Esimene kogemus beebiga spa’s

Käisime nädalavahetusel Rakveres Aqva Hotel & Spa’s (tänud ämmale!). Esimest korda koos lapsega. Olime kuulnud, et see on oma sooja õhu- ja veetemperatuuriga üsna beebisõbralik spa ja muidu ka igati asjalik. Jõudsime kohale veits peale check-in’i. Hotell oli täielikult välja müüdud ja rahvast tundus palju, kuna sinna jõudes oli parkla nii täis, et vaba kohta ei leidnudki ja parkisime kusagile lompi kruusa peale. Hiljem saime auto ümber parkida.

IMG_4228 (2)

Olimegi neljakesi + Ethel. Meile olid bronnitud 2 tuba, mis olid üksteisele täpselt vastakuti ehk siis jube hea oli teineteise juures “külas” käia. Toas oli olemas kõik vajalik, vannituba/wc ilus ja puhas. Voodi oli pehme nagu vahukomm. Minu jaoks natuke harjumatult liiga pehme, kuna magades vajus nii madratsisse ära :D. Hotelli personal oli meeldivalt sõbralik ja abivalmis. Meile organiseeriti lapse reisivoodi ehkki seda me ei kasutanudki, kuna Ethel põõnas nii mõnusalt oma enda beebipesas, mille kaasa võtsime.

Seadsime asjad mugavalt tuppa ära, sõime kõhud täis ja läksime linnapeale jalutama, kuna Etsule oli ujumismähe vaja kusagilt hankida. Klõpsisime siis peaväljakul ka mõned pildid ja käisime poes näkse ostmas.

Kuidagi märkamatult oligi juba õhtu käes ja viimane aeg oli ujuma minna. Ma ise arvasin tegelikult, et beebiga tuleb hullult skeemitama hakata, kuna ta väsib ju vees ruttu ära. Olin oma peas juba välja mõelnud, kuidas alguses lähme me Indrekuga kahekesi ujuma ja jätame Etheli Triinu ja Joosepiga. Siis nad tulevad mingi aeg hiljem järgi, sulistame umbes 20 minutit tirtsuga koos ja tulen temaga välja, teised saavad edasi jääda. Tegelikkuses läksime ikkagi kõik koos ja oli väga okei. Vahepeal tegime Etheli hoidmises omavahel vahetusi, kui tahtsime torus, koses või saunas käia, ülejäänud kohtades sai vabalt mõnusalt beebiga olla. Kõik laabus kuidagi väga sujuvalt. Ethel pidas uskumatult kaua vastu ja meile kõigile täitsa piisas sellest ajast, nii et saimegi algusest lõpuni kõik koos olla.

Spa ise oli igatepidi väga mõnus ja saunakeskus veel super boonuseks. Ainus asi, mis eriti ei meeldinud, oli see üks ja ainus toru seal. Käisime kõik seal korra ära ja teisele ringile ei kippunud, kuna meist neljast kolm said torus korralikult haiget. Ei tea kas asi meis või mis värk selle toruga oli. Erilist tunglemist sinna ka ei paistnud. Hästi mõnus oli basseinis olev mullitav lamamisala ja igasugused erinevad massaažijoad. Saunadest oli lemmikuks soolasaun, kuna see tegi naha nii mõnusaks ja polnud nii tapvalt kuum ka.

Ma jäin mõtlema, et koos hotellitoaga spaatamine on beebiga ikka täielik luksus.  Selles mõttes, et kui näed ujumas, et laps hakkab väsima (mis võib väga järsku juhtuda), siis võtadki oma lapse, lükkad hommikumantlid selga ja paged temaga oma hotellituppa, kus saad rahumeeli ta puhtaks loputada, esmase nälja kustutada ja kõik muud toimingud enda ja beebiga muretult ära teha. Seal ühises duši- ja riietusruumis oleks see ilmselt tunduvalt tülikam olnud ja ei taha ju teisi oma väsinud lapse kisaga seal häirida. Sellegipoolest plaanime varsti mõne ujula ka ära proovida ja küll saab ka niisama hakkama.

IMG_4324 (2)
Väsinud supleja

Õhtul käisime Ararati grillis söömas. Oli see vist meie teada üsna ainus paraja jalutuskäigu kaugusel asuv söögikoht, mis nii hilja veel lahti oli. Täitsa muhe koht. Praed olid nii suured, et oleks vist kolme peale ühest kõhu täis saanud. Triinu väike praad ei erinenud oma suuruselt eriti suurest praest ning isegi seda ei jaksanud lõpuni süüa. Ise võtsin kerge! kanasalati, mille sissemahutamine üldse nii kerge polnud, kuna oli seegi jube suur. Aga toidud olid maitsvad ja hinnad head. Samuti maitsesid hästi sealsed kanatiivad.

Hommikusöögi bufeelaud oli Aqva Spa’s väga rikkalik ja raske oli ennast jälle mitte üle süüa. Käisime ikka mitmeid kordi erinevat kraami juurde võtmas, endal oli juba ammu kõht mulguni täis. Jälle totaalne ülesöömine. Jube. Läksime seepeale uuesti basseini ligunema ja olemine muutus palju paremaks.

Need kaks päeva läksid nii kiiresti. Peab vist paika, et lapsega hakkab aeg poole kiiremini liikuma, kuna pidevalt on tegemist ja sahmimist. Aga ei olnud sugugi raske nii väikese beebiga puhata. Ükski koht ei jäänud käimata ega ükski asi tegemata seetõttu, et laps ka on. Ilmselt on praegu veel ka selline lihtne iga ja keerulisemaks läheb vast siis, kui neiu jalad alla saab. Eks hiljem ole näha.

Küsisin Indrekult, mis talle kõige rohkem meie tripi juures meeldis. Ta vastas väga toredalt, et näha, kui väga meie tütreke vett nautis. Kõige raskem olevat olnud pidevalt liiga täis kõht :D. Olen nõus!

Jagage oma kogemusi. Millised spad ja ujulad oleksid veel nii väikese lapsega mõnusalt külastatavad?

Rakverest tagasi jõudes käisime Indreku vanemate tutikat valvesüsteemi üle vaatamas. Niii armas! Täpselt Etheli suurune oli.

FB_IMG_1507571814653.jpg

Indreku sünnipäeva surprise

Istusime Indreku sünnipäeval jälle perekeskis maha, nagu ikka kombeks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikemalt kirjutada, vaid üllatusest, mis teda peale seda ees ootas, kuna minu arust oli see nii äge ja ma polnud varem sellisest asjast kuulnudki. Ei tea, kus kivi all ma elanud olen.

Indrek teadis vaid, et kusagile teda õhtul peale sünnat viiakse, aga polnud aimugi kuhu. Uuris minult ka mitu korda, et raudselt mina tean ja et ma ikka välja räägiksin, aga tõepoolest ma ka ei teadnud. Puhtalt Triinu ja Jossi orgunnitud värk. Aga jube äge mõte.

Ühesõnaga sai ta neilt siis sünnipäevakaardi, mille vahel oli SlingShot ticket kahele. Indrek vist umbes isegi teadis, mida see endast kujutab, aga enamus meist mitte ja seepärast otsustasime selgema pildi saamiseks Youtube’ist videoid vaadata. Põhimõtteliselt istud mingi palli sisse, mis trosside vahel mega hooga õhku lendab ja vabalangemisega alla kukub ning kõõlud seal sees siis mõnda aega. Aga milleks siis vaadata tavalisi videoid, kui võib feile vaadata, nt seda. Peale selle video nägemist olin mina küll veendunud, et jätan selle toreda asja heaga vahele ja tundsin sisimas (kõrgust kartvale!!!) Indrekule kaasa :D. Joss oli hea meelega nõus ise Indrekule seltsi minema. Good luck!

Mul käis endal kõhust läbi, kui nad üles lendasid. Ma ei taha teada, mis tunne siis veel seal sees olla oli. Kõrgus mulle meeldib, aga selline äkiline õhkutõus ja kukkumine pigem mitte. Indrek väitis, et kingib mulle varsti benji-hüppe, aga no thanks. Mul mingi lapsepõlvetrauma sellega, kui pealt nägin, kuidas üks naine benjit hüppas ja tal ninast verd purskas.

Aga varsti on mind ennast ka üks äge adrenaliinirohke (loodetavasti) asi ees ootamas, kuid sellest juba teine kord.

Vahvat ja edukat uut eluaastat sulle, kallis!

Üks meist keeras ära

Jällegi üks tähtis päev. Ethel võttis ennast täna kokku ja tegi oma esimese keeramise ära ja mul oli au olla selle tähtsa sündmuse tunnistajaks.

Ets tuli just vannist. Kuivatasin ta mõnusalt ära ja panin oma mängutekile. Seal me tavaliselt veel õhtuti natuke jutustame ja paneme tuduka selga. Oligi teine siis parasjagu seal selili, ise läksin mähkut ja tudukat tooma. Ta mehkeldas seal kuidagi nii asjalikult  omaette, et jäin teda lihtsalt vaikselt jälgima. Ja siis ma paningi tähele, et tal on väga konkreetsed kavatsused. Keeras end esmalt külili (mida ta teeb tihti), kuid siis oli näha, et sellega ta veel ei piirdu. Hakkas edasi ukerdama ja järsku oligi kõhuli nagu naksti. Siis ajas veel pea püsti ja jäi teine päris kohkunult vaatama, et mis imega ta nüüd hakkama sai. Vauu, ma olin nii uhke ta üle. Üks uus oskus jälle juures 🙂

Haarasin poole tegevuse pealt ka laualt digika, et see esimene keeramise kord üles filmida. Põhimõtteliselt saingi peale, aga kuna ta on sellel paljas nagu porgand, siis ei hakka seda siia avalikult üles panema. Kui järgmise keeramise sobivamates oludes lindile saan, siis lisan kindlasti siia juurde.

Tegelikult oli täna veel üks tore “esimene”. Tavaliselt uinub Ets õhtul tissi otsas, kuid eile sõi ta kõhu täis, siis mul tuli meelde, et tahtsin ju veel ta küüned ära lõigata ja hakkasin hoopis neid nüsima. Selle tulemusena oli ta muidugi mega ergas ja polnud magamise moodigi. Ikkagi panin ta oma voodisse, kaisuka kaissu ja teki peale. Suurte silmadega hakkas ringi vaatama ja teki äärega sahkerdama. Tundus, et tal oli täiega põnev. Tavaliselt ta selle aja peale juba hakkab protestima ja rinda nõudma, kuid täna vajus üks hetk lihtsalt tuttu ära.

Ah, kui ägedad beebid ikka on!!!

Kiri Ethelile: Oled juba kolmekuune!

Hei, mu väike rõõmurull!

Sa oled juba kolme kuune!! Kuhu aeg küll tõttab?! Sa oled selle kolme kuuga nii palju meid õpetanud ja ise õppinud. Ma vaatan sind ja sa oled juba nii asjalik.

Ah, et mida sa siis juba oskad? Sa jälgid oma ümber olevaid esemeid ja inimesi väga terase pilguga ning pöörad oma pead häälte suunas. Tihti vaatad sa otsa sellise näoga, nagu saaksid täpselt kõigest aru ja tahaksid sõna sekka öelda. Eks sa vahepeal ütledki. Sead oma huuled nii vahvalt prunti ja sealt suuaugust paistab keel, mida sa seal keerutad ja sätid, et soovitud hääli valla päästa. On ikka paras kunst see hääleaparaadi avastamine. Uuuu, nääh, eee, eeeem, nähhhh, ai-aiii-aa, aguuu on sulaselged, nüüd juba mängid ka erinevate hääletoonidega.

Hullupööra armastad sa, kui sulle totakaid nägusid või hääli tehakse. Siis on sul kohe suunurgad kõrvuni. Su varasem tagasihoidlikum muigav naeratus on muutunud laiemaks ja veelgi lõbusamaks. Vahel ajad sa oma naeratava suukese vahelt keeleotsa ka välja ja näed nii veelgi vallatum välja. See on niiii armas! Kui varasemalt jagasid sa pigem kelmikaid hääletuid naeratusi, siis nüüd oled hakanud ka häälega naerma. Sellised mõnusad naerukilked. Nii ehedad ja siirad emotsioonid (L).

Meil on ka mõni täitsa oma mäng välja kujunenud. Sa fännad täiega seda, kui poolpikali olen ja su üles oma põlvedele istuma tõstan. No kui veel koppadi-koppadi ka teha, siis on kõva itsitamine garanteeritud. Selle mängu juurde käib meil tihti ka üks lühike erinevate liigutustega muinasjutt.

Sa suudad kõik oma soovid meile teatavaks teha. Ma teen täpselt vahet, milline on su unejorin või milline näljakisa. Sa annad väga selgelt märku, kui sind on sinu meelest liiga pikalt mängutekile jäetud või kui mängukarussell on oma viisijupi ja keerlemise lõpetanud ning selle vaatamine on igavaks muutunud. Sa hakkad väga harva kohe kõva häälega nutma. Enamasti, kui miskit ei sobi, alustad sa ikka vaikselt kaeblikumate hõigetega ja kui see olukorda ei paranda, siis ei jää muud üle, kui korralik kisa valla päästa. Enamasti saavad siiski mured võimalikult kiiresti lahendatud ja häälepaelu valju nutuga kulutada pole vaja.

Sa oskad end voodis või mängutekil algasendiga võrreldes risti ukerdada ning hakkama saad ilusti ka seljalt küljele keeramisega. 7. septembril suutsid sa ka esimest korda seljalt kõhule keerata, mille peale ma mega häppi olin, kuid kuna seda rohkem esialgu juhtunud pole, siis ilmselt oli see pigem juhus ja heade asjade kokkulangevus. Aga paistab, et eeldused on peatseks keerama hakkamiseks juba täitsa olemas.

Kikusid sul veel pole, aga ila voolab suust ojadena. Tatimullimeister oled! Muudkui lutsutad oma rusikaid ja uurid oma käekesi. Sa pistaksid hea meelega oma mõlemad käed küünarnukini suhu, kui need vaid mahuksid. Aga sa pole oma üritamist siiani lõpetanud.

Öösel magad sa nagu puhas viieline. Ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud, aga mul pole seni olnud ühtegi ööd, kus oleksin pidanud sinuga öösel üleval istuma, gaase välja kussutama või muid su muresid leevendama. Tundub, et sa oled muretu ja hea unega piiga. Eks see võib muidugi peagi muutuda ja tõenäoliselt muutubki, aga seni naudin ma su hästi magamist. Tunnen ise end ka siis hommikul väljapuhanuna ja jaksan sinuga päeval lõbusalt mürada. Kell 21 on sul vanniaeg. Ma vist ei pea jälle mainima, kui suur veefänn sa endiselt oled. Pean tõsiselt kaaluma sinuga beebide ujumisse minemist. Igatahes, peale vanni veel natuke jutustame, tudukas selga, kõht täis ja kell 22 sa enamasti juba magad oma voodis. Ärkad korra 5-6.30 vahel, et kõht uuesti täis pugida ja siis juba emme kaisus mõnusalt edasi nohiseda. Hommikul ärkame me koos enamasti 8 ja 10 vahel.

Mulle tundub, et sa oled täielikult hommiku inimene. Peale ärkamist oled sa alati nii heas tujus. Iga hommik külvad sa meid üle hunniku naeratustega. Esimese saan tavaliselt siis, kui olen märganud, et sul silm lahti on ja sa vaikselt oma hommikuste ringutustega ametis oled. Siis hõikan sulle alati lõbusa häälega “Tere hommikust, kallis Ethel!” ja maias naeratus on garanteeritud.

Avastasin just üks päev, et mu kätele on musklid tekkinud. See on raudselt sinu pidevast tõstmisest ja meil on ka oma müramised, mille käigus sind oma väikeseks hantlikeseks kutsun. Mu hantel on väga innovaatiline, kuna tema raskus muudkui sujuvalt kasvab, nii et ise ei saa arugi. Täpsemad kaalud ja mõõdud saame järgmisel kolmapäeval, kui arstile läheme. Kolmanda kuu sünnaks ostsin sulle ühe hantli kujulise mänguasja, millega sul on hea esemete haaramist ja hoidmist harjutada.

Sul oli väga tore sünnipäevapidu – vanaemad, vanaisa ja tädid olid kõik kohal. See on nii tore, et sa annad nii palju lisapõhjuseid, miks kogu pere jälle kokku tuleb! Võib vist lausa öelda, et sa oled meid kõiki omavahel lähedasemaks muutnud.

IMG_3467
Sünnipäevahommik

IMG_3628IMG_3501 (2)

Jätka samas vaimus, mu väike preili! Kalli-kalli

Emm

 

Käisime ka Kadriorus kõndimas

Sel aastal toimus “Valgus kõnnib Kadriorus” kahel päeval. Meie käisime teisel päeval uudistamas. Indrek pidi minema hoopis bändiproovi ja läksin siis koos oma ema ja ta sõbrantsiga. Ja muidugi Sipsik ka.

Kuna eeldasime, et parkimisega on seal Kadriorus nii suure rahvamassi korral nagunii kehvad lood, siis jätsime auto Kalevi parklasse ja sõitsime sealt edasi bussiga. Ethel sai oma esimese bussisõidu kogemuse. Saime bussis ilusti istuma, kuid nagu arvata oligi, siis piiga ei arva pikemast istumisest midagi, hakkab nihelema ja tahab, et temaga püsti seistakse. Kartsin juba, et hakkab üle bussi kriiskama, aga püsti seistes oli vana rahu ise. Jälgis oma suurte silmadega ümbritsevat ja kohal me olimegi.

Rahvast oli Kadriorus palju. Sel aastal tundus kogu üritus tagasihoidlikum olevat. Võib-olla ma mäletan valesti, aga minu meelest on varasematel aastatel kõiksugu küünlaid, tulukesi ja valgusefekte rohkem olnud, kui nüüd. Äkki on asi hoopis selles, et korduvalt käies kaob see ahaa efekt lihtsalt ära. Sellegi poolest oli mõnus pargis ringi jalutada ning lilleaed ja loss taas üle vaadata. Kui ma Etheli kõhukotti pistsin, siis lasi ta endale omaselt üsna pea silma looja ja sai mõnusalt värskes õhus uinaku teha.

Vaatasime ilutulestiku ka ära. Ilus oli. Kuigi jällegi tundus nigelam kui eelmistel aastatel. Eelmine kord oli taustaks sobiv meeleolukas muusikapala, mis ilutulestikule efekti kõvasti juurde andis. Seekord lasti ka midagi, aga see tuli kuidagi vaikselt mingist ühest kõlarist ja polnud päris see. Aga mis sest. Tore, et ikka läksime, oli mõnus õhtu.

Ürituse lõppedes oli meeeletu rahvavool pargist välja. Tekkis kohe väike õud, et kuidas küll kõik need inimesed bussidele ära mahuvad. Ei tahaks küll Ethelit rahvamassi laiaks litsuda. Jalutasime J Poska peatusesse ja jäime nr 5 bussi ootama. Enne seda tuli veel hunnik kõiksugu muid busse, mis Viru keskusesse, Maneeži või kuhu iganes viisid ja inimesed läksid muudkui nende peale. Selleks ajaks kui nr 5 tuli, oli rahvas juba hajunud ja buss mõistlikult tühi. Ethel magas kogu bussisõidu kõhukotis ilusti maha. Alles Kalevis auto turvahälli ümber tõstes ärkas üles ja siis läks muidugi suur sööginõudmine lahti. Imekombel oli ta nõus ka pudelisse pumbatud piima mekkima ja kojusõit oli rahumeelne.

Indrek oli ka just proovist koju jõudnud. Tegin Ethelile vanni, söötsin kõhu punni ja panin magama. Indrek oli selle ajaga meile pitsad tellinud, kuna mõlema kõhud oli jube tühjad ja nii hilja vaaritama ka ei viitsinud hakata. Vaatasime koos hoopis filmi “Signs”. Natuke kriipi oli teine.

Jalutuskäik Kakerdaja rabas

Käisime Merilyni ja Etheliga rabas jalutamas. Me kumbki polnud varem Kakerdaja rabas käinud. Plaan oli minna suuremalt pildistama, aga kohale jõudes kiskus ilm vähe jamaks. Vahetasin siis ikkagi kleidi pükste vastu ja läksime niisama kakerdama.

Kohale jõudes imestasime, et olenemata vahelduva sajuga ilmast  oli ikkagi parkla autosid täis. Sättisime siis ise ka vankri ja jutud kõik minekuks valmis, Ethel vankri ja hakkasime raja poole kõndima. Laudteeni jõudes selgus see, mida olingi kartnud. Laudrada oli vankriga läbimiseks ilmselgelt liiga kitsas (ega see mingi Pässa raba pole, eksole :D). Läksime uuesti auto juurde, pakkisime vankri autosse tagasi ja pistsin Etheli hoopis kõhukotti.

DSC_8573

Kuna vankrit kaasa võtta ei saanud, siis ei viitsinud ma ka oma suurt kotti kaasa vedada, mida muidu oli hea vankri alla visata. Aga kotti ununes paraku ka mu digikas, nii et siin jagatud pildid on mu kehvasti pildistava moblaga tehtud, sorry.

Merilyn klõpsis natuke meid ja loodust oma megaägedate filmikaameratega, nii et neid pilte saab alles siis näha, kui filmid ilmutatud saavad. Nii äge, et ka praegu veel filmilinte kasutatakse. Peale ilmutamist saab mõnusa üllatuse, millised pildid välja tulid ja fotod on kohe paberil. Samuti ei klõpsita sellega sadat sarnast pilti, et siis nende seast see üks välja valida, millel kõige õnnestunuma näoga peale jäid, vaid pildil kajastubki see üks ja konkreetne moment, tulgu ta välja siis milline tahes. Kõlab palju loomulikumalt!

Natuke veel telefoni pilte mälestuseks.

DSC_8564DSC_8574DSC_8566DSC_8576DSC_8579DSC_8580

On ikka looduskauneid kohti meie Eestimaal, eksole! Tegelikult on mul väga hea meel, et ilm oli just selline, nagu ta oli. See, et vahepeal vihma sabistas, muutis looduse nii kauniks ja õhu värskeks. Sabina ajal tõmbasin oma mantlihõlmad Etheli ümber kinni ja piiga magas kuivas ja soojas põues oma õndsat und. Peale sabinat paistis kohe päike ja vihmapiisad hakkasid nii imeliselt puude okstel pärlendama. Pole ammu nii võluvat vaatepilti näinud. Merilyn katsus ka sellest pilte teha, nii et ootan põnevusega.

Üks miinus sellel rajal siiski oli. No see laudrada on ikka niii kitsas, et kui keegi vastu tuleb, siis isegi parima tahtmise korral ei mahu sa teda mööda laskma ilma, et kumbki vähemalt ühe jalaga laudteelt kõrvale astuks. Aga maa oli nii vesine, et andis ikka jalale seda sobivat toetuspunkti leida. Eriti vahva oli see, kui üks suur matkagrupp vastu tuli. Ilmselgelt oleks siinkohal olnud sobivaks võlusõnaks k u m m i k u d.

Rabast tagasi koju sõites vallandus Ethelil autos jutusoon. Kui seni oli ta lobisenud “lühilausetega”, siis täna hakkas ta pikki memuaare oma beebikeeles kokku jutustama. Ju siis oli palju head rabaskäigu kohta muljetada ;). Ka õhtul kodus oma beebikiiges kõõludes ja süles olles vadistas ja lagistas ta naerda pikemalt ja volüümikamalt, kui kunagi varem. Tundub, et oleme jälle ühe toreda arenguetapi võrra edasi liikunud. Cool!

Uus kandekott. Saingi kätte! Kuidas rahul olen?

Tellisin 8. septembril Liliputist Ethelile tema minisünnaks kingitud raha eest kandekoti. Sellise. Miks just selle valisin loe siit. Parasjagu oli Liliputi lehel kampaania ja õnnestus meil see kott saada 112 euroga (hetkel 124.90). Kallis küll, aga loodan, et teenib ennast hästi. Samuti on Liliputi kottidele üsna nõutav järelturg, nii et usun, et see hiljem kapinurka niisama päris vedelema ei jää. Täna just nägin, kuidas üks oma kasutatud kotti ostuhinnast suisa kallimana müüs, kuna seda konkreetset mustrit enam müügis ei ole ning need tõepoolest muutuvad kohati aja möödudes niiöelda rariteediks. Ja selle koti ostmisele oli isegi paras tunglemine.

Niisiis, suur oli minu rõõm, kui sain hommikul SMSi, et võin oma tellitud kandekotile pakiautomaati järgi minna. Ethel magas vankris oma õndsat lõunaund ja saime ühtlasi poodi jalutada ning paki ka ära tuua.

IMG_2422

IMG_2383
Ohoh, miskit põnevat vist on seal karbis!

Kui koti karbist välja võtsin, siis tundus esimesel hetkel küll, et neid rihmasid ja värke on nii palju, et paistis keeruline värk need kõik õigesti paika saada. Kuna Ethel nõudis tegelemist, siis jätsin koti mõneks ajaks sinnapaika.

Õhtul hakkasin tasapidi siis neid rihmasid üks haaval enda järgi paika sättima ja võtsin ära lukuga eemaldatavad istmiku pikendused, mis on mõeldud suurema lapse kandmiseks. Asi nägi juba päris hea ja loogiline välja. Proovisin siis beebit ka sisse ja volaa.

Väga kerge ja mugav oli last kanda. Käed vabad ega väsi ära. Kohendasin veel beebisisu, et laps õiges asendis oleks ja tundus, et talle meeldib, kuna mõne minutiga ta juba tukkus mu kõhul.

Plaan oli lasta Indrekul endast koti ja lapsega mõni normaalne pilt klõpsida, aga kuna me siiani selleni jõudnud pole, siis panen hoopis temast paar pilti siia. Käisime jalutamas ja ta proovis ka koti ära. Kuna rihmad olid minu järgi sätitud, siis nende ümbersättimine teise keha järgi on üpris tüütu, aga tehtav. Tegelikkuses käib paika regullitud koti kasutamine vaid kahe klambri kinnitamisega ja korras.

Siiani nende paari päeva põhjal võime küll öelda, et see kotiost läks asjaette. Saame mõlemad kasutada ja kulub ära nii väljasõitudel ja ilmselt mõnikord ka kodus toimetades. Reeglina ta lihtsalt magab kogu kõhul olemise aja maha.