Investeerimisega alustamine. #1 ühisrahastus

Eelmisest postitusest investeerimise sõnasabast kinnisaanuid huvitas see, kuidas ja kus ma investeerimisega algust tegin. Mulle kirjutasid mitmed, et tahaksid ise ka proovida, kuid ei tea asjast MITTE MIDAGI ning seetõttu palusid mul oma kogemust jagada. Loe edasi “Investeerimisega alustamine. #1 ühisrahastus”

Rahatarkuse teekonna algus

Kui eelmisel aastal olin ma pigem passiivne #Kogumispäeviku jälgija, kes ühtteist siit-sealt omale kõrva taha pani, kuid laias laastus ikka vanamoodi edasi toimetas, siis sel aastal otsustasin proovida, nii palju kui võimalik, aktiivselt kaasa lüüa ja sellest projektist maksimaalset kasu meie perele tuua. Sel aastal on eestvedajateks eriti muhedad hinged ning loodetavasti on nad sama inspireerivad, kui Mirjam seda möödunud aastal oli. Jutt käib Facebooki #Kogumispäeviku vahvast kogukonnast, kus rahatarkuseid, säästunippe, investeerimisteemasid, artikleid, eesmärke ja palju muud kasulikku jagatakse ning üksteise ideedest inspiratsiooni ammutatakse. Igal kuul uued teemad ja uued väljakutsed. Loe edasi “Rahatarkuse teekonna algus”

Elamus Spa + video

Ma ei kuulugi enam nende viimaste inimeste hulka maamunal, kes uues Elamus Spas käinud pole. Kõik muudkui kiidavad, kuid kas asi ka seda väärt on… proovisin ise järele. Pakkisime sõbrannaga kodinad kokku, lapsed autosse ja asusime teele. Väga eksprompt minek oli, otsuse langetamise ja uksest välja astumise vahe oli vaevu tunnike. Loe edasi “Elamus Spa + video”

Bye bye 2018 ehk aasta kokkuvõte

Aasta on lõppemas ja käes paras hetk sellele tagasi vaadata ning ühtlasi otsad koomale tõmmata, et uus saaks rahus tulla. Ma ei heieta siin sel korral pikka juttu, kui imeline või parim aasta see olnud on. Ma arvan, et eelmise aasta suurte sündmustega ei suuda see konkureerida, kuid paljutki on ka lõppevast aastast kindlasti meenutada. Loe edasi “Bye bye 2018 ehk aasta kokkuvõte”

Täpilised jõulud

Päev enne jõule märkasin Etheli rinnaesisel üht punast täpikest, mida küll korra uurisin, kuid suuremat tähelepanu sellele ei pööranud, sest no täpp on täpp. Õhtul Kristenile õnne soovima minnes ilmus kulmule teine pisike täpike. Triin tegi veel nalja, et Etsul puberteet käes ja punnid juba näos. Selleks hetkeks oli esimene punnike juba suuremaks muutunud ning õhtu jooksul hakkas riburadapidi (ma ütleks, et koguni silmnähtavalt) täpikesi juuksepiirile, põsele, kõrva taha, mõni ka kõhule ja seljale juurde tekkima. Palavikukest oli samuti 38 kanti ja eks olemine pigem selline kehvake. Minu kahtlused said kinnitust – lapsel tuulerõuged. Nii et kõik, kellega lähiajal kokku puutusime ja kellel tuulerõuged veel põdemata, siis olge teavitatud!

Hommikul käisin apteegis ja ostsin tuulerõugetele mõeldud vahtu, mis jahutama ja sügelust leevendama peaks. Mul oli päris hea meel, et enam briljantrohelisega jändama ei pea, samas natuke kahju ka, sest kellel meil poleks endast lapsepõlvest pärit rohetäpilist fotot. Kuid pildi nimel küll rohelise teed minna ei söandanud. Tore, et nüüdseks alternatiive on ja selle vahu pealemäärimine Ethelile igatahes meeldis, lasi minul panna ning määris innukalt samal ajal ka ise. Ju siis pakkus tõesti kohest leevendust. Lõunal tegi Ethel pika une ning õhtul läksime Keilasse Etheli vanavanemate juurde jõuluõhtule. Sealsed tuulerõugeid ei peljanud, pigem kartsid, et äkki me ei tulegi. Kui tavaliselt käime pühade ajal ka Keila kirikust läbi, siis sel korral jätsime selle vahele ja sättisime end mõnusalt kamina ette ja peolaua taha. Ethel oli küllaltki heas meeleolus, kuid eks tõbi andis end ka mingil määral tunda. Võtsime rahulikult.

12
Neljas päev võitlust tuulerõugetega, õnneks mitte tuuleveskitega. Hullem möödas ja teel võiduka paranemise poole.

Keilas pole jõuluõhtuid ilma jõuluvanata. Kahju ainult, et paps jälle just sellel hetkel sauna puid alla panema läks, jäi taas kogu lõbust ilma. Eelmisel aastal oli mingi kõhuprobleem, istus peldikus teine sel ajal kui jõulumees külas käis. Kahju kohe, üldse ei vea teisel. Kuid jõulumees oli taas tasemel, sel aastal koguni kitarriga ja puha.

Päkapikud ja jõulumees on sel aastal kohe eriti helded meie vastu olnud. Pidime ju jõule sel korral rahulikult võtma, ikka läks lappesse. Aga iga viimse kui kingituse üle oli mul üli hea meel, kõik oli asjalik ja läbimõeldud, isiklikke soove arvestav. Ei ühtki mõttetut vidinat. Eks olid asjad eelnevalt ka läbi arutatud ja kõikidel ettepanekud letti laotud.

Ethel sai omale jõuludeks mänguköögi, potid-pannid, kelgu, digitaalse jutupliiatsi, baby born nuku, jalutava/haukuva koera, veel mõne mänguasja, pusle ja õngega kalapüüdmismängu. Ma rääkisin Indrekule, kuidas ma kogu lapsepõlve omale baby born nukku igatsesin, siiani elan ilma. Täpselt sama ütles teine Triin oma lapsepõlve kohta. Ja nüüd see väike, kõigest üheaastane põnn, saab omale toimetamiseks selle ja rohkemgi veel. Veab mõnel. Või tegelt… ei teagi kumb meist siis hetkel seda rohkemsaada ihaldas :D.

Mind ootasid kingikotis lõhnaõli, kaamera statiiv, sokid-kindad-riidest poekott, valgehallitusjuust koos juustumoosi ja küpsistega, karafin spets jääkuubikuhoidjaga, paar ilutoodet ja kirsiks tordil GoPro kaamera koos mõningate lisadega. Olen vist hea laps küll sel aastal olnud. Piinlik lausa. Aga ma olen niii häppi absoluutselt iga oma saadud kingi üle. Ülekõige muidugi selle kirsikese :D. Kuid moos juustule on midagi, mida ma iial varem maitsenud pole, aga kõlab väga huvitavalt, proovin varsti ära. Ma olen tohutu juustusõber, kes veel ei teadnud! Aga jah. Kõik kingitused 5+, tänud kõigile (L).

Indrekut ootasid kingikotis väline helikaart, Raspberry Pi 3 Starter Pack, iFixit elektroonika tööriistakomplekt, lõhnaõli, tšillikastmeid ja ilmselt veel miskit, mis mul hetkega ei meenu. Igal juhul taas asjad, millele ta oli soovi avaldanud ja mis kindlasti asja ette läinud.

Kokkuvõttes on olnud tõeliselt mõnusad, rahulikud ja perekesksed jõulud. Isegi kuusepuu on veel täies ilus ega ole oma okkaid maha pildunud, nagu eelmisel aastal umbes nädalaga juhtus. Vandusin endale, et ma ei too enam eal kuuske tuppa, kuna lihtsalt nii kahju oli sellest kuusest, mis hetkega teadmata põhjusel ära kuivas ja terve elamine pealekauba kuuseokkaid täis oli. Kuid Indrek võttis kätte ja marssis siiski ka sel aastal kuusega koju ja no mis sa ära teed, mõnus lõhn ja jõulutunne olid sedamaid toas ja silmale ka ilus vaadata :).

 

Ehkki tuulerõugete tõttu jäi meil planeeritud Lotte jõulumaa külastus ära, siis tegelikult on mul hea meel, et Ethel need praegu põetud saab ja sellega loodetavasti siis ühel pool on. Paistab üsna ideaalne vanus põdemiseks. Vanavanaema juurde pole pühade ajal veel kahjuks jõudnud, ei julgenud tuulekate tõttu minna, mine tea, äkki vanainimese immuunsus pole enam see mis muidu ja pole tarvis riskida.

Kuid mis eriti hea…homme sõidame taas kolmeks päevaks Rakvere Spaasse ning tagasi jõudes võib juba aasta ärasaatmisele mõtlema hakata. Äkki seal saab GoPro’ga vees filmimise ka ära proovida. Samas mida mul seal vee all ja peal üldse filmida on, kui isegi me väike kalake basseini ei saa. Eks näis kas ja mis. Igal juhul ootan seda minipuhkust täiega, eriti pärast kahte magamata ööd täpilise lapsega. Olen vist ideaalselt magava lapsega ära hellitatud ja unetud ööd mõjuvad rängemalt kui peaks :D.
8

Väike paberilipik

Seadsin mina eelmisel nädalal sammud postkontorisse, kus mind paar pakki ootasid. Oli tööpäeva lõpp, seega panin oma vaimu valmis kõige hullemaks. Olles mõned päevad varemgi postkontoris käinud, teadsin juba ette, milline kaos ja hullumaja seal pühade eel valitsemas on. Sellegipoolest haarasin lapse käekõrvale ja võtsin selle käigu ette.

Postkontorile lähenedes nägin juba eemalt, kuidas järjekord MITMEKÜMNE inimesega uksevahelt välja ulatus. Sammusin ka mina neist läbi, et masinast omale järjekorranumber võtta. Ma olen end viimastel kordadel postkontori järjekorras seistes sellega lõbustanud, et jälgin saabuvate inimeste näoilmeid, kui nad oma numbri võtavad. Ärme unusta, et jutt käib siin pikkadest järjekordadest. Mõni võtab numbri, silmitseb seda ja suundub nagu vana rahu ise sellega kusagile eemale oma korda ootama. Mõni võtab numbri ja teeb aega parajaks kalendreid sirvides, mõni läheb kõrvalpoodidesse aega parajaks tegema. Kõige huvitavamad vaatamisväärsused on aga hoopis need, kes oma nördimust oluliselt varjata ei suuda. Nad saavad oma lipiku, vaatavad seda, heidavad pilgu seinatabloole, teevad kiired rehkendused ning juba tabangi ma nende näoilmest, kuidas mõttes kõige ropumaid sõnu ritta manatakse, kahetsedes, et üldse siia tuldud sai.

Aga tol korral sain oma numbri. VAID 42 inimest oodata. Pole hullu, ma olin selleks ju valmis. Äkitselt astus minu juurde üks naisterahvas, ulatas paberilipiku ja palus mul oma number endale võtta, et ma ei peaks nii kaua ootama. Ma olin veidi kohmetu ootamatust olukorrast ja tuli pähe vaid küsida, et “eeee, kas te siis ise ei soovigi enam?” Mu esimene kujutluspilt oli, kuidas ta on siin juba mitukümmend minutit oodanud ja nüüd on kopa ette visanud ning otsustanud lahkuda. Teine mõte oli, et miks ta just minu oli otsustanud välja valida. “Ei ei, mul on ka omal number, lihtsalt mulle anti samuti enne varasem number ja ma annaks enda eelmise omakorda teile edasi”. “Olgu… aitäh, väga armas teist”, suutsin ma vaid öelda ja võtsin numbri vastu. Kui minu äsja võetud numbriga oli 42 inimest oodata, siis tema pakutud numbriga vaid 11. Käisin kiirelt kõrvalt apteegist läbi paari vajalikku asja ostmas. Muide, nohuplaastrid on geniaalne leiutis. Toimivad väga efektiivselt ja nii mugav lastega kasutada – kinnine nina lahti nagu naksti. Igal juhul sammusin ma apteegist tagasi postkontori suunas ja kohale jõudes lõi täpselt minu number ette. Mul piisas vaid ühtlase sammuga, kordagi peatumata, suunduda teenindaja juurde. Sain oma pakid kätte ja teel autoni mõtlesin ma kogu aja, et issand kui kahju, et ma seda naist enam ei kohanud. Vaadates neid morne nägusid, kes sinna tüdinenult veel edasi seisma jäid, tekkis mul tunne, et äkki ma ei andnud oma tänulikust piisavalt edasi. Et ta ei tea, kui hea meel mul päriselt ka tema pisikese teo üle oli. Ning et ta just minu kõikide seast välja valis. Ma julgen pakkuda, et ma võitsin ajaliselt vähemalt 30-40 minutit. Ma poetasin ära tulles oma võetud numbri samuti ühele prouale. Ta naeratas ja ütles küllaltki kohmetult segaduses olles aitäh. Ma loodan, et see number muutis ka tema õhtu vähekenegi meeldivamaks ja lühendas ootamise aega. Täiesti tundmatu inimene kinkis mulle umbes pool tundi õhtust vaba aega oma perekonnaga, selle asemel, et järjekorras aega surnuks lüüa. Eriti veel lapsega, kes tõenäoliselt selle aja peale väsimusest ja palavusest üsna tüdinenud oleks. Mulle tundus tol hetkel ajavõit kui lotovõit ja see andis mulle nii palju energiat juurde. Nagu oleks Vip-pääsme oma pakkide kättesaamiseks saanud.

Nii väike ja tühine asi, aga ma olin nii heldinud sellisest asjade käigust ja samuti siirast naeratusest, mis tolle naise näost vastu vaatas, kui ta mulle oma numbri ulatas. Väikese paberilipiku. See pani mind taas mõtlema, kui suur mõju võib olla pisiasjadel, kui oluline on teisi märgata ja aidata ning kui palju me saaks väikeste asjadega ära teha.

Ma leidsin täna taskust selle lipiku ja kuna selle toreda naise naeratusest pakatav positiivsus minus seda lipikut nähes siiani nii häid tundeid tekitas, siis tahtsingi selle siia kirja panna. Ka iseendale meelespeaks rohkem märgata ja aidata.
lipik 1 (2)