Kui vahel lähevad asjad lappesse ja emotsioonid ei ole kaugeltki ainult seal ülemises otsas. Samas…

Ütlen kohe ära, et panin selle postituse kirja umbes kolm (äkki isegi rohkem?) nädalat tagasi ja nüüd mustandite all selle sisult silmadega üle lastes olin väga kahevahel, mida sellega peale hakata. Kas jagada või ära kustutada. Mul oli selle kirjapanemisest tookord enda jaoks väga palju abi. Tõesti palju. Kuna elus ei olegi kõik alati ühtmoodi lilleline ja see on MINU blogi eelkõige iseenda jaoks, siis otsustasin, et las ta jääb. Natuke vastukaaluks muidu pigem positiivsetele jagamistele, aga selline ju elu ongi. Oma rõõmude ja muredega. Ma pole kindlasti ainus naine, kes sarnaseid emotsioone läbi on elanud. Hoiatan, et sisu on võibolla liiga detailiderohke, aga umbmäärasemal tekstil ei näinud ma enda jaoks mõtet, see poleks mind aidanud.

Läbilugedes natuke kohandasin, täiendasin sellesmõttes, et jagades sisu veidi loogilisem oleks ja lisasin mõne pildi ka, aga umbes sellisel kujul ta tookord kirja sai:
 
“Tänane kirjatükk tuleb vähe teist tooni. Seinast seina emotsioonidega. Rõõmu ja ärevusega. Vere ja pisaratega. Ma tegelikult ei plaaninud sellest üldse niimoodi kirjutada ja võimalik, et ma kustutan selle sama kiirelt, kui kirja panen, aga eile öösel kella kolmest saati kuni Indreku äratuskellani lage passides, silme ees jooksmas endiselt kirevad mälupildid toimunust, sain ma aru, et ehkki ma arvasin, et mul on juba parem, siis tegelikult on mul endiselt vaja see endast välja saada. Selleks, et oma keha ja tunnetega rahu teha. Uuesti läbiseedimine ja -kirjutamine sageli aitab. Kuhu mul ikka mujale mugavalt kirjutama tulla on, kui siia. Et te ka üldse midagi aru saaksite, siis peaksin veidi tausta selgitama.

Teaks vaid kust alustada. Loe edasi “Kui vahel lähevad asjad lappesse ja emotsioonid ei ole kaugeltki ainult seal ülemises otsas. Samas…”