Kipsisaaga ehk mõra sääreluus

Nagu veidi juba jaganud olen, siis juhtus meil vahepeal nii, et Etsu hüppas batuudil oma viimaseid hüppeid enne kojuminekut, kui äkitselt kuidagi kehvasti maandus ja nutt lahti oli, et tema batuudilt maha tulla ei saa, valus on. Kuna nii paljud uurinud on, kuidas me üldse aru saime, et luu katki on ja kuidas kipsis jalaga elu ühe kaheaastasega (ok, vahepeal sai juba kolm) nädalaid üleüldse võimalik on, siis kirjutan sellest veidi lähemalt. Endalegi hiljem meenutuseks.

Batuut2019
Pole küll sama batuut ega isegi mitte sama suvi, aga vähemalt sama lõbus batuudihüppamine oli mõlemal korral küll. Enne õnnetust muidugi.

Osta sa kui tahes turvaline batuut igasugu pehmenduste ja turvavõrkudega, nagu näha, siis õnnetus võib juhtuda sellegipoolest ja statistika järgi ongi lastega traumad batuudil kahjuks suhteliselt igapäevased. Õnnetus ei hüüa tulles, isegi kui üritad ettevaatlik olla. Igal juhul maandus Etsu oma hüppamiselt kuidagi imelikult jalale, oli mõned sekundid krimpsus näoga vait ja siis hakkas nägu batuuti surudes nutma. Kutsusime teda endale ligemale, et ta batuudilt kätte saada, aga polnud temast liikujat. Lõpuks ta sealt maha tõstetud sai, lohutasime, panime jalale külma peale, vaatasime, et varbakesed liiguvad, põlve liigutamine oli valus ja jalale toetama polnud ta ammugi nõus. Kuna ta oli palju ringi trallinud ja uneaeg ka tegelikult käes, siis jäi ta üks hetk mu kaisus istudes praktiliselt magama ja nuuksatused vaibusid. Nii ei saanudki täpselt aru, kas on midagi hullu või läks juba paremaks. Tõstsime ta autosse ja sõitsime koju, pikutasime koos voodis lõunaund edasi, külmakott uuesti jala peal. Kuna ta vahepeal läbi une ikka nuttis ja uuesti üles ärkas, et valus on ja oma pea kõvasti mulle kaissu surus, siis tundus, et asi pole ikka lihtsalt mingi ära nikastamine, vaid mõistlik on kontrolli minna. Olgugi, et mingit punetust, paistetust, turset ei paistnud.

Indrek siis läkski, nutune preili kätel, Mustamäe Lastehaigla traumapunkti. Tagasi tulid kipsi võrra raskema (ja raskust sellel kipsil ikka oli) printsessiga, kaasas röntgenpilt mõraga sääreluust. Esimesed hetked seda vaest last nähes oli hinges ikka mega valus. Nagu, kuidas? Ikka ju loodad, et läheb õnneks ja päris katki midagi pole. Varvastest aluspüksteni kipsi mähitud jalg küll mu ettekujutustega päevast kokku ei läinud.IMG_2533

Natuke Indreku jagatud traumapunktis käimise kogemusest ka. Sattusid nad sinna pärastlõunasel ajal, kui ootesaal praktiliselt tühi oli. Täidad oma koroonapaberid ära ja ehkki sa oled kohale saabunud käes valust nuttev laps ja saal tühi on, siis ega kellelgi eriti kiiret seal sind abistama tõttama ei ole. Ma saan aru ka, pikad päevad, koormus suur, päevast päeva inimesed ühe ja teise hädaga kurtmas. Nende jaoks nii igapäevane. See ongi kurnav. Nii Indrek seal ootas, kuni nendega tegelema tulev töötaja oma seriaali  telkust lõpuni sai vaadatud. Kui uuriti, et mis juhtus, siis pööritati silmi, umbes et hea lapsevanem oled ikka küll, kui oma lapse üldse batuudile lubad. Jah, nad näevad seal igapäevaselt väga palju erinevaid traumasid, mis oleksid olemata võinud olla, aga  pilkamine ei aita hetkel abi ootavat vanemat just eriti palju. Aga see selleks. Saadeti siis röntgenisse. Ethel muidugi nuttis ja kartis ja ei olnud eriti meelsasti nõus seal oma valusat jalga lauale sirutama, et see üht ja teistpidi õigesti pildile saaks. Kuidagi issi hoidmisega saadi asjaga ühele poole, kuid selle asemel, et last kiita või julgutada, et näe, saimegi pildi tehtud, arvas röntgenitädi, et oleks sobiv hetk lapsele sellises situatsioonis nutmise eest hoopis “häbi-häbi” manitsedes öelda. Minu meelest on see kuidagi kurb. Sa töötad Lastehaiglas, näed päevast päeva erinevas meeleolus väikeseid tegelasi ja nähvad kaheaastasele mõraga lapsele, kes tõesti iga päev õnneks traumapunkti ei satu, nutmise eest “häbi”? Parem siis üldse mitte midagi öelda, kui lapse suhtes toetav olla liiga suur pingutus oleks. Hea, et mind seal polnud, mul oleks vist emalõvi sees tärganud ja ega Indrekki kirjeldas, kuidas sealse suhtumise peale üsna raske end vaos hoida oli. Eks enda emotsioonid juhtunuga seoses veel lisaks ja palju polegi vaja. Oma lapse heaolu eest tahaks ikka seista ja imelikest kommentaaridest säästa. Õnneks kipsi valmistamine ja sidumine läks juba veidi ladusamalt (kuigi seal oli ka praktikandiga mingi nali olnud:D), aga selleks korraks oli siis kõik.

Edasi suunati juba Kesklinna Lastepolikliinikusse ja seal olevat suhtumine palju parem olnud. Järgmisel päeval käidi jalga uuesti näitamas, et vajadusel sidumist veidi lõdvemaks lasta, kui peaks olema paiste läinud või ei saanud päris tip-top siblides seal peale. Tegelikult selgus, et tarvis hoopis veidi pingutada. Järgmine näitamine oli uuesti nädala pärast, kui öeldi, et luu on kenasti paranema hakanud, aga 2 nädalat kipsi veel. Nüüd anti luba ise vahepeal kips lahti siduda, et paarkümmend minutit jalale hingamist anda ja mõra kohta masseerida. Me kasutasime seda aega enamasti ka vannitamiseks, sest kipsiga koos polnud pesemine eriti võimalik.

Aga see lisa kaks nädalat peale esimest hullu nädalat tundus esmapilgul terve igavik, täiesti masendavalt pikk aeg. Mitte sellepärast, et ma arvaks, et luu nipsust terveks peaks saama, aga 3+ nädalat kipsis jalaga lapsega suvisel ajal oli ikkagi raske. Ja mitte niivõrd sellepärast, et see jalg kipsis oli, vaid seetõttu, et halvad asjad ikka käsikäes kipuvad käima ja ma nädal varem ise verejooksuga haiglas olin, mille peale range keelu midagi tõsta sain. Ja just tõstmist üks kaheaastane vajabki, kui ise pissile ei saa, voodisse ei saa, ühest kohast teise ei saa, välja ei saa. Nii Indrek siis oma kahte naist siin kodus aitas, tõstis ja tohterdas. Nii palju kui sai, püüdis esimesed päevad kodus tööd teha, meie vanemad olid abiks jne jne, aga lihtne ikkagi polnud. Siinkohal on vist paslik öelda aitäh, kallis, et meile nii suureks toeks olid.

Esimesed kolm ööd olid suhteliselt magamata, kuna kuigi jalg talle enam kipsis justkui valu ei teinud, siis oli ta nii hädas, et ei jaksanud end ise oma raske jalaga magades keerata, nihutada, sättida, ikka ärkas üles nuttes, et “jalg on kinni”, “jalg on raske”, jalg ei tule järgi” jne. Tuli teda siis korduvalt öö jooksul keeramas käia ja jalga sättida. Edasi läksid juba ööd kergemaks, kuna ta hakkas oma kipsieluga kohanema ja tasapisi suutis ise veidi kätega oma jalga tõsta või seda teise jalaga tõugata, kui öösel keerata oli tarvis ja sai taas kogu öö magada. Peamised päevased mängud olid siiski esialgu vaid diivanil – joonistamine, värvimine, raamatute vaatamine, lugemine jne. Jutupliiats, lauamängud ja ka multikad aitasid paikset diivanielu sisustada.
IMG_2538

Jah, lapsed on tegelikult uskumatult kiired kohanejad. Kui need esimesed rasked ööd välja jätta, siis tuju oli tal pidevalt rõõmus ja olemine optimistlik. Umbes 4.-5. päeval hakkas ta julgema jalale õrnalt toetuda, et end ise diivanilt maha libistada või voodisse tõmmata. Siis sai juba pepukil end edasi vedada. Sellestki oli juba suur abi, et kahekesi kodus tõstmata hakkama saaksime. Veidi veel ja sai püsti käest kinni või mööda servi ühest kohast teise liikuda. Oma sünnipäevaks oli saanud nii kobedaks, et ilma abideta tasakaalu hoidis ja vabalt ühest kohast teise tuias. Ja ilma liialdamata lõpuks ta juba jooksis, tantsis ja kappas kipsiklõbinal, nii et ei peatanud teda kips ega miskit. Meenutas juba läbitud põnniiga, kui ta tasapisi roomama õppis, siis tugede najal püsti tõusma hakkas, nende abil liikuma sai ja oma esimesed iseseisvad sammud tegi :D.
IMG_2537

Sellegipoolest olime päevad läbi üsna kodused, kuna mina tõsta ei saanud ja ise auto turvatooli ta siiski poleks ilmselt mahtunud end vinnama. Ja isegi kui viimasel nädalal, kui ta kipsiga end juba eriti koduselt tundis ja ringi jooksis, ma selle proovimist kaalusin, siis sadas kogu selle nädala padukat ja mis sa kipsiga ikka õue ronid, kui märjaks see nagunii saada ei tohtinud. Niisiis planeerisimegi väljaskäike ajale, kui Indrek töölt kodus oli, aga ega peale vanemate juures vahelduse mõttes käimist ja mõnes üksikus kohas veel, kusagile suurt ei roninudki nende kolme nädala jooksul. Meil endal käis küll vahepeal külalisi seltsis, mis oli hea vaheldus.

Kodus istumine oli tegelikult üpris raske. Eriti näha, et väljas on MEGA ilusad rannailmad, inimesed tänavatel liikumas nappide riietega, palavusest leemendavad, päikesest jumekad. Eestimaa suvi on niigi lühike ja siis tõenäoliselt need ainsad paar tõeliselt suvist nädalat kodus istuda kõlas ikka masendavalt küll. Eriti minu puhul, kes ma ikka rannaskäike armastan.

IMG_2539
Ühe korra siiski õnnestus issi tugevatel kätel randa jõuda.

Aga see kogemus näitas mulle ka, kui paganama ägedad inimesed mu ümber on. Ega ma muidugi kõikidele leelotanud ka, kui krdi rasked need nädalad tihti emotsionaalselt tundusid, aga need, kes sellest aimu said… te olete ikka maailma ägedamad küll. Sõbranna saatis oma mehe paariks tunniks meile Etsuga mängima, lihtsalt selleks, et ma saaks korra päevasel ajal kodust välja ja poes käia. Samamoodi viitsis ta tulla meie maja juurde ainult selleks, et Etsu autost tuppa tõsta, kui abi vajasin. Teine sõbranna kärutas end oma lapse tühja vankriga meie kodu juurde kohale, et meid Etsuga selle abil endale külla saada torti sööma. Samamoodi Etsu sünnipäeva eel orgunnisid sõbrannad Etsule transpordi, tulid tassisid ise ta autosse ja üllatuspeole, et meid kodust välja saada ja koos tore oleks. Jne jne. Lisaks Etsu tädid ja vanavanemad, kes nagunii ka igatepidi mega palju aitasid. Indrek sai selle õhtuse põhikoorma siis enda kanda, aga kokkuvõttes, oli mis oli, aga tänu sellele, et Etsu ise nii tubli kipsiga kohaneja oli ja abistajaid palju oli, saime selle aja tagantjärele mõeldes vapralt üle elatud.

Kolm nädalat kipsikandmist seljatatud, järgnes 2 nädalat päevasel ajal ortoosikandmist, et jalga veidi siiski toestada. Selle kandmisega oli nii ja naa. Ei olnud see meil nii palju peal, kui oleks pidanud, kuna kõige väiksem saadaolev ortoos oli siiski talle veidi lai ja kippus alla libisema. Ja muidugi käis see krõpsudega üsna kergelt lahti, nii et võttis ja pani ta seda endale kümme korda päevas peale ja maha. Aga see aeg polnud enam midagi hullu, kuna ta oli ise ikkagi suhteliselt hoolas ja sai aru, et pöörasena ringi karata on veel vara. Hea oli see, et nüüd sai jalanõud juba jalga panna ja ise välja minna, autosse, kuhu iganes ja me polnud enam kodus lõksus. Praeguseks veidi veel lonkab, ei saagi aru, kas see kipsikõnnak on nii tugevalt harjumusest sees või millestki muust, aga mõra oli täielikult paranenud ja valu enam talle igal juhul ei tee. See oli ka hea, et ehkki suvisel ajal ilusa ilmaga kodus istuda oli nõme, siis oli suve eelis see, et sai seelikuid, kleite, lühikesi pükse kasutada. Ma ei kujuta ette, kui laia säärega need pikad püksid oleksid pidanud külmal ajal olema, et üle kipsi jalga oleksid mahtunud õue minekuks.
IMG_2536

Aga mis te arvate, mis siiani meie lapse lemmik mänguks nüüd juba nädalaid on? Muidugi sidumismängud. Kinni seotakse kõikvõimalike kaisukate ja nukkude jalad ning kui jalgadest vähe on, siis ikka üle keha. Selleks sobivad nii tavalised sidemed, rõhkside, maalriteip, läbipaistev teip, kahepoolne teip, pael…. kõik-kõik, millega jäsemeid kinni siduda kannatab, sest mängult on seal luu katki ja vaja paraneda. Seda mõni päev ikka kümneid kordi. Ühest küljest hea pusimise töö näppudele see sideme muudkui kinni ja lahti rullimine, teiseks ilmselt on talle endale seda vaja, et kogetu läbi mängida ja läbi selle juhtunus selgusele saada.

IMG_2531
“Kõik saab korda, kulla Leelo” ehk kipsimängud ei näi lõppevat.

IMG_2532

Ma pole ise elus ühtegi luud murdnud, pole kunagi kipsis olnud (ptui-ptui-ptui), seega ei tea täpselt mis tunne see on, kuid loodan, et Etsu mõra on nüüd kenasti kokku lapitud ja rohkem me selle teemaga rinda pistma ei pea. Natuke veel puhkust jäänud, vast jõuame vahvaid käimisi veel ette võtta ja kodus istutud aja “tasa teha”.

Ohutut ja õnnetustevaba suve jätku soovime teilegi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s