8. elukuu on täitunud!

Meie kaheksakuune tütarlaps. Tegime mõne tähtsa päeva klõpsu ka 🙂IMG_9688 (2)

IMG_9670 (2)
Pilti tegime seekord hoopis vanaemale sünnipäevaks tehtud tordiga. Kaks ühes. Õhtul läksime külla.

IMG_9686 (2)

Etheli vanusele on märkamatult üks elukuu jälle juurde tiksunud ja kuu (või päikese) jagu on temast meile taas kirjeldamatut rõõmu olnud. Ilunumbreid sel korral ei tea, alles märtsi teises pooles lähme mõõtma ja kaaluma, aga mis neist numbritest nii väga ikka. Nagu iga eelnev on ka see kuu olnud Ethelile korralik avastamise ja arenemise aeg. Uudishimu ja avastamisrõõm on piigal suur. Iga uus asi köidab tähelepanu, vajab ülevaatamist, maitsmist ja katsumist. Helide ja muusika suhtes olen märganud Etsu suurenenud huvi. Muusikaringis kuulas pillimängu suu ammuli ja püüdis ka ise oskuste piires pillidega kaasa kolistada. Kodus muusikat kuulates võtab neiul tihti põlve tatsuma ja esimeste klaveriklimberdustega on ka tädi seltsis käsi valgeks saadud. Meie kodu välisukse hääl on ka tuttavaks saanud ja kui kuuleb veel issi hüütud “tsaud” ka esikust, siis on pliks kohe elevust täis ja tahab asja uurima minna. Kõrv on pidevalt teritatud ja hääled kutsuvad tegutsema.
Etsu klaver

Söömise asjus oleme kuuga märkimisväärseid edusamme teinud ja tundub, et hakkab asja saama. Mitmed uued maitsed on ära proovitud ja kõige lemmikumad on need, mida annab ise oma käega suhu pista. Nii ma olengi tal pehmemaid tahkeid asju ise süüa lasknud ja kui tal endal midagi söödavat peos on, siis läheb lusikaga püreede söötmine ka meil üsna ladusalt. Õnneks sööb Ethel kõike, mida siiani pakkunud oleme ja kahepeale saab pliks täitsa arvestatava koguse ühe toidukorra ajal söödud (ma loodan). Liha ja kõik liha sisaldavad püreed lähevad hetkel eriti isukalt. Kui kõht on täis söödud, siis hakkab vaikselt söögitoolis trikitamine pihta. Viskab suure kaarega mingi asja maha ja siis piilub itsitades üle söögitooli ääre, et kuhu see kukkus, mis häälega kukkus ja vehib siis käega, et keegi võiks selle jälle talle uuesti viskamiseks üles tõsta. Ja nii see mäng kordub umbes sada korda. Pullitüdruk. Ahjaa, kõrrega joomine sai ka selgeks!

IMG_2125 (2)
Pistab banaanipannkooki (pool banaani ja üks munakollane)

Mis hammastesse puutub, siis kahele alumisele on vahepeal üles lisandunud kolmas (1.02). Huvitaval kombel mitte keskele, vaid hoopis üks kihvake. Kui esimesed kaks hammast tulid üsna märkamatult, siis kolmas tekitas valu ja selle lõikumisele eelnev öö oli päris karm. Tundsin esimest korda, mis on magamata ja 15 minuti kaupa tukkudes veedetud öö. Indreku saatsin keset ööd elutuppa diivanile magama, kuna üks magamata inimene on ikka parem kui kaks ja temal tuli hommikul tööle minna. Järgneva osa ööst magas Ethel mul kõhul, nii sain ise ka vähe pikemaks ajaks kui 15 minutit silma looja lasta. Hommikuks oli küll tunne, nagu oleksin öösel rongi alla jäänud ja sokutaks Etheli üle ukse kasvõi naabrimehele, peaasi et naaatukenegi magada saaks. Aga hommikukohv päästis päeva ja Ethel ei pidanudki võõraste onudega tegemist tegema. Järgmise hambani.

Hommik
Ethelile piisas (erinevalt minust) vaid ühest ringutusest, et päev pärast sellist ööd rõõmsalt käima tõmmata.

Veebruari alguses ostsime Ethelile pissipoti ja alustasime vaikselt potilkäimise harjutamisega. Sai laulev pott valitud (muusika hakkab mängima, kui piss potis), et ikka lahe oleks, mis etteruttavalt öeldes osutus täielikuks kräpiks. Esimese pissimise peale hakkas pott laulma ja enam vait ei jäänudki. Kuivatasin neid andureid ja isegi föönitasin korra, et äkki niiskus läks vahele, aga ei midagi. Võtsin selle süsteemi seal poti all lahti ja panin uuesti kokku ja… mingiks ajaks jäi vait. Ja siis hakkas täiesti suvalistel aegadel lakkamatult mängima ja lõpuks see viis kummitas mul 24/7 peas ja ajas hulluks. Võtsin siis uuesti poti alt lahti ja “remontisin” kuumaliimiga ära. Volaa, kõik hakkas toimima, nagu vaja – piss potis siis laulab, välja kallad jääb vait. Mingi nädalakese toimis, siis oli muusikaga kõik. Rohkem ei viitsinud sellega mässata ka ja polegi seda laulukest vaja. Aga kui nüüd potitamise alguse juurde tagasi tulla, siis esimesel õhtul potile pannes ei teinud ta sinna midagi, istus lihtsalt ja lasi siis jalga. Proovisin veel paar korda, aga ei miskit. Järgmisel hommikul panin ta kohe peale ärkamist potile, mänguasjad kõrvale ja ütlesin piss-piss. Nii saigi pott esimest korda sisse õnnistatud. Rõõmustasime koos, kiitsin teda ja näitasin pissi potis, et mingi seos tekiks. Nii panin teda iga paari tunni tagant potile ja täitsa mitmel korral asi õnnestus. Nüüdseks, kui Ethel seda kunsti 3 nädalat harjutanud on, oleme jõudnud sinnamaale, et kõik kakamised teeb ta hetkel potti ja suurema osa pissidest ka. Paaril korral on mähe päeva jooksul täitsa kuivaks ka jäänud, aga üldiselt me sellist täiuslikkust veel taga ei ajagi. Tasa ja targu. Mähkmekulu on igal juhul kordades vähenenud ja mähkmeprügikast ei aja enam nii tihti üle. Potile panen teda praegu lihtsalt tunde järgi, enamasti peale magamisi ja söömisi. Üldiselt talle see potitamise värk praegu veel istub ja sai vist õigel hetkel alustatud, kuna klikk potiga käis tal päris kiiresti ära. Kahel korral on külas suurel potil ka käinud. Eks muidugi selleni, kuni ta ükskord ise potil käima hakkab, läheb veel palju-palju aega ja mingil hetkel võib üldse potistreik tekkida, aga kuniks ei proovi ja harjuta ei saa ka teada, kas õnnestub.
IMG_2134 (2)

Liikumise poolest on Ethel jätkuvalt väike aktiivne putukas. Ajab ennast kõige najale püsti ja liigub mööda neid vudinal edasi, kuhu tal parasjagu tarvis on. Nüüd praktiseerib juba mõneks hetkeks käte lahtilaskmist ja ise seismist. Tihti lõpeb see pepuli potsatamisega, aga ise on ta suhteliselt rahul. Küllap siis on see harjutamiseks vajalik. Paar esimest iseseisvat sammu võib vist ka tehtuks viimaste päevade seisuga lugeda. Kiiremad otsad tehakse endiselt käputades.
IMG_2372 (2)

Mängimiseks on lemmikud kõik mittemängimiseks mõeldud asjad – lusikad, kulbid, paelad, nöörid, klaviatuur, kõik totsikud-potsikud, pudelid, pastakad, karbid… no kõik-kõik, mis kätte õnnestub saada. Eriti lemmikud oleksid muidugi need, mis käest ära  kohe korjatakse või kätte ei antagi. Palju veedab pliks aega ka oma mänguasjakastist asju välja loopides. Väikesed sõbrad on muidugi  samuti väga lemmikud.
Ethel ja Robert

Telekas on paar reklaami, mis taustal mängides hetkel jäägitult Etsu tähelepanu köidavad. Üks sellistest on Felixi ketšupi reklaam ja teine draakoni kommide oma. Kui need algavad, siis jätab Etsu kogu käesoleva tegevuse pooleli, pöörab silmad telekasse ja lihtsalt naerab. Midagi köitvat nendes igaljuhul on. Näide eilsest Felixi reklaamist:
Felix

Seadsime vahepeal sammud külla ka. Merilyn tegi klõpse ja mõnus lobisemise õhtu oli. Ma vaatan, et on ikka üks armas kraade nendel piltidel :D.
valdeku_74valdeku_62valdeku_69valdeku_67valdeku_73valdeku_86

Selleks korraks kogu lugu. Tsaupakaa!

Oh, lebooooo

Teate, kui kaua Indrek on peale käinud, et me omale kott-toolid koju sebiksime??? Ei tea? Ma ka ei tea, aga ikka tükk aega on ta neid juba soovinud. Rääkisin emale augu pähe, et kingime Indrekule sõbrapäevaks ja nii ta nende nikerdamise enda peale võttiski. Oh seda ema ja tema nobedaid näppe.

Emal olid kott-toolid juba välja lõigatud ja õmblemisega alustatud. Mina käisin esmaspäeval laost seda kraami ostmas, mis kottidesse täiteks käib. Tegemist on EPS graanulitega ehk pehmed vahtpolüstüreeni kuulikesed. Kumbagi kotti läks ~200 liitrit. See täitmine oli ka omaette kunst ja kui me poleks Andralt enne õpetussõnu saanud, siis oleks tõenäoliselt meil kogu elamine olnud pärast lendlevaid elektrit täis penokuulikesi täis. Et seda vältida meisterdasime paberist suure tuutu ja teipisime hoolega kotisuu külge kinni. Siis jäi üle vaid vaikselt puru sisse valada ja palvetada, et need kõik mingi viperuse läbi meil mööda elamist laiali ei läheks, kuna juba mõnda peotäit, mis alguses maha jooksis, oli päris nigel üles noppida. Esimese koti täitmine oli vähe keerukam, olime lausa kolmekesi seal kallal, aga teine läks juba päris ludinal. Kui kraam sees, siis lukk kinni ja valmis!!!
kottTegelikult tuleb nendele kottidele veel teine katteriie peale. Seda selleks, et katet on lihtsam vajadusel pesta, kott on tugevam ja eelkõige seepärast, et kui Ethel peaks praegu selle luku avastama, siis oleks johhaidii. Katte lukk jääb aga teise kohta, kui sisemine lukk ja nii on kotisisu avastamine ehk keerulisem. Aga kasutada saab juba praegugi ja no nii mõnusad on. Nagunii toimub lapsega enamus tegevustest põrandal, nüüd saab vähemalt mugavalt maadligi aeleda. Ethel proovis esimesena ära ja kiitis heaks.
IMG_2197
Kott2

Kottide täitmise vahele sai mõnusalt vastlakukleid nositud. Esimest korda läksin seda teed, et küpsetasin kuklid päris ise. Mulle on alati miskipärast pärmitaigna valmistamine hirmus tundunud, aga polegi selles midagi hullu. Kuklid kärasid küll ja kandik sai üsna kiirelt tühjaks. Õue kelgutama me ei jõudnud, aga see-eest saime oma uutel kott-toolidel liugu lasta.
VastladIMG_2179

Eile käisid meil Airet ja pisike Gerit külas. Kuna need pildid on nii vahvad, siis ei saa neid siia lisamata jätta. Kvaliteet on nagu ta on, aga mõte loeb ja mälestuseks toredad. Ethel oli nii asjalik pisikest uurides ja Gerit on lihtsalt niiiii tilluke ja armas. Ei saa ikka heietamata jätta, et laste pealt näeb eriti häsiti, kuidas aeg lendab.
IMG_2245IMG_2246IMG_2252
IMG_2231

Päeval lasi keegi uksekella ja lillekuller oli kimbu ja kommikarbiga ukse taga. Ma pidin südari saama. Õigus, sõbrapäev ju. Üllatus missugune! Kui Indrek õhtul töölt koju jõudis, siis sõime pastat ja kooki ja läinud see päev jälle oligi. Tore ja vaheldusrikas nädal on olnud. Loodan, et jätkub samas vaimus. Sama soovin kõigile teile, mu sõbrad! Ilmad on ka pikalt nii ilusad lumised püsinud ja kui veel päike ka ennast näidata raatsib, siis on tunne 5+.

IMG_2297

Sõbrakesed Lotte kohvikus

Laupäeval leidsime end jälle Lotte kohvikust. Hästi mugav koht, kuhu lastega sööma minna ja tundub, et populaarne ka, kuna pole vahet, mis aeg ma sinna sattunud olen, on rahvast alati omajagu olnud. Toidud on seal maitsvad, laste mänguala suur, olemas on mähkimis- ja imetamistuba ning seda Lotte leiutajateküla temaatikat on minu meelest ka päris hästi tabatud. Nii me kolm väikest sõpra seal jälle kokku saidki. Mida aeg edasi, seda vahvam on neil üheskoos toimetada ja aastane vanusevahe muutub aina tühisemaks. Me 3 armast asjapulka. Aga ega siin pikka juttu polegi, tahtsin lihtsalt pilte jagada.

Lotte kohvikLotte kohvik 1IMG_9422.2IMG_9437Lotte kohvik 2IMG_9442Lotte kohvik 3

Seitsmekuune lapsuke

Seitse. Seitse. Nii et eilsest ongi siis neiu juba seitsme kuune. Tahaks iga kuu postitust alustada lausega, et ta on juba niiii asjalikuks muutunud, mis oleks vist veits imelik. Aga no ta on! Alles meil oli väike beebi, nüüd on isetoimetav ja ringi liikuv väike preili. Täna saime arstil käies numbrid ka – kaaluks 8,88 kg ja pikkust on 73,5 cm jagu.

Sünnipäev 7k

Nii kui kuues elukuu täis tiksus, hakkas Etheli arengus mühinal uusi asju toimuma. Ta hakkas korralikult käputama, kindlalt istuma ja ennast kõige najale, kuhu vähegi võimalik, püsti ajama. Jube uhke näo tegi ette, kui omal jalal seista sai. Seistes mingi aeg hakkas aru saama, et päris igaveseks siia ühe koha peale klammerdunult seisma ikkagi jääda ei tahaks, aga alla tulemiseks oskuseid veel nappis. Täitsa hädas näo manas siis omale ette ja hääl oli ka selline, et “pliis, help!!”. Umbes nädala-paariga hakkas asi käppa saama ja vilumust tuli muudkui juurde. Eks neid pisikesi kukkumisi ja potsatamisi tuli ka ette, aga enamus korrad on õnnestunud ikka turvaliste käte vahele langeda (oh neid kiireid reflekse, mis lapsevanematel olema peavad). See periood muud teha ei saanudki, kui tal sabas käia ja teda muudkui kusagilt püüda või julgustuseks kätt ulatada. Aga harjutamine teeb meistriks. Selle kuu ajaga on tasakaal päris heaks läinud ja enda kükki/istuma laskmise ja käe maha panemise on ta ka üsna hästi selgeks saanud. Eile just jälgisin, kuidas ta kapi najal püsti seisis ja siis muudkui kükki-püsti-kükki seal teha vihtus. Vahepeal laseb seistes demonstratiivselt ühe käe lahti ja katsetab oma oskuste piire. Veel üks tema meelest jube äge värk on, kui saaks vaid kellelgi kahest käest kinni hoida ja ringi kõndida. Kannata, tibuke, mulle pole veel seegi kohale jõudnud, et sa siin mööda põrandaid ja kappe ringi paned, ei ole selle kõndimisega ju nii kiire ka, ega ju!?! Aga noh, eks vaikselt harjutab. Nende maha potsatamistega on see ka veel, et ta vaatab peale seda kohe meie poole ja jälgib meie reaktsiooni, et kas tasub nüüd nutma hakata või mitte.

Püsti

Etheli sõrmed on nagu väikesed näpitsad, mis iga pisema kübeme maast üles leiavad ja üles nopivad. Käed ise on tal vist teleskoopvarrega pikendatavad – vaatad peale on veel nii tillukesed, aga kui midagi laua pealt kätte on tarvis saada, siis ulatuvad nii kaugele, et vaata ja imesta. Mis me veel järsku tähele panime oli see, et Etheli juuksed on läinud justkui “üle öö” hulga tihedamaks ja hakkavad ehk pikkust ka juurde viskama. Piltidelt välja muidugi ei paista :D. Müramine ja laginal itsitamine on meil iga päeva osa ja erinevalt varasemast, siis nüüd on Etsu kõdi hakanud ka kartma (mis teeb müramise eriti lõbusaks, ehee).

Beebivanni pakkisime kokku ja sulistab ringi ta nüüd meie suures vannis, mille põhja natuke vett lastud. Vett pritsib igasse suunda ja oma mänguasjadega jagub tal seal tegevust tükiks ajaks. Tihti väsin ise juba kõrval ootamast ära, aga nii lõbusalt kilkavat ja suu kõrvuni toimetavat last on teinekord kahju välja ka võtta.

Kass on meil endiselt üks liikumapanev jõud ja vist kõige huvitavam “mänguasi” kodus. Ma täitsa imestan, et kassil juba nendest patsutamistest ja sakutamistest kõrini pole. Hoian ikka silma peal.

Kassiga

Paar päeva peale kuue-kuuseks saamist lõikusid järjest kaks esimest hammast ja tasapisi ta neid siin kasvatab nüüd. Ethel sai seepeale omale oma päris esimese hambaharja, mida ta suure innuga närib ja sellega omal igemeid sügab. Kui mina sellega ta kahte kikut nühkida üritan, siis teeb see Etsule miskipärast korralikult nalja. Täna ütles arst, et ülevalt on ka juba ige paistes ja varsti on ilmselt sealt esimesele kahele lisa oodata.

Kikud

Kuue-kuusena hakkasime proovima esimesi lisatoite. Tegin talle ette valmis püreesid kõrvitsast, porgandist ja kartulist, lisaks on mekkinud värsket kurki ja banaani. Umbes nädala eest proovisime ka pudru ära. No ütleme nii, et see söögivärk käib meil üles ja alla. Üldiselt tahaks öelda, et sööb vahelduva eduga kõike, mida pakkunud olen, samas päris ludinal ei lähe ükski. Üks kord sobib mingi toit väga hästi ja sööb isuga, teine kord sama asi jälle üldse mitte ja juba peale teist ampsu teeb nägusid, et söö ise seda jama. Poe püreed preilile üldse peale ei lähe (või olen liiga vähe proovinud). Kurk meeldib talle ilmselt seepärast, et seda saab ju ise oma käest kangina nosida. Alguses olid kogused imepisikesed, nagu ikka alustades, aga tasapisi on neid väheke suurendada õnnestunud. Nii me siin maitseme, harjutame ja katsetame. Unustasin mainida, et süüa kõlbab ainult emme käest.

Söömine

Nüüd kus ta juba ise istub ja ringi toimetab, on temaga palju mõnusam ja lihtsam igal pool käia. Näiteks poes käies poetad ta lihtsalt poekärusse istuma ja istubki see hing seal (veel) suurimas meelerahus kogu poeskäigu aja. Samuti kutsus sõbranna meid mängutuppa oma lapse sünnale ja Ethelil reaalselt oligi seal midagi juba teha ja askeldada (mitte nagu eelmisel korral juunibeebide kokkutulekul, kus kõik ainult põrandal ringi roomamisega piirdus). Nii tore oli ja palju õnne Norah’le. 8, jehuu!

Norah sünnipäev 8

Veel jõudsime vahepeal pulma ja isegi 1-päevast beebit kutsuti vaatama (L). Ma poleks nagu kunagi nii pisikest last näinud.

IMG_7820
Okou, ta on niiii pisike. (03.01.2018)

Etsu

Raudselt on veel mingeid ägedaid käike ja asju vahepeal olnud, aga jube pikaks kisub kogu see lugu siin juba. Peaks vist tihemini ja lühemaid postitusi tegema. Aga igal juhul põhilisem sai kirja ja nii see eluke meil siin veereb ühe seitsmekuuse seltsis…

Tsau, pakaa!

Tere, 2018

Avastasin, et polegi selle aastanumbri sees ühtegi postitust teinud. Võiks ikka mõned mõtted ja käigud jälle kirja panna. Jõulud läbi, aastavahetus läbi. Ma isegi ei tea, kas mul on hea meel või kahju, et kogu see trall kuidagi nii kiirelt mööda libises, aga igatahes sai meil jõulukraam kõik juba uue aasta esimestel päevadel kodus kokku pakitud ja sellega on selleks korraks kõik. Nüüd vist tuleb suve ootama hakata.

Uue aasta võtsime vastu kodus koos mõne külalisega ja ütleks, et mõnus oli. Seltskond oli chill, söögikraami oli korralikult, tegevusi oli piisavalt. Olemine kujunes täpselt selliseks, nagu ma seda õhtut ette kujutasin – mugavalt väikese seltskonnaga oma kodus.

Aastavahetus 3

Jalutuskäigu kaugusel käisime täitsa uhket ilutulestikku vaatamas. Minu mäletamist mööda oli üle mitme aasta uusaastaööl selge taevas ja see muutis kõik kohe eriti ilusaks. Terve taevavõlv oli igas suunas rakette täis.

Aastavahetus 2

Mul on justkui meeles, et varasematel aastatel sai ikka konkreetselt aru, kui kell lõi 0.00 – siis hakkas suur paugutamine pihta. Sel korral oli see piir kuidagi hägune. Lasti juba 15 minutit varem rakette nii et vähe pole. Ma ei mõtle neid üksikuid kannatamatuid, kes oma saluudi enne põhivärki ära lasevaid, vaid lastigi järjepidevalt igal pool, nii et 0.00 ei olnud seda tunnet, et NÜÜÜD, Aga mis sest ikka. Soovisime üksteisele parimat uut ja vaatasime ilutulestikku. Ethel oli ka meiega õues ja vaatas oma esimest aastavahetuse saluuti. Arvasin, et äkki nii kõvad paugud häirivad teda kuidagi, aga paistis vana rahu ise olevat, pigem nagu põnevil.

Aastavahetus 1

Tänavad olid rahvast täis, kõikide meeleolu tundus ülev olevat. Koju tagasi jalutades oli kogu tänav nii must, kõiksugu rakettide rämpsu ja sodi täis. Seda jagus tänavapilti veel kahjuks tükiks ajaks. Aga meie läksime oma uue aasta esimese öö ja toimetustega edasi.

Aegajalt oleme vana-aastaõhtul tina ka valanud ja sellelt midagi välja lugeda üritanud. Lõbu pärast. Olin seekordki hobuserauad, kulbi ja veekausi välja otsinud, aga unustasime selle tegevuse täitsa ära. Mõtlesime siis järgmine päev, kui meelde tuli, et 1. jaanuar on ka ehk okei ja teeme selle pulli ikkagi ära. Sättisime siis tina kulbile ja hakkasime usinalt küünlaleegil seda sulatama. Ei kippu ega kõppu. Ei olnud seda moodigi, et see seal kulbil sulama kavatseks hakata. Eks me kõik siis proovisime ja vahetasime küünla suurema leegiga küünla vastu välja, panime veel mitu küünalt kokku ja vahetasime kulbi välja. Ei midagi. Googeldasime igaks juhuks tina sulamise temperatuuri ja küünlaleegi temperatuuri ja kõiksugu meetodeid, kuidas see tina sulama peaks hakkama, aga kõik oli asjata. No ma olen ikka päris kindel, et me oleme varasematel aastatel ka vähemalt mõnel korral küünlaleegil selle sulatatud saanud. Samuti leeklambil ja pliidiraual, aga leeklampi meil polnud ja uus induktsioonpliit selleks kah ei kõlvanud. Ühesõnaga feilisime selle projektiga ja tina jäi valamata. Miks küll??

Aga mul on ette näidata oma 2014/2015 aastavahetuse tinaplönn, mille varju küünlavalgel uuritud sai. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu meelest on seal üks kaunis kleidis lillekimbuga pruut. Ja see läks sel aastal ikka täiega täide ;). Keegi ütles, et seal on pesas istuv toonekurg hoopis. Ju siis see toonekurg istus seal pesas veel mõnda aega rahulikult.

uusaasta

Kui eelmisele aastale tagasi vaadata, siis umbes täpselt pool sellest olin beebiootel (ja käisin tööl) ja teise poole sain olla EMA. Nii äge! Etheli sünd oli kindlalt 2017 aasta väga oodatud tippsündmuseks. Nii uus, nii huvitav, täis rõõme, armastust ja tibake ka muret. Ei ole lihtne kaadervärk see ema süda.

Uue aasta lubadustega on nii, et neid me eriti ei teinud. Eks katsume ikka varasemast veelgi tegusamad, tublimad ja paremad “minad” ja samal ajal ka head lapsevanemad olla, nagu ikka. Nii see uus aasta meil igal juhul tuli ja on nüüdseks juba mõnda aega kestnud. Loodetavasti tuleb sama imeline aasta ja saab aasta lõpus jälle heade emotsioonidega sellele tagasi mõelda. Seda sama soovin teile kõigile, armsad pere ja sõbrad!

Aitäh imeline 2017 ja tere tulemast veelgi imelisem 2018!

Jõulukompott

Siia tuleb nüüd kokku kõiksugu vähe jõululisemat kraami, mis eelnevatest postitustest välja on jäänud ehk pildistamine, Etheli võimlemistunni jõulu-eri ja lisaks killuke meie jõuluõhtutest. Rohkem pilte, vähem juttu.

Esmalt jõulupildistamine. Käisime kuu alguses ühe juunibeebi ema juures pildistamas, kes üheks nädalavahetuseks oma koju fotonurga üles pani ja väikeseid tegelasi enda juurde ootas. Kasutasime siis ka võimalust, et end nüüd juba pisikese perena ühele pildile saada. Ethel just ülemäära palju naeratusi selle shoodi ajal ei pildunud, kuna väsimus ja nälg tikkusid peale, aga midagi siiski. Jagan mõnda pilti ka. Fotod tehtud Eveli Johanson Photography poolt. Tegelikult ma täpselt ei teagi, kui aktiivselt ta muidu igapäevaselt fotograafiaga tegeleb, aga oma fb ja blogilehekülg mõningate töödega on tal uudistamiseks täitsa olemas. Meie saime oma hetked küll mõnusasti pildile.

JõulushootJõulushoot 2

Etheli jõuluteemaline võimlemistund. Viimased korrad võimlemas (endiselt Pelgus) möödusid peamiselt jõulukava harjutades ja nii see jõulutund kätte jõudiski. Kõik beebid olid eriliselt vahvad oma päkapikumütsidega ja demonstreerisid oma õpitud oskuseid. Kuuldavasti pidavat meid sel päeval üllatus ka ootama – keegi tundi külastama ja miskit veel andma ka. No kes ikka muu kui jõuluvana, mõtlesin ma. Aga ei. Uksest astus sisse suuur sinine känguru maskott, kes on Pelgulinna sünnitusmaja vapiloomaks. Seadis end mõnusalt istuma ja edasist tegevust vaatama. Hiljem sai iga laps kingituseks värviraamatu. Kaugel see värvimise aegki enam on. Kahjuks ei kontrollinud ma eelnevalt, et fotoka aku täis oleks ja seepärast pilte eriti teha ei saanud, aga paar klõpsu siiski. Mõned pildid sekka varasemast tunnist ka. Suured tänud muidugi särtsakale ja aktiivsele treener Solvile.

Võimlemispidu 2
Nii palju armsaid ja asjalikke päkapikusõpru (L)

võimlemise jõulukas 1KänguruPiparkoogitegu. Kuna aknast avanev vaatepilt sugugi ülemäära jõulutunnet ei tekitanud, siis hakkasime selle loomiseks hoopis piparkooke tegema. Ahjust tulev lõhn täitis kodu mõnusa jõululõhnaga ja hea oli miskit jälle nosida, kuna ilmselgelt ei ole juba viimastel päevadel üleliia söödud.

BeFunky CollagePiparkook 3

Jõulud-jõulud. Jõule endit tähistasime kahel päeval. Õigel päeval Keilas Indreku perega ja järgmisel päeval minu perega. Mõlemal juhul oli mõnus jälle perekeskis aeg maha võtta, ennast kurguauguni täis süüa ja lihtsalt olla. Isegi jõulutunne tekkis lõpuks. Keilas käis, nagu ikka kombeks, ka jõuluvana, kes pakid luuletuste eest laiali jagas.

Ethel oli õhtul veidi viril. Pidasin seda elamusterohke päeva ja väsimuse süüks, aga ilmselt vaatas tegelik põhjus meile järgmisel päeval suust vastu – lõikunud oli Etheli esimene hammas :). Jehuu! Õnneks tuli vist siis üsna valutult, kui me õieti arugi ei saanud. Järgmistega võiks sama lihtsalt minna, aga eks me siis näe.

Keila jõul 2Keila jõul

Männiku jõul
Armsa ja tubli vana-vanaemaga

Nüüd vist sai põhilisem kajastatud. Veel kord suured tänud kõigile, kes oma ilusate jõulusoovidega meie hinge paitasid ja kõigile lähedastele, kelle seltsis seda imelist aega veeta saime. Te olete armsad ja asendamatud! Rahulikku vana-aasta lõppu!

jõulukas
Raam leidis lõpuks pildi. See aga tuletab meelde, et peaks jälle portsu pilte ilmutada laskma. Kuidagi pikk vahe on sisse jäänud.

Pool aastat meie seas

Palju õnne pisike tirts! Eile oli jälle põhjust kringlit küpsetada. Pool aastat läinud nagu niuhti ja pool veel minna, et esimene eluaasta täis veereks. Kui see teine pool sama kiirelt läheb, kui esimene, siis on Etheli 1. sünnipäev sama hästi kui käes.

6.19
Pildistamine läheb aina raskemaks, kuna ta ei püsi enam paigal 😀

Oleme selle kuuga taas mitu uut oskust ära õppinud. Kui viienda elukuu postituses mainisin, kuidas Ethel juba ringi ukerdab (just nimelt ukerdas, kuna roomamiseks seda päris nimetada ei saanud, aga mingit oma tehnikat kasutades sai ta vaikselt edasi küll), siis üleeilsest on ta täiesti mobiilne. Paari nädala eest hakkas ta korralikult roomama, aga sellel ta pikalt ei peatunud ja läks juba üle käputamisele. Siis nädalakese liikus mingi oma tehnikaga, kus paar tõmmet oli roomates (kõhuli) ja paar sammu käpuli ja siis viskas jälle kõhu maha ja läks roomates edasi. Aga nagu juba mainitud, siis kaks päeva enne 6-kuuseks saamist otsustas tema täitsa liikuvaks hakata ja vudib käpuli juba täitsa arvestatava kiirusega ühest kohast teise ja nüüd juba ka ühest toast teise. Enamasti võtab ta suuna madalamate riiulite poole, kust midagi huvitavat välja kannataks sikutada või roomab minu või Indreku poole. Kass on muidugi ka endiselt põnev. Ja nagu roomamisest veel vähe oleks, siis üritab ta ennast madalamate esemete najal püsti upitada ja mõned korrad on see ka õnnestunud. Kuhu tal küll kiire on?

Nüüd siis tõeline elu alles algab. Kodu tuleks uue pilguga üle vaadata ja “läbi roomata”, et kõik lapse haardeulatusse jääv ikka turvaline oleks. Osad asjad tuleb ilmselt kõrgemale tõsta, osa ära panna. Mõne aja eest käisid meil aastased kaksikud külas (katsikul või nii) ja lootsin, et nad teevad eeltöö ära, aga nad olid vist liiga viksid ja viisakad külas, kuna midagi erilist neile pihku ei jäänudki :D. Lemmikud olid ikka toidunõud ja söögiriistad laual.

6.17

Sõbrakesed tõid Ethelile kingituseks tohutult armsa pildiraami ja väga asjaliku autopeegli, millega on hea tagaistmel seljaga sõidu suunas istuval lapsel sõidu ajal silma peal hoida, ilma et peaks ohtlikult ise keerutama hakkama. Ethel on peale selle peegli kasutuselevõttu autos kuidagi eriti rahulik. Uurib ise ka huviga peeglit ja näeb sealt ka autojuhti.

Esimesed 5 kuud on neiu maganud nagu viieline. Ei ühtki magamata ööd minu jaoks (ma loodan, et mu mälu pole trikke teinud ja mõnda kehvemat ööd ära unustanud). On ärganud alati vaid korra-paar söömiseks ja edasi maganud. Nüüd vahepeal aga tundus, et elu on nii põnevaks läinud, et päeval pole aega piisavalt palju süüa. Iga krõbin ja krabin söögi ajal äratas huvi ja oli vaja kohe välja selgitada, et mis kuskil toimub ja söömine oli teisejärguline. Vist seetõttu hakkas ta oma ööpäeva normi öösel tasa sööma. Nüüd on õnneks asi jälle endine (loodetavasti) ja viimased ööd on pikalt rahulikult maganud. Kusagil 4-7 vahel roomab ise oma voodist mulle kaissu, sööb ja magab edasi umbes poole kümneni. 

Ethel peab end ilmselt piisavalt suureks neiuks, et lutipudelist piima juua. Varem isegi jõi vajadusel, kui tahtsin kusagil ära käia, aga nüüd ajavad igasugused pudelid teda vihaseks. Nii sõigi ta vahepeal piima lusikaga, aga nüüd selle variandi sobivus oleneb ka tujust. Aga siiani oleme hakkama saanud ja vajalikud käimised käidud. Üldiselt ta tühja kõhu pärast teiste käes ei jorise, kui piisavalt tegevust pakutakse.

Vahepeal kutsuti meid lasteaia rühma jõulupidu vaatama ja Ethel sai oma esimese etenduse vaatamise kogemuse. Igasugu muusika, laulud ja liikumine talle väga meeldivad ja õnneks pidas etenduse aja ennast viisakalt üleval. Hästi tore oli taas oma rühma tublisid ja asjalikke lapsi näha. Nad on nii vahvad ja endiselt nagu päris omad!

Üks saavutus on meil veel. 14. detsembril tõusis Ethel esimest korda ise istuma ja on seda paar üksikut korda veel teinud. Nõuab veel korralikku harjutamist, aga küllap siis varsti on see aeg meil ka käes.  Hääleaparaat on ka volüümi kõvasti juurde saanud ja kilkamised on kohati päris kõrvulukustavad. Lalisevat jutuvadinat on endiselt palju.

Vaatan, mis ma vaatan, aga täitsa asjalik vahva isetoimetav tegelane on meil siin kodus juba. See tunne, mis rõõmust hinge täidab on nii kirjeldamatult suur mu sees.

DSC_1466

Teile kõigile soovime imelisi jõulupühi pere ja lähedaste seltsis!