Jõuludest aastavahetusse 1. osa + video

Siin ta siis on. Esimene osa meie teekonnast jõuludest aastavahetuse suunas, sekka mõtteid kogu möödunud 2019 aastast. Pole küll teab kui palju neid 2020 aasta päevi veel peale tiksunud, aga ometi tundub, nagu sellel teemal rääkimiseks oleks absoluutselt viimane aeg, et saaks uue aasta mõtetega edasi minna.

See postitus oli mustandite all juba ammu viimast lihvi ja avaldamist ootamas, kuid tahtsin video ka siia kõrvale kokku panna ja nii ta siis seisis. Video hakkaski justkui ilmet võtma, kui see mulle ühtäkki koos nagu puder ja kapsad tundus. Olin tahtnud liiga palju erinevat head kraami ühte patta pressida ja tulemuseks oli mitte just kõige maitsvam kompott. Lahendasin asja nii, et lõin video ja ühtlasi siis ka postituse hoopis kaheks ja nüüd käib küll. Esimene osa praegu ja teine tuleb ehk õige pea otsa.

Ei pea vist õue vaadates ütlema, et õiget talvetunnet kallale pole tulnud, kuigi mingi jõulusärin pühade ajal mõneks päevaks siiski sisse lõi. Jõulud veetsime ämma-äia juures Keilas ja järgmisel päeval minu pere juures. Ei erinenud selle aasta jõulud palju eelmisest, kui siis selle poolest, et seekord ei läinud me kaasa meeletu kingihullusega, kus vähemalt kümnele inimesele on vaja korralik kingitus leiutada, vaid katsetasime peresiseselt loosipakke. Igaüks pani oma kingisoovid kirja, need lendasid loosikasti, kust kõik omale ühe nime tõmbasid. Hinnapiiriks sai sada eurot ja lõppkokkuvõttes saadi täpselt sellised kingid, nagu oli soovitud. Lisaks veel Ethel, kes kõigilt väikese (või mitte nii väikese) pakikese sai. Minu meelest igati normaalne (palju rahakoti sõbralikum) süsteem ja kingituste pärast muretsemise asemel sai rahulikumalt pühi ja puhkamist nautida. Elevust tekitas muidugi jõuluvana, kes kõik need pakid etteastete eest laiali jagas.

Siinkohal olekski ehk sobiv hetk jõuluvideot jagada, peale mida mõned 2019. aastat puudutavad mõtted välja toon.

Jõuludega kaasnevaid käimisi ja trallimist on palju ja rohkemgi veel olnud. Etheli lasteaia jõulupidu, veel üks jõulupidu, Indreku töö jõulupidu ja 2x jõuluistumine uute töökaaslastega, lisaks mitmed sõbrannatamised ja sünnipäevad. Kõiki neid blogis ei jaga, aga nagu öeldud, siis hulga muid tegemisi jätsin järgmisesse postitusse küll, alustades puhkusega Rakveres ja lõpetades aastavahetusega.

Mida möödunud aasta kohta siis kokkuvõtvalt öelda saab? Andsin minagi ju kõvasid lubadusi siin mingis 2019 aasta alguse postutuses ja kui ma neid suure hirmuga üle tšekkisin, siis õnneks olen need enamjaolt täitnud. Võib vist isegi öelda, et alahindasin end, sest enamustega oli linnuke juba esimeste kuudega kirjas.

Aastale tagasi vaadates võib öelda, et enesearendamise osakaal oli üsna suur. Lisaks sellele, et elu ise õpetas, sai palju osaletud erinevatel huvitavatel täiendkoolitustel, aega sai leitud mitmete raamatute lugemiseks ja uus töökoht on andnud hulgaliselt uusi kogemusi ja positiivsust. Näha, kuidas koostöö, MÄRKAMINE ja üksteise toetamine on päriselt ka täiesti reaalsed nähtused kusagil töötades, on ikka puhas rõõm küll. Mind on soojalt vastu võetud ja annan endast parima, et samaga vastata. Hea tunne on edasi areneda ja oma ameti vastu sümpaatiat tunda. Vastupidisel juhul oleks üldse keeruline ennast varajastel hommikutundidel voodist välja sundida. Panin end just ka süsteemse pereteraapia kursusele kirja, nii et märtsist oktoobrini saab end siis taas ka koolituse lainel hoida.
psühholoog

Üks, millega lootsin eelmise aasta numbri sees ühele poole saada, oli teadusartikli avaldamine. Ütleme nii, et suur töö sai tehtud, valmis ta sai ja teadusajakirjale ka saadetud, kuid päris in press ta siiski veel pole, kuna väikeste muudatuste tegemiseks saadeti see tagasi. Nüüd ootab veidi kohendamist ja siis läheb uuesti komisjonile. Ma ei näe küll mingit põhjust, miks ta lähiajal avaldatud ei peaks saama, kuid sellega läks siiski oodatust kauem ja nagu näha, siis jääb siiski uue aastanumbri sisse. Kui päris lõpule jõuab, on ikka lahe küll.

Õlapatsutuse teen endale ka oma ettevõtte loomise eest.  Nagu uue pereliikme oleks saanud. Nõudis see küll tohutut end asjadega kurssi viimist, mida üldse ettevõtte loomiseks vaja on, kuidas paberimajandust õigesti teha, milliseid aruandeid millal esitada, kuidas palgamaksmine käib, deebetid, kreeditid, kapitalid ja sada muud asja. Jälle midagi täiesti uut, millega varasemalt kunagi kokku pole puutunud, aga siiski ära tegin oma esimese. Arenemisruumi mul kogu selle asja juures muidugi veel on, aga hea algus seegi.

Kui juba uutest kogemustest rääkida, siis päris esmakordselt õppisin kodus leiba küpsetama ja veel nii maitsvat, et ükski poeleib enam samale tasemele ei küündi ja nii küpsetamegi seda nüüd regulaarselt ise. Peale veel määrida mõnd isetehtud maitsevõid ja lihtsalt da best. Selle oskuse eest lähevad suured tänukallid otsejoones Kätu suunas (L). Pole eriti häid pilte sellest käepärast, aga siin üks esimesi katsetusi.

Eks te ju olete kursis mu adreka vajadusega, mis aegajalt rahuldamist vajab. Paraplaanilend, sukeldumine jms, eksole. Sel aastal sai ekstreemsusejanu kustutamas käidud Pirita seikluspargis puudelatvades õõtsudes. Jälle täpselt minu tassike teed ja aktiivset tegevust jagus tundideks. Järgmisena on juba ees ootamas Türisalu pangalt laskumine, mille kinkekas (ty, Triin) mul sünnipäevast saati olemas on ja kuhu Merilyn minuga kaasa lubas tulla :D. Ma räägin, mul oleks kingitus.ee-d sponsoriks vaja, nii mõnigi hullus vajab sealt veel tegemist. Soome Linnanmäki lõbustuspark oli ka muidugi väga vinge.

Aprilli kuusse jäi venna Austraaliasse saatmine. Ja seal ta nüüd siiani ongi, kiitlemas hea elu ja sealsete rahulolevate inimeste üle. Muidugi mitte nende üüratute tulekahjude mõttes, kuid need jäävad ka õnneks temast väga kaugele. Peas on pidevalt tiksunud mõte vennale külla sõitmisest ja Austraalia avastamisest, aga pole veel selle mõtte realiseerimiseni jõudnud.
IMG_3320

Kõiketeadev aastahoroskoop ennustas, et jäärad võidavad märtsi kuus lotoga. “Juba märtsis naeratab talle edu lotovõidu näol.” Siin ei jäänud ruumi kahetimõistmisele, aga mingit lotovõitu märtsikuus, üllatus-üllatus, ei tulnud. Küll aga jäi minu aasta suurimaks võiduks sügisel KSA silmakeskuse 300+39 eurine kinkekas. Tegelikult üks päris hea võit oli veel, nimelt Polar aktiivsusmonitor. Ma nüüd muidugi ei suuda meenutada, kas see jäi ikka 2019 aasta sisse või veidi enne seda, aga asjalike võitude alla kuulub ta kindlasti.

Mul on tegelikult mustandite all eelmisest aastast nii mitmeid kirjutatud postitusi, mis on jäänud avaldamata, et ma peaks need järjest üle vaatama ja plaani võtma poolikute postituste lõpetamise. Kõlab, nagu avaldamise maraton. Ehh, saab näha, eks hoidke silma peal.

Kuna aegajalt juhtub ka kehvemaid asju, siis aasta negatiivseima kogemuse tiitel läheks vast, khmm, lasteaiale. Pettunud olin, aga lõppkokkuvõttes jumal tänatud, et endale siiski kindlaks jäin. On asju ja suhtumisi, mis ei näi mõnes kohas kunagi muutuvat, vähemalt paremuse poole mitte. Milline armastus oma töötajate vastu, ptui. Aga kõige selle juures näha, milline tugev seljatagune mul tegelikult oli, võttis ikka heldima ja salma märjaks küll. Eks iga halb on millekski hea ja see hea ongi juba käes. See etapp elust sai seljataha jäätud. Paarilised olid mul toredad ja need lapsed(L)…ja vanemad. Jah, nende igapäevaste inimeste pärast just oligi kõige rohkem kahju, südamesse kasvanud teised. Õnneks paljudega kohtume endiselt.

Ehkki lumi oli otsustanud nendel jõuludel taevasse jääda, maa oli must ja porine, siis katsusin asja positiivsemast küljest vaadata. Pühade ajal on kõigil palju ringisõitmisi, vanavanemate külastamisi, pikemaid autosõite. Lumevabad teed hoidsid kindlasti ära nii mõnegi kõksu liikluses ja aitasid turvalisemalt sihtkohta jõuda. Või nii ma vähemalt mõtlesin, kuni nädalavahetuseni, mil juhtus see traagiline liiklusõnnetus Saaremaal. Jah, tegelikult võivad teeolud olla ükskõik kui head, sõidustiil vastavalt teeoludele kohandatud, kuid see lugu tuletas taas meelde, et mitte keegi ei kaitse meid vastutustundetute kaasliiklejate eest. Mina võin olla rooli istudes alati kaine, kuid need päevas keskmiselt kakskümmend napsuse peaga roolist tabatud tegelast mitte. Mis kakskümmend, enamus jäävad ju nagunii tabamata. Ja nii nad seiklevad kõigi meiega samas liikluses. Iga päev. Enamus päevadel läheb õnneks, kui terve nahaga koju jõuad, teisele variandile ei taha mõeldagi. Nagu vene rulett. Ometi oleks ka teisi valikuid. See on hoomamatu, mida kolm elu kaotanud pere ja lähedased tunda võivad. Lihtsalt, pole sõnu. Kohutav. Vähim, mida igaüks liikluses ära teha saab, on vaadata pimeda aja saabudes iseenda ja lähedaste joped üle, kas seal ripub ikka üks helendav helkur ja kui sul on kahtlus, et keegi on napsusena autorooli istumas, siis sinu võimuses on teda keelata või politseile rooli istumisest teada anda. Veelgi enam, sa ei istu ju temaga koos sinna autosse. Iga inimelu on ju neid väikeseid märkamisi väärt, või mis???

Tahaks, et halbu asju juhtuks vähem… meie kõigiga.

Lähen kallistan oma last ja meest, et nad olemas on ja helistan vanaemale.

Tahaks veel lisada, kui hea meel mul on ja vahel koguni üllatav, et teid siin üldse nii palju lugemas käib. Sai ju kirjutamist alustatud eelkõige iseendale ja mõnele pereliikmele, paarile sõbrale. Nüüdseks on aga lood juba hoopis teised. Sellega seoses meenuvad omakorda ka vahvad selleaastased koostööd Jutupliiats.ee ja Euronews’iga, samuti Kideco, Meie küla tänava ja MyLookiga. Olete pakkunud huvitavaid kogemusi ja põnevaid väljakutseid, aitäh! Ja muidugi suured tänud kuuluvad ka loovtundide peredele. #tänulikteilekõigile

Egas midagi, järgmise postituseni. Seniks tsau!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s