Tere, Poja!

Sa oled meil juba kahenädalaseks saamas. Aeg on nii ruttu läinud ja selle sisse on päris palju mahtunud. Tudud hetkel nii armsasti, kõht täis ja rahulolev nägu ees. Su õeke käib sind kümneid kordi päevas kallistamas ja musitamas ning korrutab aina oma värskelt helisema saadud r-tähte rõhutades kutsikasilmadega, “kui aRmas venna”. Sa oled hoitud ja poputatud nagu kullatera õekese poolt. Küll tuuakse kaisukaid su kõrvale istuma, sätitakse tekki paremini peale, joostakse lauluringis õpitud laule su kõrvale laulma ja pead silitama, kui sa mõne piuksu teed. Kui kisa suuremaks läheb, siis hõigatakse range häälega “emme, venna tahab ju ometi süüa!”. Kui ärkvel oled, sätib õeke ennast sinu kõrvale pikali, öeldes, et tahab lihtsalt su silmi imetleda. Me issiga uurime, hoiame ja armastame sind samamoodi. Süda sulab. Sa oled niii aRmas!

Sünnilugu

Aga kuidas sa meile siis saabusid? Ilmselgelt ei jõudnud ei meie sinu ega sina meiega kohtumist enam ära oodata. Miks muidu sa nii vara meie sekka tulla soovisid. Mul oleks enne dekreeti jäämist veel kaks viimast tööpäeva olnud. Siis plaanisin sinu tulekuni aja maha võtta, puhata, kodu kraamida, beebiasju vaadata, sulle uue turvahälli välja valida, arvutist fotod paberile lasta ja muud sellist nipet-näpet rahulikku toimetamist. Aga sinul olid teised plaanid. Esmaspäeva hommikul hakkasid sa märku andma, et miskit on toimumas.

Loe edasi “Tere, Poja!”