Tere, me pisike! Rõõm Sinuga lõpuks kohtuda!

Teree, me pisike!

22. juuni õhtul ütlesin su issile, et tavai, nüüd on aeg sinuga kohtumiseks. Hakkasime haiglasse sõitma. Enne Pelgusse sisse minekut veel kiire viimane musipilt autos. Indrek tegelikult ei uskunud, et asjaks läheb ja oli kindel, et meid saadetakse sama targalt koju tagasi.

Aga mu sisetunne ei petnud ja tulemas sa olidki. Issi proovis ka kõikvõimalikud atribuutikad läbi. See KTG masin oli ikka jube nigel, pidi ise neid andureid seal kõhu vastu 30 mintsa pigistama, kuna muidu ei lugenud hästi.

Sündisid sa 23. juuni 2017 varahommikul kell 5:03. Oma kohalejõudmisest andsid sa märku valju nutuga, kuid kui ma su oma rinnale sain, rahunesid sa kohe. See oli parim võimalik tunne maailmas – sa olid kohal! Terve, imeilus, nii tilluke ja päris meie oma beebi, kes just oma hubasest kõhukorterist välja oli kolinud. Kaalusid sa 4155 grammi ja olid 53 cm pikk. Said hästi hakkama, mu kullake!

Oma järgmised hetked veetsid sa issi paljal kõhul teki all, kuni emmet natuke timmiti. Sünnitusjärgselt tekkinud sisemise verejooksu tõttu pea kolme liitri vere kaotamine võttis pildi ikka suht võbelema silme ees ja isegi rääkimine võttis hingeldama. Mis te koos seal teises toas seni tegite ja korda saatsite, ma täpselt ei teagi, kuid kindlasti olid need ühed olulised ja fundamentaalsed hetked teie mõlema jaoks. Sain 3 kotti vereülekannet ja olemine läks märksa paremaks, jee.

Kahe paiku saime me sisse kolida oma perepalatisse, kus veetsime kokku 3 päeva. Nii me seal siis vaikselt kulgesime. Issile õpetati lapse pesemist ja mähkimist. Minu silmi jagus ainult sinu imetlemiseks. Mulle ei tahtnud kohe üldse kohale jõuda, et see imearmas pisike ongi nüüd meie tütreke. Süüa sai (uhh, haiglatoit), magada sai, kõike sai 😀

Kelle nägu sa oled? Vot, hea küsimus. Oma kõrvad oled sa issilt pärinud, sellised natuke teravatipulised. Huulejoon äkki emmelt. Muidu oled sa küll täitsa oma nägu. Kõige armsamat nägu.

Sinuga käisid tutvust tegemas ka mõned külalised.

Enne koju lubamist tehti sulle veel viimane tehniline kontroll ja võisimegi asju kokku hakata sättima. Tundub, et arstitädidega on sul juba algusest peale hea klapp.

Tere tulemast siia ilma, me pisike! Armastame sind väga! Aeg on meie oma koju minna 🙂

Mannatera 9 kuud

Oma rasedusele saime esimest korda kinnitust 12. oktoobril 2016 (4+3), kui oma 2 triibukest testil kätte saime. Ehkki proovinud olime juba üsna mõnda aega, siis sellel korral teadsin ma täpselt juba enne testi tegemist, et nüüd on see tehtud. Tunne oli sees kuidagi teistsugune, erilisem.

Minu rasedus oli vist küll selles mõttes kõige “igavam” võimalikest, et hingetuks ropsimisest, seebikatest populaarsetest graatsilistest minestustest ega meeletust külmkapi laastamisest mul kahjuks või õnneks kirjutada pole. Pigem võib seda konkreetset rasedust pidada iga naise unistuseks, kuna tõesti oli… lihtne. Tööl käisin ma viimase lubatud piirini ja isegi siis oli tunne, et kas tõesti pean nüüd koju jääma? Iiveldust ei tundud ma kordagi, kuid mingi hetk oli mõte liha söömisest veits õõvastav ja küüslaugu lõhn häiriv, kuid ka see läks peagi üle. Raseduse alguse nädalatest meenub küll nädalake-paar sellist väsinumat perioodi, kus töölt tulles voodisse maandumine oli parim võimalik ettevõtmine, kuid see möödus kiirelt ja peale tasapisi kasvava kõhu ei reetnud väga miski, et minu sees võiks üks pisikene ime kasvada. Emotsionaalselt olin ka enda meelest üpris tasakaalukas, aga selle kohta peaks vist Indrekult uurima, äkki ma pole adekvaatne ennast hindama :D.

Esimest korralikku beebi müksu kõhus tundsin ma 14. jaanuaril (20. n) Titanicu filmi vaatamise ajal, äge eks. Tegelikult tundsin mingeid ebamäärasemaid liigutusi juba paari nädala jooksul varemgi, kuid kuna ma ei teadnud, mis tunne see täpselt olema peaks, siis kahtlesin nendes. Tagantjärele tean, et see ikkagi oli beebi, aga jääme siis ametlikult selle 14. jaanuari juurde.

Aa, mis mulle toiduga seoses meenub…hapukurk! No lihtsalt mega nämma. Ja kirsstomatid! Ja maasikad!!! Ja arbuus!! Neid oleks tarvitsenud mulle ainult kandikutel ette kanda ja ma oleks need kõik omale sisse vitsutanud. No arbuusi ja maasikaid läks ikka kümnete kilode viisi sisse. Muu söök tundus nende kõrval selline meh.

Seitsmendal raseduskuul toimus tööl laste- ja töötajate kevadjooks ja sain oma paksu kõhuga (naerge nüüd) esikoha, mida jagasin oma super paarilisega. Okei, seda minu jooksu saab pigem heal juhul pehmeks kulgemiseks nimetada ja raja läbimine oli pigem pulli tegemine, aga ikkagi. Ei tundnud ma end ka siis veel raske ja jõuetu rasedana. Nädal enne tähtaega käisin ma “kossu mängimas” ja tegime Indrekuga mega pika rabaringi, et äkki meelitab beebi välja. Mkm. Neid kõiki asju tegin ma muidugi täieliku ettevaatusega ja endale teadvustades, et mu sees elab üks kodanik, kes vajab hella kohtlemist.

Siiski siiski. Mulle meenub ka midagi eriti rõvedat rasedusest. Mingi hetk lõpu poole tekkisid paar korda öised jalakrambid. No appi! Tõenäoliselt arvas Indrek, et nüüd on sünnitama minek, kui naine öösel valust oigas ja pisaraid valas. Ma enam ei imesta, kui näen sportlasi justkui surmavalus ägisedes jalast kinni hoidmas. Varem mõtlesin, et raudselt teeskleb, kui hull see ikka olla saab. Aga saab. Õnneks aitasid magneesiumi tabletid suht kiirelt ja sinna need jalakrambid jäid.

Kui muud raseduse sümptomid olid üsna olematud või kahvatud, siis kõht paisus muidugi nii nagu vaja. Seda oli põnev jälgida ja püüdsin ka iga kuu Indrekul lasta pilti teha, et oleks hiljem võrdlusmoment olemas. Ise ei saanudki pool raseduse aega aru, et nii väga paisunud oleks, aga pildid räägivad jah teist juttu :D. Kokku võtsin rasedusega juurde vist pea 20 kilo. Päris kindel pole, kuna mingi hetk ma avastasin, et me kodukaal näitab veits nagu jumal juhatab, aga midagi sinnakanti ta ehk tuli. Tagasi raseduseelses kaalus olin ma umbes kuu pärast sünnitust. Kardetud venitusarmidest kõhul seekord pääsesin. Joppas.

kõhukesed 2.2

Pildike 13. nädala kuklavoldi ultraheli uuringult:Pildike 13. nädala kuklavoldi ultraheli uuringult

Lisan siia lõppu veel ka paar Merilyniga Laulasmaal klõpsitud pilti (37. nädal).

 

 

Kaunid hetked mälestusteks

Käisime oma ootusaja pilte jäädvustamas Pääsküla rabas Joanna Jõhvika kaamerasilma ees. Ilmaga oli meil jälle (nagu eelmine kordki Joannaga pildistamas) täielik vedamine, kuna eelnevad päevad oli olnud külm ja vihmane. Meil oli aga pildistamise päevaks omale tellitud super soe ja päikeseline õhtupoolik. Nüüd on armsad kõhupildid ka tehtud ja võib rahumeeli jääda piiga saabumist ootama :). Aitäh, Joanna!