Glehni pargis müttamas

Nagu mulle ikka mõelda meeldib, siis mul on paaalju lapsi. Üks neist elab minuga, pooli näen ma tööl olles ja ülejäänud on juba pesast välja lennanud, aga nende jaoks on endiselt koht sügaval-sügaval südames. Seepärast on hea tunne nendega aegajalt taas kokku saada. Nad on koos oma vanematega(!) nagu oma pere. Üks Tiigripere. Loe edasi “Glehni pargis müttamas”

Sheerigem “Minu Eesti seiklus” raamatu kleepse, kellel veel kusagil laokil neid on

Ma arvasin, et kõik mittekogujad on oma üleliigsed kleepsud nüüdseks ammu ära visanud või laiali jaotanud, aga paistab, et mitmetes gruppides on vahetamine ja jagamine jälle lahti läinud. Olen minagi seal mõningaid kleepse jahtimas, kuid kuna tuttavatega vahetada on veelgi lihtsam, siis ma hõikan siin ka, et ÄKKI on kellelgi veel mõni kleeps üle, mida meil pole. Teised on samuti oodatud üleliigsetest kleepsudest märku andma, mul on ühtteist vastu ka pakkuda. Loe edasi “Sheerigem “Minu Eesti seiklus” raamatu kleepse, kellel veel kusagil laokil neid on”

Elamus Spa + video

Ma ei kuulugi enam nende viimaste inimeste hulka maamunal, kes uues Elamus Spas käinud pole. Kõik muudkui kiidavad, kuid kas asi ka seda väärt on… proovisin ise järele. Pakkisime sõbrannaga kodinad kokku, lapsed autosse ja asusime teele. Väga eksprompt minek oli, otsuse langetamise ja uksest välja astumise vahe oli vaevu tunnike. Loe edasi “Elamus Spa + video”

Väike paberilipik

Seadsin mina eelmisel nädalal sammud postkontorisse, kus mind paar pakki ootasid. Oli tööpäeva lõpp, seega panin oma vaimu valmis kõige hullemaks. Olles mõned päevad varemgi postkontoris käinud, teadsin juba ette, milline kaos ja hullumaja seal pühade eel valitsemas on. Sellegipoolest haarasin lapse käekõrvale ja võtsin selle käigu ette.

Postkontorile lähenedes nägin juba eemalt, kuidas järjekord MITMEKÜMNE inimesega uksevahelt välja ulatus. Sammusin ka mina neist läbi, et masinast omale järjekorranumber võtta. Ma olen end viimastel kordadel postkontori järjekorras seistes sellega lõbustanud, et jälgin saabuvate inimeste näoilmeid, kui nad oma numbri võtavad. Ärme unusta, et jutt käib siin pikkadest järjekordadest. Mõni võtab numbri, silmitseb seda ja suundub nagu vana rahu ise sellega kusagile eemale oma korda ootama. Mõni võtab numbri ja teeb aega parajaks kalendreid sirvides, mõni läheb kõrvalpoodidesse aega parajaks tegema. Kõige huvitavamad vaatamisväärsused on aga hoopis need, kes oma nördimust oluliselt varjata ei suuda. Nad saavad oma lipiku, vaatavad seda, heidavad pilgu seinatabloole, teevad kiired rehkendused ning juba tabangi ma nende näoilmest, kuidas mõttes kõige ropumaid sõnu ritta manatakse, kahetsedes, et üldse siia tuldud sai.

Aga tol korral sain oma numbri. VAID 42 inimest oodata. Pole hullu, ma olin selleks ju valmis. Äkitselt astus minu juurde üks naisterahvas, ulatas paberilipiku ja palus mul oma number endale võtta, et ma ei peaks nii kaua ootama. Ma olin veidi kohmetu ootamatust olukorrast ja tuli pähe vaid küsida, et “eeee, kas te siis ise ei soovigi enam?” Mu esimene kujutluspilt oli, kuidas ta on siin juba mitukümmend minutit oodanud ja nüüd on kopa ette visanud ning otsustanud lahkuda. Teine mõte oli, et miks ta just minu oli otsustanud välja valida. “Ei ei, mul on ka omal number, lihtsalt mulle anti samuti enne varasem number ja ma annaks enda eelmise omakorda teile edasi”. “Olgu… aitäh, väga armas teist”, suutsin ma vaid öelda ja võtsin numbri vastu. Kui minu äsja võetud numbriga oli 42 inimest oodata, siis tema pakutud numbriga vaid 11. Käisin kiirelt kõrvalt apteegist läbi paari vajalikku asja ostmas. Muide, nohuplaastrid on geniaalne leiutis. Toimivad väga efektiivselt ja nii mugav lastega kasutada – kinnine nina lahti nagu naksti. Igal juhul sammusin ma apteegist tagasi postkontori suunas ja kohale jõudes lõi täpselt minu number ette. Mul piisas vaid ühtlase sammuga, kordagi peatumata, suunduda teenindaja juurde. Sain oma pakid kätte ja teel autoni mõtlesin ma kogu aja, et issand kui kahju, et ma seda naist enam ei kohanud. Vaadates neid morne nägusid, kes sinna tüdinenult veel edasi seisma jäid, tekkis mul tunne, et äkki ma ei andnud oma tänulikust piisavalt edasi. Et ta ei tea, kui hea meel mul päriselt ka tema pisikese teo üle oli. Ning et ta just minu kõikide seast välja valis. Ma julgen pakkuda, et ma võitsin ajaliselt vähemalt 30-40 minutit. Ma poetasin ära tulles oma võetud numbri samuti ühele prouale. Ta naeratas ja ütles küllaltki kohmetult segaduses olles aitäh. Ma loodan, et see number muutis ka tema õhtu vähekenegi meeldivamaks ja lühendas ootamise aega. Täiesti tundmatu inimene kinkis mulle umbes pool tundi õhtust vaba aega oma perekonnaga, selle asemel, et järjekorras aega surnuks lüüa. Eriti veel lapsega, kes tõenäoliselt selle aja peale väsimusest ja palavusest üsna tüdinenud oleks. Mulle tundus tol hetkel ajavõit kui lotovõit ja see andis mulle nii palju energiat juurde. Nagu oleks Vip-pääsme oma pakkide kättesaamiseks saanud.

Nii väike ja tühine asi, aga ma olin nii heldinud sellisest asjade käigust ja samuti siirast naeratusest, mis tolle naise näost vastu vaatas, kui ta mulle oma numbri ulatas. Väikese paberilipiku. See pani mind taas mõtlema, kui suur mõju võib olla pisiasjadel, kui oluline on teisi märgata ja aidata ning kui palju me saaks väikeste asjadega ära teha.

Ma leidsin täna taskust selle lipiku ja kuna selle toreda naise naeratusest pakatav positiivsus minus seda lipikut nähes siiani nii häid tundeid tekitas, siis tahtsingi selle siia kirja panna. Ka iseendale meelespeaks rohkem märgata ja aidata.
lipik 1 (2)

Koos lastega: kodustest vahenditest voolimismass/lima

Kui värvidele alternatiivi otsida, siis see on nüüd küll koduseks mökerdamiseks imelihtne ja lisaks veele vaid ühtainust koduses majapidamises suure tõenäosusega olemasolevat komponenti vajav retsept. Või kui kodus tõesti juhtumisi pole, siis on see poest vaid euro eest ostetav ning pole mänguhoos suhu sattudes ühtegi pidi lapsele kahjulik ka. Olen seda viimase paari nädala jooksul koguni kolmel korral teinud – esmalt kodus oma lapsega katsetamiseks, teiseks loovtunni lastega ja kolmas kord oli eile, kui väikesed sõbrakesed meil külas käisid ja selle samuse limaga nende aega veidi sisustasin. Võin kindlalt väita, et enamus lastele läheb see väga hästi peale. Neljas kord tuleb ilmselt lähipäevil oma rühma lastega… sest no kes ei tahaks limaga möllata.

Nüüd siis asja juurde ka. See lihtne kodune komponent lima valmistamiseks on tärklis. Ja just nii lihtne see ongi.

Vaja läheb:
tärklist (mina kasutasin kartulitärklist)
vett

Vala tärklis kaussi. Lase lapsel juba praegu seda katsuda ja mudida, sest see on vägagi mõnus sensoorne kogemus – tärklis on lapse peos mõnusalt pehme ja krudisev. Praegusel talvisel ajal on hea väikestele lastele seda mängulumena tutvustada – see ajab lapsed mõnusalt elevile. Seejärel saab hakata tärklisele tasapisi vett hulka valama. Netist leitud erinevaid retsepte üldistades pakuksin kogusteks 2 osa tärklist ja 1 osa vett, kuid soovitan pigem tasapisi vett juurde lisada ja õige vahekord seeläbi välja selgitada. Peagi annab juba tärklisemassist peo vahel “lumepallikest” kokku vajutada, mis pikemal käeshoidmisel “sulama” hakkab ning sõrmedevahelt maha voolab. Lastele väga põnev reaktsioon, mis otse nende peos aset leiab. Kui veelgi vett juurde lisada, siis muutub mass täiesti limaks. Põhimõtteliselt võib sinna ka mõnd toidu- või näpuvärvi hulka segada.

Lastel jagus tegevust tükiks ajaks. Laiali lennanud lima koristamine pole ka kuigi keeruline, kuna see muutub maas hetkega tahkeks ja saab lihtsalt üles noppida või kokku pühkida. Loovtunnis ma kallasingi lõpus kogu lima põrandale ja lapsed said seal peal paljajalu kõndida.

Kes veel proovinud pole, siis katsetage ära ja andke teada, kuidas teie lastele peale läks. Ma võin saladuskatte all öelda, et selleks ei pea üldse laps olema, et ennast kättpidi sinna lima sisse unustada.

Käisime deitimas

Uujee, meil oli eile lapsevaba õhtu. Jätsime Etheli koju ja läksime hoopis välja. Indrek ei teadnud üldse, mida õhtuks plaaninud olin ja ootusÄrevus kiirgas tema silmist igal hetkel. Pakkus teine kõiksugu võimalikke variante välja, kuhu ta arvab, et läheme. Küll kartis, et äkki pildistama (kuna me iga aasta pulma-aastapäeva paiku käinud oleme) või hoopis minu paraplaanilennule ja mida kõike ta veel pakkus, aga ei õnnestunud tal miskit välja pinnida.

Kui nägi, kuhu suuna võtame, siis oli veendunud, et lähme kinno. Mina aga muutsin suunda ja läksime hoopis Mack Bar-B-Que restorani sööma. Töölt tulnud inimesel ju kõht tühi ja sellisel juhul pole midagi paremat, kui üks mõnus kõhutäis. Indrek võttis rahulolevalt koha sisse ja kiitis, kui hea mõte oli kahekesi sööma tulla.

Tellisime kahepeale Caesari salati kanaga, Big Bonanza suure pitsa, kaks kohapeal valmistatud limonaadi ja õlu. Teenindaja vabandas, et ooteaeg hetkel tellimuste rohkuse tõttu päris pikk on. Indrek muidugi ütles, et pole hullu, meil aega on, mille peale kergelt hinge kinni hoides kella vaatasin ja lootsin, et liiiga kaua ootama ei pea. Saime aega üksteisele silma vaadata ja lihtsalt lobiseda. Mõnus muie kippus pidevalt mõlemale näkku ja õhustik oli nii värskendav ja särinat täis, nagu oleks mõnel esimesel kohtingul. Ja seda kõike ilma, et peaks silmanurgast pidevalt jälgima, mida üks pisike tegelane parasjagu teeb või rääkima lapse teemadel. Limonaadid olid nii head, et püüdsime maitsemeeltega nende retsepti välja nuputada, et kunagi kodus järgi teha proovida. Kui toidud lauda toodi, siis oli neid vaadates raske ennustada, kes niii palju küll ära süüa jõuaks, aga lasime hea maitsta. Ka toidud olid tõesti suurepärased. Teadsin, et magustoitudeks meil aega ei jää, kuid Indrek võib iga hetk teenindajale viibata ja tellida tahta, mis lööks meie ajakava sassi. Tõusin püsti ja läksin salamisi leti juurde teenindajat (kes oli äärmiselt meeldiv) tänama maitsva toidu eest ja avaldasin soovi kiireks maksmiseks, kuna meid kohe-kohe kino ootab. Tehtud. Nüüd saab edasi minna. Teenindaja järgnes lauda ja pakkus, et pakib järelejäänud pitsa meile kaasa. Sobib. Siis soovis ta meile naeratades ilusat õhtujätku meeldiva KINO saatel ja nii ma olingi edasiste plaanide osas reedetud :D. Aga kinno me läksimegi. Esilinastuse puhul pakuti klaasikest veini, mis mul juba nuusutamisest korralikult ümber sarvede hakkas (mu vanaema väljend). Pole ka ime, kui arvestada, et see mu viimase kahe aasta peaaegu ainuke klaasike olnud on. Film oli pigem Indreku maitse järgi valitud, aga täitsa hea vaatamine oli.
Mack Bar-B-QueKino

Samal ajal kodus:

Kodus
Piltide põhjal tundub, nagu Joss oleks üksinda Etsut hoidnud :D. TÄDI Triin oli ka täitsa kambas.

Koju jõudes tervitas meid heas tujus tädi sülest kallistama jooksev Ethel, kellel paistis samuti igati vahva õhtu olnud olevat. Meie koju jõudmise ajaks oli kõht täis söödetud, õhtune pesu tehtud, pidžaama seljas. Mulle jäi ainult musi-kalli ja voodisse panemise “vaev”. Parimad lapsehoidjad, ma ütlen (L). Ja niii hea õhtu.

Üldse olen ma nii tänulik, et meil on olemas lähedased, kelle hoolde vajadusel oma armsa Sipsiku rahuliku südamega usaldada saame. Olen kuulnud siit-sealt lugusid, kuidas pole last MITTE KELLELEGI jätta ja ehkki me ka seda võimalust just ülemäära tihti ei kasuta, siis päris ilma igasuguse varuvariandita ma asja ka ette ei kujuta. Muidugi, kõik on tehtav, aga… no ma ei tea. Meenub üks kord, kus rinnapõletikust tekkinud palavik mu täielikult maha niitis ja Indrek ka vist juhtumisi ära oli. Mu ainus unistus oli voodis liikumatult lebada ja valust lõhkeda kavatsev pea patjade vahele suruda. Sel hetkel olid need mõned tunnid, mil Ethel oma vanaema juurde saadetud sai, h i n d a m a t u d. Aga see kõik on juba eraldi teema.

Oli õhtu, mida taas meenutada. Täis pühendumist ja armastust.

IMG_6374 (2)
Täna hommikul, pärast mõningast mängimist, puges üks väike musirull mulle diivanil kaissu ja hetke pärast nohises vaikselt. Sellist kustumist tuleb meil pigem harva ette. Lapsed on ikka elu õied, pole midagi öelda (L).