Elamus Spa + video

Ma ei kuulugi enam nende viimaste inimeste hulka maamunal, kes uues Elamus Spas käinud pole. Kõik muudkui kiidavad, kuid kas asi ka seda väärt on… proovisin ise järele. Pakkisime sõbrannaga kodinad kokku, lapsed autosse ja asusime teele. Väga eksprompt minek oli, otsuse langetamise ja uksest välja astumise vahe oli vaevu tunnike. Loe edasi “Elamus Spa + video”

Puhkus Jūrmalas + video

Kui sünnipäevad-jaanipäevad mööda said, siis ootas meid ees väikene puhkus. Kuna pikem Ring-ümber-Eestimaa tripp esialgu mitmetel põhjustel edasi sai lükatud, siis tuli selle asemel midagi muud välja mõelda. Mehed (Indrek & Joosep) võtsid kätte ja korraldasid oma naistele (2x Triin) üllatuse – väljasõidu Jūrmalasse. See pidi olema lõpuni välja täielik üllatus, aga nagu ikka vahel juhtub, siis saladused lekivad ja nii saime me teada, et on kolmeks päevaks kusagile Lätti minek. Kuhu? Mida tegema? Mida kaasa vaja võtta? Ei teadnud.

Pakkisime kotid kokku ja asusime kahe autoga teele. Suhtlesime sõidu ajal omavahel raadiosaatjatega, mis oli minu meelest nii hea mõte, kuna saime kogu aeg teise autoga ühenduses olla ja lisaks informatiivsele jutule ka kilde visata. See oli ühtlasi esimene pikem sõit meie uue autoga, mis oli “Jussikese” (nii me hellitavalt oma teist autot kutsume) kõrval ikka täielik nauding ja tänu gaasile ka tunduvalt säästlikum. 337 kilomeetrit koos mõne vahepeatusega läksid lennates. Ühe peatustest tegime Läti piiril, kus mõtlesime jalgu sirutada ja astuda läbi kurikuulsast alkopoest. Sellist vaatepilti ikka iga päev ei näe. Pühapäevasel päeval pood rahvast täis, inimestel kärud lookas, enamasti kostuski eesti keel, poes taustaks mängimas hoogne ostumuusika. Ma pole küll viimase aja alkohindadega eriti kursis, aga teised teadsid ohata, et on küll tunduvalt soodsam kui Eestis ja no vaatepilt rääkis ju enda eest. Piiri peal äri õitses ja elu kees. Aga meie lõime mootoritele jälle hääled sisse ja vurasime edasi. Tuli välja, et Jūrmala poole. Seekord oli Jūrmalasse sisenedes meeles tasuda ka teemaksu, mille mittemärkamise eest kunagi trahvi saime. Ethel oli ennast kogu sõidu viisakalt üleval pidanud ega kurtnud pika autosõidu üle. Talle üldiselt meeldibki autosõit. Natuke magas, ülejäänud aja uuris oma raamatuid, mängis mänguasjadega, vaatas aknast elu ja peatuspaikades ronis huviga autost välja. Sõidu ajal otsustas ta, et tema hakkab nüüd oskama ise oma püreetuubil korki pealt ära keerata ja nii ta ennast seal vahepeal iseseisvalt toitis ja mäkerdas, mis meile äkitselt paraja ootamatusena tuli. Aga peagi paistis silmapiirilt Livu veepark. Kas sinna minek? Eip, sellest sõitsime siiski mööda. Natuke veel ja olime jõudnud oma peatuspaika – Baltic Beach Hotel & SPA. Lihtsalt vauu. Sissepääsu poolt ei tundnud ma kohe maja ära, aga see oli see sama hotell, mida kuus aastat tagasi mere ääres jalutades vaadanud olin ja mõelnud, et siia tahaks raudselt kunagi tulla. Kõik nägi välja nii luksuslik, fuajees mängis pianist, teenindus oli super ja igati vastutulelik, kotid viidi ise tuppa. Toad olid avarad, rõdu ja vanniga. Tulles uuesti tagasi teeninduse juurde, siis oldi igati abivalmis – küll palusime lapsele lisavoodit, järgmine hetk pissipotti, siis soovisime spaa-aja paar tundi hilisemaks lükata, siis jätsid Triin ja Joosep meile külla tulles mõlemad uksekaardid oma tuppa ja olid seega end uksetaha jätnud – jälle aidati sõbralikult. Samuti lubati meil õhtul hotelli sisehoovis vesipiipu teha ja ka restoraniteenindus oli igati 5+. Spaa osa oli hotellil ka hästi hubane ja läbi sai käidud mitmeid erinevaid saunu. Inimesi praktiliselt polnudki, seega oli täitsa privaatne värk. Samas vesi basseinis tundus pigem jahedapoolne.
IMG_4343

IMG_4225
Kotid tuppa, Ethel peale

IMG_4237

IMG_4252
Kasutab kõiki hotellis pakutavaid mugavusi ära.
IMG_4390
Tüdrukud on spaaks valmis.

IMG_4284

IMG_4271

IMG_4358
Matchivate jopedega on eriti stiilne tädi kukil rännata.

Teisel päeval, kui linna peal jalutamas käisime ja ühtlasi sobivat kohta lõunasöögiks otsisime, jäi meile silma üks mereäärne söögikoht, kus sai mõnusalt õues istuda ja menüü tundus ka okei. Kui toidud kätte saime, siis nägid need üsna head välja, aga ei maitsenud absoluutselt hästi. Täiesti maitsetud ja kuidagi imelikud olid. Minu kanapraad salatiga osutuski vist kõige söödavamaks, teised olid ikka täielik jama ja suur osa toidust jäi meist taldrikule. Kui pärast sotase arve saime, siis mõtlesime küll, et mille eest?? Jätsime viisakusest siiski tippi ka, kuna teenindaja oli tegelikult hästi tore. Hiljem selgus, et tipp oli juba arvele juurde lisatud. Said siis topelt selle “maitsva” lõuna eest. Seevastu õhtusöök hotelli restorani rõdul päikeseloojangu saatel osutus täiesti perfektseks. Ma olen vist iga jumala päev sellele õhtule tagasi mõelnud, kuna kõik oli nii maitsev, täiuslik ja romantiline. Käisime peale söömist veel mere ääres pildistamas ja kui Ethel õhtul oma pühaund esialgu vankris magama jäi, siis sättisime end hotelli sisehoovi vee äärde mõnusalt sisse – võtsime välja lauamängu ja panime vesipiibul söe hõõgama. Tellisin jälle omale värsket apelsinimahla, mis on vist mu lemmik. Oleksime nagu kusagil privaatses paradiisis olnud. Taaskord pean mainima, kui hea oli kõik need päevad lihtsalt olla ja puhata, ilma igasuguse tiheda programmita. Ei olnud tarvis ringi rabeleda ega igapäevastele kohustustele mõelda.

IMG_4417
il Sole restorani merevaatega suveterassil kõhtu kinnitamas.
IMG_4419
Õhtusöök päikeseloojangul.
IMG_4413
Caesari pitsa. Osutus meile kõigile esmakordseks maitseelamuseks ja ühtlasi kõigi lemmikuks.
IMG_4410
Mitmejuustu pitsa
IMG_4424
Hotelli rannaala ja päikeseloojang.

IMG_4449

IMG_4442
Peab jaksama.
IMG_4463
Vabadus on see…
IMG_4485
Värskelt pressitud apelsinimahl hotelli sisehoovis.
IMG_4486
Reaalsuskontroll.

Hommikusööke nautisime hotelli buffet restoranis. Jällegi ei pidanud pettuma. Viimasel päeval mõtlesime, et käime hotelli ujula osas ka ikkagi ära, aga sealt kupatati meid välja, kuna meil polnud ujumismütse peas ja osta ka ei tahtnud. Piirdusime seal siis vaid saunaga, et mitte teisi oma karvadega šokeerida. Iseenesest käis peast läbi ka Jūrmala veepargi külastamine, aga võtsime vastu otsuse, et see jääb siiski tulevikku. Hotelli enda spaa oli piisavalt mõnus ja rahuldas igati meie vees ligunemise vajadusi. Pealegi oleks veepargi pileti hind kamba peale üsna arvestatav ning kuna ei saa ette ennustada, kui pikalt Ethel seal vastu jaksaks pidada, siis jätsime ära. Küll aga sai vahepeal Riia peal poes käidud.

Ja me leidsime ühe idüllilise koha. Kilpkonna, mille otsas kuus aastat tagasi Indrekuga pilti olime teinud. Egas midagi, ronisime siis selga ja tegime uue pildi. Seekord juba kolmekesi.
2012_2018

Mõned hetked puhkusest said üles ka filmitud ja kokku pandud. Mul on tolmukübe kaamera sensoril ja ma ei saa seda kuidagi ära, nii et sorry, kui see häirib. Aga head vaatamist ja uute mõnusate seiklusteni! Aitäh, mehed, parima üllatuse eest. Meil on teiega ikka hullupööra vedanud.

Esimene kogemus beebiga spa’s

Käisime nädalavahetusel Rakveres Aqva Hotel & Spa’s (tänud ämmale!). Esimest korda koos lapsega. Olime kuulnud, et see on oma sooja õhu- ja veetemperatuuriga üsna beebisõbralik spa ja muidu ka igati asjalik. Jõudsime kohale veits peale check-in’i. Hotell oli täielikult välja müüdud ja rahvast tundus palju, kuna sinna jõudes oli parkla nii täis, et vaba kohta ei leidnudki ja parkisime kusagile lompi kruusa peale. Hiljem saime auto ümber parkida.

IMG_4228 (2)

Olimegi neljakesi + Ethel. Meile olid bronnitud 2 tuba, mis olid üksteisele täpselt vastakuti ehk siis jube hea oli teineteise juures “külas” käia. Toas oli olemas kõik vajalik, vannituba/wc ilus ja puhas. Voodi oli pehme nagu vahukomm. Minu jaoks natuke harjumatult liiga pehme, kuna magades vajus nii madratsisse ära :D. Hotelli personal oli meeldivalt sõbralik ja abivalmis. Meile organiseeriti lapse reisivoodi ehkki seda me ei kasutanudki, kuna Ethel põõnas nii mõnusalt oma enda beebipesas, mille kaasa võtsime.

Seadsime asjad mugavalt tuppa ära, sõime kõhud täis ja läksime linnapeale jalutama, kuna Etsule oli ujumismähe vaja kusagilt hankida. Klõpsisime siis peaväljakul ka mõned pildid ja käisime poes näkse ostmas.

Kuidagi märkamatult oligi juba õhtu käes ja viimane aeg oli ujuma minna. Ma ise arvasin tegelikult, et beebiga tuleb hullult skeemitama hakata, kuna ta väsib ju vees ruttu ära. Olin oma peas juba välja mõelnud, kuidas alguses lähme me Indrekuga kahekesi ujuma ja jätame Etheli Triinu ja Joosepiga. Siis nad tulevad mingi aeg hiljem järgi, sulistame umbes 20 minutit tirtsuga koos ja tulen temaga välja, teised saavad edasi jääda. Tegelikkuses läksime ikkagi kõik koos ja oli väga okei. Vahepeal tegime Etheli hoidmises omavahel vahetusi, kui tahtsime torus, koses või saunas käia, ülejäänud kohtades sai vabalt mõnusalt beebiga olla. Kõik laabus kuidagi väga sujuvalt. Ethel pidas uskumatult kaua vastu ja meile kõigile täitsa piisas sellest ajast, nii et saimegi algusest lõpuni kõik koos olla.

Spa ise oli igatepidi väga mõnus ja saunakeskus veel super boonuseks. Ainus asi, mis eriti ei meeldinud, oli see üks ja ainus toru seal. Käisime kõik seal korra ära ja teisele ringile ei kippunud, kuna meist neljast kolm said torus korralikult haiget. Ei tea kas asi meis või mis värk selle toruga oli. Erilist tunglemist sinna ka ei paistnud. Hästi mõnus oli basseinis olev mullitav lamamisala ja igasugused erinevad massaažijoad. Saunadest oli lemmikuks soolasaun, kuna see tegi naha nii mõnusaks ja polnud nii tapvalt kuum ka.

Ma jäin mõtlema, et koos hotellitoaga spaatamine on beebiga ikka täielik luksus.  Selles mõttes, et kui näed ujumas, et laps hakkab väsima (mis võib väga järsku juhtuda), siis võtadki oma lapse, lükkad hommikumantlid selga ja paged temaga oma hotellituppa, kus saad rahumeeli ta puhtaks loputada, esmase nälja kustutada ja kõik muud toimingud enda ja beebiga muretult ära teha. Seal ühises duši- ja riietusruumis oleks see ilmselt tunduvalt tülikam olnud ja ei taha ju teisi oma väsinud lapse kisaga seal häirida. Sellegipoolest plaanime varsti mõne ujula ka ära proovida ja küll saab ka niisama hakkama.

IMG_4324 (2)
Väsinud supleja

Õhtul käisime Ararati grillis söömas. Oli see vist meie teada üsna ainus paraja jalutuskäigu kaugusel asuv söögikoht, mis nii hilja veel lahti oli. Täitsa muhe koht. Praed olid nii suured, et oleks vist kolme peale ühest kõhu täis saanud. Triinu väike praad ei erinenud oma suuruselt eriti suurest praest ning isegi seda ei jaksanud lõpuni süüa. Ise võtsin kerge! kanasalati, mille sissemahutamine üldse nii kerge polnud, kuna oli seegi jube suur. Aga toidud olid maitsvad ja hinnad head. Samuti maitsesid hästi sealsed kanatiivad.

Hommikusöögi bufeelaud oli Aqva Spa’s väga rikkalik ja raske oli ennast jälle mitte üle süüa. Käisime ikka mitmeid kordi erinevat kraami juurde võtmas, endal oli juba ammu kõht mulguni täis. Jälle totaalne ülesöömine. Jube. Läksime seepeale uuesti basseini ligunema ja olemine muutus palju paremaks.

Need kaks päeva läksid nii kiiresti. Peab vist paika, et lapsega hakkab aeg poole kiiremini liikuma, kuna pidevalt on tegemist ja sahmimist. Aga ei olnud sugugi raske nii väikese beebiga puhata. Ükski koht ei jäänud käimata ega ükski asi tegemata seetõttu, et laps ka on. Ilmselt on praegu veel ka selline lihtne iga ja keerulisemaks läheb vast siis, kui neiu jalad alla saab. Eks hiljem ole näha.

Küsisin Indrekult, mis talle kõige rohkem meie tripi juures meeldis. Ta vastas väga toredalt, et näha, kui väga meie tütreke vett nautis. Kõige raskem olevat olnud pidevalt liiga täis kõht :D. Olen nõus!

Jagage oma kogemusi. Millised spad ja ujulad oleksid veel nii väikese lapsega mõnusalt külastatavad?

Rakverest tagasi jõudes käisime Indreku vanemate tutikat valvesüsteemi üle vaatamas. Niii armas! Täpselt Etheli suurune oli.

FB_IMG_1507571814653.jpg