Sünnipäev karantiinimoodi, uued rulood ja sari, mida ma soovin, et ma poleks kunagi vaadanud.

Nagu te võibolla teate, oli mul vahepeal (juba ammu) sünnipäev ja nagu te kindlasti teate on hetkel riigis eriolukord ja karantiin kehtestatud, seega mingit sünnipäevapidamist ja perede kokkukutsumist ei planeerinud. Aga eneselegi ootamatult polnud karantiiniaja sünna tavapärasest kuidagi kehvem, vastupidi – väga meeldejääv ja teistmoodi üllatusi täis.

Algasid sünnipäevasündmused juba siis, kui ma alles magasin, kui nii võib öelda. Telefon helises veidra helinaga ja unesegasena vastates vaatas sealt vastu videokõne krapsakate nägudega, kes sünnipäevalaulu laulma hakkasid. Kuna helistajad olid korraga erinevatest kohtadest, siis läks vahepeal laul väga kaanoniks ära ja see oli nii äge. Indrek tõi mulle voodisse eelmisel õhtul valmistatud koogi, Etsu oli joonistanud sünnipäevaks kaardi. Nii armas, nii tore. Sai kohe hommikul kohvi kõrvale maiustama hakata. Elutuba oli õhupalle täis puhutud, millest mul polnud aimugi, sest kõik oli Indreku unetundide arvelt toimunud, kui mina juba ammu magasin. Nii armas, et ta viitsis vaeva näha.

sünnipäev28
Kook oli väga maitsev. Ma esimese hetkega ei osanud seisukohta võtta, kas number on aprillivimka või Indrek arvabki, et ma 27 sain. Selgus ikka, et see teine variant :D.

Selle aasta sünnipäev oli esimest korda päev, kus ma ei pidanud hullult vaaritama, koristama, külalisi ootama, kella vaatama, ennast üles lööma jne jne, sest ma teadsin, et kedagi nagunii korontsiku võitluses ei tule. Vastupidi, ma jõudsin kõike muud teha. Peale hommikust sünnipäevalaulu ja koogi söömist helises varsti telefon ja selgus, et kuller tahab mulle paki tuua. Olin põnevil. Selgus, et need olid mu enda tellitud rulood kööki ja kõrvaltuppa, mida ma veel oodata ei osanudki, kuna jõudsid need lubatud 6-9 tööpäeva asemel kohale juba kolmanda päeva hommikul, mis oli megasuper meeldiv üllatus, sest ma olin neid nii väga oodanud. Mu õnne oleks saanud rikkuda vaid see, et ma need tellimust esitades kuidagi valesti mõõtnud oleksin, sest selliseid äpardusi suudan ma korraldada küll. Kuna need on otse klaasile paigaldatavad, siis seal väga palju eksimisruumi ei jää. Indrek pani need ludinal ette ja tulemusega jäime ülivõrdes rahule, mõõdud olid ka tip-top. Avatavad nii alt kui ülevalt, mis tähendab, et saab sättida nii, et keegi õuest tuppa ei vahi, küll aga päike rõõmsalt sisse hiilgab ja olemise kohe nii heledaks teeb. Täpselt nii, nagu soovisime. Halb kogu selle hea juures on see, et ma tahan neid ruloosid nüüd meile mõnda kohta veel tellida, aga rahakott ei tänaks mind vist selle hiilgava mõtte eest.

rulo1.1
Rulood pärit rulo.ee lehelt. Koodiga. “Kasvamekoos20” kogu ruloodevalik 20% soodsam. Magamistuppa ma olen oma vaimusilmas juba välja valinud hoopis teist tooni ja pimendavad rulood.

Veidi aja pärast helises jälle uksekell ja uksele minnes leidsin sinna kontaktivabalt jäetud lillebuketi. Töökaaslastelt. Tõsiselt kaunis lillekimp, võttis jälle sõnatuks ja hinges oli nii hea soe tunne. Heldimus. Tööigatsus tekkis lausa. Ethel on muideks vaimustunud kontaktivabadest kulleritest, sest ta on veendunud, et uksekella peale ukse taha jäetud pakid on päkapikkudelt ja ta on sellest väga sillas. Hüppab rõõmust silmad suured ja räägib pärast tükk aega, kuidas jälle päkapikud käisid ja kedagi ukse taga ei olnud.  Talvel teda küll päkapikud eriti ei huvitanud. On ikka päkapikud kevadel, ma ütlen. Samamoodi jõudis meieni veel isuäratav kast maasikaid. Haha, ma pole vist kunagi maasikaid nii põhjalikult ükshaaval küürinud #onikkaajad.

Mul oli juba mitu kuud varem plaanis, et sel aastal teen külalistele tavapärase laua asemel vinge sushilaua, et oleks miskit teistmoodi ja ei pea jälle salatit-täidetud mune-singirulle sööma (mis on ka kõik väga head, aga… võiks vahelduseks midagi muud). Olin veidi kurb, et see plaan ära jääb, kuniks tulin mõttele, et perega saab sünnipäeva ka virtuaalselt pidada ja tegin oma sushitellimuse ikkagi ära. Plaanisin sushikoguse nelja pere jaoks karpidesse ära jagada, kõigile ukse taha sokutada ja virtuaalsünnipäevale kutsuda. Mõeldud-tehtud. Õhtul sai lisaks virtuaalsele söömisele üksteise näod üle vaadatud, veidi juttu puhutud ja lasin oma virtuaalkülalistel Kahootis koostatud niivõrd-kuivõrd endateemalises viktoriinis osaleda. Peab ju innovaatiline siin karantiinielus olema. Ema oli õhtul tööl ja vennale Austraalia järgi aeg ei sobinud, kuid nendega sai päeval pikalt lobisetud ja viktoriin oli võimalik neil hommikul järgi teha.

Ehkki ma eelistaks siiski vabadust inimestega kohtuda, oli tegelikult täitsa tore kodune päev. Sain piisavalt tähelepanu, mõned üllatused veel sekka ja võisin päevaga igati rahule jääda:). Mulle meeldis see karntiiniaja loov lähenemine asfalti õnnesooviks :D. Pildi ma taipasin paar päeva hiljem teha, seepärast veidi kulunud juba teine, aga nii lahe. Ja need koogid viisid keele alla. Kallid autoritele.
IMG_1818

Kes soovib ilusa noodiga lõpetada, see jätku siinkohal lugemine pooleli, sest ma ei saa siia ilusa idüllilise jutu lõppu lisamata jätta, kui saatanast Netflix on. Õigemini see, et me sealt ükspäev sarja “Don’t f**k with cats” vaatasime. Täiesti pekkis. See räägib tüübist, kes kunagi ammu Youtube’is video üles pani, kuidas ta kiisupojad vaakumkotti pani ja sealt tolmuimejaga õhu välja tõmbas. Nagu. Täiesti. Sick. Kõige haigem minu jaoks oligi see, et ma sattusin seda konkreetset videot ise samuti Youtube’ist vaatama. See oli ikka aastaid tagasi. Vaatasin. Mõtlesin iga sekund, et see pole reaalne, see on mingi nali, ta kohe lõpetab ja võtab nad sealt kotist välja. Pisarad voolasid, Aga ei. Ta ei võtnud neid välja, küll aga mõtles, et oleks hea mõte nende surnud kiisudega hoopis mängida pärast. Ja seda kõike samal ajal filmida. Nagu. Mis saab olla ühe inimese nii katki teinud, et selliseid asju tegema hakatakse? Mul ei ole isegi erialaselt mõistlikku selgitust sellele, ehkki ma võin ju oletada või ühtteist välja pakkuda. Ma sain selle video vaatamisest kunagi mingi vaimse trauma, mis nüüd seda sarja vaadates taaselustus. Hetk peale seda, kui olin tookord selle video ära vaadanud, kustutati see ära. Ma ei kuulnud sellest enam mitte midagi. Kuni nüüd päevani, mil me diivanisse naelutatuna nutt kurgus kogu selle sarja ära vaatasime. Keegi veel selle video peale kunagi ise mingil põhjusel sattus? Sari ise rääkiski sellest, kuidas seda videot näinud aktivistid hakkasid olematute detailide põhjal jälgi ajama, et kes see kassipiinajast kapuutsiga tüüp seal videos on ja kus ta elab ja kuidas ta kätte saada. 18 kuud otsiti teda. Aga see lugu läks kogu aeg aina rohkem lappesse ja sada korda veeel hullemaks. Ma ei hakka ära spoilima, juhuks, kui keegi seda ise vaadata peaks mingil jabural põhjusel tahtma. Ma ei tea, kui tunned, et su elu liiga ilus on ja meel häirivalt rõõmus, tahaks melanhoolsem olla ja veidi nutta, siis palun, see sari on just sulle.

Ma ei tea mis meil viga on, aga järgmiseks jäi Indrekule ette dokumentaal sarimõrvarist (“Converations with a killer: the Ted Bundy tapes”), kes seitsmekümnendate lõpus massiliselt noori naisi röövis, vägistas, peksis, tükeldas ja kes lõpuks surmanuhtluse sai. Eelnevalt muidugi mitu korda plehku pani ja oma roimatöid jätkas, tüdrukuid muudkui kadus. Enne surmanuhtlust andis ta pika intervjuu, kus selgitas, kuidas ja miks ta seda kõike tegi, rääkis niiöelda oma lugu. Mõlemad need sarjad kerivad pinget nii haigelt hästi, et ei suuda kinni ka seda jõledust panna, enne kui kõik osad vaadatud. Samas see kassi oma ületas ikka kõike, ma ei või.

Ma ei oska midagi rohkem lisada, päevi on nende sarjade vaatamisest möödas ja ikka on vahepeal halb olla. Keegi mõnda ekstra rõõmsat tuju tekitavat filmi/sarja vastukaaluks teab soovitada või? Me muidu hakkasime järgmiseks “After Life” sarja vaatama. Ma olen vist teelt eksinud. Omast arust hakkasin kirjutama toredat sünnipäeva postitust, aga läks vist rappa ära.

Miks ma pidin neid sarju vaatama.

Värsketest postitustest saad teateid jälgides blogi Facebooki või Instagrami.

 

2 kommentaari “Sünnipäev karantiinimoodi, uued rulood ja sari, mida ma soovin, et ma poleks kunagi vaadanud.”

  1. Vaata veel Trials of Gabriel Fernandez. Mu süda tilkus verd.
    Seda kassidokki olen ka näind. Videosid õnneks varem mitte. See oli nii õudne. Miks sellised inimesed on?!
    Ted Bundy oli ka hea vaatamine. The pharmacist on päris põnev pilguheit opioidide maailma. Mindhunter on hea!

    Ja podcast My Favorite Murder!

    Ja see, et sa hoopis vastupidiseid soovitusi tahtsid… Teinekord ehk… 😀

    Meeldib

    1. Väga kümnesse soovitused, läheb kindlasti vaatamiseks. Kui juba ots lahti sai tehtud, siis luban endal veel sügavamale auku ronida.

      Nagu näha, siis keegi rõõmust pakatavaid saateid nagunii ei paku (ja ise ka ei otsi vot :D).

      Tänks!

      Meeldib

Vasta Merilyn-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s