Skywheel of Tallinn

Linna uus vaateratas on juba mõned päevad inimesi ringi keerutanud. Kuna vend paneb homme Austraalia poole teadmata ajaks putku, siis tahtsime sellel viimasel päeval midagi toredat koos teha. Plaani jäi uus vaateratas ja ühine mõnus lõunatamine väljas.

Vaateratta kõrgus merepinnast on 120 meetrit ja vaade linnale oli sealt päris arvestatav. Tegelikult ikka väga kena. Gondlid, mida on vaaterattal kokku 27, mahutavad kõik kuni kuus inimest. Ühes vip gondlis võib ka vähe pikemat sõitu ja šampanjat nautida. Kui ma kunagi kuulsin, et suurt vaateratast ehitama hakatakse, siis ma nii lootsin, et see on ilma gondliteta ja saab seal lahtisemalt istuda ja reaalselt jalgu õhus kõlgutades vaadet nautida, nagu lõbustusparkide atraktsioonidel, aga selles pidin pettuma. Nojah, linna vaateratas ja lõbustuspargi atraktsioon ei olegi päris üks ja sama, aga see oleks igatahes mega lahe olnud. Gondli eelis on muidugi jälle see, et saab mõnusa seltskonna kokku ajada ja end ühte kabiini vaadet nautima sulgeda.

Tavapilet maksis 10 euri nägu ja alla kolmestele oli lõbusõit tasuta. Inimesi oli uudistamas päris palju, aga järjekorrad liikusid kiiresti ja üleliigset passimist tegelikult ei olnudki. Kodulehel oleva info põhjal kestab üks sõit 12 minutit ja sõita saab 3 ringi. Meie saime miskipärast neli ringi peale teha ja seetõttu tükkmaad kauem sõita. Ei teagi, kas lihtsalt vedas või on see hoopis tavapärane. Neli oligi parem, kolm oleks kuidagi väheks jäänud, viies ring otsa oleks ideaalne olnud. Esimesed ringid vaatasime üht ja teistpidi ringi, sagisime seal erinevaid pilte teha ja viuhti juba taas järjekordne ring ringi järel läbi saanud oligi. Seega, see ekstra ring, millega me esialgu arvestanud ei olnud, kulus igati ära.

Mis seal siis ikka. Kellel huvi, siis minge kaege ka üle, päris mõnus oli ja meie jäime rahule. Pärast sõime kõhud punni ja üks jumala tuus päev oli taas kirja saanud. Või noh, natuke mitte tore päev ka, teades, et üks mees siin on otsustanud meid pikaks ajaks hüljata ja maailma avastama minna. Ega see polegi mul veel päris kohale jõudnud.

Turvalist lendu ja põnevaid avastusi! Jääme sind koju tagasi ootama, vennaraas!

Elamus Spa

Ma ei kuulugi enam nende viimaste inimeste hulka maamunal, kes uues Elamus Spas käinud pole. Kõik muudkui kiidavad, kuid kas asi ka seda väärt on… proovisin ise järele. Pakkisime sõbrannaga kodinad kokku, lapsed autosse ja asusime teele. Väga eksprompt minek oli, otsuse langetamise ja uksest välja astumise vahe oli vaevu tunnike.

Kohale jõudes olime meeldivalt üllatunud. Kogu atmosfäär oli hubane ja stiil kutsuv, värske. Mulle väga meeldis, et Spa oli jaotatud erinevateks privaatseteks soppideks. Ei olnud sellist asja, et vaatad Spa ühest otsast teise ja pilt on selge. Pidi päris palju erinevaid nurgataguseid läbi uudistama, et kõik basseinid, saunad ja mullivannid läbi käia. Tänu sellisele ülesehitusele oli ka rahvas ühtlaselt igale poole ära jaotunud ja ei olnud tunnet, et keegi elaks sul seljas. Kusjuures, me käisime veel laupäevasel päeval, mis peaks väga populaarne aeg külastamiseks olema. Kõige enam inimesi oligi eraldi paiknevas lastealas, kuid ka seal keegi kedagi ei häirinud. Laste ala oli üsna suur, tegevust seal paistis jaguvat nii pisematele kui suurematele. Iga natukese aja tagant lendas lasteala kohal pangetäis vett kaela (Jurmalat immiteerides) ning sellega kaasnes mingi päris vali kole möire, mille peale (lisaks kaela lendavale veele) meie lapsed esimesed korrad tohutult ehmatasid ja kartlikult külge klammerdusid. Hiljem harjusid ära. Kohe lasteala juures oli ka privaatne sünnipäevatuba, mis on minu meelest väga vahva idee. Saad sinna oma lapse sünnipäevalaua snäkkidega püsti panna ning lapsed kohe kõrval vees hullamas käia. Samas jääb õhku turvalisuse küsimus, sest keegi peab neid sünnipäevalisi ka pingsalt vees jälgima, et õnnetusi ei juhtuks. Tulles tagasi saunade juurde, siis neid oli tõesti palju erinevaid ning igal saunal oma temaatika. Samuti oli võimalus osaleda saunarituaalides, mille meie sel korral lastega vahele jätsime, kuid tasub kellaaegadel silm peal hoida. Kasper oli nii vapper saunasell, Ethel jällegi ei raatsinud saunas istumisele oma sulistamisaega kuigi palju raisata. Tublid spaatajad olid nad igal juhul mõlemad. Ujula osa nägi ka päris kobe välja, samas Spa osast tulles tundus seal õhk ja vesi jahe olevat ning kobisime tagasi mõnusasse sooja. Restorani poole pealt sai sööke, suupisteid, jooke vahepealseks einestamiseks tellida, mis on samuti igati kiiduväärt, sest vees hullamine muudab kõhu kiiresti heledaks. Menüüst leiab sööke nii täiskasvanutele kui lastele ja minu meelest oli päris maitsev kõhukinnitus.

Kui kriitilise pilguga midagi ebaõnnestunumat ka välja tuua,  siis aru ma ei saa, kes just sellised kapivõtmed kasutusele otsustas võtta. Kas neid eelnevalt testiti ka? Absoluutselt ei püsinud käe ümber kinni, kogu aeg jälle rihm lahti libisenud ja “võti” käe ümbert plehku panemas, ükskõik kui hoolega sa selle kinni sätid. Ma saan aru, kui mulle selline vigane randmepael oleks sattunud, aga sõbrannal sama lugu ning jäi silma ka teisi inimesi, kes oma käepaelu kohendasid ja pingule tõmbasid. Küllap siis on probleem ikka üldine. Ma väga loodan, et mingi aeg vahetatakse need paremate vastu välja. Lisaks pidevale tüütule kohendamisele on sellisel kujul kapivõti lihtne kaduma minema ning mina küll spaakülastajana ei viitsiks võtme kaotamise probleemiga tegelema hakata. Kuid õnneks see on pigem pisiasi ja ma loodan, et külastajate tagasiside põhjal saab ka see probleem peagi lahenduse. Sool oli samuti soolasaunas otsa saanud, aga noh, see selleks.

Vaata meie Elamuste Spa kogemust hoopis videost ning saa aimu, mis seal ootamas on. Parima elamuse saamiseks mine ikka ise kohale! Mina igal juhul soovitan, tõesti on hästi välja kukkunud koht.

Varsti plaan mees kampa haarata ja Spa 21+ osa samuti üle kaeda. Kui on muljetamist väärt, siis jagan ka teiega. Tsau-pakaa ning uute elamusteni!

Väike paberilipik

Seadsin mina eelmisel nädalal sammud postkontorisse, kus mind paar pakki ootasid. Oli tööpäeva lõpp, seega panin oma vaimu valmis kõige hullemaks. Olles mõned päevad varemgi postkontoris käinud, teadsin juba ette, milline kaos ja hullumaja seal pühade eel valitsemas on. Sellegipoolest haarasin lapse käekõrvale ja võtsin selle käigu ette.

Postkontorile lähenedes nägin juba eemalt, kuidas järjekord MITMEKÜMNE inimesega uksevahelt välja ulatus. Sammusin ka mina neist läbi, et masinast omale järjekorranumber võtta. Ma olen end viimastel kordadel postkontori järjekorras seistes sellega lõbustanud, et jälgin saabuvate inimeste näoilmeid, kui nad oma numbri võtavad. Ärme unusta, et jutt käib siin pikkadest järjekordadest. Mõni võtab numbri, silmitseb seda ja suundub nagu vana rahu ise sellega kusagile eemale oma korda ootama. Mõni võtab numbri ja teeb aega parajaks kalendreid sirvides, mõni läheb kõrvalpoodidesse aega parajaks tegema. Kõige huvitavamad vaatamisväärsused on aga hoopis need, kes oma nördimust oluliselt varjata ei suuda. Nad saavad oma lipiku, vaatavad seda, heidavad pilgu seinatabloole, teevad kiired rehkendused ning juba tabangi ma nende näoilmest, kuidas mõttes kõige ropumaid sõnu ritta manatakse, kahetsedes, et üldse siia tuldud sai.

Aga tol korral sain oma numbri. VAID 42 inimest oodata. Pole hullu, ma olin selleks ju valmis. Äkitselt astus minu juurde üks naisterahvas, ulatas paberilipiku ja palus mul oma number endale võtta, et ma ei peaks nii kaua ootama. Ma olin veidi kohmetu ootamatust olukorrast ja tuli pähe vaid küsida, et “eeee, kas te siis ise ei soovigi enam?” Mu esimene kujutluspilt oli, kuidas ta on siin juba mitukümmend minutit oodanud ja nüüd on kopa ette visanud ning otsustanud lahkuda. Teine mõte oli, et miks ta just minu oli otsustanud välja valida. “Ei ei, mul on ka omal number, lihtsalt mulle anti samuti enne varasem number ja ma annaks enda eelmise omakorda teile edasi”. “Olgu… aitäh, väga armas teist”, suutsin ma vaid öelda ja võtsin numbri vastu. Kui minu äsja võetud numbriga oli 42 inimest oodata, siis tema pakutud numbriga vaid 11. Käisin kiirelt kõrvalt apteegist läbi paari vajalikku asja ostmas. Muide, nohuplaastrid on geniaalne leiutis. Toimivad väga efektiivselt ja nii mugav lastega kasutada – kinnine nina lahti nagu naksti. Igal juhul sammusin ma apteegist tagasi postkontori suunas ja kohale jõudes lõi täpselt minu number ette. Mul piisas vaid ühtlase sammuga, kordagi peatumata, suunduda teenindaja juurde. Sain oma pakid kätte ja teel autoni mõtlesin ma kogu aja, et issand kui kahju, et ma seda naist enam ei kohanud. Vaadates neid morne nägusid, kes sinna tüdinenult veel edasi seisma jäid, tekkis mul tunne, et äkki ma ei andnud oma tänulikust piisavalt edasi. Et ta ei tea, kui hea meel mul päriselt ka tema pisikese teo üle oli. Ning et ta just minu kõikide seast välja valis. Ma julgen pakkuda, et ma võitsin ajaliselt vähemalt 30-40 minutit. Ma poetasin ära tulles oma võetud numbri samuti ühele prouale. Ta naeratas ja ütles küllaltki kohmetult segaduses olles aitäh. Ma loodan, et see number muutis ka tema õhtu vähekenegi meeldivamaks ja lühendas ootamise aega. Täiesti tundmatu inimene kinkis mulle umbes pool tundi õhtust vaba aega oma perekonnaga, selle asemel, et järjekorras aega surnuks lüüa. Eriti veel lapsega, kes tõenäoliselt selle aja peale väsimusest ja palavusest üsna tüdinenud oleks. Mulle tundus tol hetkel ajavõit kui lotovõit ja see andis mulle nii palju energiat juurde. Nagu oleks Vip-pääsme oma pakkide kättesaamiseks saanud.

Nii väike ja tühine asi, aga ma olin nii heldinud sellisest asjade käigust ja samuti siirast naeratusest, mis tolle naise näost vastu vaatas, kui ta mulle oma numbri ulatas. Väikese paberilipiku. See pani mind taas mõtlema, kui suur mõju võib olla pisiasjadel, kui oluline on teisi märgata ja aidata ning kui palju me saaks väikeste asjadega ära teha.

Ma leidsin täna taskust selle lipiku ja kuna selle toreda naise naeratusest pakatav positiivsus minus seda lipikut nähes siiani nii häid tundeid tekitas, siis tahtsingi selle siia kirja panna. Ka iseendale meelespeaks rohkem märgata ja aidata.
lipik 1 (2)

Koos lastega: kodustest vahenditest voolimismass/lima

Kui värvidele alternatiivi otsida, siis see on nüüd küll koduseks mökerdamiseks imelihtne ja lisaks veele vaid ühtainust koduses majapidamises suure tõenäosusega olemasolevat komponenti vajav retsept. Või kui kodus tõesti juhtumisi pole, siis on see poest vaid euro eest ostetav ning pole mänguhoos suhu sattudes ühtegi pidi lapsele kahjulik ka. Olen seda viimase paari nädala jooksul koguni kolmel korral teinud – esmalt kodus oma lapsega katsetamiseks, teiseks loovtunni lastega ja kolmas kord oli eile, kui väikesed sõbrakesed meil külas käisid ja selle samuse limaga nende aega veidi sisustasin. Võin kindlalt väita, et enamus lastele läheb see väga hästi peale. Neljas kord tuleb ilmselt lähipäevil oma rühma lastega… sest no kes ei tahaks limaga möllata.

Nüüd siis asja juurde ka. See lihtne kodune komponent lima valmistamiseks on tärklis. Ja just nii lihtne see ongi.

Vaja läheb:
tärklist (mina kasutasin kartulitärklist)
vett

Vala tärklis kaussi. Lase lapsel juba praegu seda katsuda ja mudida, sest see on vägagi mõnus sensoorne kogemus – tärklis on lapse peos mõnusalt pehme ja krudisev. Praegusel talvisel ajal on hea väikestele lastele seda mängulumena tutvustada – see ajab lapsed mõnusalt elevile. Seejärel saab hakata tärklisele tasapisi vett hulka valama. Netist leitud erinevaid retsepte üldistades pakuksin kogusteks 2 osa tärklist ja 1 osa vett, kuid soovitan pigem tasapisi vett juurde lisada ja õige vahekord seeläbi välja selgitada. Peagi annab juba tärklisemassist peo vahel “lumepallikest” kokku vajutada, mis pikemal käeshoidmisel “sulama” hakkab ning sõrmedevahelt maha voolab. Lastele väga põnev reaktsioon, mis otse nende peos aset leiab. Kui veelgi vett juurde lisada, siis muutub mass täiesti limaks. Põhimõtteliselt võib sinna ka mõnd toidu- või näpuvärvi hulka segada.

Lastel jagus tegevust tükiks ajaks. Laiali lennanud lima koristamine pole ka kuigi keeruline, kuna see muutub maas hetkega tahkeks ja saab lihtsalt üles noppida või kokku pühkida. Loovtunnis ma kallasingi lõpus kogu lima põrandale ja lapsed said seal peal paljajalu kõndida.

Kes veel proovinud pole, siis katsetage ära ja andke teada, kuidas teie lastele peale läks. Ma võin saladuskatte all öelda, et selleks ei pea üldse laps olema, et ennast kättpidi sinna lima sisse unustada.

Käisime deitimas

Uujee, meil oli eile lapsevaba õhtu. Jätsime Etheli koju ja läksime hoopis välja. Indrek ei teadnud üldse, mida õhtuks plaaninud olin ja ootusÄrevus kiirgas tema silmist igal hetkel. Pakkus teine kõiksugu võimalikke variante välja, kuhu ta arvab, et läheme. Küll kartis, et äkki pildistama (kuna me iga aasta pulma-aastapäeva paiku käinud oleme) või hoopis minu paraplaanilennule ja mida kõike ta veel pakkus, aga ei õnnestunud tal miskit välja pinnida.

Kui nägi, kuhu suuna võtame, siis oli veendunud, et lähme kinno. Mina aga muutsin suunda ja läksime hoopis Mack Bar-B-Que restorani sööma. Töölt tulnud inimesel ju kõht tühi ja sellisel juhul pole midagi paremat, kui üks mõnus kõhutäis. Indrek võttis rahulolevalt koha sisse ja kiitis, kui hea mõte oli kahekesi sööma tulla.

Tellisime kahepeale Caesari salati kanaga, Big Bonanza suure pitsa, kaks kohapeal valmistatud limonaadi ja õlu. Teenindaja vabandas, et ooteaeg hetkel tellimuste rohkuse tõttu päris pikk on. Indrek muidugi ütles, et pole hullu, meil aega on, mille peale kergelt hinge kinni hoides kella vaatasin ja lootsin, et liiiga kaua ootama ei pea. Saime aega üksteisele silma vaadata ja lihtsalt lobiseda. Mõnus muie kippus pidevalt mõlemale näkku ja õhustik oli nii värskendav ja särinat täis, nagu oleks mõnel esimesel kohtingul. Ja seda kõike ilma, et peaks silmanurgast pidevalt jälgima, mida üks pisike tegelane parasjagu teeb või rääkima lapse teemadel. Limonaadid olid nii head, et püüdsime maitsemeeltega nende retsepti välja nuputada, et kunagi kodus järgi teha proovida. Kui toidud lauda toodi, siis oli neid vaadates raske ennustada, kes niii palju küll ära süüa jõuaks, aga lasime hea maitsta. Ka toidud olid tõesti suurepärased. Teadsin, et magustoitudeks meil aega ei jää, kuid Indrek võib iga hetk teenindajale viibata ja tellida tahta, mis lööks meie ajakava sassi. Tõusin püsti ja läksin salamisi leti juurde teenindajat (kes oli äärmiselt meeldiv) tänama maitsva toidu eest ja avaldasin soovi kiireks maksmiseks, kuna meid kohe-kohe kino ootab. Tehtud. Nüüd saab edasi minna. Teenindaja järgnes lauda ja pakkus, et pakib järelejäänud pitsa meile kaasa. Sobib. Siis soovis ta meile naeratades ilusat õhtujätku meeldiva KINO saatel ja nii ma olingi edasiste plaanide osas reedetud :D. Aga kinno me läksimegi. Esilinastuse puhul pakuti klaasikest veini, mis mul juba nuusutamisest korralikult ümber sarvede hakkas (mu vanaema väljend). Pole ka ime, kui arvestada, et see mu viimase kahe aasta peaaegu ainuke klaasike olnud on. Film oli pigem Indreku maitse järgi valitud, aga täitsa hea vaatamine oli.
Mack Bar-B-QueKino

Samal ajal kodus:

Kodus
Piltide põhjal tundub, nagu Joss oleks üksinda Etsut hoidnud :D. TÄDI Triin oli ka täitsa kambas.

Koju jõudes tervitas meid heas tujus tädi sülest kallistama jooksev Ethel, kellel paistis samuti igati vahva õhtu olnud olevat. Meie koju jõudmise ajaks oli kõht täis söödetud, õhtune pesu tehtud, pidžaama seljas. Mulle jäi ainult musi-kalli ja voodisse panemise “vaev”. Parimad lapsehoidjad, ma ütlen (L). Ja niii hea õhtu.

Üldse olen ma nii tänulik, et meil on olemas lähedased, kelle hoolde vajadusel oma armsa Sipsiku rahuliku südamega usaldada saame. Olen kuulnud siit-sealt lugusid, kuidas pole last MITTE KELLELEGI jätta ja ehkki me ka seda võimalust just ülemäära tihti ei kasuta, siis päris ilma igasuguse varuvariandita ma asja ka ette ei kujuta. Muidugi, kõik on tehtav, aga… no ma ei tea. Meenub üks kord, kus rinnapõletikust tekkinud palavik mu täielikult maha niitis ja Indrek ka vist juhtumisi ära oli. Mu ainus unistus oli voodis liikumatult lebada ja valust lõhkeda kavatsev pea patjade vahele suruda. Sel hetkel olid need mõned tunnid, mil Ethel oma vanaema juurde saadetud sai, h i n d a m a t u d. Aga see kõik on juba eraldi teema.

Oli õhtu, mida taas meenutada. Täis pühendumist ja armastust.

IMG_6374 (2)
Täna hommikul, pärast mõningast mängimist, puges üks väike musirull mulle diivanil kaissu ja hetke pärast nohises vaikselt. Sellist kustumist tuleb meil pigem harva ette. Lapsed on ikka elu õied, pole midagi öelda (L).

 

Need 2 nädalat. Siilid ja muud loomad

Indrek on viimased 12 päeva Siilil õppusel olnud. Töö kohustab ja “iga okas loeb”. Nõnda tuli meil Etsuga need kaks nädalat issi ja meheta läbi ajada. Üsna pikk aeg, aga ei tundunud just ületamatu, arvestades, et ligi 15 000 perekonda veel oma mehe, isa või poja metsa saatnud olid (mõned naisterahvad ka sekka). Paar korda päevas saime ikka mõne lause ja pildi omavahel vahetada. Siiski, kui väga ma ka ei üritanud, hakkas mingil hetkel ihuüksi lapsevanemaks olemine väsimuse näol korralikult tunda andma. Eks ma olin selle olukorra ise ka tekitanud. Terve päeva lapsega hõivatud olles hakkasin oma isiklikku aega Etsu ööune arvelt võtma, selle asemel, et samuti magama minna. Ega tips siis hommikul mõtle, et emps õhtul kaua üleval oli ja nüüd rahus põõnata tahaks. Egas midagi, tuli end varakult jalule ajada. Pealegi oli Kätlin vahepeal linnas praktikal ja seni meie juures öömajal ning nagu arvata oli, siis jätkus ju juttu hiliste õhtutundideni. Väärt seltskond trumpas seekord väsimuse üle.

Inimene õpib oma vigadest (isegi mina :D) ja teise nädala alguseks oli selge, et kui õhtuti varem magama minna, siis on päeval ka täitsa inimese tunne funktsioneerida. Samuti oli välja kujunemas kuidagi see üksi hakkamasaamise rutiin. Eks asjatamist oli palju ja lisaks kõigele muule oli just nüüd tarvis autol rehvid ära vahetada ja töötamast lakanud kojameestele elu sisse puhuda. Kõik see võttis omajagu aega ja asjaajamist, aga tehtud sai. Ma avastasin veel, et mida pikemalt päeval väljas olla, seda paremini korras püsib kodu (sest keegi oi ole seda segi ajamas, loogish) ja ei pea üldse nii palju sahmima ja ühe väikese tegelase tagant mänguasju ja muud kraami pidevalt koristama. Seepärast olimegi palju üldsegi suvilas õues ja lisaks käisime loomaaias, jalutamas, külas jms. Ilmad on hetkel nii mõnusad, et patt oleks toas istuda. Suvilas lõime käed külge kahe mureli/kirsi ja kahe ploomipuu istutamisele. Vanad viljapuud olid oma aja ära elanud ja saaki anda enam ei tahtnud. Loodetavasti saab uutest asja. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vennaga mööda puid ronitud sai ja boonusena meeletutes kogustes värsket kraami suhu pistetud. Ma loodan, et Ethelil on ka tulevikus võimalus ise turnida ja oma käega marju suhu noppida, muidu võib juhtuda nii nagu lasteaias mulle üks laps teatas, et puuviljad kasvavad turul. Linnalaste värk.

Eelmise nädala lõpus korraldasime kursaõdedega mõnusa istumise, kus erialaseid ja muidu muljeid omavahel snäkkides jagasime. Polnud üksteist tükk aega jälle näinud. Kuna me juhuslikult oma kolmesest pundist kõik hetkel just koolipsühholoogid oleme, siis jagus tööalast äratundmist ikka omajagu. Tuli välja, et selle erialaga seonduvad mure- ja rõõmukohad kipuvad ikka kõigil üsna sarnased olema. Mulle minu eriala meeldib ja ma tunnen, et mida aeg edasi, seda enam tekib tööalast kogemust ja enesekindlust. Tegelikult tahaks varsti haigla suuna peale vaadata ja kliinilise psühholoogi kutse ära teha. Sellega läheb ilmselt veel aega, sest nii väikse põnni kõrvalt seda kuigi lihtne teha pole, aga vähemalt on see idee kusagil kukla taga olemas.

Vahepeal sai veel Aireti ja lastega loomaaias käidud. See oli just see päev, kui hommik eriti karm tundus ja midagi tuli enda käimatõmbamiseks ette võtta, sest muidu oli oht terveks päevaks väsinuna tuppa virelema jääda. Loomaaeda minek tundus ideaalne variant. Inimesi oli veidralt vähe loomaaias, aga seda mõnusam ja privaatsem seal jalutada oligi. Põhilised loomad nägime ära ja kõige suuremat elevust tekitas üks ahvikari, kes üksteiselt sitikaid ära nokkisid ja üks neist Ethelile tõelist showd klaasitaga tegi. Tahtis teine justkui lakkuda ja musitada klaasitaga vankris istuvat Ethelit. Pildipostituse loomaaiast leiab siit.

IMG_1567
Loomaaeda minek. Tegelikult tulek.

Ethelile ei jäänud samuti issi äraolek vist märkamata. Või vähemalt mingist hetkest alates hakkas ta käima pidevalt seinal oleva Indreku pildi ees näpuga sellele näitamas ja miskit seletamas. Nii me siis koos seda pilti uurisime ja lugesime igatsevalt päevi, millal Indrek metsast tulema pääseb. Ilma temata oli ikka midagi väga puudu. Samas oli nii liigutav näha, et sellisel hetkel just need kõige-kõigemad inimesed oskavad märgata ja parimal moel tuge ja seltsi pakkuda. Merilyn. Airet. Kätu. Emps. Triin. Oh, teid oli veelgi. Tänu teile on mul olnud võimalus vahepeal suhelda ka vähe teisel tasemel, kui seda 10-kuusega omane on. Kniks teile!

IMG_5067
Issi igatsus?

Mul jäigi see postitus eile poolikuks, kuna järsku oli kuulda võtmete kolinat lukuaugus ja siis oli juba tähtsamat teha. Seal ta seisiski – nägu habetunud, pilk väsinud, kuid rahulolev, lillekimp peos. Ja kodus ta oligi! Selleks korraks on Siil seljatatud ja saab oma tavapärase elu juurde tagasi minna.

Eurovisioon sai ka just vaadatud, Eestile kaasa elatud. Nüüd võib magama minna.

Loomaaias

IMG_1567Täna jõudsime omadega loomaaeda. Viimati käisin seal eelmisel suvel, kui Ethel äkki paari kuune oli. Siis oli see rohkem sellel eesmärgil, et beebi saaks vankris tududa ja meil Indrekuga oleks midagi jalutamise kõrvale vaadata ka. Ma igatahes mäletan, et vankris meie beebi küll eriti püsida too päev ei tahtnud ja tuli hoopis musklitele kordamööda hagu anda.

Seekord käisime Airetiga. Pakkisime pisemad lapsed vankrisse ja tuur võis alata. Rahvast oli sel neljapäevasel päeval suhteliselt vähe. Ma ütleks, et paarikümne ringis ja needki tulid korduvalt päeva jooksul erinevates kohtades vastu. Lisaks oli tegutsemas näha paari koolirühma. Eks vast nädalavahetusel ja õhtuti ole rahvast rohkem, aga tol hetkel tundus küll, nagu oleks privaatsel loomaaiatuuril.

Positiivne oli näha, et loomaaias pidevalt midagi edasi arendatakse. Seekordseks üllatajaks oli jääkarude uus kodu, mis varasema kitsa puuriga võrreldes tõesti mõnus paistis. Üks jääkarudest oli veel oma vigastatud käpa tõttu vanas puuris, aga küllap peagi saab ka tema oma uude koju transporditud. Uues kodus saab mõmmikute suplust läbi klaasi ka allpool veepiiri jälgida, aga meie sealoleku ajal ei paistnud neil suplemise isu olevat. Ilmselt olid nad juba ära käinud, kuna kasukas paistis märg olevat.

Seekord püsisid lapsed rahumeeli vankrites. Kes vaatas ringi, kes magas. Marit muidugi liikles omal jalal. Ethel on õnneks hakanud vankrit ka ärkveloleku ajal armastama ja rallib seal mõnuga ümbrust uurides vajadusel mitu tundi. Nüüd on julgem vankriga pikemaid käike ette võtta, kartmata, et ta seal protestima hakkaks. Kui loomad üle vaadatud olid, lasime lapsed mänguväljakule mängima ja päev oligi üsna õhtusse saadetud.

IMG_1571IMG_1363IMG_1360IMG_1375IMG_1388IMG_1398IMG_1403IMG_1418IMG_1419IMG_1427IMG_1428IMG_1529IMG_1526UntitledIMG_1455IMG_1438IMG_1452IMG_1461IMG_1481IMG_1490Untitled3IMG_1501IMG_1540IMG_1557IMG_1561IMG_1568