Koos lastega: Käejäljest võtmehoidja meisterdamine

Lihtne kingiidee või meene, mida saab valmistada lõbusalt koos lapsega. Meie pere isa ja vanaisa said igal juhul isadepäeval ühe pisikese käejäljest võtmehoidja võrra “rikkamaks”.

Võtmehoidja valmistamiseks läheb tarvis:

Plastiklehte (link)
Klaasi-/akrüül-/guašš-/näpuvärve
Võtmerõngast
Kääre
Augurauda
Ahju, küpsetuspaberit

Kuidas teha?

See on tegelikult imelihtne!

  • Tee lapse peopesa värviseks ning vajuta käejälg plastikule. Kui käejälje tegemine esimesel katsel ebaõnnestub, siis saab jälje niiske lapiga plastikult maha pesta ning uuesti proovida.
  • Lõika käejälg väikese varuga plastikust välja.
  • Vajuta augurauaga sobivasse kohta võtmerõnga jaoks auk.
  • Aseta plastikust käejälg küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
  • Eelsoojenda ahi 160 kraadini ning aseta ahjuplaat 1-3 minutiks ahju. Käejälg hakkab ahjus kokku tõmbuma, läheb hetkeks krimpsu ning seejärel tagasi sirgeks.
  • Peale sirgeks minemist võta käejälg ahjust välja. Soovitan muljuda hetkeks pannilabidaga jäljele, et ta kindlasti päris tasapinnaline jääks. Kulumiskindlamaks muutmiseks võib üle tõmmata lakiga.
  • Lisa võtmerõngas.

Kui teinekord on pea tühi, mida lapse lõbustamiseks sombuste ilmadega kodus ette võtta, siis see on üks idee. Tegelikult saab ju samal viisil mida iganes plastikule joonistada, välja lõigata ja ahju panna. Hästi jäävad ka värviliste markeritega tehtud joonistused, kuid joonistamisel tasub silmas pidada, et pilt tõmbub kuumutamisel märkimisväärselt kokku.

Head katsetamist!

Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)

Video. Kui sul on ühe lapse asemel 19 ja sa proovid nende kõigiga korraga kunsti teha…

… okei, mul oli see päev tegelikult 11 last. Ilm oli vihmane ja võtsime õue mineku asemel ette hoopis suurema plaanivälise maalimise. Siiani olime teinud individuaalseid kunstitöid, kuid see päev mõtlesime Maarjaga, et ahh ekstreemsust peab ka saama ja proovime hallata kõiki neid pisikesi üheskoos.

Natuke ettevalmistamist ja värvid võiski lagedale tuua. Kui esimeste kunstitööde ajal olid mitmed lapsed värvide suhtes üsna umbusklikud (ilmselt pole paljud kodus veel nendega kokku puutunud), siis nüüdseks oleme juba sammukese edasi jõudnud ja kunstitööd muutuvad üha lõbusamaks. Ütleme nii, et mäkerdamist oli palju ja hiljem andis seda kõike ikka koristada, aga mitte miski ei kaalu üle seda vahvat vaatepilti tegusatest lastest ja nende piiritust loovusest. Lastel jagus püsivust tükiks ajaks ja laua ääres tegevuses neid hoida polnud mingi vaev, kuna huvi kaasalöömise osas oli suur. Raskeim vist kogu selle protsessi juures oligi jälgida, et värv suhu ei satuks ning et hiljem oma värviste kätega enne kraanikausini jõudmist kogu mööblit ja seinu ära ei jõutaks kaunistada, kuid kokkuvõttes läks kõik vahvalt ja tulemus nii pisikeste lastega oli väga armas. Ma isegi imestasin, et lapsed pärast mõningast kasimist jälle täitsa viksid välja nägid ja suur kummardus kõikidele mõistvatele lapsevanematele, kes “sügisvärve” laste riietel pahaks ei pannud… või vähemalt oskasid seda oskuslikult oma muigel ja tänulike nägudega varjata:). Lapsed vanuses 1a2k-2a1k.

Aga vaadake parem ise neid armsakesi toimetamas ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli:

Lõppu eilse õpetajate päeva valguses väike meenutus. Aitäh, aitäh (L)!
Õpetajate päev
*Lapsevanemate nõusolek video avaldamiseks olemas.

Etheli esimesed sõnad

Ethel on tänase seisuga täpselt ühe aasta ja kolme kuu vanune. Võiks ju taas midagi kirja ka panna. Pidevalt on kukla taga tiksunud mõte, et peaks plika esimese sõnavara üles märkima, enne kui meelest läheb, kuid siiani pole ma suutnud selles osas kuigi järjepidev olla ja ülesmärkimised on jäänud kesiseks. Parem hilja, kui üldse mitte ja just nüüd ma selle käsile võtan ning panen siia kirja kõik sõnad, millega ta tänase seisuga end väljendada oskab. Lihtsalt et… kunagi ehk tore meenutada.

Praeguseks oskab ta öelda aitäh, emme, pai, kalli, opa (sülle), mäm-mäm, juua, õue, kss (kass), (k)onn, auh-auh, ahv, mää (lammas), kala, mõmm-mõmm, sai, kpssis (küpsis), tita, (v)ann, kaka, pott, auto, lill, naba, nina, täht, kell, papu, alla (kui kusagile otsa on roninud ja sealt alla ise ei saa ja abi ootab), hopp-hopp (hüppamise või jänese kohta), pall, hallo (kui telefoniga räägib päriselt või mängult), tuttu, ai-ai, appi, tädi, anna, mumm (mesilane), kukku(s)Lisaks on tal sünnipäevaks saadud armas kaisunukk, millele ta küsimise peale nimeks Leelo pakkus (või nii ma tema pudikeelt tõlgendasin)  ja nüüd me kõik teda vastavalt kutsumegi.

Seda listi vaadates tundub isegi päris palju sõnu ja eks neid tuleb tasapisi üha juurde. Praeguse sõnavara ja kehakeele abil suudab ta end juba üsna arvestatavalt väljendada ja see teeb ainuüksi ta enda elu juba palju lihtsamaks. Või nii ma vähemalt usun, kuna nii on tal aina enam vahendeid, millega oma soove ja tegemisi väljendada. Lisaks on ta küsimuste peale väga agaralt noogutama või pead raputama hakanud.

IMG_8852Saime hiljuti kätte Etsu esimese ID-kaardi ja suuresti tänu selle (ja teiste piltide) uurimisele oskab ta nüüd öelda ka oma nime. Osutab näpuga pildile ja ütleb “Ethel“. See kõlab küll tema suust natuke titekamalt kui päris Ethel, aga siiski täitsa arusaadavalt. Dokumendifoto tegemine oli ka muidugi omaette ooper, kuna andis teda ikka ilusti istuma sättida ja täpselt otse kaamerasse vaatama saada. Ikka kippus üht või teistpidi siblima, jalga laskma, silmad kinni jääma, veidraid nägusid tegema või käega kaamerat haarama. Jumal tänatud, et pisikestest võib foto ise kodus teha, siis on aega möllata ja lõpuks ikka midagi välja tuleb. Paari klõpsuga fotograafi juures normaalset passipilti saada oleks vist suht võimatu, aga mine tea. Nüüd, kui dokument käes, siis tundub nagu tegemist oleks ametlikult juba täitsa arvestatava inimesega.

Kullakallis on ta küll!

Vanavanemate päev ja hommikune meisterdamine

“Vanavanemad on nagu tähed – sa ei näe neid kogu aeg, kuid nad on alati olemas”.

Täna oli vanavanemate päev, mida Eestis küll alles 2010. aastast alates tähistatakse, kuid minu meelest on see sama armas ja oluline päev, kui seda on emade- või isadepäev. Vanavanemad on minu silmis ühed hindamatud inimesed, täis siirust ja ehedust ning mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem tahaks oma vanaemalt ammutada kogu seda informatsiooni, mida tema väärtuslik elukogemuste- ja teadmistepagas sisaldab. Minu vanaema kuulub kindlasti nende hulka, kelle pannkoogid alati maailmaparimad olid ja kes turbokiirusel tavalise noaga kartuleid oskas koorida. Mu lemmik toit lapsena oli vist vanaema keedetud piimasupp, sest miks muidu ma alati läbi lasteaia aia piima järele  (ikka selle rammusa õige lehmapiima) minevale vanaemale hõikasin, et ta täna kindlasti mulle piimasuppi keedaks (mu lasteaed asus kodust üle tee ja vanaemal oli suhteliselt võimatu märkamatult piima järel käia). Ta näitas mulle lapsepõlves autoteel surnuna lebavat kassi ja manitses mind alati ohutult üle tee minema, sest mitte kunagi pole kusagile nii kiire, et peaks hooletult ja eluga riskides teed ületama. Kui ma just ei taha samamoodi lõpetada, nagu see kass, kes samuti mõtles, et üle tee jõuab. Suuresti just tänu vanaema lõputule viitsimisele minuga ikka ja jälle “tähemängu” mängida, kui ma oma puidust täheklotsidega jälle end tema kõrvale sättisin, õppisin ma juba kolmeaastasena lugema. Siiani oskab mu vanaema iga kell pajatada huvitavaid lugusid ja kirjeldada värvikalt erinevaid minevikusündmusi. Minu vanaema võib iseloomustada kui elavat märkmikku, sest tal on kogu elu olnud peas kõikide lähedaste inimeste sünnipäevad ja need, kelle sünnipäevi ta parasjagu ei teadnud, tuletas ta laitmatult teiste sünnipäevadest või elusündmustest. “Oota, ma kohe ütlen…”. Selliste sõnadega alustas ta valjult oma mõttekäigu kirjeldamist ja peagi oli õige vastus kuupäeva täpsusega käes. Viimased aastad on siinkohal pisut oma töö teinud ja praeguseks ta päris nii hästi tõenäoliselt kõiki neid kuupäevi ei teaks, aga sellegipoolest võib ta iga kell ette vuristada oma esimeses klassis õpitud tohutu pikad ja ennekuulmatud jõululuuletused või kirjeldada mingeid sündmuseid detailide täpsusega. Jah, mu vanaema sai sel suvel juba 88. aastaseks.
vanaema 88

Ma tulen siinkohal tagasi tänase hommiku juurde. Olles endale teadvustanud tänast tähtpäeva, olin ma kindlal veendumusel, et kõik peres olevad vanavanema-staatusega isikud saavad täna külastatud. Etheli sünniga lisandus ju nii mõnigi vanaema-vanaisa meie perre juurde. Otsustasin, et lisaks tordile võiks kingituseks viia ka midagi oma kätega tehtut ja mida paremat saakski üks üheaastane laps kinkida, kui oma kätega (ja emme abiga) meisterdatud kaardi. Panin näpuvärvid valmis, vakstu lauale ja meie ühine loomine võiski alata. Oli tore näha, millist rõõmu Ethel värvidega mässamisest tundis ja lisaks minu poolt suunatud värvimisele kaartide tarvis lasin tal pärast ka vabalt oma tahmise järgi paberile mökerdada. Minu meelest sai lõpptulemus küll võrdlemisi armas ja kogu protsess oli väga nauditav.
KunstKunst2IMG_6930IMG_6950IMG_6965IMG_6968

Seiklesime poodi tordijahile. Täna oli vist ütlemata palju rõõmsaid meeles peetud vanavanemaid, kuna suur koogilett oli praktiliselt tühjaks ostetud. Siiski ühtteist leidsin ja võisimegi esmalt Keila vanaema ja vanaisa juurde suunduda. Teel Keilasse ütlesin Ethelile, et me sõidame praegu Keila vanaemale külla, mille peale ta naeratades mulle “auh-auh” vastas… sest seal on palju koeri :). Andsime üle tordi ja kaardi, mille üle silmnähtavalt rõõmu tunti. Küll on kahju, et kogu koogisöömise ja lobisemise kõrval unustasin ma Ethelist oma vanavanematega pilti teha ja see alles mul tagasiteel meelde tuli. Eks see tuleb siis peagi tasa teha. Edasi suundusime Etheli teise vanaema ja minu vanaema juurde (ehk siis Etheli vanavanaema). Ka seal andsime üle kaardi, jõime teed, sõime kooki ja veetsime üheskoos mõnusalt aega. Seekord pidasin hoolega meeles, et ka mõni pilt tehtud saaks.

Vanaema (2)
Vanaemale nuusutamiseks

Vanavanaema2Vanavanaema2 (1)

“Ma olen veel täitsa noor. Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid kõiki ära ja saan jutust aru. Ma olen ju vanu inimesi näinud, neil pole enam nii”. Nii ütles täna külla minnes minu 88 aastane vanaema. Jah, iga inimene ongi täpselt nii noor või vana, kui ta seda ise tunneb :). Ja iga kord on ta siiralt õnnelik, kui ma talle helistan või külla lähme. On suur õnn, et mul on endiselt olemas nii tubli ja kallis vanaema!

Imelist vanavanemate päeva kõikidele vanaemadele ja vanaisadele! Teadke, et te olete absoluutselt hindamatud. Olgu tänatud teie hool ja armastus!

Sukeldumine Rummu karjääris

Indrek broneeris meile juba tükk aega tagasi Rummu karjääris sukeldumise ning kolmapäeval oligi see päev, mil see aset leidis. Houlimouli.

Kui ma nõusoleku andsin, et davai, lähme, siis olin ma tõsiselt vaimustuses, aga päev enne õige päeva kukkumist hakkasin mõtlema, et sellega võib ju kaasneda päris palju ohte ja see on ikka päris sügaval ning mis siis, kui ma ei oska vee all selle ballooniga hingata? Mis siis, kui mul seal mingi paanikahoog tekib ja veel sada “mis siis, kui’d” hakkas mu pähe tekkima. Naljakas, et paraplaaniga lendamise eel polnud mul mitte ainsamatki kõhklust, sukeldumise eel olin aga paras hädapätakas.

Rummu kohale jõudes selgus, et meil on sukeldumiseni veel natuke aega ja kui soovime, siis võime seni tuhamäe tipus ära käia. Kuna me polnud kumbki seal veel käinud, siis tundus see väga lahe pakkumine, eriti kui selle võrra sukeldumine edasi lükkub, ehee. Äkki tuleb veel midagi minust olenematut vahele ja see jääb üldse ära? Ise ei taha ju ka möku näida ja öelda, et kuule, äkki jätame ikkagi seekord vahele. Hirmuga käsikäes seisis aga põnevus, mis tahtis kõik selle ikkagi läbi teha. Aga esmalt siis tuhamägede vallutamine. Heitsime ronimise eel pilgu oma jalanõudele – tore, mõlemad olime kohale tulnud plätudega, parimad jalanõud turnimiseks. Sitta kah, teeme ära. Tippu ronimine oli täitsa vinge ja vaade sealt muidugi eriti kena. Samal ajal räägiti Rummu vangla ja karjääri ajaloost. Näiteks sellest, kuidas Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas Rummu vange paekivi kaevandamiseks kasutas või et just suure lubjasisalduse tõttu ongi Rummu karjäärivesi nii läbipaistev ja helesinine. Igasugu põnevaid pajatusi on selle paiga kohta. Samas, vähemalt sama palju on kohutava lõpuga sündmuseid, mis Rummus juhtunud on, nagu kasvõi see üleeilne.
Rummu

Mäe otsast alla tagasi jõudes oli aga selge, et enam pole pääsu. Allkirjastasime ära mingid lehed, kus kinnitasime, et meil pole loetelus välja toodud tervisehädasid ning andsime nõusoleku, et instruktor ei vastuta meie elu ja tervise eest. Kes siis veel vastutab, kui mitte tema, kes mu sinna veepõhja viib, oli mu esimene mõte, aga noh, see selleks. Vastutan ise. Kuulasime ära pikad instruktsioonid sukeldumiseks, õppisime selgeks käemärgid ja tõmbasime kalipsod selga. Selleks, et prillid vee all uduseks ei läheks, tuli nendesse sülitada ja tatiga kokku hõõruda. Fun fact. Kuni oma järge ootasime, saime niisama ujuda, ajaviiteks pakuti ka snorgeldamise või sup-lauaga sõitmise võimalust. Vesi oli soe, eriti 7mm kalipsodes ja nii me ligunesime seal vees vist tunde.

Vahepeal ununes mul sulistamise käigus juba ära, milleks me sinna tegelikult tulnud olime. See, et peamine ootab mind ju alles ees. Peas ketrasid kõik instrueerimisel etteloetletud probleemid, mis vee all tekkida võivad. Need “tühised pisiasjad”, et mask võib täituda veega ja lihtsalt ei näe enam. Või et sügavamale jõudes muutub rõhk kõrvades ja rõhu tasakaalustamine ei pruugi alati õnnestuda – tekib valu kõrvades. Või võtan meeltesegaduses hingamistoru suust ära, lasen huuliku vahelt vett suhu ja tõmban selle siis kopsu, olles ise omajagu sügaval, et piisavalt kiiresti veepinnale jõuda. Ei oska balloonist õhku hingata või unustan hingamise sootuks ja jään lämbudes hinge kinni hoidma. Mitmetel pidavat vee all klaustrofoobia või paanikahoog tekkima. Veel on võimalus, et unustan õpitud käemärgid ära ja hakkan paanikas lihtsalt rapsima. Mingi teema oli kopsude lõhkemisega ka. No mis iganes veel, mille kordasaatmiseks ma seal vee all võimeline oleksin. Tegelikult muidugi õpetati ka, kuidas selliste probleemide ilmnemisel käituda ja mida nende lahendamiseks vee all ette võtta.
IMG_0606

Aga okei, nüüd siis sellest, kuidas asjad tegelikult olid. Indreku sõber sukeldus enne meid ja etteruttavalt võin öelda, et temaga juhtusidki enamus eelnimetatud asjad. Ei olnud just julgustav vaatepilt, mida enne oma sukeldumist näha ja kuulda. Siiski mingi hetk sai ta kõik oma probleemid lahendatud ja jäi kogemusega ülimalt rahule. Mulle pandi enne vette minekut lisaraskuseid külge, et paremini põhja läheksin (vist pannakse kõigile?). Nii ma lõpuks täisvarustuses vees olingi ja mu seljas olevat vesti hakati tasapisi õhust tühjaks laskma. Alguses oli veepinna lähedal väike katsetamise aeg, et hingamine toimima saada. Esimestel hetkedel tekkis mul küll täielik paanika, kuna tundus, et piisavalt õhku ei tule peale ja see võttis täitsa hingeldama ja balloonist surmahirmus õhku ahmima. Siis sain hingamise paika ja läks ka suurem ärevus üle. Muudkui hingata sujuvalt pikalt õhk sisse ja mullide saatel rahulikult välja. Laskusime instruktoriga järgest sügavamale. Alguses ei suutnud ma ümbrust eriti jälgida, keskendusin vaid hingamisele ja ellujäämisele, vaatasin suust tulevat mullipilve. Ootasin, millal rõhk mu kõrvadele valu hakkab tegema, ise püüdsin elueest neid vahepeal igaks juhuks ennetavalt tasakaalustada. Kui selgus, et prillid vist ei täitugi veega, õhku ka justkui tuleb ja kõrvadega on samuti lood täiesti head, alles siis suutsin hakata ümbrust vaatama ja näitasin instruktorile “okei” käemärki. Ma arvan, et kogu rahunemine ja vee-ellu sisseelamine võttis aega kusagil 5-7 minutit. Ja assa nuga, kui lahe seal veekogu põhjas oli. Midagi täiesti müstilist. Kulged vaikselt taimede kohal, uurid ja soovi korral katsud müürivaremeid, erinevaid esemeid, vaatad silmitsi üli paljude erinevate kaladega ja sa isegi ei häiri neid oma kohalolekuga. Oled justkui üks nende seast. Pirakas ahvenapoiss ujus ja seisis mul täpselt silme ees. Kiusatus oli teda lõpuks näpuga katsuda, mille peale ta padavai minema pani. Kalu oli tõesti palju. Lisaks paljudele ahvenatele nägin väga suurt karpkala, siis veel mitmelpool parves linaskeid, haugi, võibolla kedagi veel, aga ma pole suurem asi kalade tundja. Igatahes super vinge oli. Tunne oli nagu kusagil lähikaadritega loodusfilmis. Nähtavus vee all oli täiesti selge. Mingi hetk olime ilmselt omajagu sügavale jõudnud ja ma tundsin, kuidas kogu mu kere külmast vappuma hakkas. Püüdsin mitte sellest välja teha ning end lõdvaks lasta. Peagi ei pannud ma külma enam tähele, kuna kogu tähelepanu koondus aina uutele ja uutele põnevatele veealustele avastustele. Käsi ei lubatud ujumiseks kasutada, ainult lestadega aeglaselt siputada. Ma unustasin oma hirmu vahepeal täielikult ära ja hingasin sellele keskendumata. Unustasin nii ära, et ma ühel hetkel lausa ehmatasin, et issand… kuidas ma hingan? Kas ma ikka hingan? Ja siis tuli äkitselt jälle uuesti meelde, mis minuga seal vee all kõik juhtuda võiks, kui ma praegu õhku peale ei saaks ja ma oma kopsud hoopis vett täis ahmiks. Veits absurdsed mõtted, aga no mis teha. Kui tagasi pinnale jõudsime, siis tundsin ma suurt kergendust, et sellega hakkama sain. Vaatasin hiljem piltide pealt, et olime vee all kokku veetnud 22 minutit. Kohati tundus see väga pikk aeg, kuna pidev ärevus oli ikkagi sees. Teisalt jällegi oleks tahtnud isegi kauem olla. See veealune maailm oli iga mu paanitsetud ja ärevat hetke KINDLASTI väärt.

Kui paraplaanilend (sellest kirjutasin siin) oli absoluutselt lõbu ja olin suunurgad terve aja kõrvuni, siis sukeldumine oli tegelikult paras eneseületus. Ma polegi vist sellisel määral vastakaid tundeid korraga kogenud. Ühest küljest oli hirm lämbuda nii suur, et lausa vastik oli, teisest küljest oli see üks võrratumaid vaatepilte, mida mu silmad näinud on ja ma ei tahtnud sugugi, et see lõppeks.

Kas ma teeks seda kunagi veel? Jah, ma läheksin uuesti. Läheksin ainult juhul, kui mul oleks võimalus kogu seda veealust maagiat samal ajal ka ise filmida. See oleks seda väärt. Ja ilmselt järgmisel korral ei oleks ärevus enam pooltki nii suur ja saaks kõigest sellest veelgi positiivsema kogemuse. Samas Indrek ei kartnud väidetavalt sugugi, seega kuidas keegi. Võlutud olime igatahes mõlemad, see on kindel.
IMG_7418IMG_0611

Paraplaaniga lendamas + video

Elas kord üks inimhing, kes oli juba mõnda aega unistanud paraplaaniga lendamisest. Sellel inimhingel oli üks armas meheõde (teate, et meheõde on teise sõnaga nadu? Huvitav sõna :D), kes tema soovi omale tüdrukuteõhtust kõrva taha oli pannud ja nõnda see juhtuski, et ühel üsna ümmargusel sünnipäeval vaatas mulle töökaaslaste poolt kingitud ümbrikust vastu paraplaanilennu kinkekaart. Ma olin see aeg veel natuke… ümar. No nii umbes 7-kuune Ethel pesitses alles mu kõhukorteris ja seepärast pidi kinkekaart oma aega ootama jääma. Ootas nii kaua, et hakkas juba oma kehtivust kaotama, kuna kui mina lõpuks lennuvormi sain, siis kallas sobivatel päevadel muudkui vihma, oli tuul lubatust tugevam, olid registreerimisel kohad täis või sai juba lennuhooaeg läbi. Saatsin FlyTandemile siis e-maili, kirjeldamaks, kui nukker ma oma kohe aeguva kinkekaardi üle olen ja minu üllatuseks olid nad valmis seda lahkelt pikendama.

Olles jälle üsna pikalt omale lennuks vaba aega jahtinud ja nende kodulehekülge järjepidevalt refreshinud, siis ühel korral see õnnestuski. Sain omale laupäeva hommikuks lennuaja. Korjasime mu ema ja venna ka möödaminnes auto peale ja suundusime Rapla lennuvälja poole. Teel sinna oli üks auto omadega õnnetult tee ääres kraavis ja ma lootsin, et sarnasel viisil ei lõpeta. Tegelikult mingit hirmu mul lennu eel ei olnudki, oli lihtsalt… põnev ootus. Kohale jõudes pandi üsna kiirelt rakmed külge, kiiver pähe ja läkski kohe lennuks. See kõik oli MEGA LAHE. Õhku tõustes käis mõnus võbin kõhust läbi, vaade oli ilus, nagu kõrgelt ikka. Instruktor ütles kõrguseks 550-600 meetrit. Väga mõnus oli seal oma jalgu kõlgutada ja vaadet nautida. Paraplaanilend on iseenesest üsna sujuv ja midagi kartmisväärset seal küll ei paistnud, vastupidi, super mega lahe oli. Kui just kõrgust kardad, siis on vist teine lugu. Küsisin, lennu ajal, et kas sellega annab mingeid trikke ka teha. “Ikka saab, kohe otsime sobiva tuulekoridori üles” ja nii ta mind seal õhus keerutas ja kiljutas. Actionit peabki vist ise küsida oskama, kuna teistele ta nii ei teinud. Tõsiselt vahva oli. See mõte käis küll korra peast läbi, et huvitav kuidas see maandumine välja näeb ja äkki künnan nägupidi vastu maad lohisedes maapinna üles, aga polnud tegelikult hullu midagi, üsna sujuv oli. Kasutasin nende poolt pakutud GoPro võimalust ka, et oma lendu jäädvustada. Õhus räägitud juttu kahjuks tuulekohina vahelt kuulda ei jäänud, seega panin lihtsalt mingi muusika taustaks.

Igal juhul, kes mingit mõnusat adrenaliinilaksu otsib, siis mina küll kiidan ja läheks ise iga kell uuesti. Instruktor tundis asja ja mõjus rahulikuna. Terveks päevaks olid lennust suunurgad üleval ja meeleolu ülev. Ainult ärge siis registreerimist viimasele minutile jätke, kuna löögile saamine pole just kõige lihtsam ja nii on kinkekaart kerge aeguma. Kunagi tahaks lausa uuesti minna, aga vahepeal prooviks kuumaõhupalli või mõne muu laheda seikluse ka ära.

Ja lõpetuseks video: