukla taga tiksunud mõte, et peaks plika esimese sõnavara üles märkima, enne kui meelest läheb, kuid siiani pole ma suutnud selles osas kuigi järjepidev olla ja ülesmärkimised on jäänud kesiseks. Parem hilja, kui üldse mitte ja just nüüd ma selle käsile võtan ning panen siia kirja kõik sõnad, millega ta tänase seisuga end väljendada oskab. Lihtsalt et… kunagi ehk tore meenutada.

Praeguseks oskab ta öelda aitäh, emme, pai, kalli, opa (sülle), mäm-mäm, juua, õue, kss (kass), (k)onn, auh-auh, ahv, mää (lammas), kala, mõmm-mõmm, sai, kpssis (küpsis), tita, (v)ann, kaka, pott, auto, lill, naba, nina, täht, kell, papu, alla (kui kusagile otsa on roninud ja sealt alla ise ei saa ja abi ootab), hopp-hopp (hüppamise või jänese kohta), pall, hallo (kui telefoniga räägib päriselt või mängult), tuttu, ai-ai, appi, tädi, anna, mumm (mesilane), kukku(s)Lisaks on tal sünnipäevaks saadud armas kaisunukk, millele ta küsimise peale nimeks Leelo pakkus (või nii ma tema pudikeelt tõlgendasin)  ja nüüd me kõik teda vastavalt kutsumegi.

Seda listi vaadates tundub isegi päris palju sõnu ja eks neid tuleb tasapisi üha juurde. Praeguse sõnavara ja kehakeele abil suudab ta end juba üsna arvestatavalt väljendada ja see teeb ainuüksi ta enda elu juba palju lihtsamaks. Või nii ma vähemalt usun, kuna nii on tal aina enam vahendeid, millega oma soove ja tegemisi väljendada. Lisaks on ta küsimuste peale väga agaralt noogutama või pead raputama hakanud.

IMG_8852Saime hiljuti kätte Etsu esimese ID-kaardi ja suuresti tänu selle (ja teiste piltide) uurimisele oskab ta nüüd öelda ka oma nime. Osutab näpuga pildile ja ütleb “Ethel“. See kõlab küll tema suust natuke titekamalt kui päris Ethel, aga siiski täitsa arusaadavalt. Dokumendifoto tegemine oli ka muidugi omaette ooper, kuna andis teda ikka ilusti istuma sättida ja täpselt otse kaamerasse vaatama saada. Ikka kippus üht või teistpidi siblima, jalga laskma, silmad kinni jääma, veidraid nägusid tegema või käega kaamerat haarama. Jumal tänatud, et pisikestest võib foto ise kodus teha, siis on aega möllata ja lõpuks ikka midagi välja tuleb. Paari klõpsuga fotograafi juures normaalset passipilti saada oleks vist suht võimatu, aga mine tea. Nüüd, kui dokument käes, siis tundub nagu tegemist oleks ametlikult juba täitsa arvestatava inimesega.

Kullakallis on ta küll!