Kes meil tulemas on, kuidas perele teatasime ja muidu juttu

Siinkohal pean vist täpsustama, et seda postitust alustasin järgemööda umbes paar kuud tagasi, aegajalt täiendasin mõne mõttega ja plaanisin õigepea rahulikult lõpuni kirjutada, kui dekreeti jään ja aega rohkem. Mmm, ütleme nii, et läks veidi teisiti, aga sellest kirjutan järgmises postituses. Vastupidi ei saaks ju. Võtke seda järgnevat, kui umbes 8. novembri paiku avaldatut, siis läheb teemasse küll. If you know what I mean ;).

Ehh, see saab olema alles mu teine rasedusteemaline postitus, ehkki paari päeva pärast juba dekreeti jään ja beebi koputab oma saabumisega varsti uksele.

Rasedust planeerides arvasin, et kui see aeg jälle ükskord kätte jõuab, siis hakkab siin vast muuhulgas päris palju selleteemalisi postitusi olema või vähemalt iga mingi aja tagant beebiootusega seonduv update. Kui aga ikka korraliku litaka raseduse ajal ära saad ja koged, et beebi võib sama hästi ka mitte tulla, siis tõmbub kogu ootus sissepoole ja ei ole isu midagi ülemäära jagada. Seepärast on siin ka üsna vaikne olnud, kuigi kõik on nüüd tegelikult väga hästi ja nauditav olnud. Lisaks on lihtsalt palju tegemist olnud ja peale tööd olen pigem perele tahtnud keskenduda, selle asemel, et arvutis toksida. Ühesõnaga, pole jõudnudki. Õnnetunne ja ootuserõõm sellest muidugi ei vähene, vastupidi, oskan beebi peatset saabumist kuidagi eriti oodata ja hinnata. Nii vinge, et ta varsti meile tulemas on.

Mu eelmine postitus jäi päris pikaks ajaks siia ainsaks, aga tagasiside sellele paljude poolt oli muidugi… üllatav. Positiivses mõttes. Ma ei teadnud esiteks, et teid siin nii palju lugemas käib. Paljud tuttavad, aga üllatusena ka täitsa võõrad, võtsid vaevaks kirjutada, et õnne soovida, loetuga seoses mõtteid vahetada, aga ka selleks, et päris oma isiklikke sarnaseid lugusid jagada. Üks lugeja kirjutas mulle mitu nädalat hiljem, et ta oli minu lugu sattunud lugema ja mõne aja pärast juhtus tal endal sarnane asi (küll veidi leebemalt õnneks) ja tänu loetule suutis ta jääda palju rahulikumaks ja sisendada endale, et kõik võib ka korras olla. Ja õnneks oligi. Tundub, et postitus läks paljudele korda ja liigutas ühte või teistpidi. Mu eesmärk ei olnud muidugi teis ka pisaraid välja kiskuda, kuid väga soe tunne oli küll kogu seda tagasisidet saada, eriti tagantjärele, kui oli juba teada, et kõik hästi on. Ei taha praegu sellele päevale ja tunnetele tagasi mõeldagi. Te naised olete samuti paganama vaprad ja vägevad kõikide oma lugudega.

Aga jah, me beebi saabumise aeg jõuab üha lähemale ja ega tal enam tagasiteed väga ei ole. Arvestades tema parajalt aktiivset müramist kõhus, siis küllap ta ennast seal ikka hästi tunneb ja mu endagi enesetunne on täitsa hea olnud. Vahepeal olen mõnusalt töölainel olnud ja aeg lausa lennanud.

Kuid ühtteist tahaks nüüd ikkagi mälestuseks siia kirja ka jätta. Kuidas pere teada sai? Kumba siis ootame? Mida Etsu asjast arvab? Need mõtted võiksid enne siiski kirja saada, kui beebi päriselt kohale jõuab ja juba uued emotsioonid peale tulevad.

Kuidas uudisest teatasime?

Mul oli üsna varakult mõte, kuidas seekord peredele beebiuudisest teada anda võiks, aga nagu ikka – kui millegi kohta on kindel nägemus, siis ei pruugi päris nii minna. Erinevatel põhjustel lükkus uudise teatamine omajagu edasi ja nii jõudis see info vahepeal plaanitust muul moel näiteks Indreku vanematele juba liikvele. Hetkeks olin pettunud, et minu selja taga ja nii, aga mis seal ikka, tegelikult pole ju vahet ja eks seal olid omad põhjused. Palusin siis Etsul kaardi joonistada, sisse kirjutasime enda poolt täiendatud luuletuse “uudise teatamisest”, et oleks siis asi ametlik ja keegi ei pea enam nägu tegema, et ta juba ei tea :D. Ethel korjas aia tagant spontaanselt kimbu võililli kaardi juurde ja võis oma õite saatel kaardi kenast üle anda küll. Loomulikult rõõm oli kõigil väga suur.


Minu pere sai teada sedapidi, nagu algselt plaaninud olin. Nimelt lasin ma vastavad loteriipiletid disainida, poest haarasime paar ehtsat piletit ka juurde, et vähem kahtlane oleks ja mu pere juurde sööma minnes jagasime söögilauas siis mõned kraabitavad loteriipiletid, mille “niisama” poest kaasa olime ostnud. Kraapis Etsu, kraapis Indrek, kraapis mu ema… temale siis ikka see õige pilet “juhuslikult”.

Kraapimine käis suure hoolega, etsu toimetas ka uhkelt oma Summi piletiga ja ema juhtmed olid ikka mega pikad ja koos :D. Ta ei tulnud väga pikalt selle peale, et piletit on võimalik ka ise disainida ja ei suutnud kõrvale panna mõtet, et see on tavaline poest ostetud pilet. Mismõttes saan vanaemaks? Kuidas nad teavad, et ma saan? Kust ma selle auhinna kätte saan? Luges pileti tagant mängureegleid. Ikka ei jaganud ära. “Pean kodulehelt vist selle pileti ja auhindade kohta lähemalt uurima”, arvas ta. Kui kodulehte vaadates mu blogi aadressi nägi, hakkas vaikselt kohale jõudma, millega tegu. Süvenes uuesti piletitagusesse teksti ja… oli õnnelik. Sama pilet oli vennale Austraaliasse saatmiseks ka, aga krt, sai ka ennem teada, kui pilet temani jõudnuks :D.

Minu meelest sai see pilet koos tagumise jutuga päris äge. Suured tänud mu idee elluviimise, disaini, koostöö, kannatlikkuse ja sarnase nägemuse eest lähevad Kraapsu disainile. Nii et, kes kunagi kraabitavat kaarti mingiks otstarbeks soovivad, siis siit idee, kuhu pöörduda.


Poiss või tüdruk?

See on peamine, mida küsitakse uudisest teada saades. Ma ise ilmselt küsin ka. Ausalt öeldes polnud meil üldse eelistust, kumb tulla võiks. Tulgu, kumb soovib, peamine, et temaga oleks kõik hästi, tervis korras. Me oleksime ühtmoodi rõõmsad ja elevil mõlema üle.

Kui tuleks tüdruk, on ühtpidi vahva, sest kahel õel on kindlasti palju ühist, sarnaseid teemasid tulevikuks, saavad omavahel asju laenata, vahetada. Palju tüdrukute kraami on juba olemas ja sellevõrra oleks samuti lihtne. Tüdrukute kasvatamine tundub ka justkui kergem, vähemalt seni esimesega on olnud. Muidugi võib ka juhtuda, et nad ei hakkakski nii hästi läbi saama, et oma girlpowerit veidi suuremana jagada, aga seda ju ette ei tea. Kui tuleks poiss, siis oleks teistmoodi vinge, midagi uut, teised teemad, huvid, Indrekule ka võibolla mugavam ja põnevam poisiga toimetada, tunneks end vast kodusemalt kui kleitide-patside teemas ja saab rahumeeli neid kuttide mänguasju koju soetada, mida ta aastaid poeriiulitelt juba imetleb (endale peamiselt, aga siis ju vähemalt ostmiseks põhjus olemas :d). Emadel pidavat tugevam side poegadega tekkima, tütardel isadega. Ühesõnaga, igatepidi oleks põnev kogemus.

Üldine surve ja ootus täiesti kõrvaliste poolt näib olema miskipärast see, et komplekt oleks koos, sest just siis on õige värk. Nagu oldaks isegi pettunud, kui JÄLLE tüdruk oleks, kuigi ega seda vist halvaga tegelikult mõelda.

Peab ütlema, et me kaalusime isegi varianti, et me ei soovigi seekord ette teada saada, kumb tulemas on. Sest nagu öeldud, see pole nii oluline, me rõõmustaks mõlema üle. Tahtsime ultrahelis kuulda, et kõik on lapsega korras, mitte oodata üksisilmi uudist, kas tegu on poisi või tüdrukuga. UH ukse taga leppisime siiski kokku, et okei, las ütlevad siis soo ka. Ultraheli alustades pani arst anduri kõhule ja noh.. esimese asjana oli suures pildis kogu varandus, nii et kahetimõistmist ei olnud. Me saame POJAkese :).

Fotod: Merilyn Eslas

Kuidas Etsu asjasse suhtub?

Sellest hetkest, kui sugu teada oli ning saime talle juba täpsemalt senise beebi asemel öelda, et kõhus on venna, hakkas Etsu aina enam kõhtu silitamas käima, vennaga juttu rääkimas, nabast sisse piilumas ja rõõmsalt kilkamas, et “ma näen vennat!!!”. Silitab kõhtu ja hõikab, et “venna siputas”. Jutustab uhkelt teistele, et emme kõhus on venna, aga ta alles kasvab seal suuremaks ja siis sünnib. Veel mainib ta omajagu tihti, et kui venna ära sünnib, siis saab emme mind sülle jälle võtta. Seda ta tõesti väga ootab ja on küll väga mõistlik ja arusaaja olnud, teab, et ma teda kusagile peale ega maha tõsta ei tohi ning püsti olles sülle ei võta. See on teda omamoodi asjalikuks ja iseseisvamaks muutnud, saab kenasti hakkama asjadega, milles muidu oleks ilmselt kergekäelisemalt minu abi palunud.

Kuna sõbranna sai ka just omale beebipoja ja on temaga meil külas käinud, siis õnneks on Etsul üsna reaalne ettekujutus olemas, et millised need värsked tutikad beebid on ja teab, et venna tulek tähendabki sellist väikest pampu, kes alguses on väga pisi ja midagi asjalikku korda ei saada, oskab kõva häält teha, tahab palju süles olla ja magada. Tänu sellele ei arva ta õnneks, et tulemas on keegi, kellega kohe mängida ja toimetada saab. Hoolimata sellest, et sõbranna beebsu ka oma kõvad häälepaelad vahepeal valla lasi, arvas Etsu õnneks jätkuvalt, et sellest pole midagi ja meil võiks ka küll selline tegelne kodus olla. Ühesõnaga, Ethel küll väga ootab juba oma vennaksest.

Ja meie ka.

No vaata, poja, kuidas meil mehi hoitakse 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s