Loovtundide käekäigust

Meie piiga, nagu ilmselt pea iga teine temavanune laps, tahab kõiksugu tegevustes ise käsi külge lüüa. Nii ei pääse ma kodus ühestki söögitegemisest ilma, et üks preili peagi lohiseva köögitooli sahinal minuga pliidi ees ei ühineks ja ohjasid üle ei üritaks võtta. Ise segab, ise lõikab, ise määrib, ise tõstab. Tihtilugu on selle tagajärjel segadus köögis ja lisandunud ajakulu suuremad kui võibolla tahaks, aga mis seal ikka. Need on meie  ühised hetked, las harjutab. Alles eile nüsis ta omaltpoolt makaronisalatisse värsket kurki ja ehkki iga tükike päris eurostandarditele ei vastanud, maitses salat vähemalt sama hästi ja väikesed käed said vilunult kaasa lüüa.

Teiseks meelepäraseks tegevuseks, millest Ethel juba pisikesest peale vaimustub, on igasugused kunstitegevused – värvidega maalimine, voolimine, kleepimine, vildikatega värvimised, nüüdseks juba ka ise lihtsamate asjade joonistamine jms. Tegeleme kodus nende asjadega niigi väga tihti, aga ühe soovid on täitumatud. Ausalt öeldes nii suurelt ette võtta, kui tema teinekord tahaks või suurema elamuse pakkumiseks võiks, väga tihti kodustes tingimustes sellele järgneva segaduse tõttu ei viitsi ka. Seepärast ongi hea ta loovtundi teiste omasugustega mässama kupatada.

Kuidas siis loovtundidel vahepeal läinud on? Ägedalt. Kellele asi võõras, siis lühidalt öeldes on tegemist huviringiga Kaja Kultuurikeskuses, kus väikelapsed koos oma vanematega erinevates loovtegevustes kaasa saavad lüüa. Võimalus oma käed nii värviseks teha, kui süda parajasti lustib (ja emade närvikava lubab :D), tutvuda taignaga või mängida jahus, panna vulkaan purskama, rosinad tantsima või teha õhupallitrükki, ilma et hilisema koristamise ja segaduse pärast muretsema peaks. Iga nädal midagi uut. Vahetu kokkupuude erinevate tekstuuridega ja võimalus ise aktiivselt tegemistes kaasa lüüa on laste jaoks nii oluline.

Kui vähegi loovtegevuste kõrvalt aega üle jääb, siis saame tunni teises pooles lapsevanematega erinevaid laste arenguga seotud teemasid arutleda, kuniks põnnid veel mänguhoos on. Ma pikemalt ei hakkagi tundide sisulist poolt kirjeldama, kel huvi, saab ise lähemalt lugeda blogimenüüst “Loovtunnid Mustamäel”.

Aga üht ma ütlen. Need pisikesed tundi tulnud inimesed on nii uudishimulikud, täis tegutsemistahet ja avastamisrõõmu. Näha iga nädalaga nende avanemist, arenemist, julgemaks ja oskuslikumaks muutumist on puhas rõõm. Mõni laps, kes esimestel kordadel pelgas näpuotsakestki värviseks teha, lustis peagi juba täie mõnuga julgelt kaasa, nii et edasiminekuid on märgata igas tunnis. Nad on nii vahetud ja siirad, väljendamas täpselt seda emotsiooni, mida parajasti tunnevad. 

Ethel, kes täpselt nii tihti, kui logistika lubab, mul tunnis kaasas käib, joriseb koju jõudes tunni alguses lauldavaid laule ja jookseb issile tunnist valmis tehtud kätetööd näitama. Minagi tulen oma neljapäevastest tundidest ära nii suure positiivse laenguga, et see on igati väärt oma vaba aja panustamist, mis planeerimiseks, ettevalmistusteks, vahendite soetamiseks, ringi läbiviimiseks ja paberimajanduseks kulub.

Üks pool loovtundide juures on muidugi need samad eelnimetatud ägedad lapsed, teiseks aga hoopis lapsevanemad. Kokku on saanud nii vahva punt emasid (mõni isagi on tundi jõudnud), kes on samuti tund tunni järel omavahel aina tuttavamaks, avatumaks, jutukamaks, naerusuisemaks ja ühtehoidvamaks muutunud. Ma võiks seda loetelu veel pikalt jätkata. Kui hea on vestelda omavahel inimestel, kes on ühes lapsevanemaks olemise paadis, kellel on sarnased rõõmud-mured ja käsil samad lapse arengustaadiumid. Kui väärtuslikud on kogemusepõhiselt jagatud head nipid või mitte vähem tähtsad õigel ajal öeldud toetavad sõnad. Vahel ikka naljatleme, et emadel on seda tundi kohati isegi lastest rohkem tarvis, sest on põhjust end kodusena välja “sundida”, et mitte beebimajandusse ära kaduda. Kes sellega kokku puutunud, teavad, et seegi on lihtne juhtuma. Vahel tahaks suhelda lihtsalt omasugustega, kes lalisemisest ja üksikutest sõnadest veidi kaugemale jõudnud on. Ja see kõik on normaalne.

Ma olen oma tunni emadelt küsinud, kas neile sobib, kui tunnis pilte tehakse ja kas võib neid ka teistega jagada. Paari erandiga on kõik lahkelt nõus olnud ja nad on ka ise agarad oma laste tunnitegevusi jäädvustama. Niisiis on mul võimalus mõned hetked tundidest ka siinse postitusese ilmestamiseks ära kasutada.

Minult on uuritud, et kas on võimalik ka õppeaasta keskel ringiga liituda. Kuna pisikesed ikka kordamööda tõbiseks kipuvad jääma, vahel uneajad vussi lähevad või tuleb muid asju ette, mille tõttu tunnist osa võtta ei õnnestu, siis saaksin soovi korral mõne särasilma veel nimekirja juurde võtta küll. Seda enam, et kaks väikest sõbrakest äsja lasteaia teekonda alustasid ja nii tihti enam tundi ei jõua.

Hooaja esimene poolaasta on olnud inspireeriv – toimekad lapsed ja tegusad vanemad. Ma olen nii tänulik kõikidele nendele peredele, kes oma tee loovtundidesse leidnud on, seda ka hoolimata teinekord seljataga olevatest väljamagamata öödest ja veidi pahuratest igemevalus lastest – ilma teieta ei oleks need tunnid sellised, nagu nad on!

Tegelikult ma kasutan võimalust ühele teist tänutäheks hoopis kolmekorra kaart tunnis osalemiseks välja loosida. Loosi leiad Instagramist vastava pildi alt. Osaleda võivad loomulikult nii need, kes juba nagunii tunnis käivad, kui ka uued huvilised – loosis on kõik võrdsed.

Me Etheliga igal juhul juba ootame järgmiseid loovtunde!

IMG_0986

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s