Etheli esimesed sõnad

Ethel on tänase seisuga täpselt ühe aasta ja kolme kuu vanune. Võiks ju taas midagi kirja ka panna. Pidevalt on kukla taga tiksunud mõte, et peaks plika esimese sõnavara üles märkima, enne kui meelest läheb, kuid siiani pole ma suutnud selles osas kuigi järjepidev olla ja ülesmärkimised on jäänud kesiseks. Parem hilja, kui üldse mitte ja just nüüd ma selle käsile võtan ning panen siia kirja kõik sõnad, millega ta tänase seisuga end väljendada oskab. Lihtsalt et… kunagi ehk tore meenutada.

Praeguseks oskab ta öelda aitäh, emme, pai, kalli, opa (sülle), mäm-mäm, juua, õue, kss (kass), (k)onn, auh-auh, ahv, mää (lammas), kala, mõmm-mõmm, sai, kpssis (küpsis), tita, (v)ann, kaka, pott, auto, lill, naba, nina, täht, kell, papu, alla (kui kusagile otsa on roninud ja sealt alla ise ei saa ja abi ootab), hopp-hopp (hüppamise või jänese kohta), pall, hallo (kui telefoniga räägib päriselt või mängult), tuttu, ai-ai, appi, tädi, anna, mumm (mesilane), kukku(s)Lisaks on tal sünnipäevaks saadud armas kaisunukk, millele ta küsimise peale nimeks Leelo pakkus (või nii ma tema pudikeelt tõlgendasin)  ja nüüd me kõik teda vastavalt kutsumegi.

Seda listi vaadates tundub isegi päris palju sõnu ja eks neid tuleb tasapisi üha juurde. Praeguse sõnavara ja kehakeele abil suudab ta end juba üsna arvestatavalt väljendada ja see teeb ainuüksi ta enda elu juba palju lihtsamaks. Või nii ma vähemalt usun, kuna nii on tal aina enam vahendeid, millega oma soove ja tegemisi väljendada. Lisaks on ta küsimuste peale väga agaralt noogutama või pead raputama hakanud.

IMG_8852Saime hiljuti kätte Etsu esimese ID-kaardi ja suuresti tänu selle (ja teiste piltide) uurimisele oskab ta nüüd öelda ka oma nime. Osutab näpuga pildile ja ütleb “Ethel“. See kõlab küll tema suust natuke titekamalt kui päris Ethel, aga siiski täitsa arusaadavalt. Dokumendifoto tegemine oli ka muidugi omaette ooper, kuna andis teda ikka ilusti istuma sättida ja täpselt otse kaamerasse vaatama saada. Ikka kippus üht või teistpidi siblima, jalga laskma, silmad kinni jääma, veidraid nägusid tegema või käega kaamerat haarama. Jumal tänatud, et pisikestest võib foto ise kodus teha, siis on aega möllata ja lõpuks ikka midagi välja tuleb. Paari klõpsuga fotograafi juures normaalset passipilti saada oleks vist suht võimatu, aga mine tea. Nüüd, kui dokument käes, siis tundub nagu tegemist oleks ametlikult juba täitsa arvestatava inimesega.

Kullakallis on ta küll!

Vanavanemate päev ja hommikune meisterdamine

“Vanavanemad on nagu tähed – sa ei näe neid kogu aeg, kuid nad on alati olemas”.

Täna oli vanavanemate päev, mida Eestis küll alles 2010. aastast alates tähistatakse, kuid minu meelest on see sama armas ja oluline päev, kui seda on emade- või isadepäev. Vanavanemad on minu silmis ühed hindamatud inimesed, täis siirust ja ehedust ning mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem tahaks oma vanaemalt ammutada kogu seda informatsiooni, mida tema väärtuslik elukogemuste- ja teadmistepagas sisaldab. Minu vanaema kuulub kindlasti nende hulka, kelle pannkoogid alati maailmaparimad olid ja kes turbokiirusel tavalise noaga kartuleid oskas koorida. Mu lemmik toit lapsena oli vist vanaema keedetud piimasupp, sest miks muidu ma alati läbi lasteaia aia piima järele  (ikka selle rammusa õige lehmapiima) minevale vanaemale hõikasin, et ta täna kindlasti mulle piimasuppi keedaks (mu lasteaed asus kodust üle tee ja vanaemal oli suhteliselt võimatu märkamatult piima järel käia). Ta näitas mulle lapsepõlves autoteel surnuna lebavat kassi ja manitses mind alati ohutult üle tee minema, sest mitte kunagi pole kusagile nii kiire, et peaks hooletult ja eluga riskides teed ületama. Kui ma just ei taha samamoodi lõpetada, nagu see kass, kes samuti mõtles, et üle tee jõuab. Suuresti just tänu vanaema lõputule viitsimisele minuga ikka ja jälle “tähemängu” mängida, kui ma oma puidust täheklotsidega jälle end tema kõrvale sättisin, õppisin ma juba kolmeaastasena lugema. Siiani oskab mu vanaema iga kell pajatada huvitavaid lugusid ja kirjeldada värvikalt erinevaid minevikusündmusi. Minu vanaema võib iseloomustada kui elavat märkmikku, sest tal on kogu elu olnud peas kõikide lähedaste inimeste sünnipäevad ja need, kelle sünnipäevi ta parasjagu ei teadnud, tuletas ta laitmatult teiste sünnipäevadest või elusündmustest. “Oota, ma kohe ütlen…”. Selliste sõnadega alustas ta valjult oma mõttekäigu kirjeldamist ja peagi oli õige vastus kuupäeva täpsusega käes. Viimased aastad on siinkohal pisut oma töö teinud ja praeguseks ta päris nii hästi tõenäoliselt kõiki neid kuupäevi ei teaks, aga sellegipoolest võib ta iga kell ette vuristada oma esimeses klassis õpitud tohutu pikad ja ennekuulmatud jõululuuletused või kirjeldada mingeid sündmuseid detailide täpsusega. Jah, mu vanaema sai sel suvel juba 88. aastaseks.
vanaema 88

Ma tulen siinkohal tagasi tänase hommiku juurde. Olles endale teadvustanud tänast tähtpäeva, olin ma kindlal veendumusel, et kõik peres olevad vanavanema-staatusega isikud saavad täna külastatud. Etheli sünniga lisandus ju nii mõnigi vanaema-vanaisa meie perre juurde. Otsustasin, et lisaks tordile võiks kingituseks viia ka midagi oma kätega tehtut ja mida paremat saakski üks üheaastane laps kinkida, kui oma kätega (ja emme abiga) meisterdatud kaardi. Panin näpuvärvid valmis, vakstu lauale ja meie ühine loomine võiski alata. Oli tore näha, millist rõõmu Ethel värvidega mässamisest tundis ja lisaks minu poolt suunatud värvimisele kaartide tarvis lasin tal pärast ka vabalt oma tahmise järgi paberile mökerdada. Minu meelest sai lõpptulemus küll võrdlemisi armas ja kogu protsess oli väga nauditav.
KunstKunst2IMG_6930IMG_6950IMG_6965IMG_6968

Seiklesime poodi tordijahile. Täna oli vist ütlemata palju rõõmsaid meeles peetud vanavanemaid, kuna suur koogilett oli praktiliselt tühjaks ostetud. Siiski ühtteist leidsin ja võisimegi esmalt Keila vanaema ja vanaisa juurde suunduda. Teel Keilasse ütlesin Ethelile, et me sõidame praegu Keila vanaemale külla, mille peale ta naeratades mulle “auh-auh” vastas… sest seal on palju koeri :). Andsime üle tordi ja kaardi, mille üle silmnähtavalt rõõmu tunti. Küll on kahju, et kogu koogisöömise ja lobisemise kõrval unustasin ma Ethelist oma vanavanematega pilti teha ja see alles mul tagasiteel meelde tuli. Eks see tuleb siis peagi tasa teha. Edasi suundusime Etheli teise vanaema ja minu vanaema juurde (ehk siis Etheli vanavanaema). Ka seal andsime üle kaardi, jõime teed, sõime kooki ja veetsime üheskoos mõnusalt aega. Seekord pidasin hoolega meeles, et ka mõni pilt tehtud saaks.

Vanaema (2)
Vanaemale nuusutamiseks

Vanavanaema2Vanavanaema2 (1)

“Ma olen veel täitsa noor. Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid kõiki ära ja saan jutust aru. Ma olen ju vanu inimesi näinud, neil pole enam nii”. Nii ütles täna külla minnes minu 88 aastane vanaema. Jah, iga inimene ongi täpselt nii noor või vana, kui ta seda ise tunneb :). Ja iga kord on ta siiralt õnnelik, kui ma talle helistan või külla lähme. On suur õnn, et mul on endiselt olemas nii tubli ja kallis vanaema!

Imelist vanavanemate päeva kõikidele vanaemadele ja vanaisadele! Teadke, et te olete absoluutselt hindamatud. Olgu tänatud teie hool ja armastus!

Sukeldumine Rummu karjääris

Indrek broneeris meile juba tükk aega tagasi Rummu karjääris sukeldumise ning kolmapäeval oligi see päev, mil see aset leidis. Houlimouli.

Kui ma nõusoleku andsin, et davai, lähme, siis olin ma tõsiselt vaimustuses, aga päev enne õige päeva kukkumist hakkasin mõtlema, et sellega võib ju kaasneda päris palju ohte ja see on ikka päris sügaval ning mis siis, kui ma ei oska vee all selle ballooniga hingata? Mis siis, kui mul seal mingi paanikahoog tekib ja veel sada “mis siis, kui’d” hakkas mu pähe tekkima. Naljakas, et paraplaaniga lendamise eel polnud mul mitte ainsamatki kõhklust, sukeldumise eel olin aga paras hädapätakas.

Rummu kohale jõudes selgus, et meil on sukeldumiseni veel natuke aega ja kui soovime, siis võime seni tuhamäe tipus ära käia. Kuna me polnud kumbki seal veel käinud, siis tundus see väga lahe pakkumine, eriti kui selle võrra sukeldumine edasi lükkub, ehee. Äkki tuleb veel midagi minust olenematut vahele ja see jääb üldse ära? Ise ei taha ju ka möku näida ja öelda, et kuule, äkki jätame ikkagi seekord vahele. Hirmuga käsikäes seisis aga põnevus, mis tahtis kõik selle ikkagi läbi teha. Aga esmalt siis tuhamägede vallutamine. Heitsime ronimise eel pilgu oma jalanõudele – tore, mõlemad olime kohale tulnud plätudega, parimad jalanõud turnimiseks. Sitta kah, teeme ära. Tippu ronimine oli täitsa vinge ja vaade sealt muidugi eriti kena. Samal ajal räägiti Rummu vangla ja karjääri ajaloost. Näiteks sellest, kuidas Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas Rummu vange paekivi kaevandamiseks kasutas või et just suure lubjasisalduse tõttu ongi Rummu karjäärivesi nii läbipaistev ja helesinine. Igasugu põnevaid pajatusi on selle paiga kohta. Samas, vähemalt sama palju on kohutava lõpuga sündmuseid, mis Rummus juhtunud on, nagu kasvõi see üleeilne.
Rummu

Mäe otsast alla tagasi jõudes oli aga selge, et enam pole pääsu. Allkirjastasime ära mingid lehed, kus kinnitasime, et meil pole loetelus välja toodud tervisehädasid ning andsime nõusoleku, et instruktor ei vastuta meie elu ja tervise eest. Kes siis veel vastutab, kui mitte tema, kes mu sinna veepõhja viib, oli mu esimene mõte, aga noh, see selleks. Vastutan ise. Kuulasime ära pikad instruktsioonid sukeldumiseks, õppisime selgeks käemärgid ja tõmbasime kalipsod selga. Selleks, et prillid vee all uduseks ei läheks, tuli nendesse sülitada ja tatiga kokku hõõruda. Fun fact. Kuni oma järge ootasime, saime niisama ujuda, ajaviiteks pakuti ka snorgeldamise või sup-lauaga sõitmise võimalust. Vesi oli soe, eriti 7mm kalipsodes ja nii me ligunesime seal vees vist tunde.

Vahepeal ununes mul sulistamise käigus juba ära, milleks me sinna tegelikult tulnud olime. See, et peamine ootab mind ju alles ees. Peas ketrasid kõik instrueerimisel etteloetletud probleemid, mis vee all tekkida võivad. Need “tühised pisiasjad”, et mask võib täituda veega ja lihtsalt ei näe enam. Või et sügavamale jõudes muutub rõhk kõrvades ja rõhu tasakaalustamine ei pruugi alati õnnestuda – tekib valu kõrvades. Või võtan meeltesegaduses hingamistoru suust ära, lasen huuliku vahelt vett suhu ja tõmban selle siis kopsu, olles ise omajagu sügaval, et piisavalt kiiresti veepinnale jõuda. Ei oska balloonist õhku hingata või unustan hingamise sootuks ja jään lämbudes hinge kinni hoidma. Mitmetel pidavat vee all klaustrofoobia või paanikahoog tekkima. Veel on võimalus, et unustan õpitud käemärgid ära ja hakkan paanikas lihtsalt rapsima. Mingi teema oli kopsude lõhkemisega ka. No mis iganes veel, mille kordasaatmiseks ma seal vee all võimeline oleksin. Tegelikult muidugi õpetati ka, kuidas selliste probleemide ilmnemisel käituda ja mida nende lahendamiseks vee all ette võtta.
IMG_0606

Aga okei, nüüd siis sellest, kuidas asjad tegelikult olid. Indreku sõber sukeldus enne meid ja etteruttavalt võin öelda, et temaga juhtusidki enamus eelnimetatud asjad. Ei olnud just julgustav vaatepilt, mida enne oma sukeldumist näha ja kuulda. Siiski mingi hetk sai ta kõik oma probleemid lahendatud ja jäi kogemusega ülimalt rahule. Mulle pandi enne vette minekut lisaraskuseid külge, et paremini põhja läheksin (vist pannakse kõigile?). Nii ma lõpuks täisvarustuses vees olingi ja mu seljas olevat vesti hakati tasapisi õhust tühjaks laskma. Alguses oli veepinna lähedal väike katsetamise aeg, et hingamine toimima saada. Esimestel hetkedel tekkis mul küll täielik paanika, kuna tundus, et piisavalt õhku ei tule peale ja see võttis täitsa hingeldama ja balloonist surmahirmus õhku ahmima. Siis sain hingamise paika ja läks ka suurem ärevus üle. Muudkui hingata sujuvalt pikalt õhk sisse ja mullide saatel rahulikult välja. Laskusime instruktoriga järgest sügavamale. Alguses ei suutnud ma ümbrust eriti jälgida, keskendusin vaid hingamisele ja ellujäämisele, vaatasin suust tulevat mullipilve. Ootasin, millal rõhk mu kõrvadele valu hakkab tegema, ise püüdsin elueest neid vahepeal igaks juhuks ennetavalt tasakaalustada. Kui selgus, et prillid vist ei täitugi veega, õhku ka justkui tuleb ja kõrvadega on samuti lood täiesti head, alles siis suutsin hakata ümbrust vaatama ja näitasin instruktorile “okei” käemärki. Ma arvan, et kogu rahunemine ja vee-ellu sisseelamine võttis aega kusagil 5-7 minutit. Ja assa nuga, kui lahe seal veekogu põhjas oli. Midagi täiesti müstilist. Kulged vaikselt taimede kohal, uurid ja soovi korral katsud müürivaremeid, erinevaid esemeid, vaatad silmitsi üli paljude erinevate kaladega ja sa isegi ei häiri neid oma kohalolekuga. Oled justkui üks nende seast. Pirakas ahvenapoiss ujus ja seisis mul täpselt silme ees. Kiusatus oli teda lõpuks näpuga katsuda, mille peale ta padavai minema pani. Kalu oli tõesti palju. Lisaks paljudele ahvenatele nägin väga suurt karpkala, siis veel mitmelpool parves linaskeid, haugi, võibolla kedagi veel, aga ma pole suurem asi kalade tundja. Igatahes super vinge oli. Tunne oli nagu kusagil lähikaadritega loodusfilmis. Nähtavus vee all oli täiesti selge. Mingi hetk olime ilmselt omajagu sügavale jõudnud ja ma tundsin, kuidas kogu mu kere külmast vappuma hakkas. Püüdsin mitte sellest välja teha ning end lõdvaks lasta. Peagi ei pannud ma külma enam tähele, kuna kogu tähelepanu koondus aina uutele ja uutele põnevatele veealustele avastustele. Käsi ei lubatud ujumiseks kasutada, ainult lestadega aeglaselt siputada. Ma unustasin oma hirmu vahepeal täielikult ära ja hingasin sellele keskendumata. Unustasin nii ära, et ma ühel hetkel lausa ehmatasin, et issand… kuidas ma hingan? Kas ma ikka hingan? Ja siis tuli äkitselt jälle uuesti meelde, mis minuga seal vee all kõik juhtuda võiks, kui ma praegu õhku peale ei saaks ja ma oma kopsud hoopis vett täis ahmiks. Veits absurdsed mõtted, aga no mis teha. Kui tagasi pinnale jõudsime, siis tundsin ma suurt kergendust, et sellega hakkama sain. Vaatasin hiljem piltide pealt, et olime vee all kokku veetnud 22 minutit. Kohati tundus see väga pikk aeg, kuna pidev ärevus oli ikkagi sees. Teisalt jällegi oleks tahtnud isegi kauem olla. See veealune maailm oli iga mu paanitsetud ja ärevat hetke KINDLASTI väärt.

Kui paraplaanilend (sellest kirjutasin siin) oli absoluutselt lõbu ja olin suunurgad terve aja kõrvuni, siis sukeldumine oli tegelikult paras eneseületus. Ma polegi vist sellisel määral vastakaid tundeid korraga kogenud. Ühest küljest oli hirm lämbuda nii suur, et lausa vastik oli, teisest küljest oli see üks võrratumaid vaatepilte, mida mu silmad näinud on ja ma ei tahtnud sugugi, et see lõppeks.

Kas ma teeks seda kunagi veel? Jah, ma läheksin uuesti. Läheksin ainult juhul, kui mul oleks võimalus kogu seda veealust maagiat samal ajal ka ise filmida. See oleks seda väärt. Ja ilmselt järgmisel korral ei oleks ärevus enam pooltki nii suur ja saaks kõigest sellest veelgi positiivsema kogemuse. Samas Indrek ei kartnud väidetavalt sugugi, seega kuidas keegi. Võlutud olime igatahes mõlemad, see on kindel.
IMG_7418IMG_0611

Paraplaaniga lendamas + video

Elas kord üks inimhing, kes oli juba mõnda aega unistanud paraplaaniga lendamisest. Sellel inimhingel oli üks armas meheõde (teate, et meheõde on teise sõnaga nadu? Huvitav sõna :D), kes tema soovi omale tüdrukuteõhtust kõrva taha oli pannud ja nõnda see juhtuski, et ühel üsna ümmargusel sünnipäeval vaatas mulle töökaaslaste poolt kingitud ümbrikust vastu paraplaanilennu kinkekaart. Ma olin see aeg veel natuke… ümar. No nii umbes 7-kuune Ethel pesitses alles mu kõhukorteris ja seepärast pidi kinkekaart oma aega ootama jääma. Ootas nii kaua, et hakkas juba oma kehtivust kaotama, kuna kui mina lõpuks lennuvormi sain, siis kallas sobivatel päevadel muudkui vihma, oli tuul lubatust tugevam, olid registreerimisel kohad täis või sai juba lennuhooaeg läbi. Saatsin FlyTandemile siis e-maili, kirjeldamaks, kui nukker ma oma kohe aeguva kinkekaardi üle olen ja minu üllatuseks olid nad valmis seda lahkelt pikendama.

Olles jälle üsna pikalt omale lennuks vaba aega jahtinud ja nende kodulehekülge järjepidevalt refreshinud, siis ühel korral see õnnestuski. Sain omale laupäeva hommikuks lennuaja. Korjasime mu ema ja venna ka möödaminnes auto peale ja suundusime Rapla lennuvälja poole. Teel sinna oli üks auto omadega õnnetult tee ääres kraavis ja ma lootsin, et sarnasel viisil ei lõpeta. Tegelikult mingit hirmu mul lennu eel ei olnudki, oli lihtsalt… põnev ootus. Kohale jõudes pandi üsna kiirelt rakmed külge, kiiver pähe ja läkski kohe lennuks. See kõik oli MEGA LAHE. Õhku tõustes käis mõnus võbin kõhust läbi, vaade oli ilus, nagu kõrgelt ikka. Instruktor ütles kõrguseks 550-600 meetrit. Väga mõnus oli seal oma jalgu kõlgutada ja vaadet nautida. Paraplaanilend on iseenesest üsna sujuv ja midagi kartmisväärset seal küll ei paistnud, vastupidi, super mega lahe oli. Kui just kõrgust kardad, siis on vist teine lugu. Küsisin, lennu ajal, et kas sellega annab mingeid trikke ka teha. “Ikka saab, kohe otsime sobiva tuulekoridori üles” ja nii ta mind seal õhus keerutas ja kiljutas. Actionit peabki vist ise küsida oskama, kuna teistele ta nii ei teinud. Tõsiselt vahva oli. See mõte käis küll korra peast läbi, et huvitav kuidas see maandumine välja näeb ja äkki künnan nägupidi vastu maad lohisedes maapinna üles, aga polnud tegelikult hullu midagi, üsna sujuv oli. Kasutasin nende poolt pakutud GoPro võimalust ka, et oma lendu jäädvustada. Õhus räägitud juttu kahjuks tuulekohina vahelt kuulda ei jäänud, seega panin lihtsalt mingi muusika taustaks.

Igal juhul, kes mingit mõnusat adrenaliinilaksu otsib, siis mina küll kiidan ja läheks ise iga kell uuesti. Instruktor tundis asja ja mõjus rahulikuna. Terveks päevaks olid lennust suunurgad üleval ja meeleolu ülev. Ainult ärge siis registreerimist viimasele minutile jätke, kuna löögile saamine pole just kõige lihtsam ja nii on kinkekaart kerge aeguma. Kunagi tahaks lausa uuesti minna, aga vahepeal prooviks kuumaõhupalli või mõne muu laheda seikluse ka ära.

Ja lõpetuseks video:

Puhkus Jūrmalas + video

Kui sünnipäevad-jaanipäevad mööda said, siis ootas meid ees väikene puhkus. Kuna pikem Ring-ümber-Eestimaa tripp esialgu mitmetel põhjustel edasi sai lükatud, siis tuli selle asemel midagi muud välja mõelda. Mehed (Indrek & Joosep) võtsid kätte ja korraldasid oma naistele (2x Triin) üllatuse – väljasõidu Jūrmalasse. See pidi olema lõpuni välja täielik üllatus, aga nagu ikka vahel juhtub, siis saladused lekivad ja nii saime me teada, et on kolmeks päevaks kusagile Lätti minek. Kuhu? Mida tegema? Mida kaasa vaja võtta? Ei teadnud.

Pakkisime kotid kokku ja asusime kahe autoga teele. Suhtlesime sõidu ajal omavahel raadiosaatjatega, mis oli minu meelest nii hea mõte, kuna saime kogu aeg teise autoga ühenduses olla ja lisaks informatiivsele jutule ka kilde visata. See oli ühtlasi esimene pikem sõit meie uue autoga, mis oli “Jussikese” (nii me hellitavalt oma teist autot kutsume) kõrval ikka täielik nauding ja tänu gaasile ka tunduvalt säästlikum. 337 kilomeetrit koos mõne vahepeatusega läksid lennates. Ühe peatustest tegime Läti piiril, kus mõtlesime jalgu sirutada ja astuda läbi kurikuulsast alkopoest. Sellist vaatepilti ikka iga päev ei näe. Pühapäevasel päeval pood rahvast täis, inimestel kärud lookas, enamasti kostuski eesti keel, poes taustaks mängimas hoogne ostumuusika. Ma pole küll viimase aja alkohindadega eriti kursis, aga teised teadsid ohata, et on küll tunduvalt soodsam kui Eestis ja no vaatepilt rääkis ju enda eest. Piiri peal äri õitses ja elu kees. Aga meie lõime mootoritele jälle hääled sisse ja vurasime edasi. Tuli välja, et Jūrmala poole. Seekord oli Jūrmalasse sisenedes meeles tasuda ka teemaksu, mille mittemärkamise eest kunagi trahvi saime. Ethel oli ennast kogu sõidu viisakalt üleval pidanud ega kurtnud pika autosõidu üle. Talle üldiselt meeldibki autosõit. Natuke magas, ülejäänud aja uuris oma raamatuid, mängis mänguasjadega, vaatas aknast elu ja peatuspaikades ronis huviga autost välja. Sõidu ajal otsustas ta, et tema hakkab nüüd oskama ise oma püreetuubil korki pealt ära keerata ja nii ta ennast seal vahepeal iseseisvalt toitis ja mäkerdas, mis meile äkitselt paraja ootamatusena tuli. Aga peagi paistis silmapiirilt Livu veepark. Kas sinna minek? Eip, sellest sõitsime siiski mööda. Natuke veel ja olime jõudnud oma peatuspaika – Baltic Beach Hotel & SPA. Lihtsalt vauu. Sissepääsu poolt ei tundnud ma kohe maja ära, aga see oli see sama hotell, mida kuus aastat tagasi mere ääres jalutades vaadanud olin ja mõelnud, et siia tahaks raudselt kunagi tulla. Kõik nägi välja nii luksuslik, fuajees mängis pianist, teenindus oli super ja igati vastutulelik, kotid viidi ise tuppa. Toad olid avarad, rõdu ja vanniga. Tulles uuesti tagasi teeninduse juurde, siis oldi igati abivalmis – küll palusime lapsele lisavoodit, järgmine hetk pissipotti, siis soovisime spaa-aja paar tundi hilisemaks lükata, siis jätsid Triin ja Joosep meile külla tulles mõlemad uksekaardid oma tuppa ja olid seega end uksetaha jätnud – jälle aidati sõbralikult. Samuti lubati meil õhtul hotelli sisehoovis vesipiipu teha ja ka restoraniteenindus oli igati 5+. Spaa osa oli hotellil ka hästi hubane ja läbi sai käidud mitmeid erinevaid saunu. Inimesi praktiliselt polnudki, seega oli täitsa privaatne värk. Samas vesi basseinis tundus pigem jahedapoolne.
IMG_4343

IMG_4225
Kotid tuppa, Ethel peale

IMG_4237

IMG_4252
Kasutab kõiki hotellis pakutavaid mugavusi ära.
IMG_4390
Tüdrukud on spaaks valmis.

IMG_4284

IMG_4271

IMG_4358
Matchivate jopedega on eriti stiilne tädi kukil rännata.

Teisel päeval, kui linna peal jalutamas käisime ja ühtlasi sobivat kohta lõunasöögiks otsisime, jäi meile silma üks mereäärne söögikoht, kus sai mõnusalt õues istuda ja menüü tundus ka okei. Kui toidud kätte saime, siis nägid need üsna head välja, aga ei maitsenud absoluutselt hästi. Täiesti maitsetud ja kuidagi imelikud olid. Minu kanapraad salatiga osutuski vist kõige söödavamaks, teised olid ikka täielik jama ja suur osa toidust jäi meist taldrikule. Kui pärast sotase arve saime, siis mõtlesime küll, et mille eest?? Jätsime viisakusest siiski tippi ka, kuna teenindaja oli tegelikult hästi tore. Hiljem selgus, et tipp oli juba arvele juurde lisatud. Said siis topelt selle “maitsva” lõuna eest. Seevastu õhtusöök hotelli restorani rõdul päikeseloojangu saatel osutus täiesti perfektseks. Ma olen vist iga jumala päev sellele õhtule tagasi mõelnud, kuna kõik oli nii maitsev, täiuslik ja romantiline. Käisime peale söömist veel mere ääres pildistamas ja kui Ethel õhtul oma pühaund esialgu vankris magama jäi, siis sättisime end hotelli sisehoovi vee äärde mõnusalt sisse – võtsime välja lauamängu ja panime vesipiibul söe hõõgama. Tellisin jälle omale värsket apelsinimahla, mis on vist mu lemmik. Oleksime nagu kusagil privaatses paradiisis olnud. Taaskord pean mainima, kui hea oli kõik need päevad lihtsalt olla ja puhata, ilma igasuguse tiheda programmita. Ei olnud tarvis ringi rabeleda ega igapäevastele kohustustele mõelda.

IMG_4417
il Sole restorani merevaatega suveterassil kõhtu kinnitamas.
IMG_4419
Õhtusöök päikeseloojangul.
IMG_4413
Caesari pitsa. Osutus meile kõigile esmakordseks maitseelamuseks ja ühtlasi kõigi lemmikuks.
IMG_4410
Mitmejuustu pitsa
IMG_4424
Hotelli rannaala ja päikeseloojang.

IMG_4449

IMG_4442
Peab jaksama.
IMG_4463
Vabadus on see…
IMG_4485
Värskelt pressitud apelsinimahl hotelli sisehoovis.
IMG_4486
Reaalsuskontroll.

Hommikusööke nautisime hotelli buffet restoranis. Jällegi ei pidanud pettuma. Viimasel päeval mõtlesime, et käime hotelli ujula osas ka ikkagi ära, aga sealt kupatati meid välja, kuna meil polnud ujumismütse peas ja osta ka ei tahtnud. Piirdusime seal siis vaid saunaga, et mitte teisi oma karvadega šokeerida. Iseenesest käis peast läbi ka Jūrmala veepargi külastamine, aga võtsime vastu otsuse, et see jääb siiski tulevikku. Hotelli enda spaa oli piisavalt mõnus ja rahuldas igati meie vees ligunemise vajadusi. Pealegi oleks veepargi pileti hind kamba peale üsna arvestatav ning kuna ei saa ette ennustada, kui pikalt Ethel seal vastu jaksaks pidada, siis jätsime ära. Küll aga sai vahepeal Riia peal poes käidud.

Ja me leidsime ühe idüllilise koha. Kilpkonna, mille otsas kuus aastat tagasi Indrekuga pilti olime teinud. Egas midagi, ronisime siis selga ja tegime uue pildi. Seekord juba kolmekesi.
2012_2018

Mõned hetked puhkusest said üles ka filmitud ja kokku pandud. Mul on tolmukübe kaamera sensoril ja ma ei saa seda kuidagi ära, nii et sorry, kui see häirib. Aga head vaatamist ja uute mõnusate seiklusteni! Aitäh, mehed, parima üllatuse eest. Meil on teiega ikka hullupööra vedanud.

Käisime deitimas

Uujee, meil oli eile lapsevaba õhtu. Jätsime Etheli koju ja läksime hoopis välja. Indrek ei teadnud üldse, mida õhtuks plaaninud olin ja ootusÄrevus kiirgas tema silmist igal hetkel. Pakkus teine kõiksugu võimalikke variante välja, kuhu ta arvab, et läheme. Küll kartis, et äkki pildistama (kuna me iga aasta pulma-aastapäeva paiku käinud oleme) või hoopis minu paraplaanilennule ja mida kõike ta veel pakkus, aga ei õnnestunud tal miskit välja pinnida.

Kui nägi, kuhu suuna võtame, siis oli veendunud, et lähme kinno. Mina aga muutsin suunda ja läksime hoopis Mack Bar-B-Que restorani sööma. Töölt tulnud inimesel ju kõht tühi ja sellisel juhul pole midagi paremat, kui üks mõnus kõhutäis. Indrek võttis rahulolevalt koha sisse ja kiitis, kui hea mõte oli kahekesi sööma tulla.

Tellisime kahepeale Caesari salati kanaga, Big Bonanza suure pitsa, kaks kohapeal valmistatud limonaadi ja õlu. Teenindaja vabandas, et ooteaeg hetkel tellimuste rohkuse tõttu päris pikk on. Indrek muidugi ütles, et pole hullu, meil aega on, mille peale kergelt hinge kinni hoides kella vaatasin ja lootsin, et liiiga kaua ootama ei pea. Saime aega üksteisele silma vaadata ja lihtsalt lobiseda. Mõnus muie kippus pidevalt mõlemale näkku ja õhustik oli nii värskendav ja särinat täis, nagu oleks mõnel esimesel kohtingul. Ja seda kõike ilma, et peaks silmanurgast pidevalt jälgima, mida üks pisike tegelane parasjagu teeb või rääkima lapse teemadel. Limonaadid olid nii head, et püüdsime maitsemeeltega nende retsepti välja nuputada, et kunagi kodus järgi teha proovida. Kui toidud lauda toodi, siis oli neid vaadates raske ennustada, kes niii palju küll ära süüa jõuaks, aga lasime hea maitsta. Ka toidud olid tõesti suurepärased. Teadsin, et magustoitudeks meil aega ei jää, kuid Indrek võib iga hetk teenindajale viibata ja tellida tahta, mis lööks meie ajakava sassi. Tõusin püsti ja läksin salamisi leti juurde teenindajat (kes oli äärmiselt meeldiv) tänama maitsva toidu eest ja avaldasin soovi kiireks maksmiseks, kuna meid kohe-kohe kino ootab. Tehtud. Nüüd saab edasi minna. Teenindaja järgnes lauda ja pakkus, et pakib järelejäänud pitsa meile kaasa. Sobib. Siis soovis ta meile naeratades ilusat õhtujätku meeldiva KINO saatel ja nii ma olingi edasiste plaanide osas reedetud :D. Aga kinno me läksimegi. Esilinastuse puhul pakuti klaasikest veini, mis mul juba nuusutamisest korralikult ümber sarvede hakkas (mu vanaema väljend). Pole ka ime, kui arvestada, et see mu viimase kahe aasta peaaegu ainuke klaasike olnud on. Film oli pigem Indreku maitse järgi valitud, aga täitsa hea vaatamine oli.
Mack Bar-B-QueKino

Samal ajal kodus:

Kodus
Piltide põhjal tundub, nagu Joss oleks üksinda Etsut hoidnud :D. TÄDI Triin oli ka täitsa kambas.

Koju jõudes tervitas meid heas tujus tädi sülest kallistama jooksev Ethel, kellel paistis samuti igati vahva õhtu olnud olevat. Meie koju jõudmise ajaks oli kõht täis söödetud, õhtune pesu tehtud, pidžaama seljas. Mulle jäi ainult musi-kalli ja voodisse panemise “vaev”. Parimad lapsehoidjad, ma ütlen (L). Ja niii hea õhtu.

Üldse olen ma nii tänulik, et meil on olemas lähedased, kelle hoolde vajadusel oma armsa Sipsiku rahuliku südamega usaldada saame. Olen kuulnud siit-sealt lugusid, kuidas pole last MITTE KELLELEGI jätta ja ehkki me ka seda võimalust just ülemäära tihti ei kasuta, siis päris ilma igasuguse varuvariandita ma asja ka ette ei kujuta. Muidugi, kõik on tehtav, aga… no ma ei tea. Meenub üks kord, kus rinnapõletikust tekkinud palavik mu täielikult maha niitis ja Indrek ka vist juhtumisi ära oli. Mu ainus unistus oli voodis liikumatult lebada ja valust lõhkeda kavatsev pea patjade vahele suruda. Sel hetkel olid need mõned tunnid, mil Ethel oma vanaema juurde saadetud sai, h i n d a m a t u d. Aga see kõik on juba eraldi teema.

Oli õhtu, mida taas meenutada. Täis pühendumist ja armastust.

IMG_6374 (2)
Täna hommikul, pärast mõningast mängimist, puges üks väike musirull mulle diivanil kaissu ja hetke pärast nohises vaikselt. Sellist kustumist tuleb meil pigem harva ette. Lapsed on ikka elu õied, pole midagi öelda (L).

 

Sünnipäevapidu Panda mängutoas

Ma olin pikalt kahevahel või pigem siiski üsna veendunud, et me piirdume Etheli sünnipäeva pidamisega kodus perekeskis. Üks on veel selline vanus, kus laps ise oma sünnipäevast aru ei saa ega hiljem seda ka õieti mäleta. Samuti ei ole ühene veel eriline koosmängija ega oskaks pidu sellisel määral nautida, kui seda teevad juba suuremad lapsed. Teiseks, kuna Ethel omale sünnipäevaks Eesti mõistes ikkagi suured pühad on valinud ja paljud linnast ära sõidavad või muid plaane teevad, siis ei oleks osanud ma rohket osavõttu eeldadagi. Samas pühade tõttu nädala võrra varem/hiljem pidada tundus ka kuidagi vale ja nii see perekeskne sünnipäev päevakorda jäigi. Siis aga hakkas üha enam sõpru uurima, et mis sünnipäeval teeme ja kus tähtsat päeva peame. Oleme ju ise ka paljudele laste sünnipäevadele kutsutud olnud ja teatavad ootused olid ilmselgelt olemas.

Mõned nädalad varem pidas samuti “juunibeebidest” väike Kasper oma esimest sünnipäeva mängutoas ja see pidu keeras minu senised mõtted pea peale. See sünna oli nii vahva, palju väikseid sõbrakesi koos ja mis peamine – oli näha, et ka nii väikestel lastel oli tõsiselt palju toimetamist ja rõõmu mängutoas. Läksin sünnipäevalt koju teatega, et ei, meie peame ka ikkagi sünnipäeva suuremalt koos teiste väikeste (ja suurte) sõpradega. Õnneks kiitis Indrek plaani heaks ja sai edasi hakata mõtlema.

Hakkasin erinevaid mängutube välja otsima ja lähemalt uurima. Peast käis läbi mõte, et olen oma asjaajamistega liiga viimasele minutile jäänud ja soovitud kohad on juba kindlasti juba broneeritud. Meie õnneks selgus peagi tõsiasi, et ilmselgelt on inimestel jaanipäevaks muud plaanid, kui mängutubades aega veeta ja 23. oli enamus kohtades täiesti vaba. Seega valikut oli. Mõningase eeltöö järel otsustasin Panda mängutoa kasuks. Selle kodulehekülg jättis meeldiva esmamulje, info oli kergesti leitav, pildigalerii rikkalik ja tundus, et tegevust võiks seal jaguda erinevas vanuses lastele. Samuti oli mu kriteeriumiks, et ruum oleks “ühetoaline”, et mängivad lapsed silma all nähtavad oleksid ja külalised mugavalt üksteisega suhelda saaksid. Panda mängutoas oli olemas ka mugav ja parajalt suur nurk täiskasvanutele, mis oli minu jaoks jällegi oluline, kuna kutsutud oli ka neid, kellel väikseid lapsi pole ja kes lihtsalt laua ümber aega veeta soovisid. Kööginurgas oli olemas kõik peamine sünnipäeva pidamiseks – kohvimasinad, külmkapp, serveerimisnõud, morsikannud jms, mis muutis lauakatmise mõnevõrra lihtsamaks. Tõsi, tagantjärele mõeldes oli ühekaupa kohvide tegemine küll üsna tüütu ja ajakulukas, aga hakkama saime. Ja ma pean eraldi välja tooma, kui väga mulle meeldisid sealsed teemakohased seinamaalingud. Kõik paistis olevat läbimõeldud ja tegi mu valiku üsna lihtsaks.

Ja ma ei pidanud pettuma. Mul oli siiralt hea meel näha, kui palju imelisi inimesi igapäevaselt meie ümber on. Kui palju vahvaid lapsi ja nende vanemaid meie ellu peale Etheli sündi märkamatult olemasolevatele juurde on tekkinud. Kui tähtis on perekond ja kui olulised on sõbrad. Kui palju abikäsi mu ümber on. Kui asjalikud ja tegusad on väikesed inimesed. Mängutuba ei küsi vanust – Etheli vanavanaisa soovis raudselt kohal olla ja see oli minu meelest eriti äge. Nii suurtel kui väikestel paistis tegevust jaguvat ja sünnipäev sai kenasti peetud. Peaaegu kõik, keda kutsusime, said kohale tulla, mis oli täitsa meeldivaks üllatuseks. Teid kõiki oli nii tore näha! Suur tänu ja kummardus kõigile asjaosalistele selle ilusa hommiku eest! Kui midagi kripeldama jäi, siis võibolla see, et selle lühikese aja jooksul ei jõudnud kõigiga päris niiii palju suhelda ja tähelepanu pöörata, kui oleks tahtnud, aga see vist on sellises olukorras paratamatu.

Tegin väikese meenutusretke sünnipäevast ka. Nagu ikka, siis mutrikese alt saab videole kvaliteeti juurde kruttida.

Peale pidu vajus varakult ärganud ja emmel tordi ja salati tegemisel abiks olnud päevakangelane unne ära… ikka selleks, et õhtuks taas värske olla. Sest pole ju jaanipäeva ilma lõkketule, grilli ja vahukommideta.
Jaanipäev

Panda Mängutoas on hetkel käimas ka kampaania, kus ühele suveperioodil sünnipäeva korraldanud õnnelikule tagastatakse kogu ürituse korraldamise tasu. Nii et kes suveks või muidu lapsele peopaika otsib siis… mina igatahes julgen soovitada.