Tere, Poja!

Sa oled meil juba kahenädalaseks saamas. Aeg on nii ruttu läinud ja selle sisse on päris palju mahtunud. Tudud hetkel nii armsasti, kõht täis ja rahulolev nägu ees. Su õeke käib sind kümneid kordi päevas kallistamas ja musitamas ning korrutab aina oma värskelt helisema saadud r-tähte rõhutades kutsikasilmadega, “kui aRmas venna”. Sa oled hoitud ja poputatud nagu kullatera õekese poolt. Küll tuuakse kaisukaid su kõrvale istuma, sätitakse tekki paremini peale, joostakse lauluringis õpitud laule su kõrvale laulma ja pead silitama, kui sa mõne piuksu teed. Kui kisa suuremaks läheb, siis hõigatakse range häälega “emme, venna tahab ju ometi süüa!”. Kui ärkvel oled, sätib õeke ennast sinu kõrvale pikali, öeldes, et tahab lihtsalt su silmi imetleda. Me issiga uurime, hoiame ja armastame sind samamoodi. Süda sulab. Sa oled niii aRmas!

Sünnilugu

Aga kuidas sa meile siis saabusid? Ilmselgelt ei jõudnud ei meie sinu ega sina meiega kohtumist enam ära oodata. Miks muidu sa nii vara meie sekka tulla soovisid. Mul oleks enne dekreeti jäämist veel kaks viimast tööpäeva olnud. Siis plaanisin sinu tulekuni aja maha võtta, puhata, kodu kraamida, beebiasju vaadata, sulle uue turvahälli välja valida, arvutist fotod paberile lasta ja muud sellist nipet-näpet rahulikku toimetamist. Aga sinul olid teised plaanid. Esmaspäeva hommikul hakkasid sa märku andma, et miskit on toimumas.

Hommikul eraldus limakork ja kõht käis küll valutult aga tugevalt ja regulaarselt toonusesse. See kõik võib ka nädalaid enne sünnitust ettevalmistusena toimuda, aga liiga reaalne oli see kõik. Teatasin hommikul, et tööle ma igaks juhuks ei tule ja jäin koju rahulikult jälgima, mis saama hakkab. Eks need vast libakad on ja keha valmistub, aga kuna üle ei läinudki, siiski sõitsin õhtul Pelgusse kontrolli, kuna nädalaid oli selleks hetkeks ikkagi vaid 35+4 ja veidi vara oleks tulla. KTG näitas samuti regulaarset tegevust nelja minutiliste vahedega, sünnitegevuseks seda veel ei loetud, valusid polnud. Sellegipoolest koju mind ei lastud ja taheti jälgida, kas raugeb maha või läheb aktiivseks. Ütlesin küll, et jõuan kodust 10 minutiga kohale, kui asjaks peaks minema, aga ei olnud ma vist küllalt veenev. Põhjenduseks öeldi, et sellisel juhul sünnitan ma tõenäoliselt autos või haigla koridoris, kuna enneaegsetega pidavat enamasti kiiresti minema. Sain isegi aru, et lapse heaolu on esikohal ja järelvalve all on turvalisem. Seadsin end palatisse sisse. Mõtlesin, et tark oleks magada, kuni võimalust on, kes teab mis ja millal saama hakkab. Hommikuks oli kõik rahulik, ei mingit märki sünnitegevusest ja sain lõunast tagasi koju. Ultrahelis vaadati poja ka üle ja öeldi, et ta tunneb ennast seal hästi, kõik on korras, võib ka tähtajani välja vedada.

Või siiski mitte, sest järgmisel hommikul, kui Indrek juba tööle oli läinud ja me Etsuga esikusse olime jõudnud, et ta lasteaeda saata, hakkasid mul looteveed nirisema. Lasteaeda viima ma teda siis muidugi ei hakanud ja toimetasin rahulikult oma muid päevategevusi kerge elevusega kodus edasi. Pärastlõuna paiku lisandusid mingid õrnad valulaadsed asjad, mis õhtuks veidi tugevamateks muutusid. Oli sünnituse alguse moodi juba küll. Indrek viis Etsu mu ema juurde ja läksime taas Pelgusse end näitama. Avatust oli 4,5 cm, kõht umbes 4 minutiliste vahedega jälle toonuses ja võisin autost haiglakotiga mehe sisse kutsuda, et sünnitustuppa suunduda. Kell oli selleks hetkeks umbes vast 19.30.

Uurisin jutujätkuks minuga tegelenud ämmaemandalt, et mis nende kogemusel need suurimad murekohad või riskid on 35.-36. nädalal sündinud beebidega. Tõi välja, et ei pruugi korralikult osata/jaksata rinda imeda või ei hoia kehatemperatuuri. Aga et beebi pärast pole nad üldse mures, vaid hoopis minu. Oli näha, et nad olid end hästi minu eelmise sünnituslooga kurssi viinud ja sain aru küll, millele vihjati. Mult võeti vereproov, et vereülekandeks sobiv veri kohale valmis tellida, lisaks mulle juba tuttav tilk võimaliku peadse verejooksu vähendamiseks. Nende eesmärk oli iga hinna eest vältida jälle kolmeliitrist verekaotust, kuid selleks siiski valmis olla.

Esimesed tunnid oli üsna rahulik tiksumine seal, kuna valude mõttes oleksin ma tavaolukorras tunduvalt hiljem haiglasse tulnud. Olid need vabalt ülehingatavad ja ei midagi erilist. Merilyn oli just saatnud mulle lingi laupäevasest pildistamisest, kui kõhupilte tegemas käisime. Sirvisin pilte ja need olid nii mõnusad. Oleks siis teadnud, et vaid mõni päev hiljem põnn juba ilmavalgust näeb… Mul on nii hea meel, et üldse need tehtud jõudsime ja toredad pildid mälestuseks on.

Mõni tund läks edasi, õnneks valud muutusid ka juba arvestatavamaks ja oli loota edasiminekut. Kuid kontrollimisel selgus, et kogu selle aja peale avatust juurde tekkinud polnudki. Käele torgatud kanüül sai kasutust ja lisati emaka tööd intensiivistavat tilka, millele vahepeal vunki juurde keerati. Indrek sai rõõmsalt valude ajal selga masseerida ja oma huumorit teha, nagu ikka, ning see muutis kõik palju talutavamaks. Mehe viibimine sünnituse juures on ikka (minu jaoks) üli oluline ja annab nii palju juurde. Siis oli tunne juba küll eelmisest korrast tuttav, et vohh, nüüd on nagu päris juba, liigun muudkui sinna vüiduka lõpu suunas ja küll ma olen vapper. Teadsin ju, et selline väljakannatamatu tunne tähendabki seda, et enam pole palju jäänud.

Kuniks uuesti kontrollides kogu selle aja ja vastupidamise peale heal juhul pool cm vaid lisandunud oli ehk kokku avatust selleks hetkeks u 5 cm, kuigi beebi juba allapoole omadega surus. Nagu päriselt on pooool sama palju veel minna ja ma peaksin selle kuidagi üle elama?? Midagi ei liigu, aga valud lasevad täistuuridel. See teade mõjus küll täieliku motivatsioonilangusena – aega on tunde mööda läinud, valud korralikud, nii tublisti hingan, olen omaarust chill ja lõtv ja mis veel, aga seis suht sama, mis haiglasse jõudes. Kogu senine jõupingutus tundus nii mõttetu. Siia ma jäängi oma varsti väljakannatamatute valude kätte, ilma, et midagi edasi areneks. Nagu, keha, pliis teeme nüüd koostööd, me saame hakkama.

Ämmaemandale ei jäänud mu pettumus märkamata ja pakkus epiduraali, millest ma sama kiirelt loobusin. See oleks mu järgmine pettumus olnud. Seljasüsti hirm ja vastumeelsus olid suuremad, kui see valu – ma saan ilma ka. Kell oli jõudnud südaöösse ja rõõmustasime, et vähemalt poja vedas end sellega kenasti 36. nädalasse välja. Natuke ootasime veel asjade edenemist, kuid arst arvas, et vaja oleks siiski abivahendina midagi lõdvestavat kasutada, mis avatust juurde aitaks tekitada. Naerugaas oli järgmine pakutud valik. Mis seal siis ikka, sellega olin nõus, eks teeme proovi.

Hingasin valude vahepeal seda sisse ja ausalt öeldes väga aru ei saanud kas või mida see üldse tegi. Lubatud pohmellitunnet samuti ei tundnud ei nüüd ega hiljem. AGA. Äkitselt boom, avatus olemas ja pojagi oli õigepea kohal. Vajas küll esimestel hingetõmmetel lastearsti abi, aga hetk hiljem oli kõva kisa kuulda ja võis rahulikumalt hingata. Kõik oli õnneks hästi. Sünniajaks 01.59 ja käes see parim hetk, kui poja oma kaissu saad.

Küll aga ei tahtnud seekord platsenta kuidagi ära sündida (nagu hiljem selgus, oli otsapidi veidi kinni ja “toores”), arst juhtis ka tähelepanu taaskord alanud verejooksule ja edasi läks kõik juba eelmisest korrast tuttavat rada. Järjekordne kinnitus sellele, et kartulipõllul sünnitajat minust ei oleks. 02.30 silmad sulgedes ja 45 minutit hiljem narkoosist ärgates oleks nagu restardi teinud ja olemine oli täitsa hea. Sain seni issi kõhul olnud poja taas oma rinnale ja tehtud see kõik oligi. Peale mõningast jälgimist saime end kolmekesi perepalatisse sisse seada. Ilmselt meie uudisteteadlik pojake teadis, et esmaspäevast isasid enam perepalatisse ei lasta ja sättis oma tuleku siis vastavalt veidi varasemaks. Kes teab, mis seis detsembriks üldse on.

Ei mingit 10. detsembrit. Hoopis 12.11.2020 kell 01.59, 36+0 nädalal. 3500g ja 51 cm puhast armastust. Ausalt öeldes pole mul kordagi tunnet olnud, et ta liiga vara tuli. Kõik on kuidagi nii õige ja rahulik. Ta on asjalik, tugev, vapper, pisike-suur, sööb isukalt ja teeb oma beebide tegemisi. Täpselt selline, nagu ta olema peab.

Seekordsest sünnitusest on jäänud küll vaid positiivne kogemus. Personal oli tähelepanelik, kogu aeg juures, kui vaja ning jälgisid eemalt näitajaid, kui enamaks vajadust polnud. Nad olid minu looga detailideni kursis ja teadsid täpselt mida millal teha, pidevalt selgitasid toimuvat ja olid oma valmisolekuga alati mitme sammu võrra ees. Ühesõnaga, turvaline tunne oli ja ei midagi hullu. Paljuski hoopis teistmoodi kogemus võrreldes esimese sünnitusega. Taastumine oli ka seekord esimesest päevast saati väga lihtne.

Pambuke koju. Vanaema-vanaisa tegid meie eest suurema shopingu ära, ostsid turvatooli ja esimesed riided ning saatsid kojuminekuks haiglasse. Jäta veel viimased ostud rahulikku dekreediaega ootama 😀

Ega kõik nüüd ülemäära lilleline ka saa olla. Saime paar päeva peale kojusaamist analüüsi tulemuste vastustest teada, et poja bilirubiinitase veres on liiga kõrge ja tuleb lastehaiglasse fototeraapiasse minna. Esialgu ehmatas see teade väga ära. Lastehaiglas olime kokku kolm ööd, saime oma näidud valgusteraapiaga korda ja tagasi koju. Võimalik, et kirjutan sellest eraldi (kirjutasin siin).

Praeguseks oleme end mõnusalt kodus sisse seadnud, Indrek on ka isapuhkusel ja täitsa vahva on see kodune elu meil kahe lapsega. Poja on muhe ja rahulik, Etsu (veel:D) ülihoolitsev ja meie lihtsalt õnnelikud.

Tere tulemast, meie pisike Sander! Armastame sind väga!


Instagram @mekasvamekoos 
Facebook Me kasvame koos

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: