Kodune leib – ise tehtud, maailma parimalt tehtud (retseptiga)

Mmm, see värskelt ahjust võetud sooja leiva lõhn… te teate, millest ma räägin, eks? Täna sai jälle leivad ahju lükatud ja mõtlesin retsepti blogsse ka kirja panna. Äkki innustab kedagi poodimineku asemel ise küpsetama… kui just vajalik kraam olemas on. Mind viis leivategemise juurde sõbranna Kätu ja nüüd on juba kuid meie kodus iganädalaselt ise leiba tehtud ja tavaline poeleib ei saa enam ligilähedalegi. Mina teen leiba niimoodi:

Rukkileib (kahe leivapätsi jagu)
200g juuretist
1 liiter käesooja vett
500g+250g rukkijahu
3spl rukkilinnasejahu
200 ml suhkurt
3 tl soola
150g kaerakliisid
100g erinevaid seemneid
võid vormi määrimiseks

Leiva maitset saab erinevate lisanditega kerge vaevaga muuta. Ole loov! Mina kasutan enamasti seemnesegusid ja köömneid, kuid maitsev on olnud ka purustatud küüslauguga või kuivatatud puuviljade ja rosinatega, kreekapähklitega. Tean, et leiba saab teha ka riivitud suvikõrvitsa, lihatükkide või mõne juustuga. Viimaseid pole ise jõudnud veel proovida, aga juustu variant on kindlasti midagi, mille esimeste seas ära proovin.

Ehkki leivavalmistamine on võrdlemisi pikk protsess ja alustada tuleb juba eelmisel õhtul, siis tegelikult midagi keerulist selle juures ei ole ja pärast paari tegemiskorda läheb kõik juba ludinal.
IMG_0422

Sega eelmisel õhtul suures kausis juuretis koos 1 liitri sooja vee ja 500g rukkijahuga ning jäta sooja kohta rätiku alla käärima. Hommikuks on segu mõnusalt mullitama hakanud ja köögis tunda veidi hapukat lõhna. See tähendab, et taigen elab ja kõik on nii, nagu peab. Võid leivateoga edasi minna.

Lisa rukkilinnasejahu, sool ja suhkur ning sega korralikult läbi. Seejärel eralda väikessesse säilituskarpi umbes 200g juuretist järgmiseks korraks. Lase sellel paar tundi toatemeratuuril ilma kaaneta seista ja pane seejärel kaas peale ja külmkappi järgmist küpsetamiskorda ootama.
Ülejäänud taignale lisa aga kõik ülejäänud retseptis olevad jahud ja lisandid (seemned vms), viimaseks jäta lisamata jäänud rukkijahu kogus (umbes 250g), millega saad taigna parajalt paksuks timmida. Sega või sõtku korralikult läbi. Mina kontrollin taigna paksust sellega, et teen näpu kraani all märjaks ja torkan taigna sisse augu. Kui see auk kohe kinni vajub, on tainas veel veidi vedel, kui enam-vähem püsima jääb, on hästi. Liiga paksu taigna tulemuseks on aga liiga tihke ja tummine leib, pigem jätta veidi vedelam, siis jääb ka leib õhulisem. Liiga tihke leib võib tulla ka sellest, kui tainast liiga vähe sõtkutud on.
Leivategu

Aga nüüd usinalt võiga leivavorme määrima, et pärast leivad kenasti vormist välja kukuksid. Õli ei toimi, kasuta õiget võid ja küpsetuspaberiga jändamine on leiva puhul mõttetu. Jaga tainas kahe vormi vahel ära, jälgi, et vormist vähemalt 1/3 pealt tühjaks jääks, leib hakkab mõnuga kerkima. Silu märja käega leivapind siledaks ja torka (samuti märja sõrmega!) augud.

Taigen vormis
silutud VS  silumata päts

Leibade küpsetamiseks on mitmeid erinevaid variante. Mina kasutan pigem seda kiiremat versiooni, kus leivad ahjus kergitan. Selleks keera ahi 50 kraadi peale, pane põhja väike veenõu ja jäta leivad tunniks ajaks ahju kerkima. Selle ajaga on vormid ääreni kerkinud ning näpuga torgatud augud samuti kerkimise tulemusena kadunud. Seejärel keera ahi 230 peale ja küpseta leibasid 30 minutit, seejärel alanda kuumust 180 kraadile ja lase veel 30 minutit küpseda. Keera ahi välja ja lase umbes 20 minutit ahjus järelküpseda. Peale leibade ahjupanekut ära vahepeal ahjuust kordagi ava.

Alternatiiv on lasta leibadel toas soojas kohas rätiku all täis kerkida (u 4 tundi), keerata seejärel ahi 250 kraadi peale (ära unusta veenõu!), leivad ahju panna ja peale seda koheselt kuumust 200 kraadini alandada. Siis lase leibadel 53 minutit ahjus küpseda ja valmis.

Kui leivad on valmis (olenemata, kumma küpsetamisviisi sa valisid), siis kalluta nad vormist näiteks lõikelauale ja kata märja käterätikuga, et pealmine koorik ei muutuks liiga kõvaks. Lase leibadel jahtuda ja võidki sööma asuda. Meie vaieldamatult lemmik on värsket leiba süüa mõne maitsevõiga. Kergelt veel soe leib, või peale… maailma parim!
Leib

Peamine küsimus on tavaliselt, et kust ma seda juuretist ometi saan, et leivaküpsetamisega alustada. Kõige lihtsam variant on paluda mõnel leivaküpsetajast tuttaval, sõbrannal, vanaemal, kellel iganes, omale kõrvale panna. Juuretist saab kenasti üksteisega jagada. Teine variant on osta valmis juuretis mõnest ökopoest (nt Biomarketist, Ökosahvrist, Mahemarketist).
Kolmas variant on see ise teha. Kuna juuretis ei ole midagi muud, kui hapnenud tainas, mis leiva kerkima paneb, siis saab selle näiteks nii teha, et võtad paar viilu rukkileiba, valad keefiriga üle, nii et viilud saavad kaetud. Kui viilud juba veidi ligunenud, siis proovid läbi segada ja jätad segu paariks päevaks sooja kohta käärima. Ära vahepeal seda segamas käi, las ta lihtsalt seisab ja muliseb. Juuretisealge ongi valmis ja saad leiba tegema hakata. Küll aga arvesta isetehtud juuretise puhul seda, et selle päriselt käima minek võib võtta mitu küpsetamiskorda, seepärast on laenatud toimiv juuretis veidi parem. Juuretis säilib külmkapis umbes 2-3 nädalat, ehk selle aja jooksul peaksid järgmise leivateo ette võtma. Ära siis unusta iga kord taas uut juuretist kõrvale panna.

Juuretis
Elujõus  juuretis

Kui vaid seda lõhna ja maitset läbi ekraani edasi anda saaks… Aga kuna ei saa, siis võtke kätte ja proovige ise teha. Pole selles midagi keerulist, küll aga see maitse on iga kulutatud minutit (tundi, ehee) väärt.

IMG_2012

Värsketest postitustest saad teateid jälgides blogi Facebooki või Instagrami.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s