Sander ja kolm kuud

Sannupoiss, oled järjekordse kuu meie seltsis mööda saatnud. Ikka koos kasvades ja arenedes. Üks ütlemata vahva ja rõõmu toov tegelane oled sa meil küll, selles pole kahtlustki. Beebipoisist jääb iga kuuga aina vähem järgi ja nagu su vanaema ütles, siis täitsa suure poisi nägu olevat sa juba läinud.

Pilk on sul terane ja jälgid hoolega kõike ümberringi toimuvat. Paigal olla sa enam kaua ilmselt ei plaani, siputad kõvasti jalgadega ja ukerdad end vaikselt mängutekil risti. Tasapisi õpid oma keha üha enam tundma ja valitsema. Selle saavutamiseks on muidugi veel piiikkk pikk tee minna, aga eks sa vaikselt katsetad. Oled oma käekesed ka avastanud, uurid neid pingsalt ja vahel kõlbavad hästi lutsutamiseks ka. Viimased paar nädalat üritad seljalt kõhuli end keerata. Just nimelt üritad. Külili keeramine on sul nüüdseks naljaasi, aga sealt kõhuli saamine nõuab veel jõupingutusi. Aga sa proovid, muudkui proovid. Ei anna alla ja ukerdad ikka hoolega. Vahel ajab päris tigedaks ka, kui ei saa. Paaril korral on päris ise kõhuli keeramine õnnestunud küll, siis ajasid sa oma pea uhkelt püsti, uurisid, kuidas vaatepilt teistpidi äkitselt sai ja teatasid rahulolevate häälitsustega, millega hakkama said. Aga enamasti kipub alumine käsi veel külje all ette jääma ja vajad õõõigepisut sõrmeotsaga abistamist. Nii et ma päris sulaselgelt ei ütleks, et sul keeramine selge on, aga loetud päevade küsimus on see küll. Kõhuli olla sulle üldiselt meeldib ja kui miskit toredat veel nina all uurida ka on, siis pole häda miskit. Või noh, vahel ikka on küll. Hiljuti hakkasid end ka kõhult seljale veeretama… et siis taas üritada end kõhuli tagasi ukerdada, sest nii oli tegelikult päris vahva olla. Aga oleme ausad – lihtsalt selili mängukaare all pikutada ja toimetada on ka mõnus.

Lehmaga tõtt vaatamas

Kui siiani olid sa väike kelmikas salamuigaja, siis nüüd on hakanud häälega kilkamist sekka tulema. Ja kui sa juba naeratad, siis ikka täie raha eest, suunurgad kõrvuni, silmad säramas… ei mingit tagasihoidmist. Naerma on sind üsna lihtne ajada, piisab väiksest kudi-kudist või mistahes põnevamast häälitsusest ja oledki naerupall valmis. Seda ikka siis, kui kõht täis ja unemati ei piina. Vastasel juhul oskad sa vaikse kaebliku häälega oma rahulolematust väljendada ja elukese üle kurta, aga kui sellest ka aru ei peaks saadama, siis lased mehe moodi häälepaelad valla. See toimib alati.

Õde on sul ka vahva. Kui sa vaid teaksid, kui hoolivalt ta sinust räägib ja kuidas sind nunnutab ja kallistab. Seejuures peab veidi jälgima, et sinust midagi peale kallistamist järele ka jääks, sest vahel on õel kallistamise soov niiii tugev, et raske on oma kehal paluda nii suurte tunnete juures õrnaks jääda. Tahaks kogu armastuse ühte kallisse mahutada. Enamus kallistustest jäävad siiski normi piiridesse :).

Kuna õde nõuab une alla ja peale omale muinasjuttude ettelugemist, siis ei “pääse” sinagi nendest ja kuulatad nii rahulikult… mu häält. Vahepeal rikastad ise ka juttu mõne heliefektiga. Samuti tuleb õde vahel vahvate uute õpitud näpusalmidega lasteaiast koju, mida ta just sulle esitama ja näppude peal lugema tuleb. “Viis karupoega” ajab sind alati naerule.

Vahel sa jorised nutta ja õde lippab su juurde, istub su kõrvale ja palub sind endale sülle panna (et mitte öelda haarab ise), kiigutab õrnalt oma keha ja laulab sulle. Ma ise teen ju sama, aga üht kolmeaastast seda matkimas näha on… armas. Muudkui laulab innukalt käigupealt väljamõeldud sõnadega laulu ja siis üks hetk hõikab “Emme, see toimiski, ta rahunes. Võid ta nüüd ära võtta!!” ja lippab oma muude tegevuste juurde tagasi. Ja sina rahunedki. Õega on teil huvitav side küll.

Kui sulle nüüd mulje jäi, et ainult õde sinu eest hoolitseb, siis ausõna, sul on emme ja issi ka :D.

Vankrisõbraga jalutamas. Küüüülm ilm oli, aga ikkagi mõnus.

Nimelugu. Ma räägin sulle vahepeal hoopis, kuidas omale nime said. Lühike vastus oleks, et jälle see õde. Õde pakkus välja, meie panime ära. Pikem lugu on selline, et kui rasedus oli seal kusagil poole peal ja olime äsja teada saanud, et poja sündimas on, siis ühtegi kindlat poisinime meil veel valmis mõeldud polnud. Etsuga lobisedes sai naljaga küsitud, et mis beebi nimi on, kes emmel kõhus on. Ega me oodanud, et ta midagi Leelost või Mukist asjalikumat vastaks, aga tema teatas täiesti tõsiselt “eee Sander” ja läks oma toimetustega edasi, nagu oleks jutt lõppenud. Indrekule see nimi meeldis ja käis seda hiljem ka mitu korda välja, aga minu jaoks oli see välistatud ühe loo pärast, ehkki armas nimi ju küll. Ja nii ta sinnapaika jäi. Pakkusime üksteisele igasugu nimevariante, mis pähe tulid, saatsime suvalistel hetkedel Messengeris, mis silma jäänud. Ei midagi. Mis kõnetas ühte, ei kõnetanud teist jne. Iga nimega oli kaasas see “mul oli kunagi üks tuttav, kes…” või lihtsalt ei tundunud sobivat. Kui olid juba sündinud ja endiselt paar nädalat nimetu, siis lappasime veelgi intensiivsemalt kõiksugu nimede liste ja variante läbi. Sirvisin isegi oma töökoha 1300 õpilasega klassinimekirjad läbi, no ei olnud seda päris õiget. Siiski Derek sai meil päris tugevaks kandidaadiks, millega mõlemad päri olime, kuniks avastasime, et ilmselt iga “tere” peale koolis või kus iganes käiks jõnks läbi, et sind kõnetatakse. Indrekule meeldis veel Roland, aga.. sa polnud minu jaoks Rollu olemisega. Kuniks ühel hetkel, mida ma nii hästi mäletan, olid sa mu kaisus, vaatasid oma pisikeste silmadega mulle otsa ja mul käis jõnks seest läbi. “Sa oledki ju täiesti Sander!”. Kui Indrekule seda ütlesin, oli ta endiselt sama meelt ja me olimegi jõudnud selle õige tundeni. Peale seda avastasin veel, et saNDER koosneb üsna samadest nimetähtedest, mis iNDREk, et nagu mingi seos ka. Asi oligi otsustanud. Nii sai sinust meie Sannu.

Sõbranna soovitas mulle Huckleberry äppi (tasuta), kuhu saab mugavalt märkida igasugu söötmised, magamised, mähkuvahetused, d-vitamiini andmised ja mis kõik veel ning peale mõningast märkimist hakkab ta statistikat jagama ja ka ise soovitama, millal oleks senist päevakava, lapse täpset vanust jms arvesse võttes näiteks soovituslik last magama hakata sättima ja peab ütlema, et täitsa hästi langevad soovitused Sannu väsimistega kokku. Peamiselt jälgin küll sisetunnet ja lähtun lapsest endast, aga väga ülevaatliku pildi beebi päevakavast annab see äpp peale märkimisi küll. Näiteks saan sealt teada, et Sannu magab viimase 7 päeva põhjal keskmiselt ööpäevas 16h 40min, millest 11h 10 min moodustab ööuni ja 5h 30 min tuleb kokku erinevatest lõunauinakutest. Või näiteks ööpäevas kulub kõikidele söötmistele kokku keskmiselt 1h 36min, mis tundub ajaliselt päeva peale pigem vist vähe, aga ta on ka nobe sööja. Jne jne. Igasugu asju ja seoseid võid sealt välja lugeda. Ma arvan, et ma päris kogu aeg ei suudaks kõike üles märkida, teen praegu pausi, aga iga mingi aja tagant 7 päevaseid märkimisi hakkan ka edaspidi tegema küll. Hea jälgida, kus suunas mis muutumas on.

Ja nii olemegi kuukese jälle edasi jõudnud. Rõõm on olnud ja rõõmu tuleb veel. Musimops.

Vanavanaemaga. Siin sa olid küll alles noorem veel

Instagram @mekasvamekoos 
Facebook Me kasvame koos

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s