Tere, Poja!

Sa oled meil juba kahenädalaseks saamas. Aeg on nii ruttu läinud ja selle sisse on päris palju mahtunud. Tudud hetkel nii armsasti, kõht täis ja rahulolev nägu ees. Su õeke käib sind kümneid kordi päevas kallistamas ja musitamas ning korrutab aina oma värskelt helisema saadud r-tähte rõhutades kutsikasilmadega, “kui aRmas venna”. Sa oled hoitud ja poputatud nagu kullatera õekese poolt. Küll tuuakse kaisukaid su kõrvale istuma, sätitakse tekki paremini peale, joostakse lauluringis õpitud laule su kõrvale laulma ja pead silitama, kui sa mõne piuksu teed. Kui kisa suuremaks läheb, siis hõigatakse range häälega “emme, venna tahab ju ometi süüa!”. Kui ärkvel oled, sätib õeke ennast sinu kõrvale pikali, öeldes, et tahab lihtsalt su silmi imetleda. Me issiga uurime, hoiame ja armastame sind samamoodi. Süda sulab. Sa oled niii aRmas!

Sünnilugu

Aga kuidas sa meile siis saabusid? Ilmselgelt ei jõudnud ei meie sinu ega sina meiega kohtumist enam ära oodata. Miks muidu sa nii vara meie sekka tulla soovisid. Mul oleks enne dekreeti jäämist veel kaks viimast tööpäeva olnud. Siis plaanisin sinu tulekuni aja maha võtta, puhata, kodu kraamida, beebiasju vaadata, sulle uue turvahälli välja valida, arvutist fotod paberile lasta ja muud sellist nipet-näpet rahulikku toimetamist. Aga sinul olid teised plaanid. Esmaspäeva hommikul hakkasid sa märku andma, et miskit on toimumas.

Hommikul eraldus limakork ja kõht käis küll valutult aga tugevalt ja regulaarselt toonusesse. See kõik võib ka nädalaid enne sünnitust ettevalmistusena toimuda, aga liiga reaalne oli see kõik. Teatasin hommikul, et tööle ma igaks juhuks ei tule ja jäin koju rahulikult jälgima, mis saama hakkab. Eks need vast libakad on ja keha valmistub, aga kuna üle ei läinudki, siiski sõitsin õhtul Pelgusse kontrolli, kuna nädalaid oli selleks hetkeks ikkagi vaid 35+4 ja veidi vara oleks tulla. KTG näitas samuti regulaarset tegevust nelja minutiliste vahedega, sünnitegevuseks seda veel ei loetud, valusid polnud. Sellegipoolest koju mind ei lastud ja taheti jälgida, kas raugeb maha või läheb aktiivseks. Ütlesin küll, et jõuan kodust 10 minutiga kohale, kui asjaks peaks minema, aga ei olnud ma vist küllalt veenev. Põhjenduseks öeldi, et sellisel juhul sünnitan ma tõenäoliselt autos või haigla koridoris, kuna enneaegsetega läheb enamasti kiiresti. Sain isegi aru, et lapse heaolu on esikohal ja järelvalve all on turvalisem. Seadsin end palatisse sisse. Mõtlesin, et tark oleks magada, kuni võimalust on, kes teab mis saama hakkab. Hommikuks oli kõik rahulik, ei mingit märki sünnitegevusest ja sain lõunast tagasi koju. Ultrahelis vaadati poja ka üle ja öeldi, et ta tunneb ennast seal hästi, kõik on korras, võib ka tähtajani välja vedada.

Või siis mitte, sest järgmisel hommikul hakkasid kodus looteveed nirisema. Pärastlõuna paiku lisandusid mingid õrnad valulaadsed asjad, mis õhtuks veidi tugevamateks muutusid. Oli sünnituse alguse moodi juba küll. Indrek viis Etsu mu ema juurde ja läksime taas Pelgusse end näitama. Avatust oli 4,5 cm, kõht umbes 4 minutiliste vahedega jälle toonuses ja võisin autost haiglakotiga mehe sisse kutsuda, et sünnitustuppa suunduda. Kell oli siis umbes vast 19.30.

Uurisin minuga tegelenud ämmaemandalt, et mis nende kogemusel need suurimad murekohad või riskid on 35.-36. nädalal sündinud beebidega. Tõi välja, et ei pruugi korralikult osata/jaksata rinda imeda või ei hoia kehatemperatuuri. Aga et beebi pärast pole nad üldse mures, vaid hoopis minu. Oli näha, et nad olid end hästi minu eelmise sünnituslooga kurssi viinud ja sain aru küll, millele vihjati. Mult võeti vereproov, et vereülekandeks sobiv veri kohale valmis tellida, lisaks mulle juba tuttav tilk võimaliku verejooksu peatamiseks. Nende eesmärk oli iga hinna eest vältida jälle kolmeliitrist verekaotust, kuid selleks siiski valmis olla.

Esimesed tunnid oli üsna rahulik tiksumine seal, kuna valude mõttes oleksin ma tavaolukorras tunduvalt hiljem haiglasse tulnud. Olid need vabalt ülehingatavad ja ei midagi erilist. Sirvisin Merilyni saadetud linki laupäevasest pildistamisest, kui kõhupilte tegemas käisime. Oleks siis teadnud, et vaid mõni päev hiljem põnn juba ilmavalgust näeb… Mul on nii hea meel, et üldse need tehtud jõudsime ja toredad pildid mälestuseks on.

Mõni tund läks edasi, õnneks valud muutusid ka juba arvestatavamaks ja oli loota edasiminekut. Kuid kontrollimisel selgus, et kogu selle aja peale avatust juurde tekkinud polnudki. Käele torgatud kanüül sai kasutust ja lisati emaka tööd intensiivistavat tilka, millele vahepeal vunki juurde keerati. Siis oli tunne juba küll eelmisest korrast tuttav, et vohh, nüüd on nagu päris juba. Indrek sai rõõmsalt valude ajal selga masseerida ja oma huumorit teha, nagu ikka ning see muutis kõik palju talutavamaks. Mehe viibimine sünnituse juures on ikka üli oluline ja annab nii palju juurde. Küll ma olen vapper, muudkui võidukalt lõpu suunas, enam pole palju jäänud. Kuniks uuesti kontrollides heal juhul pool cm vaid lisandunud oli ehk kokku avatust selleks hetkeks u 5 cm alles, kuigi beebi juba allapoole omadega surus. See teade mõjus küll täieliku motivatsioonilangusena – aega on tunde mööda läinud, valud korralikud, aga seis suht sama, mis haiglasse jõudes. Siia ma jäängi oma varsti väljakannatamatute valude kätte, ilma, et midagi edasi areneks. Nagu, keha, pliis teeme nüüd koostööd, me saame hakkama.

Ämmaemandale ei jäänud mu pettumus märkamata ja pakkus epiduraali, millest ma loobusin. Seljasüsti hirm ja vastumeelsus olid suuremad, kui see valu, ma kannatan ära. Kell oli jõudnud südaöösse ja rõõmustasime, et vähemalt poja vedas end sellega kenasti 36. nädalasse välja. Natuke ootasime veel asjade edenemist, kuid arst arvas, et vaja oleks siiski midagi lõdvestavat kasutada, mis avatust juurde aitaks tekitada. Naerugaas oli järgmine valik. Mis seal siis ikka, sellega olin nõus, teeme proovi. Hingasin valude vahepeal seda sisse ja ausalt öeldes väga aru ei saanud kas või mida see üldse tegi. Lubatud pohmellitunnet samuti ei tundnud. Kui äkitselt boom, avatus olemas ja pojagi oli õigepea kohal. Vajas küll esimestel hingetõmmetel abi, aga hetk hiljem oli kõva kisa kuulda ja kõik õnneks hästi. Sünniajaks 01.59 ja käes see parim hetk, kui poja oma kaissu saad.

Küll aga ei tahtnud seekord platsenta kuidagi ära sündida, arst juhtis ka tähelepanu taaskord alanud verejooksule ja edasi läks kõik juba eelmisest korrast tuttavat rada. Järjekordne kinnitus sellele, et kartulipõllul sünnitajat minust ei oleks. 45 minutit hiljem narkoosist ärgates oleks nagu restardi teinud ja olemine oli täitsa hea. Sain seni issi kõhul olnud poja taas oma rinnale ja tehtud see kõik oligi. Peale mõningast jälgimist saime end kolmekesi perepalatisse sisse seada. Ilmselt pojake teadis, et esmaspäevast isasid enam perepalatisse ei lasta ja sättis oma tuleku siis vastavalt veidi varasemaks. Kes teab, mis seis detsembriks üldse on.

Ei mingit 10. detsembrit. Hoopis 12.11.2020 kell 01.59, 36+0 nädalal. 3500g ja 51 cm puhast armastust. Ausalt öeldes pole mul kordagi tunnet olnud, et ta liiga vara tuli. Kõik on kuidagi nii õige ja rahulik. Ta on asjalik, tugev, vapper, pisike-suur, sööb isukalt ja teeb oma beebide tegemisi. Täpselt selline, nagu ta olema peab. Ma isegi arvan, et pigem pandi ka tähtajaga veidi puusse ja kõhuvanust oli tegelikult rohkem, aga see selleks.

Seekordsest sünnitusest on jäänud küll positiivne kogemus. Personal oli tähelepanelik, kogu aeg juures, kui vaja ning jälgisid eemalt näitajaid, kui enamaks vajadust polnud. Nad olid minu looga detailideni kursis ja teadsid täpselt mida millal teha, pidevalt selgitasid toimuvat ja olid oma valmisolekuga alati mitme sammu võrra ees. Ühesõnaga, turvaline tunne oli ja ei midagi hullu. Paljuski hoopis teistmoodi kogemus võrreldes esimese sünnitusega. Taastumine oli ka seekord väga lihtne.

Pambuke koju. Vanaema-vanaisa tegid meie eest suurema shopingu ära, ostsid turvatooli ja esimesed riided ning saatsid kojuminekuks haiglasse. Jäta veel viimased ostud rahulikku dekreediaega ootama 😀

Ega kõik nüüd ülemäära lilleline ka saa olla. Saime paar päeva peale kojusaamist analüüsi tulemuste vastustest teada, et poja bilirubiinitase veres on natuke liiga kõrge ja tuleb lastehaiglasse fototeraapiasse minna. Esialgu ehmatas see teade väga ära. Lastehaiglas olime kokku kolm ööd, saime oma näidud valgusteraapiaga korda ja tagasi koju. Võimalik, et kirjutan sellest eraldi.

Praeguseks oleme end mõnusalt kodus sisse seadnud, Indrek on ka isapuhkusel ja täitsa vahva on see kodune elu meil kahe lapsega. Poja on muhe ja rahulik, Etsu (veel:D) ülihoolitsev ja meie lihtsalt õnnelikud.

Tere tulemast, meie pisike Sander! Armastame sind väga!


Instagram @mekasvamekoos 
Facebook Me kasvame koos

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s