So proud.

Olen korduvalt kirjutanud ja pilte jaganud erinevatest jooksudest, kuhu me Ethelit viinud oleme, et aktiivselt aega veeta ja väikest spordipisikut talle sisse süstida, eeldusel, et ta siiski ise seda ka tahab. Viimane kord oli Tallinna Maratoni ajal, peale mida mõtlesin, et miks ma ometi ennast kirja ei pannud, oleks ju nagu võinud. Tol korral lubasin vist isegi blogis, et järgmine kord ajan enda jalad ka tagumiku alt välja.

Täna jooksingi. Viis kilomeetrit. Aja peale. Sellest suurem number oleks juba hirmutav tundunud minusuguse jooksuvõhiku jaoks, seega viiekas tundus hea küll. Peab ütlema, et ega ma oluliselt selleks mingeid ettevalmistusi ei teinud, paar korda käisime Indrekuga jooksmas ja sellega suuresti asi ka piirdus. Eks see andis ka rajal tunda, kui umbes kolmanda kilomeetri juures oleks tahtnud kõik pikalt saata ja lõpp tundus kole kaugel olevat, et sinna inimlikult jooksujalu jõuda. Aga veidi veel pingutamist (haha, siis ei tundunud see veidi) ja ei läinudki kole palju aega mööda, kui ühel õndsal hetkel silme ees finish virvendas ja medali kaela sai. Kui mõni minut hinge sai tõmmatud, siis tabas eriline heaolutunne, kerge ja uhke oli olla. Ära tegime! Nii lahe. Triinust oli nii palju abi, meil samm ja tempo enamus ajast mõnusalt klappisid ja ta oskas surmatunde hetkedel suurepäraselt motiveerida ega lubanud alla anda. So proud.

Ethel jooksis oma lastejooksu ka vapralt. Seni tema kõige väledam jooks, aga eks peabki olema. Vanemaks saanud ju teine vahepeal. Väikeste distants oli 250 meetrit, paras pisikestele. Ürituse korralduslik pool oli minu meelest 5+ ja kuna jooksud tekitasid tohutult häid emotsioone, siis plaanime ka järgmine aasta kogu perega kindlasti osa võtta. Ka järgmisel korral valime taas just heategevusjooksu, mille piletirahast osa Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile läheb. Sel aastal koguti raha enneaegsena sündinud laste tserebraalparalüüsi diagnoosiga väikese Kevini tarbeks, et ta iseseisvalt liikuma aidata. Loodan südamest, et poisil liikumine paraneb ja ühel ilusal päeval ta ilma abivahenditeta liikuda saab.

Mul on tänasest päevast mitmeid toredaid pilte, nii et ma tekitan siia paraja pildiuputuse nüüd.

Kes piltidelt Indrekut otsib, siis teda sealt ei leia, ehkki numbrimärk täitsa olemas on. Pilet oli eelnevalt valmis ostetud, kuid Indrek veetis/veedab oma nädalavahetust töökaaslastega hoopis Elvas Hip-hop festivalil ja naispere pidi omasoodu medalid võidukalt koju tooma. Õnneks, nagu juba mainitud, sain ta õe Triinu endaga kampa ja ikkagi oli cool cool. Järgmisel aastal saab proovida selle aasta aega üle teha. Oleks väike omaette eesmärk juba. Vot sellised lood siinpool sood.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s