Võtan 2020 aasta kokku

Aasta viimane päev on käes. Oleme kodus perekeskis, laual piisavalt head söömist ja näksimist ning taustaks mängimas erinevad aastavahetuse programmid. Ütleks, et üsna klassikaline aastavahetuse olemine, eksole. Omavahel arutledes ja tagasi mõeldes mahtus sellesse aastasse meie jaoks palju imelist ja head, kuigi see vägisi teistmoodi keeruline aasta olla püüdis. Üks mis kindel, selle aasta saame ära saata juba neljakesi.

Aga toon siis mõned asjad välja.

Meie 2020 aasta suurim kristallike on muidugi meie Sander. Paras ports täiuslikkust ja puhast rõõmu. On teine nii sujuvalt meie perega liitunud ja sellesse sulandunud, et teistsugust koosseisu enam ette ei kujutagi. Kui esimene laps toob kaasa palju muutuseid ja ümberstruktureerimist, siis teise lisandumine tundub olevat leebe. Kaks last on ikka vinge. Kaks erinevat kogemust, kaks erinevat isiksust, kaks musirulli. Üks juba suur ja isepäine (kui kolmese kohta võib nii öelda), teine veel omadega kõikide oskuste alguses. Võtame Indrekuga selle järjekordse põneva väljakutse vastu, vaatame, kuidas välja tuleb.

Teine minu jaoks suur asi, millega sel aastal hakkama sain, oli silmaopil käimine. Ma olen nii mega rahul, et veebruaris julguse kokku võtsin ja selle ära tegin. On ikka suur vahe, kas näed päris oma silmadega hästi või pead prillidega mässama/silmi kissitama. Mina olin veel see, kes kogu aeg prille ees ei kandnud. Tundsin, et vajan neid peamiselt autoga sõites ja kui kusagilt kaugemalt midagi lugeda oli tarvis, muul ajal arvasin, et oma silmad ajavad asja ära. Viimasel ajal kandsin siiki rohkem, kuna tundus, et muidu ikka niru. Kui peale oppi prillivaatestki paremini nägema hakkasin, värvid nii erksad ja nägemine terav, siis oli see ikka ülikõva. Nüüd on sellest juba parasjagu palju aega möödas, et igapäevaselt ma enam nii palju ei ahheta imestusest, aga alguses vaatad küll oma uute silmadega ringi ja muudkui imetled, kui ilus ja selge on maailm, kui säravad on liiklusmärgid ja kui konkreetsed on vastutulevate inimeste näod. Poes ei pea hinnasilte kissitama või nende lugemiseks nina lähemale pistma. Ükskord väljas süües jõllitasin saali teises otsas istuva papi söömist, lihtsalt seepärast, et ma ei arvanud, et niii kaugelt on võimalik kellegi suutäisi lugeda. Lisaks hakkasin poes ja tänavatel äkitselt kahtlaselt palju tuttavaid nägema, kellest varem ilmselt tuimalt mööda kõndisin, kuna eemalt ei tundnud ära. Ups, sorry. Tõesti, põnev elu on ka kaugemal silmapiiril, mitte ainult nina ees.

Hädaga leidsin mingi prillidega pildi

Kindlasti on 2020 olnud pereaasta. Lisaks pere suurenemisele oleme ju selle aasta jooksul nii palju aega kõik ninapidi kodus koos veetnud. Kellel kodukontor, kellel distantsõpe, kes lasteaiast kodus, mitmed (veebi)koolitused ja -koosolekud ning siis juba isapuhkus ja dekreet. Kodus töötamine (eriti lapse kõrvalt) oli esimestel päevadel omaette väljakutse, eeldas üksteisega arvestamist, tegevuste ümberkorraldamist, töö- ja ajajaotust, aga lõppkokkuvõttes saime kõik oma asjadega hakkama ja oli teistmoodi mõnus, kui osata asjade positiivset külge näha. Üksteisele sai rohkem aega pühendatud ja see mõjus kõigile hästi, eriti oli seda lapse pealt näha. Teisest küljest ega eriti palju teisi inimesi näinudki, vaid teatud seltskonnad, kellega rohkem läbi sai käidud.

Tööalaselt on olnud taas huvitav aasta. Hea on teha tööd, mille puhul ärkad hommikul rõõmuga, et tööle minna (okei, mõni unisem päev veidi raskemalt, aga saate aru küll – teha seda, mis meeldib). Tuli ette uusi teemasid ja väljakutseid, mis motiveerisid juurde uurima, end täiendama, ise arenema, et pädevam olla. Lisaks ootasin väga pereteraapia koolitust, mille esimene tase sel aastal läbitud sai. Tänu sellele koolitusele on olnud ka palju enese sisse vaatamist ja analüüsimist. II ja III aste veel pereterapeudi kutse saamiseks minna, aga kas ja millal need võimalikuks praeguses olukorras saavad, eks näis.

Tuues veel mõned märksõnad aasta kohta, siis meenuvad Etsu kipsis jalg, 2x raseduse ajal (lühidalt) haiglas viibimine, läbiviidud loovtunnid, mis lõppesid koroonapiirangutega, Indreku töövahetus, vanaema 90. juubel, ühe autodest väljavahetamine, Indreku kontserdid ning välja antud plaat, HRL, palju torte sai (rohkem teistele) valmistatud, Etsu lauluringis käima hakkamine, erinevad läbitud koolitused, sh mälu ja mõtlemise testide läbiviimise litsentsi omandamine, Spaa, Indreku üllatus sünnipäevapidu, vanaema halvenenud tervis, Etsu lasteaiavahetus (alustab jaanuarist uues lasteaias), mmm jne jne…

Aga nii sellele aastale joon alla tõmmatud sai. Eks nipet-näpet jampsi ikka oli, aga ei saa kuidagi öelda, et poleks kokkuvõttes hea aasta olnud.


Instagram @mekasvamekoos 
Facebook Me kasvame koos

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s