Käisime deitimas

Uujee, meil oli eile lapsevaba õhtu. Jätsime Etheli koju ja läksime hoopis välja. Indrek ei teadnud üldse, mida õhtuks plaaninud olin ja ootusÄrevus kiirgas tema silmist igal hetkel. Pakkus teine kõiksugu võimalikke variante välja, kuhu ta arvab, et läheme. Küll kartis, et äkki pildistama (kuna me iga aasta pulma-aastapäeva paiku käinud oleme) või hoopis minu paraplaanilennule ja mida kõike ta veel pakkus, aga ei õnnestunud tal miskit välja pinnida.

Kui nägi, kuhu suuna võtame, siis oli veendunud, et lähme kinno. Mina aga muutsin suunda ja läksime hoopis Mack Bar-B-Que restorani sööma. Töölt tulnud inimesel ju kõht tühi ja sellisel juhul pole midagi paremat, kui üks mõnus kõhutäis. Indrek võttis rahulolevalt koha sisse ja kiitis, kui hea mõte oli kahekesi sööma tulla.

Tellisime kahepeale Caesari salati kanaga, Big Bonanza suure pitsa, kaks kohapeal valmistatud limonaadi ja õlu. Teenindaja vabandas, et ooteaeg hetkel tellimuste rohkuse tõttu päris pikk on. Indrek muidugi ütles, et pole hullu, meil aega on, mille peale kergelt hinge kinni hoides kella vaatasin ja lootsin, et liiiga kaua ootama ei pea. Saime aega üksteisele silma vaadata ja lihtsalt lobiseda. Mõnus muie kippus pidevalt mõlemale näkku ja õhustik oli nii värskendav ja särinat täis, nagu oleks mõnel esimesel kohtingul. Ja seda kõike ilma, et peaks silmanurgast pidevalt jälgima, mida üks pisike tegelane parasjagu teeb või rääkima lapse teemadel. Limonaadid olid nii head, et püüdsime maitsemeeltega nende retsepti välja nuputada, et kunagi kodus järgi teha proovida. Kui toidud lauda toodi, siis oli neid vaadates raske ennustada, kes niii palju küll ära süüa jõuaks, aga lasime hea maitsta. Ka toidud olid tõesti suurepärased. Teadsin, et magustoitudeks meil aega ei jää, kuid Indrek võib iga hetk teenindajale viibata ja tellida tahta, mis lööks meie ajakava sassi. Tõusin püsti ja läksin salamisi leti juurde teenindajat (kes oli äärmiselt meeldiv) tänama maitsva toidu eest ja avaldasin soovi kiireks maksmiseks, kuna meid kohe-kohe kino ootab. Tehtud. Nüüd saab edasi minna. Teenindaja järgnes lauda ja pakkus, et pakib järelejäänud pitsa meile kaasa. Sobib. Siis soovis ta meile naeratades ilusat õhtujätku meeldiva KINO saatel ja nii ma olingi edasiste plaanide osas reedetud :D. Aga kinno me läksimegi. Esilinastuse puhul pakuti klaasikest veini, mis mul juba nuusutamisest korralikult ümber sarvede hakkas (mu vanaema väljend). Pole ka ime, kui arvestada, et see mu viimase kahe aasta peaaegu ainuke klaasike olnud on. Film oli pigem Indreku maitse järgi valitud, aga täitsa hea vaatamine oli.
Mack Bar-B-QueKino

Samal ajal kodus:

Kodus
Piltide põhjal tundub, nagu Joss oleks üksinda Etsut hoidnud :D. TÄDI Triin oli ka täitsa kambas.

Koju jõudes tervitas meid heas tujus tädi sülest kallistama jooksev Ethel, kellel paistis samuti igati vahva õhtu olnud olevat. Meie koju jõudmise ajaks oli kõht täis söödetud, õhtune pesu tehtud, pidžaama seljas. Mulle jäi ainult musi-kalli ja voodisse panemise “vaev”. Parimad lapsehoidjad, ma ütlen (L). Ja niii hea õhtu.

Üldse olen ma nii tänulik, et meil on olemas lähedased, kelle hoolde vajadusel oma armsa Sipsiku rahuliku südamega usaldada saame. Olen kuulnud siit-sealt lugusid, kuidas pole last MITTE KELLELEGI jätta ja ehkki me ka seda võimalust just ülemäära tihti ei kasuta, siis päris ilma igasuguse varuvariandita ma asja ka ette ei kujuta. Muidugi, kõik on tehtav, aga… no ma ei tea. Meenub üks kord, kus rinnapõletikust tekkinud palavik mu täielikult maha niitis ja Indrek ka vist juhtumisi ära oli. Mu ainus unistus oli voodis liikumatult lebada ja valust lõhkeda kavatsev pea patjade vahele suruda. Sel hetkel olid need mõned tunnid, mil Ethel oma vanaema juurde saadetud sai, h i n d a m a t u d. Aga see kõik on juba eraldi teema.

Oli õhtu, mida taas meenutada. Täis pühendumist ja armastust.

IMG_6374 (2)
Täna hommikul, pärast mõningast mängimist, puges üks väike musirull mulle diivanil kaissu ja hetke pärast nohises vaikselt. Sellist kustumist tuleb meil pigem harva ette. Lapsed on ikka elu õied, pole midagi öelda (L).

 

Need 2 nädalat. Siilid ja muud loomad

Indrek on viimased 12 päeva Siilil õppusel olnud. Töö kohustab ja “iga okas loeb”. Nõnda tuli meil Etsuga need kaks nädalat issi ja meheta läbi ajada. Üsna pikk aeg, aga ei tundunud just ületamatu, arvestades, et ligi 15 000 perekonda veel oma mehe, isa või poja metsa saatnud olid (mõned naisterahvad ka sekka). Paar korda päevas saime ikka mõne lause ja pildi omavahel vahetada. Siiski, kui väga ma ka ei üritanud, hakkas mingil hetkel ihuüksi lapsevanemaks olemine väsimuse näol korralikult tunda andma. Eks ma olin selle olukorra ise ka tekitanud. Terve päeva lapsega hõivatud olles hakkasin oma isiklikku aega Etsu ööune arvelt võtma, selle asemel, et samuti magama minna. Ega tips siis hommikul mõtle, et emps õhtul kaua üleval oli ja nüüd rahus põõnata tahaks. Egas midagi, tuli end varakult jalule ajada. Pealegi oli Kätlin vahepeal linnas praktikal ja seni meie juures öömajal ning nagu arvata oli, siis jätkus ju juttu hiliste õhtutundideni. Väärt seltskond trumpas seekord väsimuse üle.

Inimene õpib oma vigadest (isegi mina :D) ja teise nädala alguseks oli selge, et kui õhtuti varem magama minna, siis on päeval ka täitsa inimese tunne funktsioneerida. Samuti oli välja kujunemas kuidagi see üksi hakkamasaamise rutiin. Eks asjatamist oli palju ja lisaks kõigele muule oli just nüüd tarvis autol rehvid ära vahetada ja töötamast lakanud kojameestele elu sisse puhuda. Kõik see võttis omajagu aega ja asjaajamist, aga tehtud sai. Ma avastasin veel, et mida pikemalt päeval väljas olla, seda paremini korras püsib kodu (sest keegi oi ole seda segi ajamas, loogish) ja ei pea üldse nii palju sahmima ja ühe väikese tegelase tagant mänguasju ja muud kraami pidevalt koristama. Seepärast olimegi palju üldsegi suvilas õues ja lisaks käisime loomaaias, jalutamas, külas jms. Ilmad on hetkel nii mõnusad, et patt oleks toas istuda. Suvilas lõime käed külge kahe mureli/kirsi ja kahe ploomipuu istutamisele. Vanad viljapuud olid oma aja ära elanud ja saaki anda enam ei tahtnud. Loodetavasti saab uutest asja. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vennaga mööda puid ronitud sai ja boonusena meeletutes kogustes värsket kraami suhu pistetud. Ma loodan, et Ethelil on ka tulevikus võimalus ise turnida ja oma käega marju suhu noppida, muidu võib juhtuda nii nagu lasteaias mulle üks laps teatas, et puuviljad kasvavad turul. Linnalaste värk.

Eelmise nädala lõpus korraldasime kursaõdedega mõnusa istumise, kus erialaseid ja muidu muljeid omavahel snäkkides jagasime. Polnud üksteist tükk aega jälle näinud. Kuna me juhuslikult oma kolmesest pundist kõik hetkel just koolipsühholoogid oleme, siis jagus tööalast äratundmist ikka omajagu. Tuli välja, et selle erialaga seonduvad mure- ja rõõmukohad kipuvad ikka kõigil üsna sarnased olema. Mulle minu eriala meeldib ja ma tunnen, et mida aeg edasi, seda enam tekib tööalast kogemust ja enesekindlust. Tegelikult tahaks varsti haigla suuna peale vaadata ja kliinilise psühholoogi kutse ära teha. Sellega läheb ilmselt veel aega, sest nii väikse põnni kõrvalt seda kuigi lihtne teha pole, aga vähemalt on see idee kusagil kukla taga olemas.

Vahepeal sai veel Aireti ja lastega loomaaias käidud. See oli just see päev, kui hommik eriti karm tundus ja midagi tuli enda käimatõmbamiseks ette võtta, sest muidu oli oht terveks päevaks väsinuna tuppa virelema jääda. Loomaaeda minek tundus ideaalne variant. Inimesi oli veidralt vähe loomaaias, aga seda mõnusam ja privaatsem seal jalutada oligi. Põhilised loomad nägime ära ja kõige suuremat elevust tekitas üks ahvikari, kes üksteiselt sitikaid ära nokkisid ja üks neist Ethelile tõelist showd klaasitaga tegi. Tahtis teine justkui lakkuda ja musitada klaasitaga vankris istuvat Ethelit. Pildipostituse loomaaiast leiab siit.

IMG_1567
Loomaaeda minek. Tegelikult tulek.

Ethelile ei jäänud samuti issi äraolek vist märkamata. Või vähemalt mingist hetkest alates hakkas ta käima pidevalt seinal oleva Indreku pildi ees näpuga sellele näitamas ja miskit seletamas. Nii me siis koos seda pilti uurisime ja lugesime igatsevalt päevi, millal Indrek metsast tulema pääseb. Ilma temata oli ikka midagi väga puudu. Samas oli nii liigutav näha, et sellisel hetkel just need kõige-kõigemad inimesed oskavad märgata ja parimal moel tuge ja seltsi pakkuda. Merilyn. Airet. Kätu. Emps. Triin. Oh, teid oli veelgi. Tänu teile on mul olnud võimalus vahepeal suhelda ka vähe teisel tasemel, kui seda 10-kuusega omane on. Kniks teile!

IMG_5067
Issi igatsus?

Mul jäigi see postitus eile poolikuks, kuna järsku oli kuulda võtmete kolinat lukuaugus ja siis oli juba tähtsamat teha. Seal ta seisiski – nägu habetunud, pilk väsinud, kuid rahulolev, lillekimp peos. Ja kodus ta oligi! Selleks korraks on Siil seljatatud ja saab oma tavapärase elu juurde tagasi minna.

Eurovisioon sai ka just vaadatud, Eestile kaasa elatud. Nüüd võib magama minna.

Loomaaias

IMG_1567Täna jõudsime omadega loomaaeda. Viimati käisin seal eelmisel suvel, kui Ethel äkki paari kuune oli. Siis oli see rohkem sellel eesmärgil, et beebi saaks vankris tududa ja meil Indrekuga oleks midagi jalutamise kõrvale vaadata ka. Ma igatahes mäletan, et vankris meie beebi küll eriti püsida too päev ei tahtnud ja tuli hoopis musklitele kordamööda hagu anda.

Seekord käisime Airetiga. Pakkisime pisemad lapsed vankrisse ja tuur võis alata. Rahvast oli sel neljapäevasel päeval suhteliselt vähe. Ma ütleks, et paarikümne ringis ja needki tulid korduvalt päeva jooksul erinevates kohtades vastu. Lisaks oli tegutsemas näha paari koolirühma. Eks vast nädalavahetusel ja õhtuti ole rahvast rohkem, aga tol hetkel tundus küll, nagu oleks privaatsel loomaaiatuuril.

Positiivne oli näha, et loomaaias pidevalt midagi edasi arendatakse. Seekordseks üllatajaks oli jääkarude uus kodu, mis varasema kitsa puuriga võrreldes tõesti mõnus paistis. Üks jääkarudest oli veel oma vigastatud käpa tõttu vanas puuris, aga küllap peagi saab ka tema oma uude koju transporditud. Uues kodus saab mõmmikute suplust läbi klaasi ka allpool veepiiri jälgida, aga meie sealoleku ajal ei paistnud neil suplemise isu olevat. Ilmselt olid nad juba ära käinud, kuna kasukas paistis märg olevat.

Seekord püsisid lapsed rahumeeli vankrites. Kes vaatas ringi, kes magas. Marit muidugi liikles omal jalal. Ethel on õnneks hakanud vankrit ka ärkveloleku ajal armastama ja rallib seal mõnuga ümbrust uurides vajadusel mitu tundi. Nüüd on julgem vankriga pikemaid käike ette võtta, kartmata, et ta seal protestima hakkaks. Kui loomad üle vaadatud olid, lasime lapsed mänguväljakule mängima ja päev oligi üsna õhtusse saadetud.

IMG_1571IMG_1363IMG_1360IMG_1375IMG_1388IMG_1398IMG_1403IMG_1418IMG_1419IMG_1427IMG_1428IMG_1529IMG_1526UntitledIMG_1455IMG_1438IMG_1452IMG_1461IMG_1481IMG_1490Untitled3IMG_1501IMG_1540IMG_1557IMG_1561IMG_1568

 

Click and Grow: algus tehtud

Olen mitmel korral hakanud kodus aknalaual maitsetaimi kasvatama, et saaks miskit värsket sealt toidu sisse näpistada, aga tuleb tõdeda, et pole vahet kas talvel või suvel, meie köögipoolsel aknalaual on selliseks tegevuseks ikkagi liiga vähe valgust. Basiiliku sain ükskord isegi üsna vohama, aga üldiselt on muud maitsetaimed jäänud vähese valguse tulemusena nirud, veninud välja, vahepeal olen unustan kasta või on lihtsalt kass seal kaevamas käinud ja kogu mu töö ära retsinud. Suvel saab küll suvilast kõiksugu head ja paremat ning muul ajal vajalikke maitsetaimi poest või turult, aga sellegipoolest olen ma tükk aega jälginud eestlaste poolt väljamõeldud ja juba ka mujal maailmas laineid löövate Click and Grow nutiaedade reklaame, lugenud arvustusi ja loonud omale ettekujutuse, et sellega peaks taimede kasvatamine olema igasugustes tingimustes suhteliselt lollikindel. Olin ilmselt rohkem kui korra kodus maininud, et võiks mul ka selline olla ja nõnda see nutiaed mulle sünnipäevakingina koju saabuski. Eks proovime siis ise järele.

Kui kuller paki meile uksetaha tõi, siis oli see mu ettekujutusest isegi suurem. Poes olin oma silmaga näinud kolmetaimelisi komplekte, netis sirvinud uuemat versiooni, mis mahutab kasvatamiseks 9 taime. Minu omaks sai suurem, st 9 taimega komplekt. Stardikomplektiga oli kaasas basiilik, lehtsalat ja kirsstomat. Igas pakis kolm seemnetega mullakapslit, mille pinnases peaksid olemas olema kõik vajalikud toitained vastava taime kasvamiseks. Kui vaadata reklaame, siis tundub saagikus liiga kiire ja hea, et mitte sisaldada mingit kräppi või olla GMO, aga väidetavalt on kogu kasvatus ikkagi pestitsiidide ja taimehormoonide vaba.
ClickandGrow1

Võtsin kaadervärgi karbist välja, panin topsikud paika, LED- lambi osa külge ja juhtme seina. Kapslitest panin esialgu kasvama 3 tomatit, 2 basiilikut ja 2 salatit. Kaks auku jätsin tühjaks, kuna tahaks sinna hoopis kas maasikat või midagi muud põnevat veel lisaks kasvama panna. Kapslid on pakendist välja võttes täiesti purukuivad. Neid vaadates tekkis küsimus, et kas seemned peavadki kõikidel mullapinnal olema või peaksin ma need sisse torkama, aga jätsin esialgu nii, nagu olid. Kui olin kapslid ka nutiaeda pannud ja väikesed kuplid peale sättinud, siis jäi üle veel vaid vastavasse auku vett valada. Seda läks sinna ikka ohtralt – 4 liitrit. Nutiaed peaks sealt ise võtma pidevalt sobivas koguses niiskust ja nii on kõigi eelduste kohaselt kastmisega tükiks ajaks mureta. Lambid on sellel värgendusel ikka päris eredad ja reguleeritud 16-tunnise tsüklina – 16h põlevad ja 8h kustus. Mõne ajaga olidki kuivad mullakapslid end vett täis imenud ja kohevaks paisunud. Vaatame, mis edasi saama hakkab…
ClickandGrow1..1IMG_4292 (2)

8. elukuu on täitunud!

Meie kaheksakuune tütarlaps. Tegime mõne tähtsa päeva klõpsu ka 🙂IMG_9688 (2)

IMG_9670 (2)
Pilti tegime seekord hoopis vanaemale sünnipäevaks tehtud tordiga. Kaks ühes. Õhtul läksime külla.

IMG_9686 (2)

Etheli vanusele on märkamatult üks elukuu jälle juurde tiksunud ja kuu (või päikese) jagu on temast meile taas kirjeldamatut rõõmu olnud. Ilunumbreid sel korral ei tea, alles märtsi teises pooles lähme mõõtma ja kaaluma, aga mis neist numbritest nii väga ikka. Nagu iga eelnev on ka see kuu olnud Ethelile korralik avastamise ja arenemise aeg. Uudishimu ja avastamisrõõm on piigal suur. Iga uus asi köidab tähelepanu, vajab ülevaatamist, maitsmist ja katsumist. Helide ja muusika suhtes olen märganud Etsu suurenenud huvi. Muusikaringis kuulas pillimängu suu ammuli ja püüdis ka ise oskuste piires pillidega kaasa kolistada. Kodus muusikat kuulates võtab neiul tihti põlve tatsuma ja esimeste klaveriklimberdustega on ka tädi seltsis käsi valgeks saadud. Meie kodu välisukse hääl on ka tuttavaks saanud ja kui kuuleb veel issi hüütud “tsaud” ka esikust, siis on pliks kohe elevust täis ja tahab asja uurima minna. Kõrv on pidevalt teritatud ja hääled kutsuvad tegutsema.
Etsu klaver

Söömise asjus oleme kuuga märkimisväärseid edusamme teinud ja tundub, et hakkab asja saama. Mitmed uued maitsed on ära proovitud ja kõige lemmikumad on need, mida annab ise oma käega suhu pista. Nii ma olengi tal pehmemaid tahkeid asju ise süüa lasknud ja kui tal endal midagi söödavat peos on, siis läheb lusikaga püreede söötmine ka meil üsna ladusalt. Õnneks sööb Ethel kõike, mida siiani pakkunud oleme ja kahepeale saab pliks täitsa arvestatava koguse ühe toidukorra ajal söödud (ma loodan). Liha ja kõik liha sisaldavad püreed lähevad hetkel eriti isukalt. Kui kõht on täis söödud, siis hakkab vaikselt söögitoolis trikitamine pihta. Viskab suure kaarega mingi asja maha ja siis piilub itsitades üle söögitooli ääre, et kuhu see kukkus, mis häälega kukkus ja vehib siis käega, et keegi võiks selle jälle talle uuesti viskamiseks üles tõsta. Ja nii see mäng kordub umbes sada korda. Pullitüdruk. Ahjaa, kõrrega joomine sai ka selgeks!

IMG_2125 (2)
Pistab banaanipannkooki (pool banaani ja üks munakollane)

Mis hammastesse puutub, siis kahele alumisele on vahepeal üles lisandunud kolmas (1.02). Huvitaval kombel mitte keskele, vaid hoopis üks kihvake. Kui esimesed kaks hammast tulid üsna märkamatult, siis kolmas tekitas valu ja selle lõikumisele eelnev öö oli päris karm. Tundsin esimest korda, mis on magamata ja 15 minuti kaupa tukkudes veedetud öö. Indreku saatsin keset ööd elutuppa diivanile magama, kuna üks magamata inimene on ikka parem kui kaks ja temal tuli hommikul tööle minna. Järgneva osa ööst magas Ethel mul kõhul, nii sain ise ka vähe pikemaks ajaks kui 15 minutit silma looja lasta. Hommikuks oli küll tunne, nagu oleksin öösel rongi alla jäänud ja sokutaks Etheli üle ukse kasvõi naabrimehele, peaasi et naaatukenegi magada saaks. Aga hommikukohv päästis päeva ja Ethel ei pidanudki võõraste onudega tegemist tegema. Järgmise hambani.

Hommik
Ethelile piisas (erinevalt minust) vaid ühest ringutusest, et päev pärast sellist ööd rõõmsalt käima tõmmata.

Veebruari alguses ostsime Ethelile pissipoti ja alustasime vaikselt potilkäimise harjutamisega. Sai laulev pott valitud (muusika hakkab mängima, kui piss potis), et ikka lahe oleks, mis etteruttavalt öeldes osutus täielikuks kräpiks. Esimese pissimise peale hakkas pott laulma ja enam vait ei jäänudki. Kuivatasin neid andureid ja isegi föönitasin korra, et äkki niiskus läks vahele, aga ei midagi. Võtsin selle süsteemi seal poti all lahti ja panin uuesti kokku ja… mingiks ajaks jäi vait. Ja siis hakkas täiesti suvalistel aegadel lakkamatult mängima ja lõpuks see viis kummitas mul 24/7 peas ja ajas hulluks. Võtsin siis uuesti poti alt lahti ja “remontisin” kuumaliimiga ära. Volaa, kõik hakkas toimima, nagu vaja – piss potis siis laulab, välja kallad jääb vait. Mingi nädalakese toimis, siis oli muusikaga kõik. Rohkem ei viitsinud sellega mässata ka ja polegi seda laulukest vaja. Aga kui nüüd potitamise alguse juurde tagasi tulla, siis esimesel õhtul potile pannes ei teinud ta sinna midagi, istus lihtsalt ja lasi siis jalga. Proovisin veel paar korda, aga ei miskit. Järgmisel hommikul panin ta kohe peale ärkamist potile, mänguasjad kõrvale ja ütlesin piss-piss. Nii saigi pott esimest korda sisse õnnistatud. Rõõmustasime koos, kiitsin teda ja näitasin pissi potis, et mingi seos tekiks. Nii panin teda iga paari tunni tagant potile ja täitsa mitmel korral asi õnnestus. Nüüdseks, kui Ethel seda kunsti 3 nädalat harjutanud on, oleme jõudnud sinnamaale, et kõik kakamised teeb ta hetkel potti ja suurema osa pissidest ka. Paaril korral on mähe päeva jooksul täitsa kuivaks ka jäänud, aga üldiselt me sellist täiuslikkust veel taga ei ajagi. Tasa ja targu. Mähkmekulu on igal juhul kordades vähenenud ja mähkmeprügikast ei aja enam nii tihti üle. Potile panen teda praegu lihtsalt tunde järgi, enamasti peale magamisi ja söömisi. Üldiselt talle see potitamise värk praegu veel istub ja sai vist õigel hetkel alustatud, kuna klikk potiga käis tal päris kiiresti ära. Kahel korral on külas suurel potil ka käinud. Eks muidugi selleni, kuni ta ükskord ise potil käima hakkab, läheb veel palju-palju aega ja mingil hetkel võib üldse potistreik tekkida, aga kuniks ei proovi ja harjuta ei saa ka teada, kas õnnestub.
IMG_2134 (2)

Liikumise poolest on Ethel jätkuvalt väike aktiivne putukas. Ajab ennast kõige najale püsti ja liigub mööda neid vudinal edasi, kuhu tal parasjagu tarvis on. Nüüd praktiseerib juba mõneks hetkeks käte lahtilaskmist ja ise seismist. Tihti lõpeb see pepuli potsatamisega, aga ise on ta suhteliselt rahul. Küllap siis on see harjutamiseks vajalik. Paar esimest iseseisvat sammu võib vist ka tehtuks viimaste päevade seisuga lugeda. Kiiremad otsad tehakse endiselt käputades.
IMG_2372 (2)

Mängimiseks on lemmikud kõik mittemängimiseks mõeldud asjad – lusikad, kulbid, paelad, nöörid, klaviatuur, kõik totsikud-potsikud, pudelid, pastakad, karbid… no kõik-kõik, mis kätte õnnestub saada. Eriti lemmikud oleksid muidugi need, mis käest ära  kohe korjatakse või kätte ei antagi. Palju veedab pliks aega ka oma mänguasjakastist asju välja loopides. Väikesed sõbrad on muidugi  samuti väga lemmikud.
Ethel ja Robert

Telekas on paar reklaami, mis taustal mängides hetkel jäägitult Etsu tähelepanu köidavad. Üks sellistest on Felixi ketšupi reklaam ja teine draakoni kommide oma. Kui need algavad, siis jätab Etsu kogu käesoleva tegevuse pooleli, pöörab silmad telekasse ja lihtsalt naerab. Midagi köitvat nendes igaljuhul on. Näide eilsest Felixi reklaamist:
Felix

Seadsime vahepeal sammud külla ka. Merilyn tegi klõpse ja mõnus lobisemise õhtu oli. Ma vaatan, et on ikka üks armas kraade nendel piltidel :D.
valdeku_74valdeku_62valdeku_69valdeku_67valdeku_73valdeku_86

Selleks korraks kogu lugu. Tsaupakaa!

Oh, lebooooo

Teate, kui kaua Indrek on peale käinud, et me omale kott-toolid koju sebiksime??? Ei tea? Ma ka ei tea, aga ikka tükk aega on ta neid juba soovinud. Rääkisin emale augu pähe, et kingime Indrekule sõbrapäevaks ja nii ta nende nikerdamise enda peale võttiski. Oh seda ema ja tema nobedaid näppe.

Emal olid kott-toolid juba välja lõigatud ja õmblemisega alustatud. Mina käisin esmaspäeval laost seda kraami ostmas, mis kottidesse täiteks käib. Tegemist on EPS graanulitega ehk pehmed vahtpolüstüreeni kuulikesed. Kumbagi kotti läks ~200 liitrit. See täitmine oli ka omaette kunst ja kui me poleks Andralt enne õpetussõnu saanud, siis oleks tõenäoliselt meil kogu elamine olnud pärast lendlevaid elektrit täis penokuulikesi täis. Et seda vältida meisterdasime paberist suure tuutu ja teipisime hoolega kotisuu külge kinni. Siis jäi üle vaid vaikselt puru sisse valada ja palvetada, et need kõik mingi viperuse läbi meil mööda elamist laiali ei läheks, kuna juba mõnda peotäit, mis alguses maha jooksis, oli päris nigel üles noppida. Esimese koti täitmine oli vähe keerukam, olime lausa kolmekesi seal kallal, aga teine läks juba päris ludinal. Kui kraam sees, siis lukk kinni ja valmis!!!
kottTegelikult tuleb nendele kottidele veel teine katteriie peale. Seda selleks, et katet on lihtsam vajadusel pesta, kott on tugevam ja eelkõige seepärast, et kui Ethel peaks praegu selle luku avastama, siis oleks johhaidii. Katte lukk jääb aga teise kohta, kui sisemine lukk ja nii on kotisisu avastamine ehk keerulisem. Aga kasutada saab juba praegugi ja no nii mõnusad on. Nagunii toimub lapsega enamus tegevustest põrandal, nüüd saab vähemalt mugavalt maadligi aeleda. Ethel proovis esimesena ära ja kiitis heaks.
IMG_2197
Kott2

Kottide täitmise vahele sai mõnusalt vastlakukleid nositud. Esimest korda läksin seda teed, et küpsetasin kuklid päris ise. Mulle on alati miskipärast pärmitaigna valmistamine hirmus tundunud, aga polegi selles midagi hullu. Kuklid kärasid küll ja kandik sai üsna kiirelt tühjaks. Õue kelgutama me ei jõudnud, aga see-eest saime oma uutel kott-toolidel liugu lasta.
VastladIMG_2179

Eile käisid meil Airet ja pisike Gerit külas. Kuna need pildid on nii vahvad, siis ei saa neid siia lisamata jätta. Kvaliteet on nagu ta on, aga mõte loeb ja mälestuseks toredad. Ethel oli nii asjalik pisikest uurides ja Gerit on lihtsalt niiiii tilluke ja armas. Ei saa ikka heietamata jätta, et laste pealt näeb eriti häsiti, kuidas aeg lendab.
IMG_2245IMG_2246IMG_2252
IMG_2231

Päeval lasi keegi uksekella ja lillekuller oli kimbu ja kommikarbiga ukse taga. Ma pidin südari saama. Õigus, sõbrapäev ju. Üllatus missugune! Kui Indrek õhtul töölt koju jõudis, siis sõime pastat ja kooki ja läinud see päev jälle oligi. Tore ja vaheldusrikas nädal on olnud. Loodan, et jätkub samas vaimus. Sama soovin kõigile teile, mu sõbrad! Ilmad on ka pikalt nii ilusad lumised püsinud ja kui veel päike ka ennast näidata raatsib, siis on tunne 5+.

IMG_2297

Sõbrakesed Lotte kohvikus

Laupäeval leidsime end jälle Lotte kohvikust. Hästi mugav koht, kuhu lastega sööma minna ja tundub, et populaarne ka, kuna pole vahet, mis aeg ma sinna sattunud olen, on rahvast alati omajagu olnud. Toidud on seal maitsvad, laste mänguala suur, olemas on mähkimis- ja imetamistuba ning seda Lotte leiutajateküla temaatikat on minu meelest ka päris hästi tabatud. Nii me kolm väikest sõpra seal jälle kokku saidki. Mida aeg edasi, seda vahvam on neil üheskoos toimetada ja aastane vanusevahe muutub aina tühisemaks. Me 3 armast asjapulka. Aga ega siin pikka juttu polegi, tahtsin lihtsalt pilte jagada.

Lotte kohvikLotte kohvik 1IMG_9422.2IMG_9437Lotte kohvik 2IMG_9442Lotte kohvik 3