Sannu fototeraapia

Detsembri algusest saati on kalendrisse vaadates kuidagi suur elevus ja heldinud ootuse tunne, nagu kohe toimuks midagi mega head, samas mõtlema jäädes ei saagi täpselt aru, mida ma siin nii kõvasti siis ometi ootan. Aga no muidugi. Beebsu sünd on see, mis detsembrisse nii kõvasti mu peakeses sisse juurutatud on, et reaalsus ei jõua vist järele :D. Me mupsik ja suur ootuserõõm on teadupärast ammu juba meiega. Ehh, eile oleks olnud tema ametlik sünnitähtaeg, homme saab ta meil aga hoopis võidukalt kuuajaseks. Praeguseks ei kujuta enam hästi teistmoodi ettegi, et oleksin võibolla siiani veel rasedana ringi tuiamas ja tema sündi ootamas. Küllap kõik läks täpselt nii nagu minema pidi. Selle asemel on mul üks mühinal kasvav tegelane hetkel kõhul põõnamas, keda vaadates süda heldimusest lööke vahele tahab jätta. Nii numps ja äge kutt. Jaa, ma tean, iga ema imetleb oma lapsi sellise armastust täis pilguga, ei ole minu oma teistest erinev. Aga seda ma ütlen, et kodus on oma tibudega igal juhul ikka jube mõnus olla.

Mõtlesin, et kirjutan vahepeal Sannuga Lastehaiglas viibimise stoorist ka. See on esimese elunädala lugu, nii et tegelikult mõne aja tagune juba, samas on see teema, millest ma ise oleksin ilmselt paremat ettekujutust tahtnud eelnevalt omada, et teada, kuidas see kõik täpsemalt välja näeb ja vähem põdeda. Aga kõigeks ei saagi valmis olla ja tegelikult midagi hullu ka polnud. Saime mõne päevaga oma asjad korda ja praeguseks kõik tip-top, nii et meie pärast muretsema küll ei pea.

Lühidalt selgitades, siis olime nädalavahetusel õnnelikena kolmepäevase põnniga haiglast koju lubatud ning esmaspäeval pidime minema end lastearstile näitama, et pilk veel peale visataks. Kaalutõus ja kõik muu oli kenasti, kuid naha kollasusega oli nii ja naa. Arst arvas, et tegelikult on normi piires ja taandub ise, aga kui ma nõus, siis võiks igaks juhuks vereanalüüsi ikkagi võtta. Õhtul sain telefonikõne, et kahjuks bilirubiini näit pojal veres ikkagi liiga kõrge ja tuleb lastehaiglasse minna. Esmalt arvasin, et hommikul ja natukeseks ajaks, aga nope. Kohe nüüdsama õhtul tuleb minna ja paari päeva haiglakott ikka kaasa pakkida. See oli küll koht, mis ehmatas ja muretsema pani. Minu väike (siis veel nimetu) Sannuke ja miskit on jamasti.

Loe edasi “Sannu fototeraapia”