Jalutuskäik Kakerdaja rabas

Käisime Merilyni ja Etheliga rabas jalutamas. Me kumbki polnud varem Kakerdaja rabas käinud. Plaan oli minna suuremalt pildistama, aga kohale jõudes kiskus ilm vähe jamaks. Vahetasin siis ikkagi kleidi pükste vastu ja läksime niisama kakerdama.

Kohale jõudes imestasime, et olenemata vahelduva sajuga ilmast  oli ikkagi parkla autosid täis. Sättisime siis ise ka vankri ja jutud kõik minekuks valmis, Ethel vankri ja hakkasime raja poole kõndima. Laudteeni jõudes selgus see, mida olingi kartnud. Laudrada oli vankriga läbimiseks ilmselgelt liiga kitsas (ega see mingi Pässa raba pole, eksole :D). Läksime uuesti auto juurde, pakkisime vankri autosse tagasi ja pistsin Etheli hoopis kõhukotti.

DSC_8573

Kuna vankrit kaasa võtta ei saanud, siis ei viitsinud ma ka oma suurt kotti kaasa vedada, mida muidu oli hea vankri alla visata. Aga kotti ununes paraku ka mu digikas, nii et siin jagatud pildid on mu kehvasti pildistava moblaga tehtud, sorry.

Merilyn klõpsis natuke meid ja loodust oma megaägedate filmikaameratega, nii et neid pilte saab alles siis näha, kui filmid ilmutatud saavad. Nii äge, et ka praegu veel filmilinte kasutatakse. Peale ilmutamist saab mõnusa üllatuse, millised pildid välja tulid ja fotod on kohe paberil. Samuti ei klõpsita sellega sadat sarnast pilti, et siis nende seast see üks välja valida, millel kõige õnnestunuma näoga peale jäid, vaid pildil kajastubki see üks ja konkreetne moment, tulgu ta välja siis milline tahes. Kõlab palju loomulikumalt!

Natuke veel telefoni pilte mälestuseks.

DSC_8564DSC_8574DSC_8566DSC_8576DSC_8579DSC_8580

On ikka looduskauneid kohti meie Eestimaal, eksole! Tegelikult on mul väga hea meel, et ilm oli just selline, nagu ta oli. See, et vahepeal vihma sabistas, muutis looduse nii kauniks ja õhu värskeks. Sabina ajal tõmbasin oma mantlihõlmad Etheli ümber kinni ja piiga magas kuivas ja soojas põues oma õndsat und. Peale sabinat paistis kohe päike ja vihmapiisad hakkasid nii imeliselt puude okstel pärlendama. Pole ammu nii võluvat vaatepilti näinud. Merilyn katsus ka sellest pilte teha, nii et ootan põnevusega.

Üks miinus sellel rajal siiski oli. No see laudrada on ikka niii kitsas, et kui keegi vastu tuleb, siis isegi parima tahtmise korral ei mahu sa teda mööda laskma ilma, et kumbki vähemalt ühe jalaga laudteelt kõrvale astuks. Aga maa oli nii vesine, et andis ikka jalale seda sobivat toetuspunkti leida. Eriti vahva oli see, kui üks suur matkagrupp vastu tuli. Ilmselgelt oleks siinkohal olnud sobivaks võlusõnaks k u m m i k u d.

Rabast tagasi koju sõites vallandus Ethelil autos jutusoon. Kui seni oli ta lobisenud “lühilausetega”, siis täna hakkas ta pikki memuaare oma beebikeeles kokku jutustama. Ju siis oli palju head rabaskäigu kohta muljetada ;). Ka õhtul kodus oma beebikiiges kõõludes ja süles olles vadistas ja lagistas ta naerda pikemalt ja volüümikamalt, kui kunagi varem. Tundub, et oleme jälle ühe toreda arenguetapi võrra edasi liikunud. Cool!

Uus kandekott. Saingi kätte! Kuidas rahul olen?

Tellisin 8. septembril Liliputist Ethelile tema minisünnaks kingitud raha eest kandekoti. Sellise. Miks just selle valisin loe siit. Parasjagu oli Liliputi lehel kampaania ja õnnestus meil see kott saada 112 euroga (hetkel 124.90). Kallis küll, aga loodan, et teenib ennast hästi. Samuti on Liliputi kottidele üsna nõutav järelturg, nii et usun, et see hiljem kapinurka niisama päris vedelema ei jää. Täna just nägin, kuidas üks oma kasutatud kotti ostuhinnast suisa kallimana müüs, kuna seda konkreetset mustrit enam müügis ei ole ning need tõepoolest muutuvad kohati aja möödudes niiöelda rariteediks. Ja selle koti ostmisele oli isegi paras tunglemine.

Niisiis, suur oli minu rõõm, kui sain hommikul SMSi, et võin oma tellitud kandekotile pakiautomaati järgi minna. Ethel magas vankris oma õndsat lõunaund ja saime ühtlasi poodi jalutada ning paki ka ära tuua.

IMG_2422

IMG_2383
Ohoh, miskit põnevat vist on seal karbis!

Kui koti karbist välja võtsin, siis tundus esimesel hetkel küll, et neid rihmasid ja värke on nii palju, et paistis keeruline värk need kõik õigesti paika saada. Kuna Ethel nõudis tegelemist, siis jätsin koti mõneks ajaks sinnapaika.

Õhtul hakkasin tasapidi siis neid rihmasid üks haaval enda järgi paika sättima ja võtsin ära lukuga eemaldatavad istmiku pikendused, mis on mõeldud suurema lapse kandmiseks. Asi nägi juba päris hea ja loogiline välja. Proovisin siis beebit ka sisse ja volaa.

Väga kerge ja mugav oli last kanda. Käed vabad ega väsi ära. Kohendasin veel beebisisu, et laps õiges asendis oleks ja tundus, et talle meeldib, kuna mõne minutiga ta juba tukkus mu kõhul.

Plaan oli lasta Indrekul endast koti ja lapsega mõni normaalne pilt klõpsida, aga kuna me siiani selleni jõudnud pole, siis panen hoopis temast paar pilti siia. Käisime jalutamas ja ta proovis ka koti ära. Kuna rihmad olid minu järgi sätitud, siis nende ümbersättimine teise keha järgi on üpris tüütu, aga tehtav. Tegelikkuses käib paika regullitud koti kasutamine vaid kahe klambri kinnitamisega ja korras.

Siiani nende paari päeva põhjal võime küll öelda, et see kotiost läks asjaette. Saame mõlemad kasutada ja kulub ära nii väljasõitudel ja ilmselt mõnikord ka kodus toimetades. Reeglina ta lihtsalt magab kogu kõhul olemise aja maha.

Uus kandekott. Mille järgi valisin

Olin juba mõnda aega tundnud vajadust kandekoti järgi. Esmalt tundsin ma seda siis, kui tahtsin minna Muinastulede ööle ja jube hea oleks olnud Etsu oma lähedale kõhule panna ja seal siis ringi chillida. Samuti olen seda igatsenud olukordades, kus vaja kiirelt näiteks söök valmis teha või muud kodus toimetada ja just sel hetkel pole Ethel nõus mujal kui süles olema. Enamus asju saab küll vajadusel laps süles ära teha, aga nt toidu hakkimine vms on suhteliselt võimatu. Sõbranna oli mulle laenanud küll oma kandelina, mida mõnel korral ka hädapärast kasutasin, aga selle sidumine tundus mulle siiski piisavalt ebamugav ja kippus kandes ka ära vajuma. Ma olin eelnevalt ikka päris korraliku uurimistöö ära teinud ja lapsekandmise gruppides arvustusi lugenud, et omale selgeks teha, mis ühe kandekoti puhul oluline on ja mida tuleb kindlasti jälgida. Otsustasin ära tellida selle koti.

Mille järgi kotti valisin?

Valisin just selle koti, kuna see on pika kasutusajaga – võimalik kasutada alates sünnist (3.5 kg) kuni paraja rüblikueani (kuni 20 kg/105 cm). Ei ole eraldi vaja juurde osta beebisisu, nagu mitmete teiste kottide puhul, vaid see on kohe kaasas ja kasutatav. Samuti on kaasas ka eelnevalt mainitud istmiku pikendused.

Minu jaoks kõige olulisem tingimus koti valikul oli see, et kott oleks ergonoomiline, st laps istuks kotis ortopeediliselt õiges asendis (nn konna- või M-asend) ja tema keharaskus langeks ühtlaselt kogu istmikule ning oleks toetatud ühest põlveõndlast teiseni. Mitte-ergonoomiliste kottide puhul (mida ringleb samuti müügis kahjuks väga palju) langeb lapse kogu keharaskus tema hargivahele. Mitte-ergonoomilises kotis on seega esiteks lapsel endal väga ebamugav istuda ja teiseks võib selline rippuv ebamugav asend pideva kasutamise korral tekitada puusaliigeste düsplaasiat. Eriti ebasoovitatav on selline rippuv istumisasend poisslastele. Ise ei tahaks küll kusagil hargivahetpidi rippuda, vaevalt siis ka mõni laps sellest unistaks. Tegelikult on sellise koti kandmine kandjale endale samuti ebamugav.

Ergo and Non Ergo Position

Õige ergonoomiline kott ei sunni last selga kunstlikult sirgena hoidma, vaid võimaldab selgrool võtta sellele loomulikku C-kuju vastavalt lapse arengule.

Lapse õige asend

Ja siis oli minu jaoks veel oluline, et kott oleks ka mulle endale mugav ning koormaks mu õlgu ja selga võimalikult vähe.

Mis koti välimusse puutub, siis algselt valisime Liliputi kottidest välja üldse halli-lilla toonides “Pojeng” koti, kuid tellimise hetkeks oli keegi just viimase eest ära napsanud. Seega järgmiseks valikuks jäi must-valge “Elegance” kott. Tegelikult olen lõpuks ka selle valikuga rahul (kuigi natuke ikkagi see pojeng endiselt kripeldab, ehee).

Pildiotsingu liliputi pojeng tulemusPildiotsingu liliputi elegance tulemus

“Pojeng”                                                       “Elegance”

Eks neid sellistele nõudmistele vastavaid kotte toodavad ka mõned teised firmad (nt Tula), kuid nende hinnaklass jäi minu jaoks liiga kalliks. Facebookis on olemas grupp “Lapsekandmine (kandelinad, -märsid, -kotid jm)”, kus asjatundjamad erinevaid kotte arvustavad ning on lahkelt nõus ka kõiksugustel lapsekandmist puudutavatel teemadel abiks olema. Soovitan värsketel lapsevanematel liituda, täitsa asjalik grupp teine.

Jään nüüd igatahes ootama, millal mu Liliputi kotike kohale jõuab ja loodan, et ma ei pea pettuma.

 

Kiri Ethelile: 2. kuu

Heiii, me väike Piiga!

Ja juba oledki sa kahekuuseks saanud! Küll aeg ikka lendab. Ma endiselt ei suuda vahepeal uskuda, et mul üks sinusugune väike ilmaime siin kaaselanikuks on. Aitäh, et sa meil olemas oled!

Seekord otsustasin sulle ise sünnipäevaks väikese tordi valmistada. Seadsime hommikul kahekesi koos sammud poodi koogikraami ostma. Sina muidugi magasid eeskujulikult poeskäigu vankris maha, aga minul oli sellevõrra muretum sinuga shopata.

Teiseks elukuuks oled sa hakanud juba pilku esemetele fikseerima. Avastasin su väga pingsalt oma voodikaruselli mõmmikut jälgimas ning talle pruntis huultega “aguu” seletamas. See oli nii vahva, kuna see oli sinu esimene teadlik jutustamine, mida märkasin. Ka järgmisel päeval arsti juures käies imestas ta, et oskad juba mähkimislaua kohal olevaid esemeid jälgida ja juttu puhuda. Seal olid sa samuti täitsa lõbus ja lasid nii mõnegi “aguu” ja “uu uu” lendu. Viskasid arstitädile isegi paar meelat naeratust. Jah, sa hakkad juba tasapidi teadlikult asjade peale naeratama.  See oligi 2. augustil, kui sa kaalusid 5660g ning olid 60 cm pikk (2k 1n). Pead hoidsid sa vanusele vastavalt väga hästi ning jällegi said arstitädilt selle eest kõvasti kiita.

30. augustil kaalusid sa juba 6460g ja 63 cm. Kosud tublisti, mu armas nööbike! Käisid ka puusaliigeste ultrahelis, kus vaadati su ilusad puusad üle ja kõik oli täpselt nii, nagu peab. Seal arsti toolis lamades olid sa viis pluss patsient ja hirmsat polnud tõesti midagi. Pean ära mainima, et UH aparatuur nägi seal lastehaiglas välja mega cool ja arenenud.

Kahekuuseks saades avastasid sa ka oma käed. Need on sinu jaoks hirmus põnevad. Sa paned ühe oma käe rusikasse ja teise käega silitad ja patsutad oma rusikat, ise samal ajal suurte sügavate silmadega asjalikult oma imetabaseid sõrmi uurides. Sa oled nüüd juba rusikalutsutamise meister ka. Väikestviisi ilastama oled sa ka hakanud, süljenäärmed on kenasti töös. Lutist ei arva sa siiani midagi ja naljalt pudelist ka ei joo, kui emme kusagil kiirelt ära käia tahaks.

Tead, mis veel. Sa naudid täiega vannis lebotamist. Tulevikus saame vist hakata koos spaasid vallutama, sest ma ka muud ei teeks kui mõnuleks kusagil soojas vees.

Aga mis siis muud, kui kasva samas vaimus, mu Pisike. Meil issiga on sinust palju rõõmu!

Armastusega, Sinu emme (L)

 

Etheli esimene minisünnipäev

Täna on tähtis päev. Esimeseks minisünnipäevaks tellis vanaema Ethelile uhke tordi ja kogu pere tuli kokku. Isegi Flykul oli tähtsa päeva puhul kikilips ees. Preili aga sai selga oma esimese kleidi. Ei tea mis imevägi nendel vanaemadel on, et nende süles kohe nii magusalt unne vajutakse. Igal juhul palju-palju õnne meie sünnipäevalaps!!! Ja nagu issi ütles siis “Jess, me oleme juba kuu aega suutnud teda elus hoida”.

Sul on käinud tegelikult veel juba päris palju külalisi ning sa ise oled ka juba üsna palju ringi käinud. Sinusuguse rahuliku lapsega ei ole eriline probleem kusagile minna. Käikudest, külalistest ja kingitustest ilmselt kirjutan mõni teine kord pikemalt.

Kiri Ethelile: Tõime su koju ära

Tere, kodu!

Saimegi haiglast tulema. Sõit koju kulges ilusti, sa magasid terve tee oma turvahällis. Kodus ootas sind juba su üles tehtud voodi, vanaema õmmeldud beebipesa, kallistuste padi (tänks, Christine!) ja mõmmik, millega ma plaanin sinuga koos iga kuu pilti teha.

Kodus uuris esimese asjana meie kass su väga korralikult läbi. Ta sai kohe aru, et tegemist on alles õrna ja abitu “pojaga”, kuna ta käitus sinuga hoopis teisiti, kui meie teiste külalistega. Ta oli justkui väga ettevaatlik ja kohe kui sa häält tegid, tuli ta vaatama, et mis toimub ja kas kõik on ikka sinuga ok. Tihti sätib ta ennast sinu lähedale magama, justkui valvaks sind. Olgu mainitud, et muidu ta inimeste lähedusest eriti ei hooli.

Ma lihtsalt ei saa sinult oma silmi ära. Sa oled nii habras, nii õrn. Imeline! Sul on nii tillukesed sõrmed ja pisikesed (issi arvates pikad) varbakesed. Su nahk on nii pehme ja siidine. Sul on kukla taga nii uhke juuksetutakas, pealael on väikesed heledad udukad karvakesed, aga ikkagi juuksed täitsa olemas. Ma vaatan sind ja sa suudad teha sada erinevat nägu minutis, mis on niii armsad. Mu lemmik on see, kui sa oma huuled prunti ajad ja üks käsi üles sirutatuna ringutad. Sa ei ärka kordagi sügavast unest ilma korraliku ringutuste sessioonita. Vahepeal sa magad ja naeratad läbi une. Ju siis peab ikka hea uni olema, sest magada sulle meeldib. Olin valmis juba selleks, et beebide ja magamata ööde vahel käib kindlasti võrdusmärk, aga sinu puhul õnneks mitte (veel?). Ma vist poleks osanud rahulikumat last ette kujutadagi, kui sina oled. Ei, mitte selline igav rahulik, vaid rahulolev ja rõõmus laps, kellele meeldib lähedus, söömine ja magamine.

Ma veedan nii palju aega sind lihtsalt vaadates. Lihtsalt imetledes. Sul on nii ilusad sügavad sinised silmad. Nüüd ma tean jälle, mida tähendavad õnnepisarad. Nii suur on see tunne mu sees sind vaadates. Sa oled nii täiuslik! Ega seda tunnet saagi vist teised enne mõista, kui ise emaks saanud pole.

Ööunne jääd sa umbes 12 paiku. Ärkad umbes kolme-nelja tunni tagant, et süüa ning magad siis edasi. Kui sa magama hakkad jääma, siis su hingamine muutub. Alguses teed sa mõned kiiremad hingamised ja siis muutub su olek nii rahulikuks. Esimese poole ööst magad sa oma pesas, hommiku poole tõstan su oma kaissu tuttu.

Ja sa luksud!! Umbes sama tihti nagu sa luksusid kõhus. Need on nii armsad piuksatused.

5. juulil esimest korda ennast oma perearstile tutvustamas käies kaalusid sa 4460g, Paistab, et piima jagub ja kosud korralikult.

Me nii nii nii väga armastame sind! Loodan, et sul saab meiega lõbus teekond olema.

Etheli esimene fotoshoot Mallukaga

Kuni Etheli sünnini ei olnud ma kindlalt veel otsustanud, et kas ja millal me beebiga esimest korda pildistama läheme. Varem ma mõtlesin, et ta on ju peale sündi nii pisike ja habras ning millal me üldse oleme valmis kusagile temaga uksest välja astuma. Kuid kui ta sündinud oli, siis ma olin veendunud, et ta on maailma kõige armsam beebi ja nii tilluke ning mind valdas lausa hirm, et ta kasvab iga sekundiga aina suuremaks ja ta nägu ja ilmed muutuvad märgatavalt juba iga päevaga ja kuidas saab nii olla, et ma teda kohe kohe pildistada ei lase. Ta ei ole ju kunagi enam sama pisike kui praegu ja loomulikult ma tahan teda piltidelt veel kaua nii tillukesena imetleda. Eeldatavasti tahaks ta ka ise kunagi normaalse kvaliteediga piltide pealt näha, milline armas nunnupall ta sündides oli.

No ja nii ma kirjutasingi Mariannile, kes oli meie beebsut lahkelt valmis pildistama. Algselt leppisime kokku kolmapäeva, kuid siis lükkus see siiski reede peale – päevale, kui Ethel oli täpselt nädal aega noor.

Malluka juures pildistamas oli täitsa mõnus. Koheselt oli selline vaba õhkkond ja no armsamat vaatepilti ei saagi ühelegi emale olla, kui oma tutikat eriti nunnus olekus kaamera ees kõige magusamat und nautimas näha. Kuniks muidugi uni otsa sai ja nälg kimbutama hakkas. Aga ega siis midagi. Kõht täis ja edasi nunnumeeter põhja. Mariann oli beebiga nii õrn ja armas, hoidis nagu omaenda lapsukest. Minu meelest saime küll täitsa vahvad pildid.

Ilmselgelt olid peale sünnitust mul mõtted ainult beebi peal ja sellest tulenevalt “unustasin” ma mõelda sellele, et tahaks ise ka beebiga koos pilte ja ma võiksin ju ka nendel piltidel inimese moodi välja näha, aga ei :D. Ilmselgelt polnud ma kuidagi iseennast pildistamiseks ette valmistanud. Palju tahetud äsja sünnitanud inimese käest vist :D. Olin veetnud eelneva öö oma tutikat magavat beebit imetledes, mis garanteeris mulle maksimaalse padjaka näo varahommikusel pildistamisel. Mu juuksevärv oli välja kasvanud. Riided…noh, oleks saanud ka paremad valida, kui need esimesena kapist pihku jäävad. Ehk siis ise nägin ma välja õudukas, aga vähemalt beebi oli armas. Siin siis mõned Marianni tehtud pildid.

Ja natuke telgitaguseid pilte ka.

No on ikka üks ütlemata vahva mega armas beebi meil (L). Ja tänud Mariannile!!