Nutikas vidin põnevaks raamatute ja mängude avastamiseks

Kui tihti olen ma avastanud ennast hommikuti leiutamast, millega siis seekord lapse ja ka enda päeva taas põnevalt sisustada, eriti nüüd, kus Ethel mitmendat nädalat tõbisena üsna kodune on olnud. Ma olen küll seda meelt, et lapse päevad ei peagi olema hommikust õhtuni tema eest ära planeeritud, sest kuidas muidu õpib ta igavust tundes ise omale tegevust leidma ja mänge looma, kuid igas päevas mõned suunatud tegevused on sellegipoolest lapsele vajalikud ja arendavad. Tavaliselt me joonistame erinevate värvidega, meisterdame, voolime, teeme vee valamise mänge, mürame, ehitame klotsidest aina vägevamaid ehitisi, laome puslesid, käime õues, toimetame kõiksugu muude mängu- ja mitte mänguasjadega, teeme süüa, uurime raamatuid või mängime lihtsamaid lauamänge. Ehk kõike seda, mida enamus selles vanuses lapsi nagunii väga teha armastab. Pole ka ju mingi saladus, et kõiksugu ekraanid ja nutivahendid juba päris pisikesi jäägitult enda lummusesse kiskuda tahavad, kuna on laste jaoks väga stimuleerivad ja atraktiivsed. Samas püüan oma lapse ekraanide seltsis veedetud aega siiski võimalikult minimaalsena hoida ja mitte minna seda lihtsamat vastupanu teed, et panna telekast mõni multikas mängima või telefonist Youtube ette, et vähemalt paariks tunniks rahu majas oleks oma asjadega tegelemiseks. Hädaolukordades ma seda kasutan, aga muidu pigem nii vähe kui võimalik. Milleks, kui on ekraanidest palju põnevamaid ja lapsesõbralikumaid viise aja veetmiseks.

Hetkel on meie piiga üheks väga lemmikuks saanud digitaalne jutupliiats, mille ta mitu korda päevas oma riiulist välja toob, et mõnda raamatut või lauamängu sellega avastada. Tegemist on pliiatsikujulise nutividinaga, mis optilise sensori abil raamatutest/mängudest silmale nähtamatuid koode loeb ja läbi pliiatsis oleva väikese kõlari vastavaid sõnu, lauseid, mõistatusi, laule või luuletusi kuuldavale toob. Ethel, kes veel ise lugeda ei mõista, kuulab hea meelega, mida jutupliiatsil talle jutustada on. Vastupidiselt ekraanidele meelitab see lapsi just tavalisi paberlehtedega raamatuid lehitsema ning kui sellel kõigel on veel lapse jaoks põnev ja hariv aspekt juures, siis mina olen igatahes müüdud. Mõistagi ei toimi jutupliiats iga tavalise raamatu peal, vaid ikka sellega ühilduvate helindatud raamatutega.

Mina kuulsin jutupliiatsist esmakordselt mõne aasta eest, kui see projekt alles Hooandjas hoogu kogus. Siis mul veel oma tirtsu polnud, kellele seda soetada, kuid meelde jäi see juba siis. Digitaalse jutupliiatsiga raamatuid uurides ja lugedes saavad lapsed arendada oma tähelepanu, kõne mõistmist, häälimisoskuseid, laiendada sõnavara ja kasvatada huvi põneva raamatute maailma vastu, see paneb raamatud justkui elama. Võin omast kogemusest väita, et lastele lähevad väga hästi peale sealsete raamatute hea rütmiga luuletused, laulud ja nuputamise ülesanded. Ma ütleks, et igas vanuses laps leiab jutupliiatsiga loetavate mängude või raamatute seast endale midagi põnevat ja tegelikult annab see ka täiskasvanutele suurepärase võimaluse oma lastega koos kvaliteetselt aega veeta.

Kes mäletab, siis Ethel sai sel aastal jõuluvanakotist kingituseks muuhulgas ka jutupliiatsi stardikomplekti Lotte loodusmänguga. Ehkki need mängud on kirjelduse järgi sobivad alates kolmandast eluaastast, siis askeldas meie alla kahene pliiatsiga juba päris oskuslikult ja koos lapsega oli endalgi põnev sealsete piltide ja küsimuste üle arutleda. Kui veel väheke kasvab, siis saame täringu appi võtta ja seda juba päris reeglite järgi mängima hakata. Olgu siis veel mainitud, et Lotte loodusmäng on helindatud lastele juba Lotte multikast tuttavate Lotte ja Klausi häältega.
Stardikomplekt

Ehkki meie valisime sealsetest teemadest välja kergemad, et neid siis jutupliiatsiga kuulata ja piltidel nähtu üle arutleda, siis tegelikult sisukaks mängimiseks sobib see tõesti pigem 3+ vanusele, ka koolieelikutele ja miks mitte algklassi lastele avastamiseks. Lasteaias oleme vanemate rühmadega seda palju mänginud ja lastele tõesti meeldib. Lapsed saavad hulganisti uusi teadmisi ja mõtteainet loodusest ning samuti suunab see neid keskkonnasõbralikuma käitumise poole. Saab pusida nii individuaalselt, rühmatööna kui koos täiskasvanuga arutledes. Lõbus ja hariv digi-ajaviide, mis sugugi nutiekraani ei vaja. Soovitan isiklikult võimalusel kaardid üle lamineerida, et oleks muretum mängida. Siis võib vabalt seda mängida ka hoopis õues.

Vahepeal on meie koju riburadapidi jõudnud aga ka teisi Dilesy (Digital Learning Systems) tooteid – Sõnapusle ja helindatud Jänku Jussi numbriraamat. Mis seal salata, ka Jänku Juss on meie pere piigale juba multikatest täitsa tuttav ja seetõttu polnud ka palju vaja, et Jussi raamat talle huvi pakuks. Ei ole mul plaanis talle veel numbreid raamatust selgeks õpetama hakata, küll aga on tal hetkel suur huvi loendamise vastu, samuti piltide uurimise ja nende kohta rohkem teadasaamise kohta. Jällegi on jutupliiats selleks põnev abimees. Välja on tulnud ka Jänku Jussi helindatud täheraamat, mis kindlasti tähtede õppimise lastele vähe lõbusamaks muudab. Mulle meeldib nende raamatute juures see, et lisaks pliiatsile helindatud tekstidest on seal huvitavaid lugusid, mida ka niisama lapsele ette lugeda saab.
Jänku-Jussi numbriraamat

Nüüd aga asun meie piiga jaoks üli popiks kujunenud lauamängu juurde – Sõnapusle. Jällegi mäng, mis on idee poolest mõeldud küll juba vähe suurematele lastele lugemisoskuse, keeleteadlikkuse, lausete moodustamise, loovuse ja miks mitte loogilise mõtlemise arendamiseks ning võin jällegi omast kogemusest öelda, et lasteaia vanemate rühmade lastele läheb see mäng väga hästi peale, kuid mina olen avastanud, et see on absoluutselt ideaalne ka alles paari-kolme-nelja sõnaliste lausetega suhtlevale ehk alles kõnelema hakkavale lapsele. Kuidas? Mina sorteerisin alguses Etheli jaoks kõikide sõnade hulgast välja kõik nimetavas käändes olevad nimi- ja omadussõnad, laotasime need põrandale laiali ja ehkki lugemisest või lausete moodustamisest pole Ethelil veel halli aimugi, siis nautis ta täielikult jutupliiatsi abil nende sõnade ükshaaval kuulamist ja järelekordamist. Mõni sõna ajas teda ennastki itsitama. Huvitav oli veel see, et õige pea tundis ta juba ainuüksi kirjapildi järgi mõne sõna ära, nimetas selle ja samal ajal lasi jutupliiatsil seda sõna „öelda“. Ma olin alguses päris üllatunud, et kuidas ta enne pliiatsilt kuulmist teadis, mis sõna seal tüki peal on, aga eks oligi see, et sõna kuju ja värv jäid mängimise käigus meelde. Hiljem kallasin ikkagi kõik sõnad kokku, et rohkem kuulamist oleks. Minu meelest tohutult hea viis lapse kõneoskuse arendamiseks, sest näha on, et see last köidab. Mul tuli veel idee printida iga sõna kohta välja väikesed pildikaardid, ära kiletada ja voilaa, veelgi põnevam lauamäng valmis. Laps kuulab jutupliiatsiga mingi sõna, nt “kass” ja peab pildikaartide hulgast üles leidma sobiva (kassi) pildi. Khmmm, idee jutupliiatsi meeskonnale. Suuremad lapsed saavad kasutada seda mängu eesmärgipärasemalt – panna tükkidest kokku põnevaid lauseid, neid kokku veerida, vajadusel jutupliiatsiga üle kontrollida. Või keerata tükid tagurpidi, panna kokku suvaline sõnade ussike ja see siis õigetpidi keeratuna ette lugeda. Eks erinevaid mängimise viise ole väga palju. Ma ütleks, et hästi selgelt pealeloetud sõnad ja ei jäta eriti seda tehislikku muljet. Meie 1a10k piiga sõnade kasutamise julgus ja selgus on küll sellest mängust minu meelest palju toetust saanud. Kui millegi üle viriseda, siis ideaalis võiksid sõnad olla trükitähtedes, kuna lugemaõppimist alustatakse ikka nendest.

IMG_3669IMG_3706sõnapusle

Ühesõnaga, nagu te vist juba aru olete saanud, siis minu jaoks on kõiksugu mängud ja tegevused, mis lapsi köidavad, ekraanidest eemal hoiavad, vanematega ühiselt vestlema suunavad ja sealhulgas veel mingitpidi harivad on, meie peres igati au sees. Nii ka see jutupliiats.

Kui pliiatsiga toimetav laps juba suurem on ja nii palju kõrvalist toetamist enam ei vaja, siis võib vabalt sinna ka kõrvaklapid külge ühendada ja saab vaiksemalt mängida. Ma kujutan ette, et pikematel autosõitudel võib jutupliiatsiga raamatute uurimine lapsele lõbusaks ajaviiteks olla. Ma unustasin tegelikult veel ka mainida, et enamus mängudel ja raamatutel on olemas ka mitu erinevat raskusastet mängimiseks, mida saab ise muuta vastavalt lapse oskustele. Kuna jutupliiatsile pidevalt uusi raamatuid ja mänge välja arendatakse, siis ei tasu vast karta, et pliiats varsti kusagile kapinurka seisma jääb. Juba õige pea ongi välja tulemas uus ja põnev viieosaline raamatute seeria!

Hea uudis on veel see, et ühel lugejal on võimalik omal valikul helindatud raamat või mäng koos jutupliiatsiga puhta muidu saada. Loosis osalemiseks jäta Me kasvame koos facebooki lehe postituse alla kommentaar, millist mängu või raamatut sooviksid ning märgi ära kaks sõpra, kes samuti loosis osaleda võiksid. Võitja selgub juba 1. mail.

Kes aga loosiõnnele lootma ei taha jääda, siis kuni 1. maini võtavad nad oma koduleheküljel eeltellimusi vastu soodushinnaga, nii et kui huvi on, siis mine viska pilk peale https://dilesy.com/pood/.
Kolm Karu

Väikese inimese vaimutoit Nukuteatris

Meie käisime täna Etheliga Nukuteatris ja see polnud meil teps mitte esimene kord. Hoopis teine ning ka kolmas kord on meid juba aprillis ees ootamas. Tänud ämmale, kes kõik need piletid Etsule kinkis!

Etheli pisikese elu esimene teatrikülastus oli jaanuaris, kui käisime vaatamas etendust “Päike läheb puhkusele“. Ma ei seadnud tol korral väga kõrgeid ootusi, kuna mul polnud aimugi, kas ja kuidas suudab üks 1a7k vanune laps 45 minutit 3-10 aastastele mõeldud etendust paigal püsides jälgida. Lootsin parimat ning andsin etendusele võimaluse.  Valisin igaks juhuks Etheliga servapealse istekoha, juhuks kui päris lõpuni näidendit vaadata ei peaks õnnestuma.

Tegemist oli Taavi Tõnissoni lavastusega, kus lühidalt öeldes päike tüdines ära olemast vahetpidamata kõikide jaoks särav ja kasulik, ilma, et keegi oma tänulikkust selle eest välja oleks näidanud. Unustatakse ju tihti hinnata seda, mis meie jaoks igapäevaselt nii loomulik tundub, ehkki me tegelikult ilma selleta elu ette ei kujutagi. Nii otsustas ka päike oma igapäevasest tööst loobuda ja minna hoopis Maa peale kollase kassina. Ta sattus elama ühe armsa tüdrukutirtsu juurde, neist kahest said südamesõbrad. Kuid ilma Päikeseta on ju pea võimatu elada, on pime ja külm. Väike tüdrukutirts jäi haigeks ja nii ei jäänudki Päikesel muud üle, kui tagasi taevasse minna, et sealt oma uue sõbra eest edasi hoolitseda. Nad mõlemad olid üksteise jaoks olemas, üksteisele vajalikud ja ei peljanud seda ka välja näidata. Lõpp hea, kõik hea.

Enne etenduse algust tutvustati lastele, kus asub valgustaja (vilgutas tuledega), kus helimees (mängis heliga), kus lavastaja (lehvitas otse meie kõrvalt). Etenduse ajal oli saal väga pime, mis mind natuke isegi üllatas, sest enamasti jäetakse nii väikeste laste puhul õrn valgus siiski põlema, kuid eks jah, kui pole päikest, siis ei saa ka saalis valgust olla. Õnneks Ethelit ei tundunud see üldse häirivat, seega polnud vahet. Mõni laps küll alguses pelgas veidi, kuid peagi imes etendus nendegi tähelepanu endasse ja polnud hullu. Näitlejaid oli laval viis, kes kõik olid liikuvad ja tantsulised, et laste tähelepanu köita. Kasutatud oli paljusid huvitavaid lavastuselemente, varjuteatrit, häälitsusi, mänge valguse ja taskulampidega. Kollane kass võitis koheselt Etheli südame – selle väljailmudes hõikas Ethel nii südamest üle kogu saali “kasss”, et selle peale meie kõrval istunud lavastaja omakorda häälekalt muigama hakkas. Ülejäänud etenduse aja jälgis Ethel kassi tegevust nii pingsalt, et vaevu üldse liigutas end. Etendus oli kaasahaarav nii väikestele kui suurtele ja aeg läks ludinal. Mina sain hingerahu, et ka nii väikese lapsega võib vabalt juba teatris käia ja häid sõnu saime ka meie kõrval istunud lavastajalt, kes väikest ja viksi teatrikülastajat kiitis. Tõepoolest, Ethel oli ilmselt üks noorimatest seal.

Täna ootas meid ees juba teine Nukuteatri külastus ja vaadatavaks etenduseks oli “Kodud“. Etendus kestis 30 minutit ja oli mõeldud kirjelduse järgi 3-5 aastastele lastele. Sel korral haarasin viimasel hetkel oma ema kampa, kuna Indrek läks bändiga plaati salvestama ja pileteid oli ostetud 3. Pean ütlema, et sellest etendusest saadud emotsioon oli VA-PUS-TAV! Seekord oli tegemist nukuetendusega. Saime head kohad teises reas, mis oli ideaalne. Preilna jälgis tervet etendust viksilt ja kaasaelavalt, loodetavasti sai natuke toimuvast aru ka. Sisu oli lihtne – varblane leidis valgete täppidega sinise tassi, mille omanikku ta otsima hakkas ja selle käigus pulli tehes erinevad kodud läbi käis. Lapsed said teada, et varese koduks on pesa, karul koobas, rebane elab urus, mesilased tarus, aialilled aias ning inimesed majades. Pisikestele väga hea tükk.

Kuid mis minu jaoks selle niigi hea tüki vapustavaks elamuseks muutis, oli hoopis see, mis etendusele järgnes. Näitlejad tutvustasid ka enda “kodu” ehk sirmidetagust elu. Demonstreeriti, kuidas nukud tegelikult seal taga liiguvad, lapsed said ise proovida ja katsuda näidendis osalenud loomi. Näitlejad suhtlesid muhedalt kõikide laste ja nende vanematega, kutsusid pilte tegema. Lausa lust oli vaadata. Iga lapse soovide jaoks jätkus kannatust, kedagi ei kiirustatud tagant, kõik oli nii vahetu. Kui näiteks mõni laps kohe alguses ei julgenud varest katsuda, kuid hiljem seda ikkagi soovis, siis ei pidanud keegi paljuks veel ja veel samu loomakesi nähtavale tuua. Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert – ausalt, see soojus ja positiivsus, mida endast kiirgasite, tekitas sõnuseletamatult hea tunde ja tahte ikka uuesti ja uuesti pere pisematega tagasi tulla. Aitäh! Aprillis vaatame “Pesamunad” samuti ära. 

Kuna teatrikohviku järts oli peale etendust mega pikk, siis käisime läbi hoopis Pagaripoiste kohvikust, et teatriskäigule mõnus punkt panna. Kojujõudes tegi piiga oma lõunaune ning peale ärkamist vaatasime üheskoos tänaseid teatriskäigust tehtud pilte. Selle käigus panime taas sõnadesse kogu meie hommikupooliku ning kirjeldasime, mida ühel või teisel pildil kujutatud oli. Selline vahetu tagantjärgi tehtud analüüs on lapse jaoks minu meelest väga arendav, samuti tuleb keele arengule kindlasti kasuks. Ka Ethel ise oskas päris palju kaasa rääkida ning välja tuua sõnu, mida piltidel küll näha polnud, kuid teatrietenduses sama stseeni juures tõepoolest olemas olid. Järelikult pani ikka päris hoolega seal tähele ja oskas seoseid luua. Neid pilte uuesti vaadates meenub ehedalt kogu see tore hommikupoolik. Vahva oli juba kas või see, kuidas kõik näitlejad äkitselt mulle kaamera ees lõbusalt poseerima hakkasid… sest miks mitte. Tore, kui inimesed on ameti peal, mis neile tõesti vapustavalt hästi sobib ja läbi mille neil teistele nii palju head edasi anda on.

Koos lastega: kodustest vahenditest voolimismass/lima

Kui värvidele alternatiivi otsida, siis see on nüüd küll koduseks mökerdamiseks imelihtne ja lisaks veele vaid ühtainust koduses majapidamises suure tõenäosusega olemasolevat komponenti vajav retsept. Või kui kodus tõesti juhtumisi pole, siis on see poest vaid euro eest ostetav ning pole mänguhoos suhu sattudes ühtegi pidi lapsele kahjulik ka. Olen seda viimase paari nädala jooksul koguni kolmel korral teinud – esmalt kodus oma lapsega katsetamiseks, teiseks loovtunni lastega ja kolmas kord oli eile, kui väikesed sõbrakesed meil külas käisid ja selle samuse limaga nende aega veidi sisustasin. Võin kindlalt väita, et enamus lastele läheb see väga hästi peale. Neljas kord tuleb ilmselt lähipäevil oma rühma lastega… sest no kes ei tahaks limaga möllata.

Nüüd siis asja juurde ka. See lihtne kodune komponent lima valmistamiseks on tärklis. Ja just nii lihtne see ongi.

Vaja läheb:
tärklist (mina kasutasin kartulitärklist)
vett

Vala tärklis kaussi. Lase lapsel juba praegu seda katsuda ja mudida, sest see on vägagi mõnus sensoorne kogemus – tärklis on lapse peos mõnusalt pehme ja krudisev. Praegusel talvisel ajal on hea väikestele lastele seda mängulumena tutvustada – see ajab lapsed mõnusalt elevile. Seejärel saab hakata tärklisele tasapisi vett hulka valama. Netist leitud erinevaid retsepte üldistades pakuksin kogusteks 2 osa tärklist ja 1 osa vett, kuid soovitan pigem tasapisi vett juurde lisada ja õige vahekord seeläbi välja selgitada. Peagi annab juba tärklisemassist peo vahel “lumepallikest” kokku vajutada, mis pikemal käeshoidmisel “sulama” hakkab ning sõrmedevahelt maha voolab. Lastele väga põnev reaktsioon, mis otse nende peos aset leiab. Kui veelgi vett juurde lisada, siis muutub mass täiesti limaks. Põhimõtteliselt võib sinna ka mõnd toidu- või näpuvärvi hulka segada.

Lastel jagus tegevust tükiks ajaks. Laiali lennanud lima koristamine pole ka kuigi keeruline, kuna see muutub maas hetkega tahkeks ja saab lihtsalt üles noppida või kokku pühkida. Loovtunnis ma kallasingi lõpus kogu lima põrandale ja lapsed said seal peal paljajalu kõndida.

Kes veel proovinud pole, siis katsetage ära ja andke teada, kuidas teie lastele peale läks. Ma võin saladuskatte all öelda, et selleks ei pea üldse laps olema, et ennast kättpidi sinna lima sisse unustada.

Koos lastega: Käejäljest võtmehoidja meisterdamine

Lihtne kingiidee või meene, mida saab valmistada lõbusalt koos lapsega. Meie pere isa ja vanaisa said igal juhul isadepäeval ühe pisikese käejäljest võtmehoidja võrra “rikkamaks”.

Võtmehoidja valmistamiseks läheb tarvis:

Plastiklehte (link)
Klaasi-/akrüül-/guašš-/näpuvärve
Võtmerõngast
Kääre
Augurauda
Ahju, küpsetuspaberit

Kuidas teha?

See on tegelikult imelihtne!

  • Tee lapse peopesa värviseks ning vajuta käejälg plastikule. Kui käejälje tegemine esimesel katsel ebaõnnestub, siis saab jälje niiske lapiga plastikult maha pesta ning uuesti proovida.
  • Lõika käejälg väikese varuga plastikust välja.
  • Vajuta augurauaga sobivasse kohta võtmerõnga jaoks auk.
  • Aseta plastikust käejälg küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
  • Eelsoojenda ahi 160 kraadini ning aseta ahjuplaat 1-3 minutiks ahju. Käejälg hakkab ahjus kokku tõmbuma, läheb hetkeks krimpsu ning seejärel tagasi sirgeks.
  • Peale sirgeks minemist võta käejälg ahjust välja. Soovitan muljuda hetkeks pannilabidaga jäljele, et ta kindlasti päris tasapinnaline jääks. Kulumiskindlamaks muutmiseks võib üle tõmmata lakiga.
  • Lisa võtmerõngas.

Kui teinekord on pea tühi, mida lapse lõbustamiseks sombuste ilmadega kodus ette võtta, siis see on üks idee. Tegelikult saab ju samal viisil mida iganes plastikule joonistada, välja lõigata ja ahju panna. Hästi jäävad ka värviliste markeritega tehtud joonistused, kuid joonistamisel tasub silmas pidada, et pilt tõmbub kuumutamisel märkimisväärselt kokku.

Head katsetamist!