Täpilised jõulud

Päev enne jõule märkasin Etheli rinnaesisel üht punast täpikest, mida küll korra uurisin, kuid suuremat tähelepanu sellele ei pööranud, sest no täpp on täpp. Õhtul Kristenile õnne soovima minnes ilmus kulmule teine pisike täpike. Triin tegi veel nalja, et Etsul puberteet käes ja punnid juba näos. Selleks hetkeks oli esimene punnike juba suuremaks muutunud ning õhtu jooksul hakkas riburadapidi (ma ütleks, et koguni silmnähtavalt) täpikesi juuksepiirile, põsele, kõrva taha, mõni ka kõhule ja seljale juurde tekkima. Palavikukest oli samuti 38 kanti ja eks olemine pigem selline kehvake. Minu kahtlused said kinnitust – lapsel tuulerõuged. Nii et kõik, kellega lähiajal kokku puutusime ja kellel tuulerõuged veel põdemata, siis olge teavitatud!

Hommikul käisin apteegis ja ostsin tuulerõugetele mõeldud vahtu, mis jahutama ja sügelust leevendama peaks. Mul oli päris hea meel, et enam briljantrohelisega jändama ei pea, samas natuke kahju ka, sest kellel meil poleks endast lapsepõlvest pärit rohetäpilist fotot. Kuid pildi nimel küll rohelise teed minna ei söandanud. Tore, et nüüdseks alternatiive on ja selle vahu pealemäärimine Ethelile igatahes meeldis, lasi minul panna ning määris innukalt samal ajal ka ise. Ju siis pakkus tõesti kohest leevendust. Lõunal tegi Ethel pika une ning õhtul läksime Keilasse Etheli vanavanemate juurde jõuluõhtule. Sealsed tuulerõugeid ei peljanud, pigem kartsid, et äkki me ei tulegi. Kui tavaliselt käime pühade ajal ka Keila kirikust läbi, siis sel korral jätsime selle vahele ja sättisime end mõnusalt kamina ette ja peolaua taha. Ethel oli küllaltki heas meeleolus, kuid eks tõbi andis end ka mingil määral tunda. Võtsime rahulikult.

12
Neljas päev võitlust tuulerõugetega, õnneks mitte tuuleveskitega. Hullem möödas ja teel võiduka paranemise poole.

Keilas pole jõuluõhtuid ilma jõuluvanata. Kahju ainult, et paps jälle just sellel hetkel sauna puid alla panema läks, jäi taas kogu lõbust ilma. Eelmisel aastal oli mingi kõhuprobleem, istus peldikus teine sel ajal kui jõulumees külas käis. Kahju kohe, üldse ei vea teisel. Kuid jõulumees oli taas tasemel, sel aastal koguni kitarriga ja puha.

Päkapikud ja jõulumees on sel aastal kohe eriti helded meie vastu olnud. Pidime ju jõule sel korral rahulikult võtma, ikka läks lappesse. Aga iga viimse kui kingituse üle oli mul üli hea meel, kõik oli asjalik ja läbimõeldud, isiklikke soove arvestav. Ei ühtki mõttetut vidinat. Eks olid asjad eelnevalt ka läbi arutatud ja kõikidel ettepanekud letti laotud.

Ethel sai omale jõuludeks mänguköögi, potid-pannid, kelgu, digitaalse jutupliiatsi, baby born nuku, jalutava/haukuva koera, veel mõne mänguasja, pusle ja õngega kalapüüdmismängu. Ma rääkisin Indrekule, kuidas ma kogu lapsepõlve omale baby born nukku igatsesin, siiani elan ilma. Täpselt sama ütles teine Triin oma lapsepõlve kohta. Ja nüüd see väike, kõigest üheaastane põnn, saab omale toimetamiseks selle ja rohkemgi veel. Veab mõnel. Või tegelt… ei teagi kumb meist siis hetkel seda rohkemsaada ihaldas :D.

Mind ootasid kingikotis lõhnaõli, kaamera statiiv, sokid-kindad-riidest poekott, valgehallitusjuust koos juustumoosi ja küpsistega, karafin spets jääkuubikuhoidjaga, paar ilutoodet ja kirsiks tordil GoPro kaamera koos mõningate lisadega. Olen vist hea laps küll sel aastal olnud. Piinlik lausa. Aga ma olen niii häppi absoluutselt iga oma saadud kingi üle. Ülekõige muidugi selle kirsikese :D. Kuid moos juustule on midagi, mida ma iial varem maitsenud pole, aga kõlab väga huvitavalt, proovin varsti ära. Ma olen tohutu juustusõber, kes veel ei teadnud! Aga jah. Kõik kingitused 5+, tänud kõigile (L).

Indrekut ootasid kingikotis väline helikaart, Raspberry Pi 3 Starter Pack, iFixit elektroonika tööriistakomplekt, lõhnaõli, tšillikastmeid ja ilmselt veel miskit, mis mul hetkega ei meenu. Igal juhul taas asjad, millele ta oli soovi avaldanud ja mis kindlasti asja ette läinud.

Kokkuvõttes on olnud tõeliselt mõnusad, rahulikud ja perekesksed jõulud. Isegi kuusepuu on veel täies ilus ega ole oma okkaid maha pildunud, nagu eelmisel aastal umbes nädalaga juhtus. Vandusin endale, et ma ei too enam eal kuuske tuppa, kuna lihtsalt nii kahju oli sellest kuusest, mis hetkega teadmata põhjusel ära kuivas ja terve elamine pealekauba kuuseokkaid täis oli. Kuid Indrek võttis kätte ja marssis siiski ka sel aastal kuusega koju ja no mis sa ära teed, mõnus lõhn ja jõulutunne olid sedamaid toas ja silmale ka ilus vaadata :).

 

Ehkki tuulerõugete tõttu jäi meil planeeritud Lotte jõulumaa külastus ära, siis tegelikult on mul hea meel, et Ethel need praegu põetud saab ja sellega loodetavasti siis ühel pool on. Paistab üsna ideaalne vanus põdemiseks. Vanavanaema juurde pole pühade ajal veel kahjuks jõudnud, ei julgenud tuulekate tõttu minna, mine tea, äkki vanainimese immuunsus pole enam see mis muidu ja pole tarvis riskida.

Kuid mis eriti hea…homme sõidame taas kolmeks päevaks Rakvere Spaasse ning tagasi jõudes võib juba aasta ärasaatmisele mõtlema hakata. Äkki seal saab GoPro’ga vees filmimise ka ära proovida. Samas mida mul seal vee all ja peal üldse filmida on, kui isegi me väike kalake basseini ei saa. Eks näis kas ja mis. Igal juhul ootan seda minipuhkust täiega, eriti pärast kahte magamata ööd täpilise lapsega. Olen vist ideaalselt magava lapsega ära hellitatud ja unetud ööd mõjuvad rängemalt kui peaks :D.
8

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s