Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)

Etheli esimene fotoshoot Mallukaga

Kuni Etheli sünnini ei olnud ma kindlalt veel otsustanud, et kas ja millal me beebiga esimest korda pildistama läheme. Varem ma mõtlesin, et ta on ju peale sündi nii pisike ja habras ning millal me üldse oleme valmis kusagile temaga uksest välja astuma. Kuid kui ta sündinud oli, siis ma olin veendunud, et ta on maailma kõige armsam beebi ja nii tilluke ning mind valdas lausa hirm, et ta kasvab iga sekundiga aina suuremaks ja ta nägu ja ilmed muutuvad märgatavalt juba iga päevaga ja kuidas saab nii olla, et ma teda kohe kohe pildistada ei lase. Ta ei ole ju kunagi enam sama pisike kui praegu ja loomulikult ma tahan teda piltidelt veel kaua nii tillukesena imetleda. Eeldatavasti tahaks ta ka ise kunagi normaalse kvaliteediga piltide pealt näha, milline armas nunnupall ta sündides oli.

No ja nii ma kirjutasingi Mariannile, kes oli meie beebsut lahkelt valmis pildistama. Algselt leppisime kokku kolmapäeva, kuid siis lükkus see siiski reede peale – päevale, kui Ethel oli täpselt nädal aega noor.

Malluka juures pildistamas oli täitsa mõnus. Koheselt oli selline vaba õhkkond ja no armsamat vaatepilti ei saagi ühelegi emale olla, kui oma tutikat eriti nunnus olekus kaamera ees kõige magusamat und nautimas näha. Kuniks muidugi uni otsa sai ja nälg kimbutama hakkas. Aga ega siis midagi. Kõht täis ja edasi nunnumeeter põhja. Mariann oli beebiga nii õrn ja armas, hoidis nagu omaenda lapsukest. Minu meelest saime küll täitsa vahvad pildid.

Ilmselgelt olid peale sünnitust mul mõtted ainult beebi peal ja sellest tulenevalt “unustasin” ma mõelda sellele, et tahaks ise ka beebiga koos pilte ja ma võiksin ju ka nendel piltidel inimese moodi välja näha, aga ei :D. Ilmselgelt polnud ma kuidagi iseennast pildistamiseks ette valmistanud. Palju tahetud äsja sünnitanud inimese käest vist :D. Olin veetnud eelneva öö oma tutikat magavat beebit imetledes, mis garanteeris mulle maksimaalse padjaka näo varahommikusel pildistamisel. Mu juuksevärv oli välja kasvanud. Riided…noh, oleks saanud ka paremad valida, kui need esimesena kapist pihku jäävad. Ehk siis ise nägin ma välja õudukas, aga vähemalt beebi oli armas. Siin siis mõned Marianni tehtud pildid.

Ja natuke telgitaguseid pilte ka.

No on ikka üks ütlemata vahva mega armas beebi meil (L). Ja tänud Mariannile!!