Loovus ja pisikesed käed ehk 5 ideed näpuvärvide kasutamiseks.

Midagi oma kätega luua on imeline, ole sa suur või väike. Näpuvärvid on üheks ideaalseks vahendiks lapse loovuse arendamisel ning neid saab reeglina kasutada juba päris pisikesest east. Võimalusi nende kasutamiseks on mitmeid. Seepärast on mul eriti hea meel, et Kideco_Estonia Ethelile kingitusena Neogrün näpuvärvid saatis. Eriti tuus on veel see, et need värvid on valmistatud keskkonnasõbralikest koostisosadest ja sisaldavad värvainena vaid puhastatud mineraale ning taimseid pigmente. Ei sisalda nad ka muid mürgiseid aineid ega peamiseid allergeene, on ühesõnaga igati öko-vegan biolaguneva koostisega. Seetõttu on lastel nendega päris ohutu toimetada ka siis, kui loomise käigus värv suhu peaks sattuma. Ja mis meile lapsevanematena veel pea sama oluline on – need reaalselt olidki väga kergelt mahapestavad nii lapse nahalt, riietelt, juustest kui tööpinnalt. Appi, kui tihti ma toon lasteaiast koju lapse, kelle riietelt kaunis kunstirõõm kohe kuidagi maha tulla ei taha. Värvid ise on kreemja, pigem paksemapoolse ja mittetilkuva koostisega, toonid mahedapoolsed.

Ma jagan järgnevalt mõningaid näiteid, mida huvitavat me nende värvidega ette võtsime. Loe edasi “Loovus ja pisikesed käed ehk 5 ideed näpuvärvide kasutamiseks.”

So proud.

Olen korduvalt kirjutanud ja pilte jaganud erinevatest jooksudest, kuhu me Ethelit viinud oleme, et aktiivselt aega veeta ja väikest spordipisikut talle sisse süstida, eeldusel, et ta siiski ise seda ka tahab. Viimane kord oli Tallinna Maratoni ajal, peale mida mõtlesin, et miks ma ometi ennast kirja ei pannud, oleks ju nagu võinud. Tol korral lubasin vist isegi blogis, et järgmine kord ajan enda jalad ka tagumiku alt välja.

Täna jooksingi. Loe edasi “So proud.”

Lapsesuu ehk “Ethel, mul on tuleviku-Sinule ka mõned read…”

…. et Sul oleks kunagi õhkõrna aimu, milline Sa kaheseks saades olid.

Oled jätkuvalt meile üks väike maruvahva tegelane, kelle isiksus ja iseloom muudkui ennast ilmutamas on. Oled vahel parajalt kange juurikas, kuid samas enamuse ajast õnneks mõistlik, arukas ja võib isegi öelda et Loe edasi “Lapsesuu ehk “Ethel, mul on tuleviku-Sinule ka mõned read…””

Kaks aastat rõõmurulli. Sünnipäevapidu.

Nonii. Nüüd siis on see käes. Meie pere kõige pisem on saanud kaheseks, varsti saab ilmselt kakskümmend kaks. Sünnipäevapidu on peetud, jaanidki mööda saadetud. Paneks siis miskit siia kirja ka.

Alustame siis selle peatüki algusest.

Kui piigale peopaika otsisime ja erinevate kodukanti jäävate Loe edasi “Kaks aastat rõõmurulli. Sünnipäevapidu.”

Mängult sünnipäev

Sellest pidi saama üks tavaline mõnus jõulueelne kokkusaamine sugulastega, keda tükil ajal jälle näinud polnud. Kuid kõik võttis ootamatu pöörde, kui kogu see kamp õhupallide ja kingituste saatel uksest sisse marssis. “Me pole ju siiani jõudnud Etsule õnne soovima”. No issand, te ikka oskate alati nii mega armsad olla. Ega Ethelil muidugi selle vastu midagi polnud, et jõulude ajal jaanilaupäeva sünna afterpartyt pidada. Laud oli jälle külaliste tuleku puhul toidust piisavalt lookas, et totaalne ülesöömine igasuguste näkside näol garanteeritud oli. Oh saaks juba see jõulude periood mööda, saaks ehk selle pideva ülesöömise ka mõneks ajaks jälle kõrvale panna. Not, süüa on mõnus.

Meil pole just palju Etheli vanuses sugulasi, aga need vähesed kes on, on ikka KULLATÜKID küll. Ja mis parim – nad tulevad alati paarikaupa, seega tuba hetkega lapsi täis ja mõnus seltskond koos😀. Kuni suured lobisesid, siis väikesed toimetasid, mängisid ja hullasid. Ma ei väsi imetlemast, kui hea klapp kogu sellel kambal omavahel on (ma ei tea, miks nad piltidel nii tõsised on, ei vasta üldse tõele :D). Kahju kohe, et elutempo nii kiire on ja vahepeal kohtumiste vahed liiga pikaks venivad. Küll aga see-eest on iga kohtumine kuld. Kuid ära sa märgi, me oleme viimase kahe nädala sees lausa kahel korral kokku saanud, win. Ahjaa, lastega lima tegime ka too õhtu koos, selle valmistamisõpetus ja pildid on üleval siin.

Ma tegin külaliste tulekuks niisama koogi ka, sest teadagi on külla tulnud Helina maailma suurim magusasõber, eheee. Tõin selle külmkapist välja ja enne kui kook üldse lauale jõudis, hakkas väike Rika lampi sünnipäevalaulu laulma. Muudkui “õnne soovime sul, õnne soovime sul” ketras sada korda. Nagu niii armas, ma ei või. Panin koogi lauale ja äkki nõuab Rika küünlaid. Ei noh, kes siis kooki ilma küünalde puhumiseta sööb, muidugi. Natuke kapis kolamist ja ikka saab, neli tükki lausa saab. Kook lauale, küünlad põlema ja päris-mängu sünnipäev oligi tuurid üles võtnud. Laulsime kõigile lastele uuesti sünnipäevalaulu, kambapeale puhuti küünlad ära. Kõik nagu päris ja kõik see Rika algatusel ja eestvedamisel. Pilt tuli küll kehvake hämaruses, aga mis siis.
IMG_9799

Ethel sai kingituseks mängutordi komplekti. Nii vahva! Alguses pelgasin vähe neid pisemaid detaile lapse kätte mängimiseks anda, andsin vaid suuremad. Hiljem aga mõtlesin, et teeme rahulikult kahekesi proovi ja täitsa uskumatu, millise innuga ta torti ja muhvineid imekspandava täpsusega kaunistas ja ei ühtki detaili, mis oma tee suhu oleks leidnud. Ethel oli vähemalt tunniks ajaks oma mängulaua taha naelutatud, seega aitäh asjaosalistele, te panite kingitustega täpselt kümnesse (L)! Peale mängimist korjasime pisemad detailid jälle karbikesse, neid päris igal hetkel talle mängimiseks ei jäta, saab vaid silma all olles. Kuna Etsu nii vaimustuses oli, siis mõtlen nüüd juba mänguköögi soetamise peale. Äkki päkapikud loevad mu mõtteid, mine sa tea.

 

Väikestel lastel väikesed peod

Eile oli Etheli rühmas esimene jõulupidu. Väikestel lastel väikesed peod, vähe publikut ja veel vähem emmesid ja issisid. Jõuluhommiku tegime ilma vanemateta just seetõttu, et vastasel juhul ei teeks ilmselt need pisikesed sellid suurt midagi kaasa ja pageksid nelja tuule poole oma vanemate suunas. Niisiis korraldasime hoopis nõnda, et esinesime hommikul ära, filmisime üles, lõunal panin kiirelt mingi video kokku ja õhtusel jõuluistumisel saime koos vanematega video esilinastust teha ja neile näidata, millega hommikul tegelesime. Samuti ei olnud meil peol madala häälega habetunud jõulumeest, keda lapsed ilmselt kartnud oleksid, vaid vahva jõulumemm, kes oma Mukiga laste tähelepanu köitis ja esinemist oma kohalolekuga juhatas. Lapsi pildistas Merilyn. Vanematega sai jagatud ka videot eelmise päeva piparkoogiteost, mille leiab soovi korral siit. Ausalt öeldes polegi mul siia muud lisada, kui eilse peo VIDEO!

No ja ikkagi mõni klõps ka 🙂

Etheli esimesed sõnad

Ethel on tänase seisuga täpselt ühe aasta ja kolme kuu vanune. Võiks ju taas midagi kirja ka panna. Pidevalt on kukla taga tiksunud mõte, et peaks plika esimese sõnavara üles märkima, enne kui meelest läheb, kuid siiani pole ma suutnud selles osas kuigi järjepidev olla ja ülesmärkimised on jäänud kesiseks. Parem hilja, kui üldse mitte ja just nüüd ma selle käsile võtan ning panen siia kirja kõik sõnad, millega ta tänase seisuga end väljendada oskab. Lihtsalt et… kunagi ehk tore meenutada.

Praeguseks oskab ta öelda aitäh, emme, pai, kalli, opa (sülle), mäm-mäm, juua, õue, kss (kass), (k)onn, auh-auh, ahv, mää (lammas), kala, mõmm-mõmm, sai, kpssis (küpsis), tita, (v)ann, kaka, pott, auto, lill, naba, nina, täht, kell, papu, alla (kui kusagile otsa on roninud ja sealt alla ise ei saa ja abi ootab), hopp-hopp (hüppamise või jänese kohta), pall, hallo (kui telefoniga räägib päriselt või mängult), tuttu, ai-ai, appi, tädi, anna, mumm (mesilane), kukku(s)Lisaks on tal sünnipäevaks saadud armas kaisunukk, millele ta küsimise peale nimeks Leelo pakkus (või nii ma tema pudikeelt tõlgendasin)  ja nüüd me kõik teda vastavalt kutsumegi.

Seda listi vaadates tundub isegi päris palju sõnu ja eks neid tuleb tasapisi üha juurde. Praeguse sõnavara ja kehakeele abil suudab ta end juba üsna arvestatavalt väljendada ja see teeb ainuüksi ta enda elu juba palju lihtsamaks. Või nii ma vähemalt usun, kuna nii on tal aina enam vahendeid, millega oma soove ja tegemisi väljendada. Lisaks on ta küsimuste peale väga agaralt noogutama või pead raputama hakanud.

IMG_8852Saime hiljuti kätte Etsu esimese ID-kaardi ja suuresti tänu selle (ja teiste piltide) uurimisele oskab ta nüüd öelda ka oma nime. Osutab näpuga pildile ja ütleb “Ethel“. See kõlab küll tema suust natuke titekamalt kui päris Ethel, aga siiski täitsa arusaadavalt. Dokumendifoto tegemine oli ka muidugi omaette ooper, kuna andis teda ikka ilusti istuma sättida ja täpselt otse kaamerasse vaatama saada. Ikka kippus üht või teistpidi siblima, jalga laskma, silmad kinni jääma, veidraid nägusid tegema või käega kaamerat haarama. Jumal tänatud, et pisikestest võib foto ise kodus teha, siis on aega möllata ja lõpuks ikka midagi välja tuleb. Paari klõpsuga fotograafi juures normaalset passipilti saada oleks vist suht võimatu, aga mine tea. Nüüd, kui dokument käes, siis tundub nagu tegemist oleks ametlikult juba täitsa arvestatava inimesega.

Kullakallis on ta küll!