Vanavanemate päev ja hommikune meisterdamine

“Vanavanemad on nagu tähed – sa ei näe neid kogu aeg, kuid nad on alati olemas”.

Täna oli vanavanemate päev, mida Eestis küll alles 2010. aastast alates tähistatakse, kuid minu meelest on see sama armas ja oluline päev, kui seda on emade- või isadepäev. Vanavanemad on minu silmis ühed hindamatud inimesed, täis siirust ja ehedust ning mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem tahaks oma vanaemalt ammutada kogu seda informatsiooni, mida tema väärtuslik elukogemuste- ja teadmistepagas sisaldab. Minu vanaema kuulub kindlasti nende hulka, kelle pannkoogid alati maailmaparimad olid ja kes turbokiirusel tavalise noaga kartuleid oskas koorida. Mu lemmik toit lapsena oli vist vanaema keedetud piimasupp, sest miks muidu ma alati läbi lasteaia aia piima järele  (ikka selle rammusa õige lehmapiima) minevale vanaemale hõikasin, et ta täna kindlasti mulle piimasuppi keedaks (mu lasteaed asus kodust üle tee ja vanaemal oli suhteliselt võimatu märkamatult piima järel käia). Ta näitas mulle lapsepõlves autoteel surnuna lebavat kassi ja manitses mind alati ohutult üle tee minema, sest mitte kunagi pole kusagile nii kiire, et peaks hooletult ja eluga riskides teed ületama. Kui ma just ei taha samamoodi lõpetada, nagu see kass, kes samuti mõtles, et üle tee jõuab. Suuresti just tänu vanaema lõputule viitsimisele minuga ikka ja jälle “tähemängu” mängida, kui ma oma puidust täheklotsidega jälle end tema kõrvale sättisin, õppisin ma juba kolmeaastasena lugema. Siiani oskab mu vanaema iga kell pajatada huvitavaid lugusid ja kirjeldada värvikalt erinevaid minevikusündmusi. Minu vanaema võib iseloomustada kui elavat märkmikku, sest tal on kogu elu olnud peas kõikide lähedaste inimeste sünnipäevad ja need, kelle sünnipäevi ta parasjagu ei teadnud, tuletas ta laitmatult teiste sünnipäevadest või elusündmustest. “Oota, ma kohe ütlen…”. Selliste sõnadega alustas ta valjult oma mõttekäigu kirjeldamist ja peagi oli õige vastus kuupäeva täpsusega käes. Viimased aastad on siinkohal pisut oma töö teinud ja praeguseks ta päris nii hästi tõenäoliselt kõiki neid kuupäevi ei teaks, aga sellegipoolest võib ta iga kell ette vuristada oma esimeses klassis õpitud tohutu pikad ja ennekuulmatud jõululuuletused või kirjeldada mingeid sündmuseid detailide täpsusega. Jah, mu vanaema sai sel suvel juba 88. aastaseks.
vanaema 88

Ma tulen siinkohal tagasi tänase hommiku juurde. Olles endale teadvustanud tänast tähtpäeva, olin ma kindlal veendumusel, et kõik peres olevad vanavanema-staatusega isikud saavad täna külastatud. Etheli sünniga lisandus ju nii mõnigi vanaema-vanaisa meie perre juurde. Otsustasin, et lisaks tordile võiks kingituseks viia ka midagi oma kätega tehtut ja mida paremat saakski üks üheaastane laps kinkida, kui oma kätega (ja emme abiga) meisterdatud kaardi. Panin näpuvärvid valmis, vakstu lauale ja meie ühine loomine võiski alata. Oli tore näha, millist rõõmu Ethel värvidega mässamisest tundis ja lisaks minu poolt suunatud värvimisele kaartide tarvis lasin tal pärast ka vabalt oma tahmise järgi paberile mökerdada. Minu meelest sai lõpptulemus küll võrdlemisi armas ja kogu protsess oli väga nauditav.
KunstKunst2IMG_6930IMG_6950IMG_6965IMG_6968

Seiklesime poodi tordijahile. Täna oli vist ütlemata palju rõõmsaid meeles peetud vanavanemaid, kuna suur koogilett oli praktiliselt tühjaks ostetud. Siiski ühtteist leidsin ja võisimegi esmalt Keila vanaema ja vanaisa juurde suunduda. Teel Keilasse ütlesin Ethelile, et me sõidame praegu Keila vanaemale külla, mille peale ta naeratades mulle “auh-auh” vastas… sest seal on palju koeri :). Andsime üle tordi ja kaardi, mille üle silmnähtavalt rõõmu tunti. Küll on kahju, et kogu koogisöömise ja lobisemise kõrval unustasin ma Ethelist oma vanavanematega pilti teha ja see alles mul tagasiteel meelde tuli. Eks see tuleb siis peagi tasa teha. Edasi suundusime Etheli teise vanaema ja minu vanaema juurde (ehk siis Etheli vanavanaema). Ka seal andsime üle kaardi, jõime teed, sõime kooki ja veetsime üheskoos mõnusalt aega. Seekord pidasin hoolega meeles, et ka mõni pilt tehtud saaks.

Vanaema (2)
Vanaemale nuusutamiseks

Vanavanaema2Vanavanaema2 (1)

“Ma olen veel täitsa noor. Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid kõiki ära ja saan jutust aru. Ma olen ju vanu inimesi näinud, neil pole enam nii”. Nii ütles täna külla minnes minu 88 aastane vanaema. Jah, iga inimene ongi täpselt nii noor või vana, kui ta seda ise tunneb :). Ja iga kord on ta siiralt õnnelik, kui ma talle helistan või külla lähme. On suur õnn, et mul on endiselt olemas nii tubli ja kallis vanaema!

Imelist vanavanemate päeva kõikidele vanaemadele ja vanaisadele! Teadke, et te olete absoluutselt hindamatud. Olgu tänatud teie hool ja armastus!

Sünnipäevapidu Panda mängutoas

Ma olin pikalt kahevahel või pigem siiski üsna veendunud, et me piirdume Etheli sünnipäeva pidamisega kodus perekeskis. Üks on veel selline vanus, kus laps ise oma sünnipäevast aru ei saa ega hiljem seda ka õieti mäleta. Samuti ei ole ühene veel eriline koosmängija ega oskaks pidu sellisel määral nautida, kui seda teevad juba suuremad lapsed. Teiseks, kuna Ethel omale sünnipäevaks Eesti mõistes ikkagi suured pühad on valinud ja paljud linnast ära sõidavad või muid plaane teevad, siis ei oleks osanud ma rohket osavõttu eeldadagi. Samas pühade tõttu nädala võrra varem/hiljem pidada tundus ka kuidagi vale ja nii see perekeskne sünnipäev päevakorda jäigi. Siis aga hakkas üha enam sõpru uurima, et mis sünnipäeval teeme ja kus tähtsat päeva peame. Oleme ju ise ka paljudele laste sünnipäevadele kutsutud olnud ja teatavad ootused olid ilmselgelt olemas.

Mõned nädalad varem pidas samuti “juunibeebidest” väike Kasper oma esimest sünnipäeva mängutoas ja see pidu keeras minu senised mõtted pea peale. See sünna oli nii vahva, palju väikseid sõbrakesi koos ja mis peamine – oli näha, et ka nii väikestel lastel oli tõsiselt palju toimetamist ja rõõmu mängutoas. Läksin sünnipäevalt koju teatega, et ei, meie peame ka ikkagi sünnipäeva suuremalt koos teiste väikeste (ja suurte) sõpradega. Õnneks kiitis Indrek plaani heaks ja sai edasi hakata mõtlema.

Hakkasin erinevaid mängutube välja otsima ja lähemalt uurima. Peast käis läbi mõte, et olen oma asjaajamistega liiga viimasele minutile jäänud ja soovitud kohad on juba kindlasti juba broneeritud. Meie õnneks selgus peagi tõsiasi, et ilmselgelt on inimestel jaanipäevaks muud plaanid, kui mängutubades aega veeta ja 23. oli enamus kohtades täiesti vaba. Seega valikut oli. Mõningase eeltöö järel otsustasin Panda mängutoa kasuks. Selle kodulehekülg jättis meeldiva esmamulje, info oli kergesti leitav, pildigalerii rikkalik ja tundus, et tegevust võiks seal jaguda erinevas vanuses lastele. Samuti oli mu kriteeriumiks, et ruum oleks “ühetoaline”, et mängivad lapsed silma all nähtavad oleksid ja külalised mugavalt üksteisega suhelda saaksid. Panda mängutoas oli olemas ka mugav ja parajalt suur nurk täiskasvanutele, mis oli minu jaoks jällegi oluline, kuna kutsutud oli ka neid, kellel väikseid lapsi pole ja kes lihtsalt laua ümber aega veeta soovisid. Kööginurgas oli olemas kõik peamine sünnipäeva pidamiseks – kohvimasinad, külmkapp, serveerimisnõud, morsikannud jms, mis muutis lauakatmise mõnevõrra lihtsamaks. Tõsi, tagantjärele mõeldes oli ühekaupa kohvide tegemine küll üsna tüütu ja ajakulukas, aga hakkama saime. Ja ma pean eraldi välja tooma, kui väga mulle meeldisid sealsed teemakohased seinamaalingud. Kõik paistis olevat läbimõeldud ja tegi mu valiku üsna lihtsaks.

Ja ma ei pidanud pettuma. Mul oli siiralt hea meel näha, kui palju imelisi inimesi igapäevaselt meie ümber on. Kui palju vahvaid lapsi ja nende vanemaid meie ellu peale Etheli sündi märkamatult olemasolevatele juurde on tekkinud. Kui tähtis on perekond ja kui olulised on sõbrad. Kui palju abikäsi mu ümber on. Kui asjalikud ja tegusad on väikesed inimesed. Mängutuba ei küsi vanust – Etheli vanavanaisa soovis raudselt kohal olla ja see oli minu meelest eriti äge. Nii suurtel kui väikestel paistis tegevust jaguvat ja sünnipäev sai kenasti peetud. Peaaegu kõik, keda kutsusime, said kohale tulla, mis oli täitsa meeldivaks üllatuseks. Teid kõiki oli nii tore näha! Suur tänu ja kummardus kõigile asjaosalistele selle ilusa hommiku eest! Kui midagi kripeldama jäi, siis võibolla see, et selle lühikese aja jooksul ei jõudnud kõigiga päris niiii palju suhelda ja tähelepanu pöörata, kui oleks tahtnud, aga see vist on sellises olukorras paratamatu.

Tegin väikese meenutusretke sünnipäevast ka. Nagu ikka, siis mutrikese alt saab videole kvaliteeti juurde kruttida.

Peale pidu vajus varakult ärganud ja emmel tordi ja salati tegemisel abiks olnud päevakangelane unne ära… ikka selleks, et õhtuks taas värske olla. Sest pole ju jaanipäeva ilma lõkketule, grilli ja vahukommideta.
Jaanipäev

Panda Mängutoas on hetkel käimas ka kampaania, kus ühele suveperioodil sünnipäeva korraldanud õnnelikule tagastatakse kogu ürituse korraldamise tasu. Nii et kes suveks või muidu lapsele peopaika otsib siis… mina igatahes julgen soovitada.

Ethel. 11 kuud. Väike video pargiskäigust ka

IMG_2554Ethel on pea nädalakese juba 11-kuune olnud. Mõtlesin, et sel korral ei kirjutagi siia mingit pikka juttu. Nagunii saab kohe-kohe aasta täis ja siis teeks ehk suurema kokkuvõtte ja tagasivaate aastale. Ma jääks end hetkel ilmselt varasemaga kordama ja vatraks siin kui vahva sell ja asjalik ringitoimetaja ta on. Sest seda ta tõesti ka on. Ilmad on pikalt suurepärased püsinud ja seetõttu oleme palju väljas olnud, ringi käinud. Ja äi sai vahepeal 50, jeii! Olen hakanud viimasel ajal palju Ethelist ja üldse tegemistest üsna suvalistel hetkedel videoklippe tegema. Et kui muidu haarad telefoni/kaamera, et pilt klõpsata, siis nüüd pigem filmin selle asemel väikese lõigu. Neid on lahe hiljem meenutuseks vaadata ja emotsiooni annavad need samuti piltidest enam edasi. Kuna neid klippe nüüdseks väga palju on saanud, siis tahaksin neid kuidagi rakendada ka, mis aga eeldaks teatavaid videotöötluse oskuseid. Neid mul paraku pole. Olen piltidest mõne üksiku video kunagi töö tarbeks kokku klopsinud, lisaks Indreku Slingshoti video, aga rohkem pole ausalt öeldes tarvidust olnud. Huvi selle vastu on tegelikult juba pikemat aega olnud. Mida ei oska, kuid tahaks osata, seda tuleb harjutada, mõtlesin ma. Kättevõtmise asi.

Nii pistsin ma Etheli ühel hommikul vankrisse, et õue jalutama minna ja jäädvustasin selle käigu tavapärasest vähe suuremalt üles. Mõte oligi, et saaks harjutamise eesmärgil hiljem nendest klippidest ühe tervikliku video päevast kokku panna. Alguses proovisin windows movie makeriga algust teha, aga sellega tekkis mingi jama. Siis kasutasin töötlemiseks Filmora programmi (kui kellelgi on paremaid soovitusi, siis ootan). Pusimist oli omajagu, aga midagi ma neist kokku lõpuks sain. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Siiski oli kogu see protsess minu jaoks pigem huvitav ja hakkan kindlasti edasi katsetama. Arenguruumi selles osas on mul veel ilmselgelt vähemalt kilomeetri jagu, sest praegu torkab vigu veel päris palju silma. Mis mind kõige rohkem hetkel häirib on see, et kui programmisiseselt seadsin lõigud enda meelest üsna täpselt muusikasse, siis peale salvestamist läksid need ikkagi veits rappa ja päris paika veel ei saanudki. Indrek avaldas ka video kohta arvamust. Ütles, et see on “nunnu, aga igav…aga esimese korra kohta täitsa okei :D”. No märulit seal tõesti väga ei saa ja kätel ka keegi ei kõnni, aga asi seegi. Panen selle “igava nunnu” video postituse lõppu. Ethel sai sellel filmimise hommikul täpselt 11-kuuseks.

Et nüüd midagi viimase kuu arengust ka ikkagi kirja panna, siis toon välja, et vahepeal lisandus õnneks leebelt alla ritta üks hammas (kokku nüüdseks 8). Päevased uned on muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt paremaks. Nüüd teeb ta mitme lühema asemel enamasti ühe korraliku 2-3 tunnise lõunaune ja siis lisaks ühe väiksema, mis on mulle täitsa meelt mööda. Viimased ööd on Etsu arvanud, et pool viis hommikul oleks sobiv aeg silmad pärani ajada ja voodis mürama hakata. Mõne aja pärast magab küll edasi, aga hommikul tööle minev issi selle triangli peale just ülemäära õnnelik ei ole, sest sel ajal on uni veel kõige magusam. Krutskeid on neiule veel juurde tulnud. Vahel teeb ta pättust ja reedab end ise oma pilgu või põgenemisega. Näiteks võtab (või leiab) ta midagi, mis pole tema arvates lubatud, toimetab sellega vaikselt ja kui näeb, et meie seda märkasime, siis teeb kavala näo pähe või pistab selle asjaga naerdes jooksu. Või kui ta parasjagu jooksu ei pane, siis teeb ta meie märkamise peale näo, nagu ta olekski tahtnud just selle “keelatud” asja meie kätte tuua, sirutab oma käe pikalt üleandmiseks ette ja ütleb lahkelt naeratades “aitäh”. Üleüldse meeldib talle igasugu kraami meie kätte tuua või meile näitamas käia. Vaikselt saab teda juba “käsutada”, et too emmele seda või toda ja ta ise on selle üle jube uhke, kuna ega siis need teod kiituseta jää. Tegelikult on lihtsalt jube tore jälgida, kuidas ta üha enam sõnavarast aru saab ja juhiseid tasapidi mõistma on hakanud. Rand ja liivakastid on samuti viimasel ajal väga popid olnud. Kõik, kus leidub liiva, on teemas ja seal võiks tunde mängides veeta. Ja linnud! Nende kohtamise reaktsiooni näeb ka videost.

Ja siit see tuleb.

Minu meelest sai alustuseks päris armas asi kokku. Peaks iga mingi aja tagant sellise mälestuseks valmis tegema.

IMG_1913
Kannatab juba väikese tuti pähe teha. Tahaks patse punuda :D. Kammimise ai-ai kisa ei jõua ka ära oodata.

Pargis

väike päike
Meie väike Päike igas päevas.

img_5620-2IMG_2275 (2)IMG_2202 (2)

Täna õhtul lähme vaatame, kuidas Tiigrid lasteaiaga hüvasti jätavad ja uhkel sammul kooliteele asuvad. Alles nad olid ju niiii väikesed!

Etheli 10. elukuu

10. kuuSättisin end arvuti taha, et siia mõned read Etheli järjekordse kuu täitumisest kirja panna, aga ei teagi millest alustada. Jälgin teda siin hetkel toimetamas ja mu peas on ainult üks küsimus: “Millal ta nii iseseisvaks juba sai???”. Muudkui käib, jutustab, katsub, võtab, viib, toob, teeb, toimetab, naerab, saadab mulle muige saatel eemalt rahuloleva pilgu ja genereerib oma mõtteid ja tegevusi lõbusalt edasi. Ta paistab oma lapse aruga nii teadlik olevat sellest, mida parasjagu teeb. Eks ole juba vanust ka muidugi ja peabki üha asjalikumaks muutuma, aga ma vist pole teda ammu niimoodi erapooletuna eemalt jälginud. Ikka mängime ja toimetame koos, jutustame ja laulame, räägime, mida parasjagu teeme ja mida järgmisena tegema hakkame. Pidevalt on ta mu tegevustesse kaasatud ja mina tema omadesse. Eks ole muidugi üksjagu seda aega ka, kui ta omaette mängib, sobrab oma mänguasjakastis, sorteerib esikus mütsi-kinda kasti või käib kappe-sahtleid lahti sikutamas (mu pesu sahtel on lemmik). Need on tegevused, mis teda üsna pikaks ajaks köidavad ja mulle natuke aega muudeks tegemisteks jätavad. Samal ajal peab ikkagi kõrv kikkis või pilk terav olema. Kui Indrek kodus on, siis saab ta issiga oma väikese inimese asju ajada ja mul on lootust väheke ka päris enda ajaks. Ühesõnaga, ma ju tegelikult kogu aeg ja iga päev näen, mida ta teeb ja mida oskab ning iga jumala päev ma rõõmustan tema olemasolu üle täpselt sellisena, nagu ta on, kuid sellegi poolest hetkeks rollist välja tulles ja lihtsalt eemalt v a a d a t e s… oli praegu kuidagi teistsugune tunne. Selline heldinud uhke tunne. Ja siis samas kogu selle “suure” iseseisvuse keskel on ta ikkagi alles üks pisike pidevat hellust, õrnust ja lähedust vajav tegelane, kes palju kaisus ja süles olla armastab. Kõik paistab tasakaalus olevat. Meie väike inimene.

Käisime eile arstil kontrollis ka. Kaalu on 10,2 kg, pikkust 77 cm ja mütsimõõduks 46 cm. Hambaid on kuuga juures üks ehk kokku kena 7.

10. kuud.2
Harjutab poosetamist. Ei saa ju mitte lõbus olla, kui sul on lilleõis…isegi, kui selle kõik kroonlehed on juba ära sikutatud 😀

Ämm andis hiljuti Ethelile portsu väga mõnusaid kõvade lehekülgedega lasteraamatuid, mida Etsule väga lapata meeldib. Näitab muudkui näpuga seal erinevatele piltidele ja mina siis öelgu talle, mis seal kõik on. Üldse on ta palju näpuga igale poole osutama hakanud. Tundub, et hetkel on aktiivne sõnavara omandamine käsil ja huvi selle vastu suur. Ise ta veel palju sõnu ei ütle (piirdub oma aitähhi, emme, anna ja muu pudikeelega), aga kui küsida, kus on lamp, pall, kass, kiik, kell, issi või emme, siis oskab näpu ja pilguga näidata küll. Vahepeal on naljakas, kuidas ta näpp püsti lakke vaatab ja ootab, et keegi talle “lamp” ütleks. Siis teeb seepeale rahuloleva näo pähe, justkui “tubli, issi, sa teadsidki, et see on lamp” ja läheb oma muude toimetustega edasi. Lisaks raamatute uurimisele kuulub hetkel Etsu igapäeva ka kiikumine, mis talle samuti väga meeldib. Kuna kiik on meil köögi juures, siis sätin tavaliselt kiikumise söögitegemise aega, siis saab kaks kärbest ühe hoobiga lõbusalt tehtud. Kui ta parasjagu ei kiigu, aga mina näiteks köögis süüa teen, siis on tal tulnud uus komme mu jalgu vahepeal kallistamas käia ja kui sõõm lähedust on jälle käes, siis edasi mängima minna. Üks selle kuu uus oskus on veel ka plaksutamine, mis talle hetkel palju lõbu pakub. No ja huultega puristamine.

IMG_3999
Kui lõbusad kiikumise kilked äkki üsna tasaseks jäid.

Nüüdseks on Ethel juba poolteist kuud iseseisvalt ringi tatsanud ja selles üsna vilunud. Ka jalanõudega astumine hakkab harjutamise tulemusena edenema, mis alguses tundus raske. Nüüd, kus talvekombekas on jope vastu vahetatud, on kogu see riietamise majandus välja minnes nii palju kergem ja ka Ethel ise näib õhema riietusega end paremini tundvat. Ilusate ilmadega oleme senisest rohkem välja ka jõudnud. Isegi selleaastane esimene grill väljas on tehtud ja esimesed turumaasikad ära maitstud. Palju oleme viimasel ajal oma lasteaiasõbrakestele ka külla sattunud.
oues

Ahjaa, ma oleksin peaaegu unustanud, et vahepeal tekkis Etsule huule rullimise komme ka. Ma mõtlen seda ülimega kurba nägu, mis on samas niii armas. Alguses tegi ta seda ikka asja pärast, aga mingist hetkest sai aru, et sellega on päris hea kõigi tähelepanu saada, kuna on ju võimatu, et keegi sellise näo peale ei reageeriks stiilis “ossanunnu, mis juhtus, tibukene, musi-kalli-pai-sülle”. Nii hakkaski ta omale täitsa suvalisel hetkel seda kurba kutsikanägu ette manama ja pilguga otsima, et keegi sellele reageeriks. Ise hakkas tähelepanu saades hoopis täiega itsitama ja nii see kordus mitu korda järjest. Kuigi öeldake, et alla aastased lapsed ei oska veel manipuleerida, siis no sinna alla ma selle ikkagi liigitaksin. Paar päeva olid sellised, kus ta IGA asja peale seda nägu tegi ja näiliselt maailma suurimat hädalist mängis, ehkki kõik hästi oli. Nii me otsustasime, et kuigi nunnumeeter on põhjas, siis mingit ekstra tähelepanu ta selle näoga enam meilt ei saa (ilma suu rullimiseta muidugi sai) ja nii lõpetas ta selle tegevuse üsna kiirelt ära.

moss
Väike nunnu mossitaja. Tegelikult uus avastatud oskus, mida jõudsalt rakendama asuti 😀

14. aprillil käisime Alberti ja Elvi pulmas. Etteruttavalt võin öelda, et see oli niii armas pulm! Etheli jaoks oli see juba teine pulmakülastus. Palju jõudnud oma lühikese ea kohta, ma ütleks. Ma olin tegelikult kuni pulmapäeva hommikuni kahtleval seisukohal, kas võtta Ethel üldse kaasa või jätta koju. Kuna pidu algas alles õhtupoolikul, siis oli ju teada, et lõpuni ta seal vastu kindlasti ei peaks, samas päris kõrvale teda kogu sellest üritusest jätta ka ei… raatsinud. Kutset saades oli meile veel rõhutatud, et lapsed on oodatud ja sinna on neid mitmeid tulemas. Nii saigi tehtud tagantjärele mõeldes väga õige otsus, et Ethel võtta kaasa pidu kaema ja väsimuse ilmnemisel ema talle järgi kutsuda. Tegemist oli praktiliselt vene pulmaga ja poolest pulmaisa jutust me aru ei saanud, aga sellegipoolest meile Indrekuga ikkagi ülivõrdes meeldis. Kõik oli nii pidulik, pingevaba, sõbralik, ELAV. Kui kusagil hakkas pihta mõni mäng või tegevus, siis sekundiga olid KÕIK laudade tagant püsti ja kaasa löömas. Eestlastele on kombeks ikka ennast kuidagi tagasi hoida, utsitamise saatel venima hakata või tegevustest kõrvale hiilida ja lihtsalt pealtvaatajaks jääda. Seal sellist asja ei näinud kordagi. Püüdsime siis meiegi oma eestlaste lauas mitte neile alla jääda ;). Ethel pidas ennast ka väga eeskujulikult üleval ja näis kogu seda melu nautivat. Tuju oli hea, nõksutas muusika peale puusi, lippas ringi, leppis kõikide nunnutajatega ja kui väsimusest süles lõpuks üsna rahulikuks jäi, siis oli selge, et aeg on tal koju minna ja emme-issi kahekesi pidutsema jätta, ihii. Vann, magamapanek, kõik oli läinud vanaemaga ladusalt ja öösel koju jõudes valitses täielik vaikus :). See oli ka esimene kord siiani, kui Ethel kellegi teisega ööunne jäi.

Albert ja Elvi
Palju õnne ja armastust noorpaarile ning meie tänud, et saime neist kaunitest hetkedest osa!

Lõpetuseks veel mõned pildid.

Menüü
Vend saatis meid välja sööma. Etsu piilus igaks juhuks, äkki menüü all on veel paremaid pakkumisi.
IMG_0133
Venna (onu) sünnipäeva tähistamas.
IMG_4472
Põhimõtteliselt sõimerühm ratastel. Vabu kohti veel rühmas on. Kes magab viimasena, magab… sõbra valvsa pilgu all. Japarto mullivahvli sain see päev lõpuks ära maitsta. Ah, see oli liiga hea.

IMG_1070

IMG_0121
Juunikate kokkutulekul rallimas. Sellest teen vist eraldi postituse varsti.

Nii me siin driftime aina kevade ja soojemate ilmade poole. Tahaks juba suvele tervituseks lehvitada. Ethel juba natuke oskab käega lehvitades tsau tsau teha. Naljakas mõelda, et varsti on see muhe tegelane juba terve aastakese meie seltsis olnud. Kool juba paistab pmst.

9 kuud Etheli seltsis

Polegi tükk aega siia kirjutama jõudnud. Kuidagi palju tegemist on olnud ja vahepeal oli Sipsik esimest korda mõned päevad haiguse tõttu päris korralikult rivist väljas ja seetõttu hästi kaisukas ka. Aga üks mis kindel, meie väike präänik on saanud juba 9-kuuseks. See on teist samapalju, kui teda enne sündi oma südame all kanda sain (L).
IMG_3597

IMG_3674
Lihtne, aga maitsev šokolaadikook.

Kolmapäeval käisime kontrollis ja saime teada, et Sipsik on nüüdseks 76cm pikkune ja kaalub 9700g. Hambaid on suus 6 – üleval 4 ja all 2. Pea kümnekilone väike nupsik on endale vapralt jala alla võtnud ja kõnnib nüüd naistepäevast saati päris ise. Vahepeal lõbustabki ta ennast lihtsalt ühest toast teise ja teisest kolmandasse tatsamisega, olles ise nii keskendunud ja rahulolev. Seda oli tegelikult alguses täitsa naljakas jälgida, kuna vahepeal meenutas ta ühte pisikest ootamatult väljailmuvat zombit, kes jalad harkis ja käed ees kõndides tasakaalu püüdis hoida. Enamasti ta veel jutustab ja podiseb ka samal ajal ja see annab kogu sellele zombindusele veel vunki juurde. Praeguseks on ta kõnnak juba tükkmaad kindlamaks muutunud. Tihti on ta teepealt midagi pihku haaranud ja nii leiavad asjad sageli omale uue asukoha. Kui mingi asi juhtub omalt kohalt kadunud olema, siis võib see oskusliku transportimise tulemusena olla kus iganes. Näiteks oli meil vahepeal telekapult 3 päeva kadunud ja seda andis ikka otsida. Meil on siiski enamus olulisi asju Etsu käeulatusest ära pandud ja muude asjadega võib ta üldiselt vabalt toimetada. Paar sõna on ka Ethel kasutusele võtnud – aitäh ja emme. Kasutab ta neid üsna tihti, iseasi kui mõtestatud nende tähendus talle on, aga uhke on kuulata küll.
IMG_3635 (2)

Perearst ütles, et tema juures polegi käinud ühtegi last, kes nii varakult kõndima oleks hakanud. Kõrvalt kabinetist korraks läbi tulnud arst ütles ka Etsu vanust kuuldes, et tema noorim on olnud vist 9-kuune. Arst varases kõndimises midagi halba ei näinud, kuna kõndima hakkas ta omast valmisolekust. Pole me kasutanud ei käimistooli, hüppekiiku ega mingeid muid last püstisesse asendisse sundivaid vahendeid. Saime kiita, et samm on ilus, oskab ennast ise püsti ajada, kükki lasta ja ka kukkuma hakates ohutult pepule potsatada või käed ette panna. Kui muidu roomas ta seina või mõne mööbli juurde, et selle abil ennast püsti aidata ja sealt edasi kõndima minna, siis viimased päevad saab ta ka ilma toeta maast ise püsti. Etsu rullib natuke kõndides veel oma varbaid, aga see tuleneb tema veel natuke kehvast tasakaalust ja peaks arsti sõnul paari kuuga ära kaduma. Rauasisalduse kontrollimiseks võeti Ethelil näpust vereanalüüs ja kuna ta hiljuti tõbine oli, siis vaadati ühtlasi põletikunäitajad ka üle. Minu üllatuseks läks verevõtmine vapralt ilma nututa ja hoopis õega lobisemise saatel. Õnneks olid kõik näitajad korras.

img 9
Ühe lapse mitu nägu

Mainisin enne, et kodu on meil üsna lapsesõbralikuks tehtud ja ohtlikud-keelatud asjad käeulatusest ära pandud, et ta vabalt ringi toimetada saaks. Üks neist vähestest kohtadest, kuhu Etsu siiski minna ei tohi, on Indreku lauaalune. Aga justnimelt sinna teda tõmbab, kuna seal on väikesed tulukesed ja suur kõlar, mille juhtmeid ta välja tõmbamas ja lutsutamas tahaks käia. Teadupärast pole see just kõige ohutum tegevus ja seepärast me teda sinna ei luba. Kui teda sealt ära tõstma hakata, siis varem oli tal sellest üsna ükskõik, läks ja toimetas mujal edasi. Nüüd aga oskab juba iseloomu näidata ja tõstma hakates laseb ennast makaroniks ja hakkab kisama, et oma seisukohta ikka võimalikult selgelt välja näidata. Natuke pättust oskab juba ka teha. Näiteks käib ta vaikselt oma väikeste sõrmekestega tapeeti seinalt ära nokkimas (ja söömas) ja keelamise peale manab oma näole kõige armsama võimaliku naeratuse. Keela siis sellist nunnut, eksole. WC hari on ka asi, mis teda nagu magnet enda poole tõmbab, ei tea mis teema lastel nendega on. Ma räägin, nad on oma tempude poolest kassiga täpselt samas paadis.

IMG_3547
Reede varahommikul saatsime issi Pakri poolsaarele 30-kilomeetrisele scoutsrännakule, mis sai läbitud ajaga 4.47.
IMG_3500
9-12kuuste laste võimlemises. Sealsed harjutused olid enamuses istuvatele ja roomavatele lastele, aga Etsu kibeles muudkui püsti, mis tegi asja vähe keerulisemaks. Õnneks treener on hästi asjalik ja pakkus ka alternatiivseid harjutusi välja. Igatahes tundub, et Ethel naudib igasugu vaheldust kodustele mänguasjadele ja tegemistele. Lõbus ja tegus on ta küll.

Pesumasinast riiete kuivamapanekul on Ets alati platsis. Võtab positsiooni sisse pesuresti all ja hakkab sealt siis järjest pesu alla sikutama. Mina jõuan viis asja kuivama panna, tema selle ajaga ühe-kaks alla tõmmata. Seni, kuni mina temast kiirem olen, on kõik okei – varem või hiljem saab kogu pesu kuivama, aga kui kiiruse vahekord peaks muutuma, vot siis läheks jamaks. Lihtsam (ja kiirem) oleks ta ju selleks ajaks eemale saata, aga ma pooldan ikkagi pigem seda, et laps oleks erinevatesse tegevustesse kaasatud, eriti kui ta ise selle vastu huvi üles näitab. Nii õpib ta ka ise asjadele kätt külge panema ja tulevikus erinevates töödes kaasa lööma. Loodetavasti on mul varsti väike abiline omast käest võtta.

IMG_3127
Lihtsalt niisama õue jalutama oleme me viimasel ajal võrdlemisi vähe jõudnud, sest alati leiab ju mingi vabanduse – liiga külm, liiga hilja, üksi ei viitsi, kodus on asju teha jne jne, aga õnneks on kamraade, kes sind toast välja tirivad ja pärast väljas käimist on ikka siga hea tunne küll. Ükspäev oli meie koosseis näiteks selline.

Vahepeal jõudis ämm ilusa vanuseni ja tähistas oma juubelit Padise mõisas. Jällegi hästi mõnus vaheldus argipäevale ja suurepärane põhjus end üles lüüa. Pidu oli igati õnnestunud ja sünnipäevalaps säravalt kaunis. Loodetavasti jagub seda õnne nüüd vähemalt teist samakauaks veel! Ethel pidas ka suure peo kenasti vastu ja käis isegi vahepeal tantsuplatsi vallutamas. Natuke pilte ka.PadisePadise 2.

Venis nüüd päris pikale selle postituse kirjutamine ja kõike ei saanudki kirja, mis plaanis oli, aga mis sa teed, kui üks, teine ja kolmas asi ette tulevad. Eks poetan need väljajäänud mõtted siis tulevastesse postitustesse. Seda ei saa ma siiski kirjutamata jätta, kui palju rõõmu ja armastust üks laps oma vanematele toob. See tunne on lihtsalt nii nii ütlemata suur, nagu oleks seda koguni raske enda sisse ära mahutada. Aga ta mahub!

Olge terved ja rõõmsad!

IMG_3574 (2)

8. elukuu on täitunud!

Meie kaheksakuune tütarlaps. Tegime mõne tähtsa päeva klõpsu ka 🙂IMG_9688 (2)

IMG_9670 (2)
Pilti tegime seekord hoopis vanaemale sünnipäevaks tehtud tordiga. Kaks ühes. Õhtul läksime külla.

IMG_9686 (2)

Etheli vanusele on märkamatult üks elukuu jälle juurde tiksunud ja kuu (või päikese) jagu on temast meile taas kirjeldamatut rõõmu olnud. Ilunumbreid sel korral ei tea, alles märtsi teises pooles lähme mõõtma ja kaaluma, aga mis neist numbritest nii väga ikka. Nagu iga eelnev on ka see kuu olnud Ethelile korralik avastamise ja arenemise aeg. Uudishimu ja avastamisrõõm on piigal suur. Iga uus asi köidab tähelepanu, vajab ülevaatamist, maitsmist ja katsumist. Helide ja muusika suhtes olen märganud Etsu suurenenud huvi. Muusikaringis kuulas pillimängu suu ammuli ja püüdis ka ise oskuste piires pillidega kaasa kolistada. Kodus muusikat kuulates võtab neiul tihti põlve tatsuma ja esimeste klaveriklimberdustega on ka tädi seltsis käsi valgeks saadud. Meie kodu välisukse hääl on ka tuttavaks saanud ja kui kuuleb veel issi hüütud “tsaud” ka esikust, siis on pliks kohe elevust täis ja tahab asja uurima minna. Kõrv on pidevalt teritatud ja hääled kutsuvad tegutsema.
Etsu klaver

Söömise asjus oleme kuuga märkimisväärseid edusamme teinud ja tundub, et hakkab asja saama. Mitmed uued maitsed on ära proovitud ja kõige lemmikumad on need, mida annab ise oma käega suhu pista. Nii ma olengi tal pehmemaid tahkeid asju ise süüa lasknud ja kui tal endal midagi söödavat peos on, siis läheb lusikaga püreede söötmine ka meil üsna ladusalt. Õnneks sööb Ethel kõike, mida siiani pakkunud oleme ja kahepeale saab pliks täitsa arvestatava koguse ühe toidukorra ajal söödud (ma loodan). Liha ja kõik liha sisaldavad püreed lähevad hetkel eriti isukalt. Kui kõht on täis söödud, siis hakkab vaikselt söögitoolis trikitamine pihta. Viskab suure kaarega mingi asja maha ja siis piilub itsitades üle söögitooli ääre, et kuhu see kukkus, mis häälega kukkus ja vehib siis käega, et keegi võiks selle jälle talle uuesti viskamiseks üles tõsta. Ja nii see mäng kordub umbes sada korda. Pullitüdruk. Ahjaa, kõrrega joomine sai ka selgeks!

IMG_2125 (2)
Pistab banaanipannkooki (pool banaani ja üks munakollane)

Mis hammastesse puutub, siis kahele alumisele on vahepeal üles lisandunud kolmas (1.02). Huvitaval kombel mitte keskele, vaid hoopis üks kihvake. Kui esimesed kaks hammast tulid üsna märkamatult, siis kolmas tekitas valu ja selle lõikumisele eelnev öö oli päris karm. Tundsin esimest korda, mis on magamata ja 15 minuti kaupa tukkudes veedetud öö. Indreku saatsin keset ööd elutuppa diivanile magama, kuna üks magamata inimene on ikka parem kui kaks ja temal tuli hommikul tööle minna. Järgneva osa ööst magas Ethel mul kõhul, nii sain ise ka vähe pikemaks ajaks kui 15 minutit silma looja lasta. Hommikuks oli küll tunne, nagu oleksin öösel rongi alla jäänud ja sokutaks Etheli üle ukse kasvõi naabrimehele, peaasi et naaatukenegi magada saaks. Aga hommikukohv päästis päeva ja Ethel ei pidanudki võõraste onudega tegemist tegema. Järgmise hambani.

Hommik
Ethelile piisas (erinevalt minust) vaid ühest ringutusest, et päev pärast sellist ööd rõõmsalt käima tõmmata.

Veebruari alguses ostsime Ethelile pissipoti ja alustasime vaikselt potilkäimise harjutamisega. Sai laulev pott valitud (muusika hakkab mängima, kui piss potis), et ikka lahe oleks, mis etteruttavalt öeldes osutus täielikuks kräpiks. Esimese pissimise peale hakkas pott laulma ja enam vait ei jäänudki. Kuivatasin neid andureid ja isegi föönitasin korra, et äkki niiskus läks vahele, aga ei midagi. Võtsin selle süsteemi seal poti all lahti ja panin uuesti kokku ja… mingiks ajaks jäi vait. Ja siis hakkas täiesti suvalistel aegadel lakkamatult mängima ja lõpuks see viis kummitas mul 24/7 peas ja ajas hulluks. Võtsin siis uuesti poti alt lahti ja “remontisin” kuumaliimiga ära. Volaa, kõik hakkas toimima, nagu vaja – piss potis siis laulab, välja kallad jääb vait. Mingi nädalakese toimis, siis oli muusikaga kõik. Rohkem ei viitsinud sellega mässata ka ja polegi seda laulukest vaja. Aga kui nüüd potitamise alguse juurde tagasi tulla, siis esimesel õhtul potile pannes ei teinud ta sinna midagi, istus lihtsalt ja lasi siis jalga. Proovisin veel paar korda, aga ei miskit. Järgmisel hommikul panin ta kohe peale ärkamist potile, mänguasjad kõrvale ja ütlesin piss-piss. Nii saigi pott esimest korda sisse õnnistatud. Rõõmustasime koos, kiitsin teda ja näitasin pissi potis, et mingi seos tekiks. Nii panin teda iga paari tunni tagant potile ja täitsa mitmel korral asi õnnestus. Nüüdseks, kui Ethel seda kunsti 3 nädalat harjutanud on, oleme jõudnud sinnamaale, et kõik kakamised teeb ta hetkel potti ja suurema osa pissidest ka. Paaril korral on mähe päeva jooksul täitsa kuivaks ka jäänud, aga üldiselt me sellist täiuslikkust veel taga ei ajagi. Tasa ja targu. Mähkmekulu on igal juhul kordades vähenenud ja mähkmeprügikast ei aja enam nii tihti üle. Potile panen teda praegu lihtsalt tunde järgi, enamasti peale magamisi ja söömisi. Üldiselt talle see potitamise värk praegu veel istub ja sai vist õigel hetkel alustatud, kuna klikk potiga käis tal päris kiiresti ära. Kahel korral on külas suurel potil ka käinud. Eks muidugi selleni, kuni ta ükskord ise potil käima hakkab, läheb veel palju-palju aega ja mingil hetkel võib üldse potistreik tekkida, aga kuniks ei proovi ja harjuta ei saa ka teada, kas õnnestub.
IMG_2134 (2)

Liikumise poolest on Ethel jätkuvalt väike aktiivne putukas. Ajab ennast kõige najale püsti ja liigub mööda neid vudinal edasi, kuhu tal parasjagu tarvis on. Nüüd praktiseerib juba mõneks hetkeks käte lahtilaskmist ja ise seismist. Tihti lõpeb see pepuli potsatamisega, aga ise on ta suhteliselt rahul. Küllap siis on see harjutamiseks vajalik. Paar esimest iseseisvat sammu võib vist ka tehtuks viimaste päevade seisuga lugeda. Kiiremad otsad tehakse endiselt käputades.
IMG_2372 (2)

Mängimiseks on lemmikud kõik mittemängimiseks mõeldud asjad – lusikad, kulbid, paelad, nöörid, klaviatuur, kõik totsikud-potsikud, pudelid, pastakad, karbid… no kõik-kõik, mis kätte õnnestub saada. Eriti lemmikud oleksid muidugi need, mis käest ära  kohe korjatakse või kätte ei antagi. Palju veedab pliks aega ka oma mänguasjakastist asju välja loopides. Väikesed sõbrad on muidugi  samuti väga lemmikud.
Ethel ja Robert

Telekas on paar reklaami, mis taustal mängides hetkel jäägitult Etsu tähelepanu köidavad. Üks sellistest on Felixi ketšupi reklaam ja teine draakoni kommide oma. Kui need algavad, siis jätab Etsu kogu käesoleva tegevuse pooleli, pöörab silmad telekasse ja lihtsalt naerab. Midagi köitvat nendes igaljuhul on. Näide eilsest Felixi reklaamist:
Felix

Seadsime vahepeal sammud külla ka. Merilyn tegi klõpse ja mõnus lobisemise õhtu oli. Ma vaatan, et on ikka üks armas kraade nendel piltidel :D.
valdeku_74valdeku_62valdeku_69valdeku_67valdeku_73valdeku_86

Selleks korraks kogu lugu. Tsaupakaa!

Esimene kogemus beebiga spa’s

Käisime nädalavahetusel Rakveres Aqva Hotel & Spa’s (tänud ämmale!). Esimest korda koos lapsega. Olime kuulnud, et see on oma sooja õhu- ja veetemperatuuriga üsna beebisõbralik spa ja muidu ka igati asjalik. Jõudsime kohale veits peale check-in’i. Hotell oli täielikult välja müüdud ja rahvast tundus palju, kuna sinna jõudes oli parkla nii täis, et vaba kohta ei leidnudki ja parkisime kusagile lompi kruusa peale. Hiljem saime auto ümber parkida.

IMG_4228 (2)

Olimegi neljakesi + Ethel. Meile olid bronnitud 2 tuba, mis olid üksteisele täpselt vastakuti ehk siis jube hea oli teineteise juures “külas” käia. Toas oli olemas kõik vajalik, vannituba/wc ilus ja puhas. Voodi oli pehme nagu vahukomm. Minu jaoks natuke harjumatult liiga pehme, kuna magades vajus nii madratsisse ära :D. Hotelli personal oli meeldivalt sõbralik ja abivalmis. Meile organiseeriti lapse reisivoodi ehkki seda me ei kasutanudki, kuna Ethel põõnas nii mõnusalt oma enda beebipesas, mille kaasa võtsime.

Seadsime asjad mugavalt tuppa ära, sõime kõhud täis ja läksime linnapeale jalutama, kuna Etsule oli ujumismähe vaja kusagilt hankida. Klõpsisime siis peaväljakul ka mõned pildid ja käisime poes näkse ostmas.

Kuidagi märkamatult oligi juba õhtu käes ja viimane aeg oli ujuma minna. Ma ise arvasin tegelikult, et beebiga tuleb hullult skeemitama hakata, kuna ta väsib ju vees ruttu ära. Olin oma peas juba välja mõelnud, kuidas alguses lähme me Indrekuga kahekesi ujuma ja jätame Etheli Triinu ja Joosepiga. Siis nad tulevad mingi aeg hiljem järgi, sulistame umbes 20 minutit tirtsuga koos ja tulen temaga välja, teised saavad edasi jääda. Tegelikkuses läksime ikkagi kõik koos ja oli väga okei. Vahepeal tegime Etheli hoidmises omavahel vahetusi, kui tahtsime torus, koses või saunas käia, ülejäänud kohtades sai vabalt mõnusalt beebiga olla. Kõik laabus kuidagi väga sujuvalt. Ethel pidas uskumatult kaua vastu ja meile kõigile täitsa piisas sellest ajast, nii et saimegi algusest lõpuni kõik koos olla.

Spa ise oli igatepidi väga mõnus ja saunakeskus veel super boonuseks. Ainus asi, mis eriti ei meeldinud, oli see üks ja ainus toru seal. Käisime kõik seal korra ära ja teisele ringile ei kippunud, kuna meist neljast kolm said torus korralikult haiget. Ei tea kas asi meis või mis värk selle toruga oli. Erilist tunglemist sinna ka ei paistnud. Hästi mõnus oli basseinis olev mullitav lamamisala ja igasugused erinevad massaažijoad. Saunadest oli lemmikuks soolasaun, kuna see tegi naha nii mõnusaks ja polnud nii tapvalt kuum ka.

Ma jäin mõtlema, et koos hotellitoaga spaatamine on beebiga ikka täielik luksus.  Selles mõttes, et kui näed ujumas, et laps hakkab väsima (mis võib väga järsku juhtuda), siis võtadki oma lapse, lükkad hommikumantlid selga ja paged temaga oma hotellituppa, kus saad rahumeeli ta puhtaks loputada, esmase nälja kustutada ja kõik muud toimingud enda ja beebiga muretult ära teha. Seal ühises duši- ja riietusruumis oleks see ilmselt tunduvalt tülikam olnud ja ei taha ju teisi oma väsinud lapse kisaga seal häirida. Sellegipoolest plaanime varsti mõne ujula ka ära proovida ja küll saab ka niisama hakkama.

IMG_4324 (2)
Väsinud supleja

Õhtul käisime Ararati grillis söömas. Oli see vist meie teada üsna ainus paraja jalutuskäigu kaugusel asuv söögikoht, mis nii hilja veel lahti oli. Täitsa muhe koht. Praed olid nii suured, et oleks vist kolme peale ühest kõhu täis saanud. Triinu väike praad ei erinenud oma suuruselt eriti suurest praest ning isegi seda ei jaksanud lõpuni süüa. Ise võtsin kerge! kanasalati, mille sissemahutamine üldse nii kerge polnud, kuna oli seegi jube suur. Aga toidud olid maitsvad ja hinnad head. Samuti maitsesid hästi sealsed kanatiivad.

Hommikusöögi bufeelaud oli Aqva Spa’s väga rikkalik ja raske oli ennast jälle mitte üle süüa. Käisime ikka mitmeid kordi erinevat kraami juurde võtmas, endal oli juba ammu kõht mulguni täis. Jälle totaalne ülesöömine. Jube. Läksime seepeale uuesti basseini ligunema ja olemine muutus palju paremaks.

Need kaks päeva läksid nii kiiresti. Peab vist paika, et lapsega hakkab aeg poole kiiremini liikuma, kuna pidevalt on tegemist ja sahmimist. Aga ei olnud sugugi raske nii väikese beebiga puhata. Ükski koht ei jäänud käimata ega ükski asi tegemata seetõttu, et laps ka on. Ilmselt on praegu veel ka selline lihtne iga ja keerulisemaks läheb vast siis, kui neiu jalad alla saab. Eks hiljem ole näha.

Küsisin Indrekult, mis talle kõige rohkem meie tripi juures meeldis. Ta vastas väga toredalt, et näha, kui väga meie tütreke vett nautis. Kõige raskem olevat olnud pidevalt liiga täis kõht :D. Olen nõus!

Jagage oma kogemusi. Millised spad ja ujulad oleksid veel nii väikese lapsega mõnusalt külastatavad?

Rakverest tagasi jõudes käisime Indreku vanemate tutikat valvesüsteemi üle vaatamas. Niii armas! Täpselt Etheli suurune oli.

FB_IMG_1507571814653.jpg