Mängult sünnipäev

Sellest pidi saama üks tavaline mõnus jõulueelne kokkusaamine sugulastega, keda tükil ajal jälle näinud polnud. Kuid kõik võttis ootamatu pöörde, kui kogu see kamp õhupallide ja kingituste saatel uksest sisse marssis. “Me pole ju siiani jõudnud Etsule õnne soovima”. No issand, te ikka oskate alati nii mega armsad olla. Ega Ethelil muidugi selle vastu midagi polnud, et jõulude ajal jaanilaupäeva sünna afterpartyt pidada. Laud oli jälle külaliste tuleku puhul toidust piisavalt lookas, et totaalne ülesöömine igasuguste näkside näol garanteeritud oli. Oh saaks juba see jõulude periood mööda, saaks ehk selle pideva ülesöömise ka mõneks ajaks jälle kõrvale panna. Not, süüa on mõnus.

Meil pole just palju Etheli vanuses sugulasi, aga need vähesed kes on, on ikka KULLATÜKID küll. Ja mis parim – nad tulevad alati paarikaupa, seega tuba hetkega lapsi täis ja mõnus seltskond koos😀. Kuni suured lobisesid, siis väikesed toimetasid, mängisid ja hullasid. Ma ei väsi imetlemast, kui hea klapp kogu sellel kambal omavahel on (ma ei tea, miks nad piltidel nii tõsised on, ei vasta üldse tõele :D). Kahju kohe, et elutempo nii kiire on ja vahepeal kohtumiste vahed liiga pikaks venivad. Küll aga see-eest on iga kohtumine kuld. Kuid ära sa märgi, me oleme viimase kahe nädala sees lausa kahel korral kokku saanud, win. Ahjaa, lastega lima tegime ka too õhtu koos, selle valmistamisõpetus ja pildid on üleval siin.

Ma tegin külaliste tulekuks niisama koogi ka, sest teadagi on külla tulnud Helina maailma suurim magusasõber, eheee. Tõin selle külmkapist välja ja enne kui kook üldse lauale jõudis, hakkas väike Rika lampi sünnipäevalaulu laulma. Muudkui “õnne soovime sul, õnne soovime sul” ketras sada korda. Nagu niii armas, ma ei või. Panin koogi lauale ja äkki nõuab Rika küünlaid. Ei noh, kes siis kooki ilma küünalde puhumiseta sööb, muidugi. Natuke kapis kolamist ja ikka saab, neli tükki lausa saab. Kook lauale, küünlad põlema ja päris-mängu sünnipäev oligi tuurid üles võtnud. Laulsime kõigile lastele uuesti sünnipäevalaulu, kambapeale puhuti küünlad ära. Kõik nagu päris ja kõik see Rika algatusel ja eestvedamisel. Pilt tuli küll kehvake hämaruses, aga mis siis.
IMG_9799

Ethel sai kingituseks mängutordi komplekti. Nii vahva! Alguses pelgasin vähe neid pisemaid detaile lapse kätte mängimiseks anda, andsin vaid suuremad. Hiljem aga mõtlesin, et teeme rahulikult kahekesi proovi ja täitsa uskumatu, millise innuga ta torti ja muhvineid imekspandava täpsusega kaunistas ja ei ühtki detaili, mis oma tee suhu oleks leidnud. Ethel oli vähemalt tunniks ajaks oma mängulaua taha naelutatud, seega aitäh asjaosalistele, te panite kingitustega täpselt kümnesse (L)! Peale mängimist korjasime pisemad detailid jälle karbikesse, neid päris igal hetkel talle mängimiseks ei jäta, saab vaid silma all olles. Kuna Etsu nii vaimustuses oli, siis mõtlen nüüd juba mänguköögi soetamise peale. Äkki päkapikud loevad mu mõtteid, mine sa tea.

 

Väikestel lastel väikesed peod

Eile oli Etheli rühmas esimene jõulupidu. Väikestel lastel väikesed peod, vähe publikut ja veel vähem emmesid ja issisid. Jõuluhommiku tegime ilma vanemateta just seetõttu, et vastasel juhul ei teeks ilmselt need pisikesed sellid suurt midagi kaasa ja pageksid nelja tuule poole oma vanemate suunas. Niisiis korraldasime hoopis nõnda, et esinesime hommikul ära, filmisime üles, lõunal panin kiirelt mingi video kokku ja õhtusel jõuluistumisel saime koos vanematega video esilinastust teha ja neile näidata, millega hommikul tegelesime. Samuti ei olnud meil peol madala häälega habetunud jõulumeest, keda lapsed ilmselt kartnud oleksid, vaid vahva jõulumemm, kes oma Mukiga laste tähelepanu köitis ja esinemist oma kohalolekuga juhatas. Lapsi pildistas Merilyn. Vanematega sai jagatud ka videot eelmise päeva piparkoogiteost, mille leiab soovi korral siit. Ausalt öeldes polegi mul siia muud lisada, kui eilse peo VIDEO!

No ja ikkagi mõni klõps ka 🙂

Etheli esimesed sõnad

Ethel on tänase seisuga täpselt ühe aasta ja kolme kuu vanune. Võiks ju taas midagi kirja ka panna. Pidevalt on kukla taga tiksunud mõte, et peaks plika esimese sõnavara üles märkima, enne kui meelest läheb, kuid siiani pole ma suutnud selles osas kuigi järjepidev olla ja ülesmärkimised on jäänud kesiseks. Parem hilja, kui üldse mitte ja just nüüd ma selle käsile võtan ning panen siia kirja kõik sõnad, millega ta tänase seisuga end väljendada oskab. Lihtsalt et… kunagi ehk tore meenutada.

Praeguseks oskab ta öelda aitäh, emme, pai, kalli, opa (sülle), mäm-mäm, juua, õue, kss (kass), (k)onn, auh-auh, ahv, mää (lammas), kala, mõmm-mõmm, sai, kpssis (küpsis), tita, (v)ann, kaka, pott, auto, lill, naba, nina, täht, kell, papu, alla (kui kusagile otsa on roninud ja sealt alla ise ei saa ja abi ootab), hopp-hopp (hüppamise või jänese kohta), pall, hallo (kui telefoniga räägib päriselt või mängult), tuttu, ai-ai, appi, tädi, anna, mumm (mesilane), kukku(s)Lisaks on tal sünnipäevaks saadud armas kaisunukk, millele ta küsimise peale nimeks Leelo pakkus (või nii ma tema pudikeelt tõlgendasin)  ja nüüd me kõik teda vastavalt kutsumegi.

Seda listi vaadates tundub isegi päris palju sõnu ja eks neid tuleb tasapisi üha juurde. Praeguse sõnavara ja kehakeele abil suudab ta end juba üsna arvestatavalt väljendada ja see teeb ainuüksi ta enda elu juba palju lihtsamaks. Või nii ma vähemalt usun, kuna nii on tal aina enam vahendeid, millega oma soove ja tegemisi väljendada. Lisaks on ta küsimuste peale väga agaralt noogutama või pead raputama hakanud.

IMG_8852Saime hiljuti kätte Etsu esimese ID-kaardi ja suuresti tänu selle (ja teiste piltide) uurimisele oskab ta nüüd öelda ka oma nime. Osutab näpuga pildile ja ütleb “Ethel“. See kõlab küll tema suust natuke titekamalt kui päris Ethel, aga siiski täitsa arusaadavalt. Dokumendifoto tegemine oli ka muidugi omaette ooper, kuna andis teda ikka ilusti istuma sättida ja täpselt otse kaamerasse vaatama saada. Ikka kippus üht või teistpidi siblima, jalga laskma, silmad kinni jääma, veidraid nägusid tegema või käega kaamerat haarama. Jumal tänatud, et pisikestest võib foto ise kodus teha, siis on aega möllata ja lõpuks ikka midagi välja tuleb. Paari klõpsuga fotograafi juures normaalset passipilti saada oleks vist suht võimatu, aga mine tea. Nüüd, kui dokument käes, siis tundub nagu tegemist oleks ametlikult juba täitsa arvestatava inimesega.

Kullakallis on ta küll!

Vanavanemate päev ja hommikune meisterdamine

“Vanavanemad on nagu tähed – sa ei näe neid kogu aeg, kuid nad on alati olemas”.

Täna oli vanavanemate päev, mida Eestis küll alles 2010. aastast alates tähistatakse, kuid minu meelest on see sama armas ja oluline päev, kui seda on emade- või isadepäev. Vanavanemad on minu silmis ühed hindamatud inimesed, täis siirust ja ehedust ning mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem tahaks oma vanaemalt ammutada kogu seda informatsiooni, mida tema väärtuslik elukogemuste- ja teadmistepagas sisaldab. Minu vanaema kuulub kindlasti nende hulka, kelle pannkoogid alati maailmaparimad olid ja kes turbokiirusel tavalise noaga kartuleid oskas koorida. Mu lemmik toit lapsena oli vist vanaema keedetud piimasupp, sest miks muidu ma alati läbi lasteaia aia piima järele  (ikka selle rammusa õige lehmapiima) minevale vanaemale hõikasin, et ta täna kindlasti mulle piimasuppi keedaks (mu lasteaed asus kodust üle tee ja vanaemal oli suhteliselt võimatu märkamatult piima järel käia). Ta näitas mulle lapsepõlves autoteel surnuna lebavat kassi ja manitses mind alati ohutult üle tee minema, sest mitte kunagi pole kusagile nii kiire, et peaks hooletult ja eluga riskides teed ületama. Kui ma just ei taha samamoodi lõpetada, nagu see kass, kes samuti mõtles, et üle tee jõuab. Suuresti just tänu vanaema lõputule viitsimisele minuga ikka ja jälle “tähemängu” mängida, kui ma oma puidust täheklotsidega jälle end tema kõrvale sättisin, õppisin ma juba kolmeaastasena lugema. Siiani oskab mu vanaema iga kell pajatada huvitavaid lugusid ja kirjeldada värvikalt erinevaid minevikusündmusi. Minu vanaema võib iseloomustada kui elavat märkmikku, sest tal on kogu elu olnud peas kõikide lähedaste inimeste sünnipäevad ja need, kelle sünnipäevi ta parasjagu ei teadnud, tuletas ta laitmatult teiste sünnipäevadest või elusündmustest. “Oota, ma kohe ütlen…”. Selliste sõnadega alustas ta valjult oma mõttekäigu kirjeldamist ja peagi oli õige vastus kuupäeva täpsusega käes. Viimased aastad on siinkohal pisut oma töö teinud ja praeguseks ta päris nii hästi tõenäoliselt kõiki neid kuupäevi ei teaks, aga sellegipoolest võib ta iga kell ette vuristada oma esimeses klassis õpitud tohutu pikad ja ennekuulmatud jõululuuletused või kirjeldada mingeid sündmuseid detailide täpsusega. Jah, mu vanaema sai sel suvel juba 88. aastaseks.
vanaema 88

Ma tulen siinkohal tagasi tänase hommiku juurde. Olles endale teadvustanud tänast tähtpäeva, olin ma kindlal veendumusel, et kõik peres olevad vanavanema-staatusega isikud saavad täna külastatud. Etheli sünniga lisandus ju nii mõnigi vanaema-vanaisa meie perre juurde. Otsustasin, et lisaks tordile võiks kingituseks viia ka midagi oma kätega tehtut ja mida paremat saakski üks üheaastane laps kinkida, kui oma kätega (ja emme abiga) meisterdatud kaardi. Panin näpuvärvid valmis, vakstu lauale ja meie ühine loomine võiski alata. Oli tore näha, millist rõõmu Ethel värvidega mässamisest tundis ja lisaks minu poolt suunatud värvimisele kaartide tarvis lasin tal pärast ka vabalt oma tahmise järgi paberile mökerdada. Minu meelest sai lõpptulemus küll võrdlemisi armas ja kogu protsess oli väga nauditav.
KunstKunst2IMG_6930IMG_6950IMG_6965IMG_6968

Seiklesime poodi tordijahile. Täna oli vist ütlemata palju rõõmsaid meeles peetud vanavanemaid, kuna suur koogilett oli praktiliselt tühjaks ostetud. Siiski ühtteist leidsin ja võisimegi esmalt Keila vanaema ja vanaisa juurde suunduda. Teel Keilasse ütlesin Ethelile, et me sõidame praegu Keila vanaemale külla, mille peale ta naeratades mulle “auh-auh” vastas… sest seal on palju koeri :). Andsime üle tordi ja kaardi, mille üle silmnähtavalt rõõmu tunti. Küll on kahju, et kogu koogisöömise ja lobisemise kõrval unustasin ma Ethelist oma vanavanematega pilti teha ja see alles mul tagasiteel meelde tuli. Eks see tuleb siis peagi tasa teha. Edasi suundusime Etheli teise vanaema ja minu vanaema juurde (ehk siis Etheli vanavanaema). Ka seal andsime üle kaardi, jõime teed, sõime kooki ja veetsime üheskoos mõnusalt aega. Seekord pidasin hoolega meeles, et ka mõni pilt tehtud saaks.

Vanaema (2)
Vanaemale nuusutamiseks

Vanavanaema2Vanavanaema2 (1)

“Ma olen veel täitsa noor. Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid kõiki ära ja saan jutust aru. Ma olen ju vanu inimesi näinud, neil pole enam nii”. Nii ütles täna külla minnes minu 88 aastane vanaema. Jah, iga inimene ongi täpselt nii noor või vana, kui ta seda ise tunneb :). Ja iga kord on ta siiralt õnnelik, kui ma talle helistan või külla lähme. On suur õnn, et mul on endiselt olemas nii tubli ja kallis vanaema!

Imelist vanavanemate päeva kõikidele vanaemadele ja vanaisadele! Teadke, et te olete absoluutselt hindamatud. Olgu tänatud teie hool ja armastus!

Sünnipäevapidu Panda mängutoas

Ma olin pikalt kahevahel või pigem siiski üsna veendunud, et me piirdume Etheli sünnipäeva pidamisega kodus perekeskis. Üks on veel selline vanus, kus laps ise oma sünnipäevast aru ei saa ega hiljem seda ka õieti mäleta. Samuti ei ole ühene veel eriline koosmängija ega oskaks pidu sellisel määral nautida, kui seda teevad juba suuremad lapsed. Teiseks, kuna Ethel omale sünnipäevaks Eesti mõistes ikkagi suured pühad on valinud ja paljud linnast ära sõidavad või muid plaane teevad, siis ei oleks osanud ma rohket osavõttu eeldadagi. Samas pühade tõttu nädala võrra varem/hiljem pidada tundus ka kuidagi vale ja nii see perekeskne sünnipäev päevakorda jäigi. Siis aga hakkas üha enam sõpru uurima, et mis sünnipäeval teeme ja kus tähtsat päeva peame. Oleme ju ise ka paljudele laste sünnipäevadele kutsutud olnud ja teatavad ootused olid ilmselgelt olemas.

Mõned nädalad varem pidas samuti “juunibeebidest” väike Kasper oma esimest sünnipäeva mängutoas ja see pidu keeras minu senised mõtted pea peale. See sünna oli nii vahva, palju väikseid sõbrakesi koos ja mis peamine – oli näha, et ka nii väikestel lastel oli tõsiselt palju toimetamist ja rõõmu mängutoas. Läksin sünnipäevalt koju teatega, et ei, meie peame ka ikkagi sünnipäeva suuremalt koos teiste väikeste (ja suurte) sõpradega. Õnneks kiitis Indrek plaani heaks ja sai edasi hakata mõtlema.

Hakkasin erinevaid mängutube välja otsima ja lähemalt uurima. Peast käis läbi mõte, et olen oma asjaajamistega liiga viimasele minutile jäänud ja soovitud kohad on juba kindlasti juba broneeritud. Meie õnneks selgus peagi tõsiasi, et ilmselgelt on inimestel jaanipäevaks muud plaanid, kui mängutubades aega veeta ja 23. oli enamus kohtades täiesti vaba. Seega valikut oli. Mõningase eeltöö järel otsustasin Panda mängutoa kasuks. Selle kodulehekülg jättis meeldiva esmamulje, info oli kergesti leitav, pildigalerii rikkalik ja tundus, et tegevust võiks seal jaguda erinevas vanuses lastele. Samuti oli mu kriteeriumiks, et ruum oleks “ühetoaline”, et mängivad lapsed silma all nähtavad oleksid ja külalised mugavalt üksteisega suhelda saaksid. Panda mängutoas oli olemas ka mugav ja parajalt suur nurk täiskasvanutele, mis oli minu jaoks jällegi oluline, kuna kutsutud oli ka neid, kellel väikseid lapsi pole ja kes lihtsalt laua ümber aega veeta soovisid. Kööginurgas oli olemas kõik peamine sünnipäeva pidamiseks – kohvimasinad, külmkapp, serveerimisnõud, morsikannud jms, mis muutis lauakatmise mõnevõrra lihtsamaks. Tõsi, tagantjärele mõeldes oli ühekaupa kohvide tegemine küll üsna tüütu ja ajakulukas, aga hakkama saime. Ja ma pean eraldi välja tooma, kui väga mulle meeldisid sealsed teemakohased seinamaalingud. Kõik paistis olevat läbimõeldud ja tegi mu valiku üsna lihtsaks.

Ja ma ei pidanud pettuma. Mul oli siiralt hea meel näha, kui palju imelisi inimesi igapäevaselt meie ümber on. Kui palju vahvaid lapsi ja nende vanemaid meie ellu peale Etheli sündi märkamatult olemasolevatele juurde on tekkinud. Kui tähtis on perekond ja kui olulised on sõbrad. Kui palju abikäsi mu ümber on. Kui asjalikud ja tegusad on väikesed inimesed. Mängutuba ei küsi vanust – Etheli vanavanaisa soovis raudselt kohal olla ja see oli minu meelest eriti äge. Nii suurtel kui väikestel paistis tegevust jaguvat ja sünnipäev sai kenasti peetud. Peaaegu kõik, keda kutsusime, said kohale tulla, mis oli täitsa meeldivaks üllatuseks. Teid kõiki oli nii tore näha! Suur tänu ja kummardus kõigile asjaosalistele selle ilusa hommiku eest! Kui midagi kripeldama jäi, siis võibolla see, et selle lühikese aja jooksul ei jõudnud kõigiga päris niiii palju suhelda ja tähelepanu pöörata, kui oleks tahtnud, aga see vist on sellises olukorras paratamatu.

Tegin väikese meenutusretke sünnipäevast ka. Nagu ikka, siis mutrikese alt saab videole kvaliteeti juurde kruttida.

Peale pidu vajus varakult ärganud ja emmel tordi ja salati tegemisel abiks olnud päevakangelane unne ära… ikka selleks, et õhtuks taas värske olla. Sest pole ju jaanipäeva ilma lõkketule, grilli ja vahukommideta.
Jaanipäev

Panda Mängutoas on hetkel käimas ka kampaania, kus ühele suveperioodil sünnipäeva korraldanud õnnelikule tagastatakse kogu ürituse korraldamise tasu. Nii et kes suveks või muidu lapsele peopaika otsib siis… mina igatahes julgen soovitada.

Ethel. 11 kuud. Väike video pargiskäigust ka

IMG_2554Ethel on pea nädalakese juba 11-kuune olnud. Mõtlesin, et sel korral ei kirjutagi siia mingit pikka juttu. Nagunii saab kohe-kohe aasta täis ja siis teeks ehk suurema kokkuvõtte ja tagasivaate aastale. Ma jääks end hetkel ilmselt varasemaga kordama ja vatraks siin kui vahva sell ja asjalik ringitoimetaja ta on. Sest seda ta tõesti ka on. Ilmad on pikalt suurepärased püsinud ja seetõttu oleme palju väljas olnud, ringi käinud. Ja äi sai vahepeal 50, jeii! Olen hakanud viimasel ajal palju Ethelist ja üldse tegemistest üsna suvalistel hetkedel videoklippe tegema. Et kui muidu haarad telefoni/kaamera, et pilt klõpsata, siis nüüd pigem filmin selle asemel väikese lõigu. Neid on lahe hiljem meenutuseks vaadata ja emotsiooni annavad need samuti piltidest enam edasi. Kuna neid klippe nüüdseks väga palju on saanud, siis tahaksin neid kuidagi rakendada ka, mis aga eeldaks teatavaid videotöötluse oskuseid. Neid mul paraku pole. Olen piltidest mõne üksiku video kunagi töö tarbeks kokku klopsinud, lisaks Indreku Slingshoti video, aga rohkem pole ausalt öeldes tarvidust olnud. Huvi selle vastu on tegelikult juba pikemat aega olnud. Mida ei oska, kuid tahaks osata, seda tuleb harjutada, mõtlesin ma. Kättevõtmise asi.

Nii pistsin ma Etheli ühel hommikul vankrisse, et õue jalutama minna ja jäädvustasin selle käigu tavapärasest vähe suuremalt üles. Mõte oligi, et saaks harjutamise eesmärgil hiljem nendest klippidest ühe tervikliku video päevast kokku panna. Alguses proovisin windows movie makeriga algust teha, aga sellega tekkis mingi jama. Siis kasutasin töötlemiseks Filmora programmi (kui kellelgi on paremaid soovitusi, siis ootan). Pusimist oli omajagu, aga midagi ma neist kokku lõpuks sain. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Siiski oli kogu see protsess minu jaoks pigem huvitav ja hakkan kindlasti edasi katsetama. Arenguruumi selles osas on mul veel ilmselgelt vähemalt kilomeetri jagu, sest praegu torkab vigu veel päris palju silma. Mis mind kõige rohkem hetkel häirib on see, et kui programmisiseselt seadsin lõigud enda meelest üsna täpselt muusikasse, siis peale salvestamist läksid need ikkagi veits rappa ja päris paika veel ei saanudki. Indrek avaldas ka video kohta arvamust. Ütles, et see on “nunnu, aga igav…aga esimese korra kohta täitsa okei :D”. No märulit seal tõesti väga ei saa ja kätel ka keegi ei kõnni, aga asi seegi. Panen selle “igava nunnu” video postituse lõppu. Ethel sai sellel filmimise hommikul täpselt 11-kuuseks.

Et nüüd midagi viimase kuu arengust ka ikkagi kirja panna, siis toon välja, et vahepeal lisandus õnneks leebelt alla ritta üks hammas (kokku nüüdseks 8). Päevased uned on muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt paremaks. Nüüd teeb ta mitme lühema asemel enamasti ühe korraliku 2-3 tunnise lõunaune ja siis lisaks ühe väiksema, mis on mulle täitsa meelt mööda. Viimased ööd on Etsu arvanud, et pool viis hommikul oleks sobiv aeg silmad pärani ajada ja voodis mürama hakata. Mõne aja pärast magab küll edasi, aga hommikul tööle minev issi selle triangli peale just ülemäära õnnelik ei ole, sest sel ajal on uni veel kõige magusam. Krutskeid on neiule veel juurde tulnud. Vahel teeb ta pättust ja reedab end ise oma pilgu või põgenemisega. Näiteks võtab (või leiab) ta midagi, mis pole tema arvates lubatud, toimetab sellega vaikselt ja kui näeb, et meie seda märkasime, siis teeb kavala näo pähe või pistab selle asjaga naerdes jooksu. Või kui ta parasjagu jooksu ei pane, siis teeb ta meie märkamise peale näo, nagu ta olekski tahtnud just selle “keelatud” asja meie kätte tuua, sirutab oma käe pikalt üleandmiseks ette ja ütleb lahkelt naeratades “aitäh”. Üleüldse meeldib talle igasugu kraami meie kätte tuua või meile näitamas käia. Vaikselt saab teda juba “käsutada”, et too emmele seda või toda ja ta ise on selle üle jube uhke, kuna ega siis need teod kiituseta jää. Tegelikult on lihtsalt jube tore jälgida, kuidas ta üha enam sõnavarast aru saab ja juhiseid tasapidi mõistma on hakanud. Rand ja liivakastid on samuti viimasel ajal väga popid olnud. Kõik, kus leidub liiva, on teemas ja seal võiks tunde mängides veeta. Ja linnud! Nende kohtamise reaktsiooni näeb ka videost.

Ja siit see tuleb.

Minu meelest sai alustuseks päris armas asi kokku. Peaks iga mingi aja tagant sellise mälestuseks valmis tegema.

IMG_1913
Kannatab juba väikese tuti pähe teha. Tahaks patse punuda :D. Kammimise ai-ai kisa ei jõua ka ära oodata.

Pargis

väike päike
Meie väike Päike igas päevas.

img_5620-2IMG_2275 (2)IMG_2202 (2)

Täna õhtul lähme vaatame, kuidas Tiigrid lasteaiaga hüvasti jätavad ja uhkel sammul kooliteele asuvad. Alles nad olid ju niiii väikesed!

Etheli 10. elukuu

10. kuuSättisin end arvuti taha, et siia mõned read Etheli järjekordse kuu täitumisest kirja panna, aga ei teagi millest alustada. Jälgin teda siin hetkel toimetamas ja mu peas on ainult üks küsimus: “Millal ta nii iseseisvaks juba sai???”. Muudkui käib, jutustab, katsub, võtab, viib, toob, teeb, toimetab, naerab, saadab mulle muige saatel eemalt rahuloleva pilgu ja genereerib oma mõtteid ja tegevusi lõbusalt edasi. Ta paistab oma lapse aruga nii teadlik olevat sellest, mida parasjagu teeb. Eks ole juba vanust ka muidugi ja peabki üha asjalikumaks muutuma, aga ma vist pole teda ammu niimoodi erapooletuna eemalt jälginud. Ikka mängime ja toimetame koos, jutustame ja laulame, räägime, mida parasjagu teeme ja mida järgmisena tegema hakkame. Pidevalt on ta mu tegevustesse kaasatud ja mina tema omadesse. Eks ole muidugi üksjagu seda aega ka, kui ta omaette mängib, sobrab oma mänguasjakastis, sorteerib esikus mütsi-kinda kasti või käib kappe-sahtleid lahti sikutamas (mu pesu sahtel on lemmik). Need on tegevused, mis teda üsna pikaks ajaks köidavad ja mulle natuke aega muudeks tegemisteks jätavad. Samal ajal peab ikkagi kõrv kikkis või pilk terav olema. Kui Indrek kodus on, siis saab ta issiga oma väikese inimese asju ajada ja mul on lootust väheke ka päris enda ajaks. Ühesõnaga, ma ju tegelikult kogu aeg ja iga päev näen, mida ta teeb ja mida oskab ning iga jumala päev ma rõõmustan tema olemasolu üle täpselt sellisena, nagu ta on, kuid sellegi poolest hetkeks rollist välja tulles ja lihtsalt eemalt v a a d a t e s… oli praegu kuidagi teistsugune tunne. Selline heldinud uhke tunne. Ja siis samas kogu selle “suure” iseseisvuse keskel on ta ikkagi alles üks pisike pidevat hellust, õrnust ja lähedust vajav tegelane, kes palju kaisus ja süles olla armastab. Kõik paistab tasakaalus olevat. Meie väike inimene.

Käisime eile arstil kontrollis ka. Kaalu on 10,2 kg, pikkust 77 cm ja mütsimõõduks 46 cm. Hambaid on kuuga juures üks ehk kokku kena 7.

10. kuud.2
Harjutab poosetamist. Ei saa ju mitte lõbus olla, kui sul on lilleõis…isegi, kui selle kõik kroonlehed on juba ära sikutatud 😀

Ämm andis hiljuti Ethelile portsu väga mõnusaid kõvade lehekülgedega lasteraamatuid, mida Etsule väga lapata meeldib. Näitab muudkui näpuga seal erinevatele piltidele ja mina siis öelgu talle, mis seal kõik on. Üldse on ta palju näpuga igale poole osutama hakanud. Tundub, et hetkel on aktiivne sõnavara omandamine käsil ja huvi selle vastu suur. Ise ta veel palju sõnu ei ütle (piirdub oma aitähhi, emme, anna ja muu pudikeelega), aga kui küsida, kus on lamp, pall, kass, kiik, kell, issi või emme, siis oskab näpu ja pilguga näidata küll. Vahepeal on naljakas, kuidas ta näpp püsti lakke vaatab ja ootab, et keegi talle “lamp” ütleks. Siis teeb seepeale rahuloleva näo pähe, justkui “tubli, issi, sa teadsidki, et see on lamp” ja läheb oma muude toimetustega edasi. Lisaks raamatute uurimisele kuulub hetkel Etsu igapäeva ka kiikumine, mis talle samuti väga meeldib. Kuna kiik on meil köögi juures, siis sätin tavaliselt kiikumise söögitegemise aega, siis saab kaks kärbest ühe hoobiga lõbusalt tehtud. Kui ta parasjagu ei kiigu, aga mina näiteks köögis süüa teen, siis on tal tulnud uus komme mu jalgu vahepeal kallistamas käia ja kui sõõm lähedust on jälle käes, siis edasi mängima minna. Üks selle kuu uus oskus on veel ka plaksutamine, mis talle hetkel palju lõbu pakub. No ja huultega puristamine.

IMG_3999
Kui lõbusad kiikumise kilked äkki üsna tasaseks jäid.

Nüüdseks on Ethel juba poolteist kuud iseseisvalt ringi tatsanud ja selles üsna vilunud. Ka jalanõudega astumine hakkab harjutamise tulemusena edenema, mis alguses tundus raske. Nüüd, kus talvekombekas on jope vastu vahetatud, on kogu see riietamise majandus välja minnes nii palju kergem ja ka Ethel ise näib õhema riietusega end paremini tundvat. Ilusate ilmadega oleme senisest rohkem välja ka jõudnud. Isegi selleaastane esimene grill väljas on tehtud ja esimesed turumaasikad ära maitstud. Palju oleme viimasel ajal oma lasteaiasõbrakestele ka külla sattunud.
oues

Ahjaa, ma oleksin peaaegu unustanud, et vahepeal tekkis Etsule huule rullimise komme ka. Ma mõtlen seda ülimega kurba nägu, mis on samas niii armas. Alguses tegi ta seda ikka asja pärast, aga mingist hetkest sai aru, et sellega on päris hea kõigi tähelepanu saada, kuna on ju võimatu, et keegi sellise näo peale ei reageeriks stiilis “ossanunnu, mis juhtus, tibukene, musi-kalli-pai-sülle”. Nii hakkaski ta omale täitsa suvalisel hetkel seda kurba kutsikanägu ette manama ja pilguga otsima, et keegi sellele reageeriks. Ise hakkas tähelepanu saades hoopis täiega itsitama ja nii see kordus mitu korda järjest. Kuigi öeldake, et alla aastased lapsed ei oska veel manipuleerida, siis no sinna alla ma selle ikkagi liigitaksin. Paar päeva olid sellised, kus ta IGA asja peale seda nägu tegi ja näiliselt maailma suurimat hädalist mängis, ehkki kõik hästi oli. Nii me otsustasime, et kuigi nunnumeeter on põhjas, siis mingit ekstra tähelepanu ta selle näoga enam meilt ei saa (ilma suu rullimiseta muidugi sai) ja nii lõpetas ta selle tegevuse üsna kiirelt ära.

moss
Väike nunnu mossitaja. Tegelikult uus avastatud oskus, mida jõudsalt rakendama asuti 😀

14. aprillil käisime Alberti ja Elvi pulmas. Etteruttavalt võin öelda, et see oli niii armas pulm! Etheli jaoks oli see juba teine pulmakülastus. Palju jõudnud oma lühikese ea kohta, ma ütleks. Ma olin tegelikult kuni pulmapäeva hommikuni kahtleval seisukohal, kas võtta Ethel üldse kaasa või jätta koju. Kuna pidu algas alles õhtupoolikul, siis oli ju teada, et lõpuni ta seal vastu kindlasti ei peaks, samas päris kõrvale teda kogu sellest üritusest jätta ka ei… raatsinud. Kutset saades oli meile veel rõhutatud, et lapsed on oodatud ja sinna on neid mitmeid tulemas. Nii saigi tehtud tagantjärele mõeldes väga õige otsus, et Ethel võtta kaasa pidu kaema ja väsimuse ilmnemisel ema talle järgi kutsuda. Tegemist oli praktiliselt vene pulmaga ja poolest pulmaisa jutust me aru ei saanud, aga sellegipoolest meile Indrekuga ikkagi ülivõrdes meeldis. Kõik oli nii pidulik, pingevaba, sõbralik, ELAV. Kui kusagil hakkas pihta mõni mäng või tegevus, siis sekundiga olid KÕIK laudade tagant püsti ja kaasa löömas. Eestlastele on kombeks ikka ennast kuidagi tagasi hoida, utsitamise saatel venima hakata või tegevustest kõrvale hiilida ja lihtsalt pealtvaatajaks jääda. Seal sellist asja ei näinud kordagi. Püüdsime siis meiegi oma eestlaste lauas mitte neile alla jääda ;). Ethel pidas ennast ka väga eeskujulikult üleval ja näis kogu seda melu nautivat. Tuju oli hea, nõksutas muusika peale puusi, lippas ringi, leppis kõikide nunnutajatega ja kui väsimusest süles lõpuks üsna rahulikuks jäi, siis oli selge, et aeg on tal koju minna ja emme-issi kahekesi pidutsema jätta, ihii. Vann, magamapanek, kõik oli läinud vanaemaga ladusalt ja öösel koju jõudes valitses täielik vaikus :). See oli ka esimene kord siiani, kui Ethel kellegi teisega ööunne jäi.

Albert ja Elvi
Palju õnne ja armastust noorpaarile ning meie tänud, et saime neist kaunitest hetkedest osa!

Lõpetuseks veel mõned pildid.

Menüü
Vend saatis meid välja sööma. Etsu piilus igaks juhuks, äkki menüü all on veel paremaid pakkumisi.
IMG_0133
Venna (onu) sünnipäeva tähistamas.
IMG_4472
Põhimõtteliselt sõimerühm ratastel. Vabu kohti veel rühmas on. Kes magab viimasena, magab… sõbra valvsa pilgu all. Japarto mullivahvli sain see päev lõpuks ära maitsta. Ah, see oli liiga hea.

IMG_1070

IMG_0121
Juunikate kokkutulekul rallimas. Sellest teen vist eraldi postituse varsti.

Nii me siin driftime aina kevade ja soojemate ilmade poole. Tahaks juba suvele tervituseks lehvitada. Ethel juba natuke oskab käega lehvitades tsau tsau teha. Naljakas mõelda, et varsti on see muhe tegelane juba terve aastakese meie seltsis olnud. Kool juba paistab pmst.