Sukeldumine Rummu karjääris

Indrek broneeris meile juba tükk aega tagasi Rummu karjääris sukeldumise ning kolmapäeval oligi see päev, mil see aset leidis. Houlimouli.

Kui ma nõusoleku andsin, et davai, lähme, siis olin ma tõsiselt vaimustuses, aga päev enne õige päeva kukkumist hakkasin mõtlema, et sellega võib ju kaasneda päris palju ohte ja see on ikka päris sügaval ning mis siis, kui ma ei oska vee all selle ballooniga hingata? Mis siis, kui mul seal mingi paanikahoog tekib ja veel sada “mis siis, kui’d” hakkas mu pähe tekkima. Naljakas, et paraplaaniga lendamise eel polnud mul mitte ainsamatki kõhklust, sukeldumise eel olin aga paras hädapätakas.

Rummu kohale jõudes selgus, et meil on sukeldumiseni veel natuke aega ja kui soovime, siis võime seni tuhamäe tipus ära käia. Kuna me polnud kumbki seal veel käinud, siis tundus see väga lahe pakkumine, eriti kui selle võrra sukeldumine edasi lükkub, ehee. Äkki tuleb veel midagi minust olenematut vahele ja see jääb üldse ära? Ise ei taha ju ka möku näida ja öelda, et kuule, äkki jätame ikkagi seekord vahele. Hirmuga käsikäes seisis aga põnevus, mis tahtis kõik selle ikkagi läbi teha. Aga esmalt siis tuhamägede vallutamine. Heitsime ronimise eel pilgu oma jalanõudele – tore, mõlemad olime kohale tulnud plätudega, parimad jalanõud turnimiseks. Sitta kah, teeme ära. Tippu ronimine oli täitsa vinge ja vaade sealt muidugi eriti kena. Samal ajal räägiti Rummu vangla ja karjääri ajaloost. Näiteks sellest, kuidas Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas Rummu vange paekivi kaevandamiseks kasutas või et just suure lubjasisalduse tõttu ongi Rummu karjäärivesi nii läbipaistev ja helesinine. Igasugu põnevaid pajatusi on selle paiga kohta. Samas, vähemalt sama palju on kohutava lõpuga sündmuseid, mis Rummus juhtunud on, nagu kasvõi see üleeilne.
Rummu

Mäe otsast alla tagasi jõudes oli aga selge, et enam pole pääsu. Allkirjastasime ära mingid lehed, kus kinnitasime, et meil pole loetelus välja toodud tervisehädasid ning andsime nõusoleku, et instruktor ei vastuta meie elu ja tervise eest. Kes siis veel vastutab, kui mitte tema, kes mu sinna veepõhja viib, oli mu esimene mõte, aga noh, see selleks. Vastutan ise. Kuulasime ära pikad instruktsioonid sukeldumiseks, õppisime selgeks käemärgid ja tõmbasime kalipsod selga. Selleks, et prillid vee all uduseks ei läheks, tuli nendesse sülitada ja tatiga kokku hõõruda. Fun fact. Kuni oma järge ootasime, saime niisama ujuda, ajaviiteks pakuti ka snorgeldamise või sup-lauaga sõitmise võimalust. Vesi oli soe, eriti 7mm kalipsodes ja nii me ligunesime seal vees vist tunde.

Vahepeal ununes mul sulistamise käigus juba ära, milleks me sinna tegelikult tulnud olime. See, et peamine ootab mind ju alles ees. Peas ketrasid kõik instrueerimisel etteloetletud probleemid, mis vee all tekkida võivad. Need “tühised pisiasjad”, et mask võib täituda veega ja lihtsalt ei näe enam. Või et sügavamale jõudes muutub rõhk kõrvades ja rõhu tasakaalustamine ei pruugi alati õnnestuda – tekib valu kõrvades. Või võtan meeltesegaduses hingamistoru suust ära, lasen huuliku vahelt vett suhu ja tõmban selle siis kopsu, olles ise omajagu sügaval, et piisavalt kiiresti veepinnale jõuda. Ei oska balloonist õhku hingata või unustan hingamise sootuks ja jään lämbudes hinge kinni hoidma. Mitmetel pidavat vee all klaustrofoobia või paanikahoog tekkima. Veel on võimalus, et unustan õpitud käemärgid ära ja hakkan paanikas lihtsalt rapsima. Mingi teema oli kopsude lõhkemisega ka. No mis iganes veel, mille kordasaatmiseks ma seal vee all võimeline oleksin. Tegelikult muidugi õpetati ka, kuidas selliste probleemide ilmnemisel käituda ja mida nende lahendamiseks vee all ette võtta.
IMG_0606

Aga okei, nüüd siis sellest, kuidas asjad tegelikult olid. Indreku sõber sukeldus enne meid ja etteruttavalt võin öelda, et temaga juhtusidki enamus eelnimetatud asjad. Ei olnud just julgustav vaatepilt, mida enne oma sukeldumist näha ja kuulda. Siiski mingi hetk sai ta kõik oma probleemid lahendatud ja jäi kogemusega ülimalt rahule. Mulle pandi enne vette minekut lisaraskuseid külge, et paremini põhja läheksin (vist pannakse kõigile?). Nii ma lõpuks täisvarustuses vees olingi ja mu seljas olevat vesti hakati tasapisi õhust tühjaks laskma. Alguses oli veepinna lähedal väike katsetamise aeg, et hingamine toimima saada. Esimestel hetkedel tekkis mul küll täielik paanika, kuna tundus, et piisavalt õhku ei tule peale ja see võttis täitsa hingeldama ja balloonist surmahirmus õhku ahmima. Siis sain hingamise paika ja läks ka suurem ärevus üle. Muudkui hingata sujuvalt pikalt õhk sisse ja mullide saatel rahulikult välja. Laskusime instruktoriga järgest sügavamale. Alguses ei suutnud ma ümbrust eriti jälgida, keskendusin vaid hingamisele ja ellujäämisele, vaatasin suust tulevat mullipilve. Ootasin, millal rõhk mu kõrvadele valu hakkab tegema, ise püüdsin elueest neid vahepeal igaks juhuks ennetavalt tasakaalustada. Kui selgus, et prillid vist ei täitugi veega, õhku ka justkui tuleb ja kõrvadega on samuti lood täiesti head, alles siis suutsin hakata ümbrust vaatama ja näitasin instruktorile “okei” käemärki. Ma arvan, et kogu rahunemine ja vee-ellu sisseelamine võttis aega kusagil 5-7 minutit. Ja assa nuga, kui lahe seal veekogu põhjas oli. Midagi täiesti müstilist. Kulged vaikselt taimede kohal, uurid ja soovi korral katsud müürivaremeid, erinevaid esemeid, vaatad silmitsi üli paljude erinevate kaladega ja sa isegi ei häiri neid oma kohalolekuga. Oled justkui üks nende seast. Pirakas ahvenapoiss ujus ja seisis mul täpselt silme ees. Kiusatus oli teda lõpuks näpuga katsuda, mille peale ta padavai minema pani. Kalu oli tõesti palju. Lisaks paljudele ahvenatele nägin väga suurt karpkala, siis veel mitmelpool parves linaskeid, haugi, võibolla kedagi veel, aga ma pole suurem asi kalade tundja. Igatahes super vinge oli. Tunne oli nagu kusagil lähikaadritega loodusfilmis. Nähtavus vee all oli täiesti selge. Mingi hetk olime ilmselt omajagu sügavale jõudnud ja ma tundsin, kuidas kogu mu kere külmast vappuma hakkas. Püüdsin mitte sellest välja teha ning end lõdvaks lasta. Peagi ei pannud ma külma enam tähele, kuna kogu tähelepanu koondus aina uutele ja uutele põnevatele veealustele avastustele. Käsi ei lubatud ujumiseks kasutada, ainult lestadega aeglaselt siputada. Ma unustasin oma hirmu vahepeal täielikult ära ja hingasin sellele keskendumata. Unustasin nii ära, et ma ühel hetkel lausa ehmatasin, et issand… kuidas ma hingan? Kas ma ikka hingan? Ja siis tuli äkitselt jälle uuesti meelde, mis minuga seal vee all kõik juhtuda võiks, kui ma praegu õhku peale ei saaks ja ma oma kopsud hoopis vett täis ahmiks. Veits absurdsed mõtted, aga no mis teha. Kui tagasi pinnale jõudsime, siis tundsin ma suurt kergendust, et sellega hakkama sain. Vaatasin hiljem piltide pealt, et olime vee all kokku veetnud 22 minutit. Kohati tundus see väga pikk aeg, kuna pidev ärevus oli ikkagi sees. Teisalt jällegi oleks tahtnud isegi kauem olla. See veealune maailm oli iga mu paanitsetud ja ärevat hetke KINDLASTI väärt.

Kui paraplaanilend (sellest kirjutasin siin) oli absoluutselt lõbu ja olin suunurgad terve aja kõrvuni, siis sukeldumine oli tegelikult paras eneseületus. Ma polegi vist sellisel määral vastakaid tundeid korraga kogenud. Ühest küljest oli hirm lämbuda nii suur, et lausa vastik oli, teisest küljest oli see üks võrratumaid vaatepilte, mida mu silmad näinud on ja ma ei tahtnud sugugi, et see lõppeks.

Kas ma teeks seda kunagi veel? Jah, ma läheksin uuesti. Läheksin ainult juhul, kui mul oleks võimalus kogu seda veealust maagiat samal ajal ka ise filmida. See oleks seda väärt. Ja ilmselt järgmisel korral ei oleks ärevus enam pooltki nii suur ja saaks kõigest sellest veelgi positiivsema kogemuse. Samas Indrek ei kartnud väidetavalt sugugi, seega kuidas keegi. Võlutud olime igatahes mõlemad, see on kindel.
IMG_7418IMG_0611

Paraplaaniga lendamas + video

Elas kord üks inimhing, kes oli juba mõnda aega unistanud paraplaaniga lendamisest. Sellel inimhingel oli üks armas meheõde (teate, et meheõde on teise sõnaga nadu? Huvitav sõna :D), kes tema soovi omale tüdrukuteõhtust kõrva taha oli pannud ja nõnda see juhtuski, et ühel üsna ümmargusel sünnipäeval vaatas mulle töökaaslaste poolt kingitud ümbrikust vastu paraplaanilennu kinkekaart. Ma olin see aeg veel natuke… ümar. No nii umbes 7-kuune Ethel pesitses alles mu kõhukorteris ja seepärast pidi kinkekaart oma aega ootama jääma. Ootas nii kaua, et hakkas juba oma kehtivust kaotama, kuna kui mina lõpuks lennuvormi sain, siis kallas sobivatel päevadel muudkui vihma, oli tuul lubatust tugevam, olid registreerimisel kohad täis või sai juba lennuhooaeg läbi. Saatsin FlyTandemile siis e-maili, kirjeldamaks, kui nukker ma oma kohe aeguva kinkekaardi üle olen ja minu üllatuseks olid nad valmis seda lahkelt pikendama.

Olles jälle üsna pikalt omale lennuks vaba aega jahtinud ja nende kodulehekülge järjepidevalt refreshinud, siis ühel korral see õnnestuski. Sain omale laupäeva hommikuks lennuaja. Korjasime mu ema ja venna ka möödaminnes auto peale ja suundusime Rapla lennuvälja poole. Teel sinna oli üks auto omadega õnnetult tee ääres kraavis ja ma lootsin, et sarnasel viisil ei lõpeta. Tegelikult mingit hirmu mul lennu eel ei olnudki, oli lihtsalt… põnev ootus. Kohale jõudes pandi üsna kiirelt rakmed külge, kiiver pähe ja läkski kohe lennuks. See kõik oli MEGA LAHE. Õhku tõustes käis mõnus võbin kõhust läbi, vaade oli ilus, nagu kõrgelt ikka. Instruktor ütles kõrguseks 550-600 meetrit. Väga mõnus oli seal oma jalgu kõlgutada ja vaadet nautida. Paraplaanilend on iseenesest üsna sujuv ja midagi kartmisväärset seal küll ei paistnud, vastupidi, super mega lahe oli. Kui just kõrgust kardad, siis on vist teine lugu. Küsisin, lennu ajal, et kas sellega annab mingeid trikke ka teha. “Ikka saab, kohe otsime sobiva tuulekoridori üles” ja nii ta mind seal õhus keerutas ja kiljutas. Actionit peabki vist ise küsida oskama, kuna teistele ta nii ei teinud. Tõsiselt vahva oli. See mõte käis küll korra peast läbi, et huvitav kuidas see maandumine välja näeb ja äkki künnan nägupidi vastu maad lohisedes maapinna üles, aga polnud tegelikult hullu midagi, üsna sujuv oli. Kasutasin nende poolt pakutud GoPro võimalust ka, et oma lendu jäädvustada. Õhus räägitud juttu kahjuks tuulekohina vahelt kuulda ei jäänud, seega panin lihtsalt mingi muusika taustaks.

Igal juhul, kes mingit mõnusat adrenaliinilaksu otsib, siis mina küll kiidan ja läheks ise iga kell uuesti. Instruktor tundis asja ja mõjus rahulikuna. Terveks päevaks olid lennust suunurgad üleval ja meeleolu ülev. Ainult ärge siis registreerimist viimasele minutile jätke, kuna löögile saamine pole just kõige lihtsam ja nii on kinkekaart kerge aeguma. Kunagi tahaks lausa uuesti minna, aga vahepeal prooviks kuumaõhupalli või mõne muu laheda seikluse ka ära.

Ja lõpetuseks video: