Mängult sünnipäev

Sellest pidi saama üks tavaline mõnus jõulueelne kokkusaamine sugulastega, keda tükil ajal jälle näinud polnud. Kuid kõik võttis ootamatu pöörde, kui kogu see kamp õhupallide ja kingituste saatel uksest sisse marssis. “Me pole ju siiani jõudnud Etsule õnne soovima”. No issand, te ikka oskate alati nii mega armsad olla. Ega Ethelil muidugi selle vastu midagi polnud, et jõulude ajal jaanilaupäeva sünna afterpartyt pidada. Laud oli jälle külaliste tuleku puhul toidust piisavalt lookas, et totaalne ülesöömine igasuguste näkside näol garanteeritud oli. Oh saaks juba see jõulude periood mööda, saaks ehk selle pideva ülesöömise ka mõneks ajaks jälle kõrvale panna. Not, süüa on mõnus.

Meil pole just palju Etheli vanuses sugulasi, aga need vähesed kes on, on ikka KULLATÜKID küll. Ja mis parim – nad tulevad alati paarikaupa, seega tuba hetkega lapsi täis ja mõnus seltskond koos😀. Kuni suured lobisesid, siis väikesed toimetasid, mängisid ja hullasid. Ma ei väsi imetlemast, kui hea klapp kogu sellel kambal omavahel on (ma ei tea, miks nad piltidel nii tõsised on, ei vasta üldse tõele :D). Kahju kohe, et elutempo nii kiire on ja vahepeal kohtumiste vahed liiga pikaks venivad. Küll aga see-eest on iga kohtumine kuld. Kuid ära sa märgi, me oleme viimase kahe nädala sees lausa kahel korral kokku saanud, win. Ahjaa, lastega lima tegime ka too õhtu koos, selle valmistamisõpetus ja pildid on üleval siin.

Ma tegin külaliste tulekuks niisama koogi ka, sest teadagi on külla tulnud Helina maailma suurim magusasõber, eheee. Tõin selle külmkapist välja ja enne kui kook üldse lauale jõudis, hakkas väike Rika lampi sünnipäevalaulu laulma. Muudkui “õnne soovime sul, õnne soovime sul” ketras sada korda. Nagu niii armas, ma ei või. Panin koogi lauale ja äkki nõuab Rika küünlaid. Ei noh, kes siis kooki ilma küünalde puhumiseta sööb, muidugi. Natuke kapis kolamist ja ikka saab, neli tükki lausa saab. Kook lauale, küünlad põlema ja päris-mängu sünnipäev oligi tuurid üles võtnud. Laulsime kõigile lastele uuesti sünnipäevalaulu, kambapeale puhuti küünlad ära. Kõik nagu päris ja kõik see Rika algatusel ja eestvedamisel. Pilt tuli küll kehvake hämaruses, aga mis siis.
IMG_9799

Ethel sai kingituseks mängutordi komplekti. Nii vahva! Alguses pelgasin vähe neid pisemaid detaile lapse kätte mängimiseks anda, andsin vaid suuremad. Hiljem aga mõtlesin, et teeme rahulikult kahekesi proovi ja täitsa uskumatu, millise innuga ta torti ja muhvineid imekspandava täpsusega kaunistas ja ei ühtki detaili, mis oma tee suhu oleks leidnud. Ethel oli vähemalt tunniks ajaks oma mängulaua taha naelutatud, seega aitäh asjaosalistele, te panite kingitustega täpselt kümnesse (L)! Peale mängimist korjasime pisemad detailid jälle karbikesse, neid päris igal hetkel talle mängimiseks ei jäta, saab vaid silma all olles. Kuna Etsu nii vaimustuses oli, siis mõtlen nüüd juba mänguköögi soetamise peale. Äkki päkapikud loevad mu mõtteid, mine sa tea.

 

Väikestel lastel väikesed peod

Eile oli Etheli rühmas esimene jõulupidu. Väikestel lastel väikesed peod, vähe publikut ja veel vähem emmesid ja issisid. Jõuluhommiku tegime ilma vanemateta just seetõttu, et vastasel juhul ei teeks ilmselt need pisikesed sellid suurt midagi kaasa ja pageksid nelja tuule poole oma vanemate suunas. Niisiis korraldasime hoopis nõnda, et esinesime hommikul ära, filmisime üles, lõunal panin kiirelt mingi video kokku ja õhtusel jõuluistumisel saime koos vanematega video esilinastust teha ja neile näidata, millega hommikul tegelesime. Samuti ei olnud meil peol madala häälega habetunud jõulumeest, keda lapsed ilmselt kartnud oleksid, vaid vahva jõulumemm, kes oma Mukiga laste tähelepanu köitis ja esinemist oma kohalolekuga juhatas. Lapsi pildistas Merilyn. Vanematega sai jagatud ka videot eelmise päeva piparkoogiteost, mille leiab soovi korral siit. Ausalt öeldes polegi mul siia muud lisada, kui eilse peo VIDEO!

No ja ikkagi mõni klõps ka 🙂

Koos lastega: kodustest vahenditest voolimismass/lima

Kui värvidele alternatiivi otsida, siis see on nüüd küll koduseks mökerdamiseks imelihtne ja lisaks veele vaid ühtainust koduses majapidamises suure tõenäosusega olemasolevat komponenti vajav retsept. Või kui kodus tõesti juhtumisi pole, siis on see poest vaid euro eest ostetav ning pole mänguhoos suhu sattudes ühtegi pidi lapsele kahjulik ka. Olen seda viimase paari nädala jooksul koguni kolmel korral teinud – esmalt kodus oma lapsega katsetamiseks, teiseks loovtunni lastega ja kolmas kord oli eile, kui väikesed sõbrakesed meil külas käisid ja selle samuse limaga nende aega veidi sisustasin. Võin kindlalt väita, et enamus lastele läheb see väga hästi peale. Neljas kord tuleb ilmselt lähipäevil oma rühma lastega… sest no kes ei tahaks limaga möllata.

Nüüd siis asja juurde ka. See lihtne kodune komponent lima valmistamiseks on tärklis. Ja just nii lihtne see ongi.

Vaja läheb:
tärklist (mina kasutasin kartulitärklist)
vett

Vala tärklis kaussi. Lase lapsel juba praegu seda katsuda ja mudida, sest see on vägagi mõnus sensoorne kogemus – tärklis on lapse peos mõnusalt pehme ja krudisev. Praegusel talvisel ajal on hea väikestele lastele seda mängulumena tutvustada – see ajab lapsed mõnusalt elevile. Seejärel saab hakata tärklisele tasapisi vett hulka valama. Netist leitud erinevaid retsepte üldistades pakuksin kogusteks 2 osa tärklist ja 1 osa vett, kuid soovitan pigem tasapisi vett juurde lisada ja õige vahekord seeläbi välja selgitada. Peagi annab juba tärklisemassist peo vahel “lumepallikest” kokku vajutada, mis pikemal käeshoidmisel “sulama” hakkab ning sõrmedevahelt maha voolab. Lastele väga põnev reaktsioon, mis otse nende peos aset leiab. Kui veelgi vett juurde lisada, siis muutub mass täiesti limaks. Põhimõtteliselt võib sinna ka mõnd toidu- või näpuvärvi hulka segada.

Lastel jagus tegevust tükiks ajaks. Laiali lennanud lima koristamine pole ka kuigi keeruline, kuna see muutub maas hetkega tahkeks ja saab lihtsalt üles noppida või kokku pühkida. Loovtunnis ma kallasingi lõpus kogu lima põrandale ja lapsed said seal peal paljajalu kõndida.

Kes veel proovinud pole, siis katsetage ära ja andke teada, kuidas teie lastele peale läks. Ma võin saladuskatte all öelda, et selleks ei pea üldse laps olema, et ennast kättpidi sinna lima sisse unustada.

Isadepäev

Väike pilguheit meie pere isadepäeva, mis oli küll nüüdseks juba nädal aega tagasi, aga tegemist on vahepeal üksjagu palju olnud, tipsik tõbine ja blogimine on jäänud nende taha oma aega ootama. Sellegipoolest ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks meie isadepäeva kulgemisest kirjutada nüüd ja praegu.

Isad on minu silmis ühed äärmiselt erilised tegelased perekonnas ja mu süda sulab absoluutselt alati, kui näen meesterahvaid oma lastega koos mõnusalt tegutsemas. Sama muidugi ka meie pere issi puhul. Lapse arengu seisukohalt on isad juba sünnist saati sama olulised kui emad ja kui vaid vanemad selleks võimaluse annavad, siis areneb lapsel tugev püsiv emotsionaalne side varakult mõlema oma vanemaga… mis on investeering lapse kogu eluks.

Mulle tundub, et meeste endi arusaamad isarollist on võrdlemisi erinevad ja seetõttu näen ma enda ümber ka isasid väga erinevaid. Inimeseti erineb, kas isaks olemist võetakse loomuliku mehelikkuse osana ja asutakse aktiivselt lapsega seonduvates tegevustes kaasa lööma või tuntakse, et isaks olemine kipub mehelikkust ja oma isiklikke vajadusi liigselt alla suruma ning võetakse lapse suhtes pigem jahe ning emotsionaalselt kauge positsioon. Eks siin ole ka naisel võimalik ühtteist mehe toetamiseks ära teha, et nad julgeks ja tahaks lapsega tegeleda. Paljud mehed püüavad isadust kompenseerida hoops “24/7” tööl rabamisega, et perekonda majanduslikult üha rohkem kindlustada, kuid ilmselt tooks liigse (üle)töötamise asemel perekonnale suuremat kasu emotsionaalne pühendumine ja toetus. Isad on tegelikult enamasti ütlemata tragid ja lustakad ning see hirm, et nad lapsega midagi peale hakata ei oska, on minu silmis alusetu. Eks enesekindlus ja võime last mõista kujunevadki läbi isa ja lapse ühistegevuste ning selliseid ühiseid hetki tasub teadlikult juba algusest peale tekitada. Kui rinnaga toitmine välja arvata, siis on isad ju võimelised hakkama saama absoluutselt iga muu lapse hooldamise ning tegelemisega seotud toiminguga, seega emmed, julgustage oma mehi lastega rohkem aega veetma ja ärge võtke kogu koormat enda kanda. Isade panus lapsekasvatamisesse saab kasvatustöö muuta vaid tunduvalt mitmekülgsemaks.

Isad ja emad tegelevadki lastega erinevalt ja see on minu meelest ainult hea. Kui mina olen vanemana pigem hellitaja, lohutaja, loen, laulan, mängin, joonistan, siis Indrek isana on pigem see, kes lapsega rohkem mürab, minust stiililt erinevaid mänge mängib, lapsega ehitab, tehnikat tutvustab ja konkreetsemaid piire taga ajab. Nii ongi nõnda, et kui Ethel lohutust vajab, siis tuleb ta seda otsima pigem minult, kuid kui müramise isu peale tuleb, siis minnakse issi juurde pugema. Ja minul pole selle vastu mitte midagi.

Kui ma nüüd isadepäevale tagasi mõtlen, siis sai ikka poputatud küll seda meie pere päevakangelast, kui nii võib öelda. Hommikut alustasime mõnusa hommikusöögiga – omlett, pannkoogid moosiga, kohv, niksid-näksid. No mida sa hing veel ühelt pühapäeva hommikult saada ihkad. Sõime kõhud täis ja edasi läks väikeste kingituste üleandmiseks. Tegelikult ma ei arva üldse, et see päev peaks sünnipäevale või jõuludele omaselt kingitustega ülekuhjatud olema, kuid lähtusin sellest, et midagi võiks heale isale tänutäheks olla ja see midagi võiks olla asi, mida ta päriselt ka hetkel vajaks.

Nõnda sai meie pere tublile isale kingitud uus nahast rahakott, et oleks, milles ikka pere jõukust kanda. Tegelikult oli eelmine tal lihtsalt juba nii kapsaks kantud, et ma imestan, kuidas ta seda üldse kusagil välja võtta söandas. Rahakotiga koos sai ta ka nahatoodete hoolduskreemi, millega on võimalik meie pere teisigi nahast esemeid hooldada ja seeläbi nende eluiga pikendada. Ethel ulatas issile omalt poolt isetehtud võtmehoidja, mille valmimisest kirjutasin siin. Minu meelest jällegi lapse enda poolt (niivõrd-kuivõrd) valmistatud tore väike meeneke ja igati sobilik üheaastase poolt oma papale. Kui suuremaks kasvab ja oskuseid rohkem on, küll siis hakkab oma äranägemise järgi pilte ja värke issile meisterdama ja kinkima. Ma ei ole väga igasugu klassikalise poest hangitud isadepäeva nänni pooldaja, sest kaua sa ikka igal aastal jaksad kingiks saada lapse pildiga tassi või särki, millel läbi aastate peal kirjas sõnum stiilis “parim isa” vms. Ja kui mina veel sellise nänni üle rõõmustaks, siis Indrekul oleks taolistest asjadest pigem ikka väga ükskõik :D. Ehk et ma pigem ei näe enam mõtet kinkida midagi lihtsalt kinkimise pärast. Kui kingisaajat piisavalt tunda, siis saab lähtuda tema huvidest ja praktilisemast poolest. Seda igasugu kinkide puhul.

Ma ei mäleta mida me vahepealse aja kodus tegime, aga peagi suundusime nüüd juba vähe suurema seltskonnaga lõunasöögile restorani Seller. Eks ikka selleks, et ka pere teine paps üle kaeda ja üheskoos isadepäeva tähistada. Me keegi polnud varasemalt Selleris söömas käinud, kuid koht jättis viisaka mulje, söögid olid küllaltki omapärased ja maitsvad. Mekkisime eelroana kamba peale grillitud kanatiibu, pearoaks võtsin suitsupardifilee. Maitsev ja uudne kõhutäis oli. Selleris oli olemas ka väike mängunurk, kus Ethel vahepeal asjalikult toimetamas sai käia ja eriti köitis tema tähelepanu väike laste kiiktool, mida ta alguses sellise pilguga vaatas, et miks see katkine tool kõigub, kuid hiljem kiigutas seal end mõnuga.

Kõige ehedamalt jäi restoraniskäigust meelde aga hoopis see, kuidas ettekandja – suur tugev meesterahvas – kandikul toitudega laua juurde tulles Etheli pikali tõukas. Ilmselt ta oma käes olevate taldrikute tagant väikest laua kõrval seisvat last ei märganud ja noh, inimlikult võib ju kõike juhtuda, aga oh seda nuttu, mis mõneks ajaks restorani täitis. Eks lapsuke ehmatas ja pauk kõhuli näoli maha oli ka kahtlemata korralik. Ettekandja vabandas ette ja taha, Ethel rahunes ja sööma võis jätkuda. Magustoiduks valisin sooja brownie Vana-Tallinna jäätisega, mis oli üli-üli maitsev, kuid mille Ethel mul praktiliselt käest ära sõi.

Peale lõunatamist läks Ethel mõneks ajaks vanaema-vanaisa juurde toimetama ja meie Indrekuga kinno Venomit vaatama. Sain omale enne kino normaalse peavaluhoo, mida ma kakaoga leevendada üritasin. Tundub, et ma polnud ainus jooja :D. Olemine läks märksa paremaks ja mõnus oli lihtsalt niisama kahekesi olla.

Ethelit koju tuues muljetas ta terve tee autos “kutsu oppa, kutsu oppa”. Tundub, et oli  vanavanemate juures kutsudega toimetamisest väga elevil ja soovis nii väga oma kutsude sületamist ka meiega jagada, nii kuidas oskas. Kanast rääkis ka midagi, aga see vist oli hoopis menüüs olnud. Natuke veel kannatust ja siis kuuleb juba kõik jutud ära, mis külapeal teinud, kuulnud ja näinud. See vist toimib vastupidi ka – külas lobiseb välja, mis kodus toimub. Ootan seda mulisema hakkamist juba põnevusega. Või siis mitte, arvestades, mis värvikaid lugusid ma kõik lasteaialastelt nende koduse elu kohta kuulnud olen ja millest vanematel ilmselt pole halli aimugi. Parem vist ongi :D.

Selliseks see päevake meil kujunes ja lõppkokkuvõttes jäime kõik rahule. Egas midagi, tervitusi kõikidele issidele. Olete tänuväärt ja olulised ka igal muul päeval, mitte ainult siis, kui kalendris kirjas.

Tsau-pakaa

 

Seotud lood:
Isadepäev 2017

Koos lastega: Käejäljest võtmehoidja meisterdamine

Lihtne kingiidee või meene, mida saab valmistada lõbusalt koos lapsega. Meie pere isa ja vanaisa said igal juhul isadepäeval ühe pisikese käejäljest võtmehoidja võrra “rikkamaks”.

Võtmehoidja valmistamiseks läheb tarvis:

Plastiklehte (link)
Klaasi-/akrüül-/guašš-/näpuvärve
Võtmerõngast
Kääre
Augurauda
Ahju, küpsetuspaberit

Kuidas teha?

See on tegelikult imelihtne!

  • Tee lapse peopesa värviseks ning vajuta käejälg plastikule. Kui käejälje tegemine esimesel katsel ebaõnnestub, siis saab jälje niiske lapiga plastikult maha pesta ning uuesti proovida.
  • Lõika käejälg väikese varuga plastikust välja.
  • Vajuta augurauaga sobivasse kohta võtmerõnga jaoks auk.
  • Aseta plastikust käejälg küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
  • Eelsoojenda ahi 160 kraadini ning aseta ahjuplaat 1-3 minutiks ahju. Käejälg hakkab ahjus kokku tõmbuma, läheb hetkeks krimpsu ning seejärel tagasi sirgeks.
  • Peale sirgeks minemist võta käejälg ahjust välja. Soovitan muljuda hetkeks pannilabidaga jäljele, et ta kindlasti päris tasapinnaline jääks. Kulumiskindlamaks muutmiseks võib üle tõmmata lakiga.
  • Lisa võtmerõngas.

Kui teinekord on pea tühi, mida lapse lõbustamiseks sombuste ilmadega kodus ette võtta, siis see on üks idee. Tegelikult saab ju samal viisil mida iganes plastikule joonistada, välja lõigata ja ahju panna. Hästi jäävad ka värviliste markeritega tehtud joonistused, kuid joonistamisel tasub silmas pidada, et pilt tõmbub kuumutamisel märkimisväärselt kokku.

Head katsetamist!

Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)

Video. Kui sul on ühe lapse asemel 19 ja sa proovid nende kõigiga korraga kunsti teha…

… okei, mul oli see päev tegelikult 11 last. Ilm oli vihmane ja võtsime õue mineku asemel ette hoopis suurema plaanivälise maalimise. Siiani olime teinud individuaalseid kunstitöid, kuid see päev mõtlesime Maarjaga, et ahh ekstreemsust peab ka saama ja proovime hallata kõiki neid pisikesi üheskoos.

Natuke ettevalmistamist ja värvid võiski lagedale tuua. Kui esimeste kunstitööde ajal olid mitmed lapsed värvide suhtes üsna umbusklikud (ilmselt pole paljud kodus veel nendega kokku puutunud), siis nüüdseks oleme juba sammukese edasi jõudnud ja kunstitööd muutuvad üha lõbusamaks. Ütleme nii, et mäkerdamist oli palju ja hiljem andis seda kõike ikka koristada, aga mitte miski ei kaalu üle seda vahvat vaatepilti tegusatest lastest ja nende piiritust loovusest. Lastel jagus püsivust tükiks ajaks ja laua ääres tegevuses neid hoida polnud mingi vaev, kuna huvi kaasalöömise osas oli suur. Raskeim vist kogu selle protsessi juures oligi jälgida, et värv suhu ei satuks ning et hiljem oma värviste kätega enne kraanikausini jõudmist kogu mööblit ja seinu ära ei jõutaks kaunistada, kuid kokkuvõttes läks kõik vahvalt ja tulemus nii pisikeste lastega oli väga armas. Ma isegi imestasin, et lapsed pärast mõningast kasimist jälle täitsa viksid välja nägid ja suur kummardus kõikidele mõistvatele lapsevanematele, kes “sügisvärve” laste riietel pahaks ei pannud… või vähemalt oskasid seda oskuslikult oma muigel ja tänulike nägudega varjata:). Lapsed vanuses 1a2k-2a1k.

Aga vaadake parem ise neid armsakesi toimetamas ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli:

Lõppu eilse õpetajate päeva valguses väike meenutus. Aitäh, aitäh (L)!
Õpetajate päev
*Lapsevanemate nõusolek video avaldamiseks olemas.