Isadepäev

Väike pilguheit meie pere isadepäeva, mis oli küll nüüdseks juba nädal aega tagasi, aga tegemist on vahepeal üksjagu palju olnud, tipsik tõbine ja blogimine on jäänud nende taha oma aega ootama. Sellegipoolest ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks meie isadepäeva kulgemisest kirjutada nüüd ja praegu.

Isad on minu silmis ühed äärmiselt erilised tegelased perekonnas ja mu süda sulab absoluutselt alati, kui näen meesterahvaid oma lastega koos mõnusalt tegutsemas. Sama muidugi ka meie pere issi puhul. Lapse arengu seisukohalt on isad juba sünnist saati sama olulised kui emad ja kui vaid vanemad selleks võimaluse annavad, siis areneb lapsel tugev püsiv emotsionaalne side varakult mõlema oma vanemaga… mis on investeering lapse kogu eluks.

Mulle tundub, et meeste endi arusaamad isarollist on võrdlemisi erinevad ja seetõttu näen ma enda ümber ka isasid väga erinevaid. Inimeseti erineb, kas isaks olemist võetakse loomuliku mehelikkuse osana ja asutakse aktiivselt lapsega seonduvates tegevustes kaasa lööma või tuntakse, et isaks olemine kipub mehelikkust ja oma isiklikke vajadusi liigselt alla suruma ning võetakse lapse suhtes pigem jahe ning emotsionaalselt kauge positsioon. Eks siin ole ka naisel võimalik ühtteist mehe toetamiseks ära teha, et nad julgeks ja tahaks lapsega tegeleda. Paljud mehed püüavad isadust kompenseerida hoops “24/7” tööl rabamisega, et perekonda majanduslikult üha rohkem kindlustada, kuid ilmselt tooks liigse (üle)töötamise asemel perekonnale suuremat kasu emotsionaalne pühendumine ja toetus. Isad on tegelikult enamasti ütlemata tragid ja lustakad ning see hirm, et nad lapsega midagi peale hakata ei oska, on minu silmis alusetu. Eks enesekindlus ja võime last mõista kujunevadki läbi isa ja lapse ühistegevuste ning selliseid ühiseid hetki tasub teadlikult juba algusest peale tekitada. Kui rinnaga toitmine välja arvata, siis on isad ju võimelised hakkama saama absoluutselt iga muu lapse hooldamise ning tegelemisega seotud toiminguga, seega emmed, julgustage oma mehi lastega rohkem aega veetma ja ärge võtke kogu koormat enda kanda. Isade panus lapsekasvatamisesse saab kasvatustöö muuta vaid tunduvalt mitmekülgsemaks.

Isad ja emad tegelevadki lastega erinevalt ja see on minu meelest ainult hea. Kui mina olen vanemana pigem hellitaja, lohutaja, loen, laulan, mängin, joonistan, siis Indrek isana on pigem see, kes lapsega rohkem mürab, minust stiililt erinevaid mänge mängib, lapsega ehitab, tehnikat tutvustab ja konkreetsemaid piire taga ajab. Nii ongi nõnda, et kui Ethel lohutust vajab, siis tuleb ta seda otsima pigem minult, kuid kui müramise isu peale tuleb, siis minnakse issi juurde pugema. Ja minul pole selle vastu mitte midagi.

Kui ma nüüd isadepäevale tagasi mõtlen, siis sai ikka poputatud küll seda meie pere päevakangelast, kui nii võib öelda. Hommikut alustasime mõnusa hommikusöögiga – omlett, pannkoogid moosiga, kohv, niksid-näksid. No mida sa hing veel ühelt pühapäeva hommikult saada ihkad. Sõime kõhud täis ja edasi läks väikeste kingituste üleandmiseks. Tegelikult ma ei arva üldse, et see päev peaks sünnipäevale või jõuludele omaselt kingitustega ülekuhjatud olema, kuid lähtusin sellest, et midagi võiks heale isale tänutäheks olla ja see midagi võiks olla asi, mida ta päriselt ka hetkel vajaks.

Nõnda sai meie pere tublile isale kingitud uus nahast rahakott, et oleks, milles ikka pere jõukust kanda. Tegelikult oli eelmine tal lihtsalt juba nii kapsaks kantud, et ma imestan, kuidas ta seda üldse kusagil välja võtta söandas. Rahakotiga koos sai ta ka nahatoodete hoolduskreemi, millega on võimalik meie pere teisigi nahast esemeid hooldada ja seeläbi nende eluiga pikendada. Ethel ulatas issile omalt poolt isetehtud võtmehoidja, mille valmimisest kirjutasin siin. Minu meelest jällegi lapse enda poolt (niivõrd-kuivõrd) valmistatud tore väike meeneke ja igati sobilik üheaastase poolt oma papale. Kui suuremaks kasvab ja oskuseid rohkem on, küll siis hakkab oma äranägemise järgi pilte ja värke issile meisterdama ja kinkima. Ma ei ole väga igasugu klassikalise poest hangitud isadepäeva nänni pooldaja, sest kaua sa ikka igal aastal jaksad kingiks saada lapse pildiga tassi või särki, millel läbi aastate peal kirjas sõnum stiilis “parim isa” vms. Ja kui mina veel sellise nänni üle rõõmustaks, siis Indrekul oleks taolistest asjadest pigem ikka väga ükskõik :D. Ehk et ma pigem ei näe enam mõtet kinkida midagi lihtsalt kinkimise pärast. Kui kingisaajat piisavalt tunda, siis saab lähtuda tema huvidest ja praktilisemast poolest. Seda igasugu kinkide puhul.

Ma ei mäleta mida me vahepealse aja kodus tegime, aga peagi suundusime nüüd juba vähe suurema seltskonnaga lõunasöögile restorani Seller. Eks ikka selleks, et ka pere teine paps üle kaeda ja üheskoos isadepäeva tähistada. Me keegi polnud varasemalt Selleris söömas käinud, kuid koht jättis viisaka mulje, söögid olid küllaltki omapärased ja maitsvad. Mekkisime eelroana kamba peale grillitud kanatiibu, pearoaks võtsin suitsupardifilee. Maitsev ja uudne kõhutäis oli. Selleris oli olemas ka väike mängunurk, kus Ethel vahepeal asjalikult toimetamas sai käia ja eriti köitis tema tähelepanu väike laste kiiktool, mida ta alguses sellise pilguga vaatas, et miks see katkine tool kõigub, kuid hiljem kiigutas seal end mõnuga.

Kõige ehedamalt jäi restoraniskäigust meelde aga hoopis see, kuidas ettekandja – suur tugev meesterahvas – kandikul toitudega laua juurde tulles Etheli pikali tõukas. Ilmselt ta oma käes olevate taldrikute tagant väikest laua kõrval seisvat last ei märganud ja noh, inimlikult võib ju kõike juhtuda, aga oh seda nuttu, mis mõneks ajaks restorani täitis. Eks lapsuke ehmatas ja pauk kõhuli näoli maha oli ka kahtlemata korralik. Ettekandja vabandas ette ja taha, Ethel rahunes ja sööma võis jätkuda. Magustoiduks valisin sooja brownie Vana-Tallinna jäätisega, mis oli üli-üli maitsev, kuid mille Ethel mul praktiliselt käest ära sõi.

Peale lõunatamist läks Ethel mõneks ajaks vanaema-vanaisa juurde toimetama ja meie Indrekuga kinno Venomit vaatama. Sain omale enne kino normaalse peavaluhoo, mida ma kakaoga leevendada üritasin. Tundub, et ma polnud ainus jooja :D. Olemine läks märksa paremaks ja mõnus oli lihtsalt niisama kahekesi olla.

Ethelit koju tuues muljetas ta terve tee autos “kutsu oppa, kutsu oppa”. Tundub, et oli  vanavanemate juures kutsudega toimetamisest väga elevil ja soovis nii väga oma kutsude sületamist ka meiega jagada, nii kuidas oskas. Kanast rääkis ka midagi, aga see vist oli hoopis menüüs olnud. Natuke veel kannatust ja siis kuuleb juba kõik jutud ära, mis külapeal teinud, kuulnud ja näinud. See vist toimib vastupidi ka – külas lobiseb välja, mis kodus toimub. Ootan seda mulisema hakkamist juba põnevusega. Või siis mitte, arvestades, mis värvikaid lugusid ma kõik lasteaialastelt nende koduse elu kohta kuulnud olen ja millest vanematel ilmselt pole halli aimugi. Parem vist ongi :D.

Selliseks see päevake meil kujunes ja lõppkokkuvõttes jäime kõik rahule. Egas midagi, tervitusi kõikidele issidele. Olete tänuväärt ja olulised ka igal muul päeval, mitte ainult siis, kui kalendris kirjas.

Tsau-pakaa

 

Seotud lood:
Isadepäev 2017

Isadepäev ja kingiloos

Täpselt aasta tagasi isadepäeval käisime me Indreku papsile selle toreda päeva puhul kooki viimas ja tagataskust oli meil talle teatavaks teha ka see imeline uudis, mida olime läbi raskuste suutnud juba mõnda aega omateada hoida. Uudis, et peagi on meie sekka saabumas tutikas vahva tegelane. Tema esimene lapselaps. Andsime talle üle oma koostatud liigutava kirjakese, millest hea tahtmise korral uudise välja luges ja vastava t-särgi. Ütleme nii, et rõõmu oli pisarateni. Jäigi üle vaid juunit oodata.

received_1231683096870240
Ega vist paremat pilti sellest kahjuks pole.

Aga just seesama juunikuus saabunud tegelane andis meile võimaluse sel aastal isadepäeva natuke teistmoodi tähistada. Meie peres oli ju nüüd uus värske issi oma tütrekesega. Eks isad ole iga päev tähelepanuväärsed, aga las nad tunnevad ennast siis sellel ühel päeval veelgi erilisemana. Mul on nii hea meel, et just selline lõbus, naljakas, krutskeid täis, samas vajadusel tõsine mees meie lapsele isaks on. Ja et tal üldse isa on.

isa 7

Kuniks Ethel ise veel piisavalt pisike on, et ise papsile midagi tänutäheks teha, siis jääb selle päeva “korraldamine” ikkagi ema teha. Niisiis hakkasime juba nädala alguses Etsuga vaikselt asjatamisega pihta. Kuna tüüpilised isadepäevameened (nagu pildiga tass või kirjaga t-särk) mind seekord sugugi ei kõnetanud, siis mõtlesin pigem selles suunas, et oleks mingi praktiline elamuskingitus ja samas jääks midagi isetehtut sellest päevast ka mälestuseks. Lisaks midagi nosimiseks ja seekord sai valmistatud ja külmkappi peidetud värske isa üks lemmikutest “kirju koer”.

Indrek sai aga koogist juba eelmisel päeval haisu ninna. Manas omale moosinäo ette ja tegi ettepaneku, et võiksime juba laupäeva õhtul kodus isadepäeva tähistada, kuna õigel päeval on niigi palju ringi sõitmist ja toimetamist, lisaks tal veel bändiproov ka (tegelikult oli lihtsalt koogiisu :P).  Aga nii me siis tegimegi.

Andsin üle koogi, raamitud Indreku ja Etheli jalajäljed, Parduri kinkekaardid ja lisaks 7 paari sokke, et mu kõrvad niipea ei kuuleks, kuidas temal jälle sokipõud on. Indrekul oli muidugi kõige üle väga hea meel ja mõnusas meeleolus seadsime end õhtul kolmekesi kakao ja koogiga diivanile filmi vaatama.

Pühapäeval isadepäeva tähistamine jätkus. Sõitsime Indreku papsile ja vanaisale õnne soovima ja sõime isadepäeva lõunasööki. Kerge jõulutunne tuli peale toidust lookas laua taga seapraadi süües. Pärast käisime surnuaias minu issi ja vanaisa juures. Hakkas juba hämarduma kogu surnuaed oli küünlaleeke täis. Hiljem hüppasime veel vanaema juurest ka läbi. Jällegi armas perekeskne päev.

isa 2

Juba emaspäeva hommikul võttis Indrek oma kinkekaardid näppu ja seadis sammud Pardurisse. Kuna tavaliselt astub ta kiiruga sisse esimesse ettejuhtuvasse kaubamaja juuksurisalongi ja tuleb sealt 15-20 minutit hiljem natuke pügatumana välja, siis seekord tahtsin ma, et ta läheks vähe peenemasse kohta ja võtakski aja maha. Pardur on nimelt salong, mis mõeldud meestele ja rõhku on pandud tugevalt maskuliinsele keskkonnale, et üks mees end seal tõelise mehena tunda saaks. Lisaks juukselõikusele aetakse seal habet, piiratakse vuntse, pakutakse kohvi, õlut vms ja aetakse meestejuttu ehk et kõike, mida meestel tarvis. Lasingi siis Indrekul oma muljed kirja panna ja jagan neid ka teiega.

“Bronnisin omale aja esmaspäeva hommikuks. Natuke hirmus oli minna sinna, kuna tundus kodulehte uurides liiga noobel koht minu jaoks. Aga kohale jõudes paistis tõesti vinge olevat. Tervitasin ja pistsin oma jope ukse juures olevasse kappi, mida ma alguses sisse astudes ei märganudki. Ringi vaadates jäid silma seintel olevad lahedad vanaaegsed asjad: käärid, habemenuga ja mingi mehaaniline karvalõikus asi. Taustaks mängis mõnus  muusika. Meeldivalt suunati mind toolile istuma ja hakkasime siis pihta. Tegeles minuga mustade juustega, mitmete tatoveeringutega ja ninarõngaga tüdruk. Kadi. Peeglist nägin, kuidas mul mütsist keerukohas juuksed pahasti olid jäänud, mingi hull tutt oli kohevalt kikkis. Sain korraliku peapesu ja siis pakuti erinevate jookide vahel valida. Lahjemate ja kangemate. Valisin kohvi, kuna tundus, et siin läheb pikemalt ja hommik siiski ning olin otse öisest vahetusest tulnud. Juuste pügamine võis alata. Väga hoolikalt ja hellalt lõigati. Ma olen harjunud, et pardliga peanahk marraskile tõmmatakse, aga seekord oli kogu lõikus väga clean, head vahendid või ma ei tea. Kuna esmakordselt juuste toonimist ka teha lasin (no viskab halle karvu juba sekka), siis kutsuti spetsialist, kes hindas, millist tooni pläga täpsemalt mulle pähe panna. Arvas, et toon 5 või 6 on ok ja pintseldatigi pähe. 10 minutit ootamist, et värv imbuks ning samal ajal sain muusikat kuulata ja kohvi lõpuni juua.  Toonivat palsamit peast maha pestes tehti mõnusat peanaha massaaži. Fantast. Oleks rahulikult magama jäänud sinna.

Siis jõudis asi habemeajamiseni. Olin meeldivalt ärevil, sest kokkupuudet habemenoaga polnud veel olnud. Tool lasti mõnusalt taha, nägu õlitati ja kooriti. Kuum rätik volditi näole, nii et nina ja silmad välja jäid. Tõsiselt kuum, aga hullult mõnus. Siis võeti see ära ja läks külm habemeajamisvaht näole. Habemeajamisel kasutati tõelisi habemeajamisnuge. Tegelikult oli veits valus, aga selline täiega mõnus valu. Siis korra veel kuum rätik ja uuesti noaga üle. Vahepeal oli nii valus, et mõtlesin, et nüüd on küll nägu katki, aga kui valmis oli ja peeglisse vaatasin, siis ei olnud mitte ainsamatki kriimu ega veretäppi. Ja see oli hämmastav. Tulemus oli väga sile. Siis pandi mingit aftershave’i ka peale, hoiatati et võib kipitada, aga sellest pääsesin. Siis ta pintseldas mu harjatutiga puhtaks nagu iidse arheoloogilise leiu ja ütles, et valmis. Nii mõnus oli kogu see kogemus. Iga hommik võiks nii alata, et keegi mind aurava rätikuga ootamas on. Aitäh, kallis naine! Kui miljonäriks saan, siis hakkan iga päev käima.”

isa 3

Kuna ma ise terve selle päeva ära olin, siis helistas Indrek mulle barbershopist koju jõudes ja hõikas mulle telefoni “Sa ei kujuta ette, kui ponks poiss sul kodus on!” ja tema häälest oli kuulda elevust ja rahulolu. Mul oli seda kuuldes hea meel, et kingitus kümnesse läks. Tavaliselt tugeva kriitikasoonega Indrekul polnud ühtegi paha sõna öelda. Õhtul ootas mind kodus tõesti vinks-vonks mees.

Kui keegi painab oma pead, mida meesperele näiteks jõulukotti kingituseks pista, siis Parduri külastus tundub üks täitsa asjalik valik.

Kuna teid siia üksjagu palju juba lugema on kogunenud, siis pani Pardur omalt poolt ühele lugejale välja ka 30 euro väärtuses kinkekaarte. Kui oled üks neist, kes Me kasvame koos lehekülje facebookis omale meeldivate hulka on valinud ja loosis osaleda soovid, siis anna sellest mingi ägeda kommentaariga märku ning jää loosiõnnele lootma. Cheers! 

isa 6

i-dont-always-look-this-good-but-when-i-do


Edit:  Loosiratas on oma töö teinud ja siinsete ning Facebooki osalejate vahel võitja välja selgitanud. Palju õnne ja mõnusat kogemust Parduris!

loosiratas