Kui vahel lähevad asjad lappesse ja emotsioonid ei ole kaugeltki ainult seal ülemises otsas. Samas…

Ütlen kohe ära, et panin selle postituse kirja umbes kolm (äkki isegi rohkem?) nädalat tagasi ja nüüd mustandite all selle sisult silmadega üle lastes olin väga kahevahel, mida sellega peale hakata. Kas jagada või ära kustutada. Mul oli selle kirjapanemisest tookord enda jaoks väga palju abi. Tõesti palju. Kuna elus ei olegi kõik alati ühtmoodi lilleline ja see on MINU blogi eelkõige iseenda jaoks, siis otsustasin, et las ta jääb. Natuke vastukaaluks muidu pigem positiivsetele jagamistele, aga selline ju elu ongi. Oma rõõmude ja muredega. Ma pole kindlasti ainus naine, kes sarnaseid emotsioone läbi on elanud. Hoiatan, et sisu on võibolla liiga detailiderohke, aga umbmäärasemal tekstil ei näinud ma enda jaoks mõtet, see poleks mind aidanud.

Läbilugedes natuke kohandasin, täiendasin sellesmõttes, et jagades sisu veidi loogilisem oleks ja lisasin mõne pildi ka, aga umbes sellisel kujul ta tookord kirja sai:
 
“Tänane kirjatükk tuleb vähe teist tooni. Seinast seina emotsioonidega. Rõõmu ja ärevusega. Vere ja pisaratega. Ma tegelikult ei plaaninud sellest üldse niimoodi kirjutada ja võimalik, et ma kustutan selle sama kiirelt, kui kirja panen, aga eile öösel kella kolmest saati kuni Indreku äratuskellani lage passides, silme ees jooksmas endiselt kirevad mälupildid toimunust, sain ma aru, et ehkki ma arvasin, et mul on juba parem, siis tegelikult on mul endiselt vaja see endast välja saada. Selleks, et oma keha ja tunnetega rahu teha. Uuesti läbiseedimine ja -kirjutamine sageli aitab. Kuhu mul ikka mujale mugavalt kirjutama tulla on, kui siia. Et te ka üldse midagi aru saaksite, siis peaksin veidi tausta selgitama.

Teaks vaid kust alustada.

Äkki sellest, et oma sünnipäevahommikul sain rasedustestile kaks triibukest. Mis sa hing veel paremat tahta oskad. Me saame beebi!!!?? Rõõmustasime väga. Koroona tõttu ei võetud raseduse tuvastamisele enne 10. rasedusnädalat, seega ootamist veidi oli, et rasedusele ka arsti poolt kinnitus saada, aga meie juba teadsime ja nautisime oma väikest “saladust”. Tegelikult oli nagunii (vastupidiselt esimese lapse ootusele) tunne, et ega sinna arstile nii kiire üldse polegi, seepärast ei tundunud see ootamine ka nii pikk.

Umbes nädal enne seda esimest olema pidanud arstivisiiti esines mul helepunast määrimist ja iga rase teab, et veritsus annab väikese häirekella, kuigi ei pruugi midagi hullu tähendada. Seekord ma selle peale nii palju ei pabistanud, kuna Etsuga oli mul 7. nädalal sama asi, siis olin nädalakese rahulikumalt haiguslehel ja edasi läks kõik hästi. Igaks juhuks helistasin Pelgu valvetuppa ja uurisin, mis nemad mõistlikuks selles olukorras peavad ja kas võiksin südamerahuks ehk kontrolli tulla. Arst telefonis oli hästi meeldiv, toetav, suhtus olukorda täie tõsidusega, selgitas erinevaid võimalikke põhjuseid. Arvas küll, et ma ei peaks muretsema, aga mu enda südamerahu mõttes oli samuti seda meelt, et ikkagi tunni aja pärast kontrolli tuleksin, vaatavad üle ega pole äkki emakaväline rasedus, võtavad vereproovi ja määravad raseduse suuruse. Rõhutas veel üle, et ärgu ma muretsegu, minu raseduse suuruse juures oleks tõenäoliselt katkemine ikka juba rohke veritsusega, mitte selline veits heledat verd, nagu mina kirjeldasin. Käisin kontrollis ära, kõik oli korras. Sama korras oli ka peagi toimunud I trimestri ultraheli uuring, beebi oli aktiivne siputis, kellel näidud korras ja minul süda rahul, võis kergemalt hingata – esimesed kolm kuud kenasti möödas.

Oli vast vaevu taas nädal möödas, kui üks hommik peale pesus käimist tundsin, et imelik on olla. Väsimus ja kõht tuikas valutada. Panin Etsule multika ja viskasin ise diivanile pikali, et küll hakkab parem. Pigem läks hullemaks, kõhtu lõi mingi tugev valukramp ja hetkeks kaalusin, et äkki olen omale mingi kõhuviiruse külge saanud. Siis see aga peagi vaibus ja hakkas veidi parem. Kuniks mõned minutid hiljem endiselt pikutades tundsin, nagu keegi oleks mulle ämbriga sooja vett(?) püksi visanud. Kõige sarnasem tunne on vist siis, kui lõpurasedal veed ära tulevad. Lihtsalt pauhti, palju ja ootamatult. 13. nädal pole aga just lõpurase. Kergitasin ettevaatusega enda peal olevat pleedi, sest mul jõudis kümme erinevat mõtet peast läbi käia, mis just juhtuda võis. Nii mõnegi variandi välistas teki alt vastu vaatav läbi lühikeste pükste imbuv vereloik. Kargasin automaatselt diivanilt püsti, veri seepeale nirisemas mööda jalgu alla põrandale. Oskasin vaid ehmunult sõnu valimata karjatada, et “nüüd on küll per*es”, mille peale Indrek pilgu minu poole pööras ja ma pole teda vist kunagi nii kiirelt tegutsemas näinud. Tõi sekundiga joostes vannitoast saunalina, viskas magamistoa voodile, haaras mu sealt keset tuba seistes sülle ja viis voodile pikali. Tugev nagu Superman, ma ütlen. Samal ajal helistas juba mu emale, et ta kiirelt meile tuleks, et Etsu juurde jääda, sest meil on ilmselgelt… kusagile minek.

Seniks otsis dokumendid valmis, mida mul ehk haiglasse kaasa vaja on (id-kaard, rasedakaart jms) ja uuris mida mulle veel hetkel tuua saab. Arvasin, et veel üks saunalina oleks hea, sest noh… ühest oli vähe. Nüüd tundsin, kuidas ma üle kere vappuma hakkasin, lõuad plagisesid ja pisarad voolasid. Keha läks mingisse šoki seisundisse, ilmselt suuresti ka reaktsioonist verekaotusele. Peas kõlas see paari nädala tagune telefonivestlus valvearstiga: “ära muretse, katkemine oleks tõenäoliselt ikka rohke verejooksuga”. Kui kogu see välja lennanud kogus verd, mis pleedil, diivanil, vaibal, kahel saunalinal, mu riietel ja voodis oli, ei ole rohke veri, siis ma ei tea, mis on. See u 15 minutit ema meile jõudmise ootamise aeg tundus niii pikk. Ma jõudsin miljon mõtet ära mõelda. Jah, see ongi raseduse katkemine, ei tasu mõelda, et minuga seda ei juhtu, seda juhtub nii paljude naistega, nüüd olen minagi nende seas. Mõtlesin põhjuseid, miks beebi otsustas, et ta nüüd ja praegu siiski ei soovi meie perre tulla. Käisin peas läbi tegevusi, mida eile-täna teinud olin, et ehk leidub ka seal mõni põhjus, millega endale liiga tegin. Jõudsin sedagi mõelda, et hea et me eriti paljudele veel teatada ei jõudnud. Mõtlesin, et jah, Triin, sa ei saa beebit oma  bestikaga suhteliselt ühel ajal, nagu olite koos rõõmustanud – et saab koos kärutada ja muid titeasju teha, vahepeal lapsed meestele isarõõme nautima jätta ja koos end beebimajandusest tuulutada, ühel lainel olla. Ei, sa hakkad nüüd heal juhul kõigega millalgi otsast peale. Püüdsin end kuidagi selle halva uudise kinnituse hetkeks ette valmistada. Sain aru, et see pole võimalik, selleks ei saagi ilmselgelt valmis olla. Keha endiselt vappus nagu haavaleht, pea ühtaegu tühi, samas saja mõttega, keha jõuetu.

Kuulsin Indreku teadet, et ema on lähemale jõudmas. Ajasin end aeglaselt püsti ja loputasin duši all puhtaks. Verd veel veidi nirises ja mõtlesin, et kuidas kurat ma peaksin sinna arstile üldse minema, kui tavalisest pesukaitsmest poleks minutikski abi, saunalina püksi ei topi. Meenusid Etsu sünnituse järgseks ajaks ostetud mingid mega hiiglaslikud pesukaitsmed, mida ma tookord ei kasutanudki ja mille ma mõne nädala eest just sünnitama minevale sõbrannale ära pakkuda mõtlesin. Aga neist saidki hetkel mu päästjad, et haiglasse jõuda. Tegelikult oleks ma võinud lihtsalt kiirabi kutsuda, sest Indrekust, kes igatepidi toeks olla proovis, nagunii selles mõttes edasi abi polnud, et koroona pärast ei lastud teda välisuksest sissegi ja sama targalt sai ta teadmatuses koju tagasi sõita. Kiirabiga oleks veidi aega võitnud. Samas, tema selgeks jäänud mõistus oli küll muljetavaldav ja koos oli ikka parem haiglani sõita. 

Aga jah, see valvearstile minek. Ütled, et jooksed verd, aga esmalt peab ikka koroonapaberid ära täitma, kraadima jne sest see on prioriteet nr 1. Siis tuleb see küsimuste voor, et mis juhtus, mitu nädalat, vererõhu mõõtmine, veel mingid küsimused, mida usinasti arvutisse sisestati… nii nullist küsimused, nagu neil varem poleks mingeid andmeid mu raseduse jälgimise kohta, millelt pilk üle lasta, et ülevaade saada. Ometi ju on.

Siis hetk ootamist, et valvearst kohe kutsub ja tegeleb minuga edasi. Talle seletad kiirelt uuesti, mitmes nädal parasjagu on, miks siin olen jne. Arst ütles siis, et vaatame üle, võta püksid ära. Ma küll pidasin loogiliseks, et 13. nädala rasedust ikka kõhu pealt vaadatakse, aga okei, erakorralises oli ainult teine variant. Andsin arstile mõista, et ma vist hästi ei saa pükse ära võtta, ilma et siin kõike täis ei tilgutaks, mille peale arst keskendunult viimaseid andmeid arvutisse sisestades rahulikult käega viipas, et kui veidi verine, sellest pole midagi. Ma enda meelest kirjeldasin eelnevalt suht värvikalt oma veritsemist, et sellest õige pilt ette manada, aga olgu siis. Kui ta silmapilk hiljem minu poole pöörates verenire maas nägi, mis endiselt tilkus ja tilkus, siis sellest hetkest muutus kõik. Arst kahmas seinalt hunniku salfakaid põrandale ja mu alla, et läbivaatustooli istuda kannataks ja oleks kuhu tilkuda, samal ajal kutsus kõrvalt kabinetist õe tilka valmis panema, kutsus helistades veel ühe arsti kohale. Hakati siis ultraheli tegema. Ma hoidsin hinge kinni, kui ta oma pilgu ekraanile suunas. Hoidsin hinge kinni, mõttes paludes, et ütle lihtsalt, et beebiga on tegelikult kõik korras, äkki on mingi pisike võimalus. Palun. See kõlas siiski küll isegi mulle endale ebareaalsena, aga sellegipoolest. Püüdsin tema tõsisest keskendunud ilmsest midagi välja lugeda, julgemata ise midagi küsida. Aga ta uuris ekraani vaikides nii kaua, et ükski normaalne inimene ei suuda nii kaua vastuse ootuses hinge kinni hoida. Selle asemel hakkasid uuesti pisarad mööda põske alla voolama ja õhku polnud üldse… haha, eriti, kui hinge kinni hoiad, eksole. See kaitsemask muidugi ei teinud ka hingamist sellises olukorras kuigi lihtsaks. Noh!!?? Ta seab mõttes sõnu ritta, kuidas seda mulle teatada. Ta peab seda ju oma töö tõttu päris sageli tegema. Ah pole vajagi, ma tean juba isegi. 

“Süda lööb ja vastab suurusele.” 

Vahepeal unustatud pisarad ronisid jälle silma ja ma ei osanud midagi muud peale “aitäh”’i öelda. Hetkeks oli tunne, et selle teate kuulmisega ühes kaob ka pilt eest ja keha vajus lõdvalt sinna tooli. Aga Ta on olemas ja muu polnudki sel momendil minu jaoks oluline! Järgmiseks siis muidugi see, et ma endiselt verd tilgun. “Platsenta eesasetus rohke veritsusega”. Arstid pidasid omavahel hetke nõu, mida minuga peale hakata. Võeti vereanalüüsid ja pandi voodisse pikali verejooksu peatava tilgaga, mis peaks suht kiirelt mõjuma. Vahepeal käisid kontrollimas, kuidas on. See verejooks tundus nüüd juba nii tühine, kui nägin, kui asjalikult minuga toimetati ja enesetunnet rahustas mõte, et Temaga on vähemalt kõik korras. Olemine läks pikutades paremaks ja veritsus jäi kinni. Ütlesid, et jälgivad veel mind tund-paar ja kui analüüside tulemused tulevad ja need korras on, siis iseenesest kuna lähedal elan võin ka koju pikali minna. Mingi tunnikese pärast selgus, et verejooks ikka päris kinni pole ja tark oleks mind sisse jätta.

IMG_3565
Paar kohustuslikku pilti saadetud Indrekule vahepeal, märgiks, et ma olen elus. Näost küll lumivalge, nagu eluvaimu poleks enam sees.

Haiglasse jäämiseks oli kohustuslik anda koroonaproov ja vähemalt minu puhul oli see küll valus ja ebameeldiv. Kui see pulk mu aju kudistas, karjatasin kogemata nii, et kusagil läheduses olnud arst tuli küsima, et mis meil juhtus. Nüüd suutsin korra juba naeratuse näkku lükata ja vabandada, et kõigest koroonatest :D. Siis sain oma palatisse, Indrek saatis mulle järgi koti vahetusriiete, läpaka, laadija jms kraamiga. Lisaks portsu söögikraami, kuna  esimesel päeval haiglas ma süüa ei saanud ja olin kodus vaid hommikusöögi jõudnud lõpetada.

IMG_3566
Täitsa nunnu lohutuscombo pani mulle näksimiseks kokku. Tortilla on juba kõhus ja isu oli üle tüki aja päris hea.

Õde, kelle vahetus kuni järgmise hommikuni kestis, oli üli tore. Kahju, et ma ta nime ei tea. Käis minuga pidevalt juttu ajamas, uuris, kuidas mul läheb, rääkis oma perekonnast, koroonamõjutustest haiglas jms. Ise lobisesin siis vastu, mis mul lobiseda oli. Temast on mul siiani nii soe tunne sees. Tegelikult võin öelda, et absoluutselt iga arst-õde, kes alates saabumisest, kuni kojulaskmiseni minuga tegeles, tegi super tööd ja mitte kordagi ma ei tundud, et keegi oleks suhtunud üleolevalt või tüdinenult. Hoitud tunne oli. Seega vaid suured tänusõnad Pelgulinna personalile.
IMG_3563

Peale kojusaamist oli tunne aga õige pea kuidagi… rusuv. Kõik oli peapeal. Ma ei tohtinud midagi kodus sahmida, mitte midagi asjalikku teha. Põhimõtteliselt vaid pikutada ja aega surnuks lüüa (okei, lugesin, tegin veidi arvutis tööasju, vaatasin sarju ja mängisin Etsuga lauamänge), et mitte uuesti verd lahmama hakata, sest see oli vägagi tõenäoline. Indrek oli mures ja hoolitsev, samas ärev ja eemalolev. Ühesõnaga ma nägin, kuidas minuga juhtunu oli üleöö nii mind ennast, kui kogu perekonda liiga suurel määral mõjutanud. Näha oli, et ta pingutas väga, et peale tööd teha veel süüa, mässata Etsuga, aidata kodutöödega, olles ise tegelikult emotsionaalelt samamoodi rivist väljas. Samal ajal vedelesin mina kasutuna süütundega (mida ei peaks olema) diivanil, tundes, et ma ei jaksaks nagunii mitte midagi, isegi kui mul oleks see võimalik olnud. Rääkimine võttis hingeldama, diivanil istudes näitas kell pulsiks 99 ja kööki jalutamise peale 130. Kõrvus kohises, ajas higistama, paha oli olla, nagu oleks korraliku trenni just maha pannud. Peagi sain aru, et ega Etsugi olukorrast puutumatuks pole jäänud. Eriti selge oli pilt siis, kui ta multikas verd nähes laua alla puges ja ütles, et ta kardab. Midagi, mis teda varem üldse poleks kõigutanud. See oli selge signaal minule, et tuleb temaga juhtunut veel arutada ja selgitada, sellest rääkida ja tema mõtteid kuulata. Ta oli ju kogu seda verejooksu pealt näinud, kõrval olnud, äkitselt kadusin ma haiglesse ja kõik oli segane ja teistmoodi. Lapsed tajuvad, kui midagi on valesti ja neid ei tohi selles segaduses üksi fantaseerima jätta. Tegelikult oli ta hullult tubli ja arukas kogu selles virr-varris. Kui nüüd selle kompoti otsa panna see, et õigepea Etsu ennast batuudil kipsi hüppas (kirjutasin siin), ise alguses liikuda ei saanud ja mina teda talutada samuti mitte, siis oli küll raske ja peas küsimus, et mis ometi järgmiseks.

Mida päev (pigem nädal) edasi, seda normaalsemaks olemine füüsiliselt läks. Samas ükskõik mida ma tegin, oli pidevalt kuklas mingi kartus, et äkki see on liiast ja kõik kordub uuesti. Nagu arstidki ütlesid, siis võib see sama koht iga hetk uuesti lahmama hakata küll, selleks pean valmis olema. Lapsele otseselt see verejooks midagi väidetavalt ei tee, kuid halvimal juhul võib platsenta seepeale siiski hoopis lahti lüüa, mida aga enam kinni hoida kuidagi ei saaks, seega samas võib ka kõige hullem juhtuda. Ehk pidev emotsioonide rollercoaster, kõik on ju paremuse poole, aga samas ei ole ka. Väiksemaid verejookse oli endiselt mõnda aega suhteliselt tihti, aga ei midagi sarnast sellele “plahvatusele”. Kusagile minnes olid alati klassikalisele kohustuslikule võtmed-telefon-rahakott combole kotis kaasas verejooksu tabletid, millest 2tk kiirelt sisse võtma pidin, kui veritsema hakkan. Samas oli olemas teadmine, et võin alati kindluse mõttes taas valvetuppa pöörduda, aga õnneks selleks pole siiani uuesti vajadust olnud. 

Teine asi, mis kuklasse hingas, oli teadmine, et platsenta poolt kaetud emakakael tähendab seda, et ise sünnitada pole võimalik. Ehk siis keiser. Mõte, millega ma mitte kuidagi harjuda ei ole suutnud. Lähengi kellaaja peale kohale, et mul ärkvelolles kõht nagu kriimsilmal lõhki lõigataks, et mu väike punamütsike sealt kätte saada? Seljasüst (uhh), kokkulappimine, hilisem taastumine, võimalikud mõjud beebile. Ma olen tuttavatelt nii paljusid (vb liiga paljusid) nende lugusid kuulnud keisri, sellest taastumise ja tagajärgede kohta, lisaks ju ühtteist lugenud ja selle põhjal valiks ma sada korda pigem ise sünnitamise, kuigi on väga tänuväärne, et selline variant vajadusel siiski olemas on, sest ka tavasünnitused võivad kehva suuna võtta. Kui vaja, siis vaja, ega beebi seepärast tulemata jää, aga jah, keisri mõte vajab veel mul kõvasti harjumist. Võib küll juhtuda, et platsenta nihkub emaka kasvades veel eest ära, aga kuna mul ta päris kaetud on, mitte lihtsalt servapidi, siis pigem lootust vähe. 

Seda kirjutades olen saanud mitu kõva tonksu kõhtu. Selliseid, mida varem veel nii intensiivselt tundnud pole. Beebsu tahab ilmselt öelda, et “jou, mamps, ära põe, minuga on kõik korras ja kõik läheb hästi”. Jah, tegelikult ei aitagi muretsemine midagi ja püüan ka ise positiivne olla, enamus ajast ju olengi. Kuna juba nii palju läbi elatud on, siis küll me selle võiduka lõpuni ka jõuame. Juba praegu siia kirjutamise lõppu jõudes on mõtted veidi paremad.”

Siia ma oma mõtetega tookord jõudsin ja nagu juba mainisin, siis kirjapanemine oli omamoodi abiks küll. Samuti see, et sellel teemal mõnega rääkida sain. Lisan väikese kaasaegsema update’i ka siia lõppu, et seda pikka juttu siin natuke positiivsemalt kokku võtta. Jah, vahepealne osa oli raske, käänuline ja üles-alla emotsioonidega, nagu need ameerikamäed üleval pildil, aga praeguseks, mil kuues kuu juba jooksmas, on kõik taas ree peal (ptui ptui ptui). Ei ole käinud painavad mõtted ja mälupildid enam kollitamas, tuju on hea. Ei tunne enam seda hirmu kõhubeebisse kiindumise vastu, “sest äkki…” ega ärrita ülemäära rõõmustavad ja õnnesoovivad reaktsioonid, sest mida te hõiskate enne kui pole midagi kindlat kätevahel. Looteanatoomia ultraheli oli tip-top korras, seal sain ka teada, et üllataval kombel on platsenta ülespoole emakakaela eest ära nihkunud ja sellest tulenevat keisrivajadust enam ei olegi. Tänu sellele on ka verejooksud lõppenud. Beebi liigutused on nüüdseks juba mõnda aega selgelt tuntavad ja sagedad, nii et polegi muretsemiseks põhjust, saan pidevalt kinnitust, et kõik on korras ja tegelane toimetab. Ärevusetase peres on asendunud tavapärase heaoluga ja meil on kõhubeebi kasvamise üle loomulikult üli hea meel. Ehkki kõht on ette visanud, siis on praeguseks lõpuks enesetunne täitsa nauditav ja nii võib vabalt rase olla küll.

Kindlasti on nüüd neid tuttavaid, kes tunnevad, et what, kuidas me siiani neile midagi beebist maininud pole, kuigi vahepeal korduvalt suhelnud ja kokku saanud oleme. Nagu mitmete reaktsioongi, kes siin viimastel päevadel teada saanud on. Ei, te ei pea ennast kuidagi kehvasti või ebaolulisena tundma, see on olnud lihtsalt asjade kulg ja ebakindlus meie enda sees, me pole seda ilma otsese vajaduseta teemaks võtnud. Kui see kedagi lohutab, siis suht vähesed teadsid pikka aega. Esimese lapsega kuulutasime varakult, seekord on niipidi. Põhjus ju siinsamas kirjas.

Aga nüüd julgeme küll välja öelda ja teistega koos rõõmustada. ME SAAME VARSTI BEEBI:), katsugu miski veel seda õnnetunnet takistada.

3 kommentaari “Kui vahel lähevad asjad lappesse ja emotsioonid ei ole kaugeltki ainult seal ülemises otsas. Samas…”

  1. Ma nii ootasin seda postitust! Küll ainult viimast lauset sellest, see eelnev oli… Noh… Liig.
    Aga ta tuleb! Ja mul on te pärast nii hea meel! 💛💛

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s