Sugulane jagas paari päeva eest pilti, kuidas eelmine aasta samal ajal lapsed vees sulistamas käisid ja meie olime jõudnud omale juba mõnusa jume rannaskäikudega peale päevitada. Tundus päris uskumatu, arvestades, et sel aastal on vähe teised lood, ilm kehvem ja ega õigupoolest pole seda aegagi kusagilt võtta, et rahus kusagil lesida saaks. Õnneks pole puhkuseni enam palju jäänud ja siis saab pikalt suve nautima hakata, et akud taas laetud saaks. Praegu on küll turbojänese tunne, kellel võhm otsa saamas on.
Täna oli siiski võrratult mõnus ja soe ilm, võis lausa lühikeste varrukatega ringi lasta, nagu suvi oleks. Sõime hommikul kõhud täis ja sättisime end Lauluväljakule Mesikäpa lastejooksule. Hommikupudruga oli veel selline lugu, et samal ajal, kui puder potis valmis hakkas saama, avastas preili külmkapist jäätise ja nagu arvata võite, siis pudrusoovist polnud enam haisugi. Selgitasin siis ühte ja teistpidi, et kui puder söödud, saab jäätist ka. Ei midagi. Jäätist ja jäätist. Sõlmisime vaherahu kuldse keskteega ja tõstsin suure lusikatäie jäätist otse pudru ja sealsete maasikate peale, ehkki puder+jäätis mulle küllaltki veidra kombona tundus. Samas nägi see jäätis seal maasikakuhjal sedavõrd ahvatlev välja, et ka minu hommukupuder sai omale jäätiselisandi, mille peale ise ei mõtlekski. Peab ütlema, et polnud vigagi. Tundub, et kompromiss toimis, sest söödud sai nii jäätis kui puder ja saime end jooksule sättida. See oli Ethelil nüüdseks teine kord ja aina kõbusamalt lidub teine. Pisikeste rada oli 260 meetrit pikk ja osalejaid, nagu ikka, palju. Ka korralduslikku poolt oldi eelmise aastaga võrreldes parandatud. Sel korral oli iga vanus eri värvi numbrisiltidega, mis vähendas vales vanusegrupis jooksmise võimalust ja tänu sellele oli võimalik ka ajakavast paremini kinni pidada. Mina tunnen igaljuhul suurt tänutunnet, et ka kõige pisematele nii asjalikke üritusi korraldatakse ning igat osalejat suisa diplomi, medali ja muu nänniga tunnustatakse. Pisikestele on see päris motiveeriv ja sealt võib nii mõnigi omale spordipisiku külge saada. Ise pean küll silmad maha lööma, et sel aastal vaid Ethel meie pere eeskujulikult esindas. Oleksin võinud ennastki Maijooksule kirja panna. Varasemalt on ju pärast super tunne olnud ja rohkem liigutamine ei tee kunagi halba. Kuid mis läinud, see läinud. Ehk järgmisel aastal. Senikaua saab pesamuna jooksupilte nautida.
Seis on võrdlemisi tasavägine
Väike meenutus päris esimesest jooksust ka (sept. 2018):
Peale lõunast iluund käisime aga sünnipäeval ja nüüd oleme end teleka ette Eurovisiooni jälgima sättinud. Imelik mõelda, et maikuu juba lõppemas on. Sellega seoses tuli meelde veel kord mainida, et mai lõpuni on võimalik oma lemmik blogidele hääl anda EBA koduleheküljel ja Me kasvame koos blogi leiab ka rahumeeli sealt nimekirjast hea tahtmise korral üles, khmm…
Nagu mulle ikka mõelda meeldib, siis mul on paaalju lapsi. Üks neist elab minuga, pooli näen ma tööl olles ja ülejäänud on juba pesast välja lennanud, aga nende jaoks on endiselt koht sügaval-sügaval südames. Seepärast on hea tunne nendega aegajalt taas kokku saada. Nad on koos oma vanematega! nagu oma pere. Üks Tiigripere.
Täna hommikul käisime koos Glehni pargis orienteerumas. Kaardid pihku ja läbitud sai 17 erinevat punkti, kus igaühes tuli üles leida peidetud vihje, mis juhatas edasi järgmise punktini. Ma poleks eales arvanud, et Ethel poolteist tundi suuremate sabas sihikindlalt sammu jõuab pidada, aga näed, alahindasin oma last. Treppidest alla ja mägedest üles tatsata polnud mingi probleem. Lõppes see kõik aga ühe ütlemata suure pannkoogisöömaga keset metsa. Kui hea mõte on mängutubade asemel oma lapse sünnipäeva pidada hoopis vabas õhus, nii et õues aktiivselt ringi mütata saab ja kõigil on põnev. Fantastiline hommikupoolik!
hakkab pihta
ei jää sammukestki maha
ikka edasi ja edasi
üle kivide ja kändude
väike kaardilugeja
väsimatult ikka üles ja üles poole
vihjet otsimas
ja veel kõrgemale
kui jalgadesse hakkab väsimus tulema, siis ulatab sõber ikka abikäe
Ma arvasin, et kõik mittekogujad on oma üleliigsed kleepsud nüüdseks ammu ära visanud või laiali jaotanud, aga paistab, et mitmetes gruppides on vahetamine ja jagamine jälle lahti läinud. Olen minagi seal mõningaid kleepse jahtimas, kuid kuna tuttavatega vahetada on veelgi lihtsam, siis ma hõikan siin ka, et ÄKKI on kellelgi veel mõni kleeps üle, mida meil pole. Teised on samuti oodatud üleliigsetest kleepsudest märku andma, mul on ühtteist vastu ka pakkuda.
Kes ei tea, mis raamatust ja kleepsudest jutt, siis hiljuti sai Maxima ostudega kaasa kleepse, mida “Minu Eesti seiklus” tegevusraamatusse kleepida sai. Enam ei saa. Raamat on eakohane küll veidi suurematele lastele, kuid kuidagi sattus see Etheli pihku ja kui me seda koos lappasime ja üheskoos erinevatest Eestimaa paikadest, sümbolitest ja igasugu muust värgist pilte uurisime ja temale eakohaste teemade kohta juurde lugesime ja jutustasime, siis rohkem polnudki tal huvi tekkimiseks tarvis. Ühesõnaga nüüd on mul raamat, mis Ethelile väga meeldib ja mille jaoks ma kleepse kõrvale panin, kuid kuna ma ilmselgelt polnud piisavalt aktiivne Maxima klient, siis on mul sajast erinevast kleepsust päris paljud puudu.
Kui kellelgi juhtub olema üle kleepse numbritega 5, 7, 10, 12, 13, 18, 20, 24, 28, 29, 31, 36, 37, 39, 46, 52, 56, 58, 59, 60, 66, 68, 70, 72, 73, 74, 75, 76, 77, 79, 82, 85, 86, 91, 92 ja 95, siis ma täidaksin hea meelega meie raamatusse jäänud lünki.
Omalt poolt saan pakkuda kleepse nr 8, 9, 14, 14, 22, 22, 25*, 32, 33*, 34, 40, 42 43, 43, 44, 45, 53, 57, 57, 59*, 62, 67, 81, 84, 88, 89, 93, 93, 97. * need pole päris korralikud
Kirjutage, joonistage mulle!
Edit: Aitäh kõikidele armsatele, meie raamat sai täiuslikuks. Kes minult mõnd eelnimetatud kleepsu tahaks, siis avaldage soovi 😉
Ma pole kunagi nii palju munadest kirjutanud ega nii palju neid värvinud. Aga jah, järgnev on kõik meie selle aasta munadepühadest. Ei ole jõudnud vahepeal piltidega mässata ja seetõttu see postitus mul tükiks ajaks mustandite alla ka seisma jäänud oli. Aga täna on 1. mai, vaba päev ja energiat palju igasugu enda asjadega tegelemiseks, ühtlasi siis ka sellega siin. Ahjaa, 1. mai tuletab meelde, et täna on aeg ka digitaalne jutupliiats kellelegi teie seast välja loosida. Põnev põnev. Kui sa veel loosis osaleda pole jõudnud, aga mõtled, et võiks, siis nüüd on päris viimane hetk selleks. Loosi leiad ikka blogi facebookist.
Nii kaugele, kui ma üldse mäletan, siis on meie peres munadepühade ajal alati ka üheskoos mune värvitud ja koksitud. Vennaga koksimised lõppesid nii mitmelgi korral ühe poole jaoks suure solvumisega ja köögist minema marssimisega, sest noh, kes ikka oma purunenud munaga kaotada tahaks. Laste mured, ma ütlen. Kuid sellest hoolimata on need ikka toredatena meelde jäänud küll. Sirvisin oma lapsepõlve albumeid, et siia mingi pilt enda lapsepõlvest ka panna, kus mune värvimas olen, kuid ei jäänudki ühtegi pilti ette. Ilmselt on kusagil ema albumites hoopis.
Enamasti oli meil kombeks munad koos sibulakoorte, värviliste lõngajupikeste ja igasugu muu põnevaga riidetüki sisse mässida, niidiga korralikult kinni keerutada ja keema panna. Pärast lahti harutades oli tegemist ehtsa üllatusmunaga, sest kunagi ei teadnud, mis sealt lõpuks päriselt välja tuleb. Mõnel aastal sai ka munavärvi tablettidega vett värvitud, munad sinna sisse likku pandud ja kleepse peale kleebitud, kuid need variandid eriti popiks meie peres siiski ei kujunenud.
Sel aastal oli mul mingi eriti haige munadepühade tuhin juba varakult peal ja eksperimenteerisime mitmete hoopis teistsuguste värvimise võimalustega, mida varem kasutanud ei olnud.
Esmalt võtsime sõbranna lastega ette ühe suurema värvimise. See oli ikka mitu aega enne päris pühi, aga kui on isu, siis tuleb värvida. Nii kevade tunne oli südames. Googeldasime mitu ägedana tunduvat varianti välja ja hakkasime pihta.
Essa variant oli “galaxy eggs”. Kasutasime selleks mõnusa läikega musta, roosat, rohelist ja kollast akrüülvärvi, lisaks natuke sädelust ja peale pritsimiseks valget guašši. Akrüülid tupsutasime svammiga/pintsliga munale, kõigepealt musta ja siis teisi värve lisaks, lisasime veits sädelust ja pritsisime hambaharjaga valget guašisäbru peale. Oleks võinud mustal värvil enne päris ära kuivada lasta, siis poleks päris nii tumedad munad jäänud, aga tulemus oli sellegipoolest väga äge. Meile meeldis, lastele meeldis, kõik olid õnnelikud.
Pinterestis oli igasuguseid ägedaid pilte habemeajamisvahu ja toiduvärviga munade värvimisest, me proovisime siis ka. Tuli vaht lasta kusagile alusele, toiduvärvi peale tilgutada, peenikese tikuga natuke mustriliseks ajada, muna sinna sisse kasta ja seisma jätta. Ethelile hullult meeldis selle vahuga plätserdada ja see oli vist ka ainus, mis nende munade juures äge oli, kuna erilist tulemust munadele sellest küll ei jäänud. Väga minimaalselt andis üldse mingit tooni. Proovisime eri värvidega ja mitme värvi segamist, aga tulemus oli nadi.
Kolmandaks proovisime munade värvimist küünelakiga. See käis vist umbes nii, et panime topsi toasooja vett, tilgutasime sinna erinevaid küünelakke, ajasime tikuga natuke segamini ja kukutasime muna sisse. See ei jäänud samuti kuigi hästi, kuna küünelakikiht jäi sellele kuidagi liiga paksu ja kleepuvana ning ei jäänud väga ilus.
Vasakul “galaxy” munad, keskel küünelakiga ja paremal habemeajamisvahu ja toiduvärviga. Nendest kolmest variandist osutusid “võitjateks” kindlasti vasakpoolsed – oli mõnus protsess ja lahe tulemus. teised kaks polnud midagi erilist 😀
Ühise nokitsemise kõrvalt oli nii hea jälle sõbrannaga lobiseda ja üksteise käekäigust kuulda. Super äge oled ikka, sa tead seda, eks?! Ma ei unusta seda päeva, mil sa selle teatud maja uksest sisse astusid ja sellest päevast alates meist sõbrannad said. Sinuga koos ettevõetud asjad kujunevad alati omaette seiklusteks. Aga jah, sellise tulemusega lõppes meie üks munade värvimise päevadest. Ja oi kui hästi maitseb külapeal pakutud jäätis.
Kui munadepühad juba päriselt lähemale hakkasid jõudma, katsetasin ma marmortehnikas munade värvimist, mis on päriselt ka üli lihtne, tulemus väga efektne ja iga munaga kaasnev mõnus ohoo efekt on garanteeritud. Mina kasutasin sel korral plastikust mune, sest keedumunadest sai juba küll ja ma pole ka kindel, kas see samuti kõige söögikõlbulikum munade värvimise viis on. Kuid kes päris mune värvivad, siis soovitan muna väljavõtmiseks kummikindaid kasutada. Asi ise väga lihtne – võta topsik, pane vett sisse vähemalt munakõrgune kogus ja natuke rohkemgi, tilguta sinna sisse marmorvärve, igat soovitud värvi u 2-3 tilka, sega õrnalt peenikese tikuga ja kasta muna üleni sisse, võta ettevaatlikult välja ja valmis. Kui tahad, torka otse sisse, kui tahad, siis tee seda väikese vindiga. Väga kenad jäävad igatahes. Minu munad said sellised:
Ja ka see ei olnud veel kõik. Kui saabus kätte pühapäev ehk päev, mil vist õige munade koksimise päev oli, siis olime me maal tööd tegemas ja otsustasime samuti vahepeal Etheli rõõmuks mune värvida ja seekord siis ka õige koksimise ära teha. Ema pakkus välja munade värvimise hibiskuse õitega, et saaks kenad roosakad munad, millele Ethel kleepse peale saaks panna.
Nagu näha, siis roosakast jäi asi pisut kaugele, tulemus oli hoopis midagi sellist rohekas-halli. Laias laastus käras küll, sest Ethelil polnud mitte vähimatki vahet, mis värvi munadele ta kleepse peale panema hakkab ja plaan oli need nagunii kohe nahka pista. Õues keedetud, kaunistatud, koksitud ja kooritud munad maitsesid peale tervet päeva väljas müttamist kohe eriti hästi.
Ise ka ei usu, et sel aastal nii palju nende munadega mässata olen viitsinud. Ilmselt see, et Ethel juba piisavalt asjalik on, et ise ka kampa lüüa, oligi peamiselt selle kõige taga. Loodan, et mul on järgmisel aastal ka meeles, millistesse ämbritesse teist korda ei tasuks astuda ja viitsimist taas midagi uut ja veel toredamat katsetada.
Lõpetuseks väike meisterdamine ka ja siis on meie munadepühadele selleks aastaks täielikult joon alla tõmmatud.
Salvrätik tükikesteks rebida, kausis veega segada, kuni muutub ühtlaseks massiks, siis lusikaga lauale tõsta, vastavalt kujundada, lõngajupp ja suled peale panna, uuesti massiga katta ja kuivama jätta, kuni päris kõvaks paberilaadseks asjaks muutub.Siis nokk ja silmad kleepidaja valmis ta ongi.
