Kaks kuud, kaks päikest

Nonii, Sannukas. Tänasest hopsti kahekuune. Kaks kuud kahe lapse vanemad. Kui õde sai iga kuu enda kohta blogisse mõned märkmed kirja, siis ei saa ju venna kohta aegajalt kirjutamata jätta. Kus sa siis üht last teadlikult juba teisiti kohtled. Ehkki annab tunda, et teise lapsega ei jõua nii usinalt kõiki neid regulaarseid ülespildistamisi, sättimisi ja värke teha, rõhuasetus on liikunud muudele asjadele, aga see on paratamutu ja üldse mitte halb. Ma imestan, kuidas ma Etsu ajal jõudsin iga kuu minisünnaks mingi uhke numbriga tordi/koogi kokku vaaritada, et sellega kuupilt teha. Nüüd hea, kui meeles on kalendrisse vaadata, et üks kuu jälle täis saanud. Sannuke peab (õigemini me Indrekuga peame :D) koogi asemel “leppima” igal kuul pildile lisanduvate mudelautodega, aga ongi rohkem poiste värk. Aeg loeb. Beebiraamatki on veel soetamta, kuhu märkmeid teha võiks, nii et ma esialgu kirjutan parem siia miskit, kuniks veel meeles.

Me oleme igal juhul selle esimese kahe kuuga jõudnud uue elukorraldusega harjuda ja Sander vist samuti, sest ei näi ta väga oma elukese üle kurtvat. Muudkui sööb ja magab ja vahepeal uudistab ringi. Praeguseks on ta oma pilku meile ja lähemal olevatele asjadele fikseerima hakanud ja jälgib/kuulab ümberringi toimuvat teraselt. Eriti meeldib talle, kui keegi võtab vaevaks ja temaga mööda elamist ringi jalutab, et kogu seda põnevat ümbrust jälgida saaks. Lisandunud on ka mõningaid ilmekamaid häälitsusi. Pead tõstab ja hoiab ka suhteliselt hästi, nii et paljud asjad saab juba ühe käega tema kõrvalt ära teha, kui peaks vajadus teda parajasti süles hoida olema. Iga lapsevanem vist nõustub, et üks vaba käsi on rohkem kui pool võitu ja sellega saab enamus asju tehtud, isegi need, mis esmapilgul võimatuna tunduvad. Meenus just, kuidas Indrek ükspäev kööki astus, kui ma Sander kaenlas võikut tegin ja küsis imestusega, et misasja, sa lõikasid just ühe käega omale suitsuvorsti või? Ise ma ei saanud arugi, et see midagi imekspandavat on, aga jah, loogiline oleks, et ühe käega hoiad vorsti kinni ja teise käega lõikad… aga näed, emaduse skill.

Nüüdseks oskab Sander ka teadlikult igasugu häälte ja ilmete peale naeratada ja see lööb nunnumeetri eriti lakke. Beebid on ikka nii armsad, ma ei või. Muudkui musitad ja kallistad ja kaisutad ja mitte ei saa küllalt. See pilk, millega ta sulle silma sisse vaatab, on nii õrn, nii siiras, nii puhas. Senikaua, kuni nad paigal püsivad ja sabas jooksmisega neid pidevalt turvama ei pea, on minu meelest eluke ikka lill küll. Aga see aeg saab kiirelt mööda ja siis pole enam muret, et päeva jooksul kohustuslikke samme täis ei saa.

Üllatus-üllatus, teiseks kuuks on Sander juba palju suurem ja kobedam, kui ta seda varasemalt oli. Täpseid parameetreid ei oskagi öelda, kuna arstile läheme järgmisel nädalal, kuid eks ta sinna 5+ kilo kanti vast on. See on juba omajagu raskust, nii et muskel kasvab. Minul ma mõtlen. Nagu Ethelgi, armastab Sander vett ja liguneb rõõmuga kala kombel vannis.

Aga kui te küsite, et kust saaks hästi magavaid beebisid, siis meilt saab. Juba teine toimiv eksemplar algusest peale. Ehkki eile öösel, kui Sander iga natukese aja tagant vähkres, punnitas ja vahepeal nutta tihkus, mõtlesin, et mu heast magajast pole enam miskit järel, AGA erand kinnitab reeglit ja panen selle ühe nässus öö ärasöödud kiivide arvele. Tänane öö oli jälle tavapäraselt rahulik ja tahaks loota, et on ka edaspidi.

Kuna Ethel ei olnud beebina vankriga üldse sinapeal, siis paneb imestama, et Sander hea meelega selles olla tahab, seal hästi magab ega pista kohe kisama ja välja nõudma kui üles ärkab. Etheliga nägid enamus mu jalutuskäike välja sellised, et kuniks magas, oli okei, aga nii kui silma lahti tegi, oli kisa taevani ja ülejäänud tee tassisin teda süles, lisaks vankrit ka veel lükates. Kui istuma juba hakkas, siis oli teine lugu, aga beebiajal sai küll vankriretkedel nagu tiksuva pommiga käidud ja seepärast pigem vältisin neid. Nüüd Sandriga on täiesti vastupidine kogemus, võin kõik kohad temaga läbi käia, kuniks nälg ei murra. Siin vast see erinevus ka, et Etsu oli suvebeebi, kui väljas oli palav ja ere päike, õhukesed riided. Nüüd talvel on Sannu mõnusalt sisse pakitud, on jahedam ja rohkem hämarat aega. Igati soodne heaks uneks ja tõesti palju oleme jalutamas käinud.

Õe vaimustus Sannust pole raugenud, käib musitamas-kallistamas, lohutuseks laulmas ning tahab abistada. Mõni kalli läheb küll teinekord liiga kõvaks, eriti kui armukadeduse pisik kallale tuleb, aga üldiselt isegi tublisti venna tulekuga toime tulnud ja võtab õe rolli südamega. Vahel täitsa naljakas, kuidas ta tähtsalt kommenteerib, et “emme, sa hoidsid liiga vähe pead” või “sa peaksid teda kussutama, siis ta rahuneks” või pakub omalt poolt lahendusi, mis vennale kindlasti meeldida võiks.

Kogu selle kiidulaulu peale ei tasu arvata, et Sander kõva häält ja kisa ei oska teha. Ikka oskab ja nõuab oma õigusi, nagu iga teinegi beebi, kui vaja. Nii on mõni kehvem, pigem väsitavam, päev ka sekka sattunud, ehkki enamjaolt ikka päris rahulik see eluke meil siin on.

Aga mis ma muud oskan siia lõppu öelda, kui et perekond on ikka kulda väärt ja pole suuremat tänutunnet, kui need kaks päikest meie päevades.

Sellega seoses meenus üks paari päeva tagune seik. Ethel rääkis telefonis mu emaga.
M: Tere, kullatükk, kuidas sul läheb?
E: Hästi läheb, aga ma olen tegelikult hoopis laps.

Õnne me kahekuusele!


Instagram @mekasvamekoos 
Facebook Me kasvame koos

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s