Küpsetasime pitsasid, nagu profid

Praegusel hetkel, kus nädalaid (oot, või on see juba kuid!?) sisuliselt iga päev kodus veedetud on, tundub iga sisukam plaanipäraselt uksest välja astumine nagu kusagile olulisele peole või juubelile minek, ausõna :D. Nagu läheks kauaoodatud erilisele tippsündmusele, isegi kui lähed kõigest üle pika aja lihtsalt välja sööma.

Käisimegi hiljuti siin ükspäev peakoka käe all omale privaatselt pitsasid valmistamas, et need siis peale mõningast suu vesistamist mõnuga ka ära süüa. Ise tehtud, hästi tehtud ikkagi ju, eksole.

Pitsavalmistamine läks arvatust tunduvalt kiiremini ja oli, nagu pitsa tegemine ikka, üpris lihtne. Taigen oli küll ette valmis tehtud, aga ülejäänud toimetused, alates rullimisest ja lõpetates pitsa tükkideks lõikamise ja söömisega, sai ise ära teha. Lisaks sai aga samal ajal igasugu asjalikke teadmisi ja õpetusi koka enda suust kõrva taha panna. Saime lisaks retseptidele selgeks, kuidas taigent õigesti rullida (nt üle ääre ei tohtinudki, mida ma muidu ikka alati teen) ja kuidas pöörata, visata, venitada, vormi asetada. Isegi meie kaheaastane oli haaratud, nagu näha ;).

Katte osas sai mitme retsepti vahel valida, proovisime kõik erinevad ära. Põnevaim üllatus oli ilmselt pitsa, millel tomatipasta asemel trühvlit oli kasutatud. Huvitav teistmoodi lähenemine, et alati ei peagi tomatipasta must have komponent olema. Samas tomatipasta osas jäi meelde, et palju maitseküllasema tulemuse saab, kui pastat eelnevalt läbi ei kuumutagi, purustad lihtsalt tomatid püreeks, lisad maitseks näiteks basiilikut, oreganot, oliiviõli, soola, pipart, suhkrut ja valma. Kõiksugu muu kraami kohta sai samuti tarka infot, kust, mida ja mis kujul kõige mõistlikum osta oleks. Meil seal olid aga komponendid kõik vaagnal valmis, muudkui lao aga meelepäraselt peale.

Ausalt, kui ma peaks valima, kas mu lemmik oli Di Carne, Trentina või hoopis Margherita, siis oleks valiku tegemine väga raske, kuna kõik olid mõnusalt õhukesed, maitsekad, mahlased. Kõige rohkem tükke sõin siiski ära vist Margheritast. Uhh, mul hakkab praegu kirjutadeski suu vett jooksma. Pitsad olid ahjus kolm minutit (kui sedagi) ja võiski sööma asuda – kiviahju ja elustule võlud. Samas koduseks tegemiseks sain teada nipi, et ahi tuleb kõige kuumema peale keerata ja siis samuti väga lühikest aega hoida ja saab tavaahjus ka maitsva tulemuse.

Egas olnudki muud, kui ahjust välja, tükkideks, taldrikule ja sai selle kõige parema osa juurde asuda – söömine!

Kui värskendav oli vahepeal kusagile kellaaja peale minna, proovida midagi uut ja teistmoodi maitsvalt süüa. Saime kaasa head nipid ja teadmised pitsavalmistamisest ja jäime oma käiguga sedavõrd rahule, et julgeme ka teistele soovitada, kes rahulikuks, suhteliselt kontaktivabaks olemiseks hetkel ideid otsivad. Pole küll kuidagi sponsoreeritud, aga tean, et näiteks pühapäeval saab ka veel pitsavalmistamist Toiduakadeemiasse nautima minna, kui ära bronnida. Kas ka tulevikus, ei oska kommenteerida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s