Isadepäev

Väike pilguheit meie pere isadepäeva, mis oli küll nüüdseks juba nädal aega tagasi, aga tegemist on vahepeal üksjagu palju olnud, tipsik tõbine ja blogimine on jäänud nende taha oma aega ootama. Sellegipoolest ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks meie isadepäeva kulgemisest kirjutada nüüd ja praegu.

Isad on minu silmis ühed äärmiselt erilised tegelased perekonnas ja mu süda sulab absoluutselt alati, kui näen meesterahvaid oma lastega koos mõnusalt tegutsemas. Sama muidugi ka meie pere issi puhul. Lapse arengu seisukohalt on isad juba sünnist saati sama olulised kui emad ja kui vaid vanemad selleks võimaluse annavad, siis areneb lapsel tugev püsiv emotsionaalne side varakult mõlema oma vanemaga… mis on investeering lapse kogu eluks.

Mulle tundub, et meeste endi arusaamad isarollist on võrdlemisi erinevad ja seetõttu näen ma enda ümber ka isasid väga erinevaid. Inimeseti erineb, kas isaks olemist võetakse loomuliku mehelikkuse osana ja asutakse aktiivselt lapsega seonduvates tegevustes kaasa lööma või tuntakse, et isaks olemine kipub mehelikkust ja oma isiklikke vajadusi liigselt alla suruma ning võetakse lapse suhtes pigem jahe ning emotsionaalselt kauge positsioon. Eks siin ole ka naisel võimalik ühtteist mehe toetamiseks ära teha, et nad julgeks ja tahaks lapsega tegeleda. Paljud mehed püüavad isadust kompenseerida hoops “24/7” tööl rabamisega, et perekonda majanduslikult üha rohkem kindlustada, kuid ilmselt tooks liigse (üle)töötamise asemel perekonnale suuremat kasu emotsionaalne pühendumine ja toetus. Isad on tegelikult enamasti ütlemata tragid ja lustakad ning see hirm, et nad lapsega midagi peale hakata ei oska, on minu silmis alusetu. Eks enesekindlus ja võime last mõista kujunevadki läbi isa ja lapse ühistegevuste ning selliseid ühiseid hetki tasub teadlikult juba algusest peale tekitada. Kui rinnaga toitmine välja arvata, siis on isad ju võimelised hakkama saama absoluutselt iga muu lapse hooldamise ning tegelemisega seotud toiminguga, seega emmed, julgustage oma mehi lastega rohkem aega veetma ja ärge võtke kogu koormat enda kanda. Isade panus lapsekasvatamisesse saab kasvatustöö muuta vaid tunduvalt mitmekülgsemaks.

Isad ja emad tegelevadki lastega erinevalt ja see on minu meelest ainult hea. Kui mina olen vanemana pigem hellitaja, lohutaja, loen, laulan, mängin, joonistan, siis Indrek isana on pigem see, kes lapsega rohkem mürab, minust stiililt erinevaid mänge mängib, lapsega ehitab, tehnikat tutvustab ja konkreetsemaid piire taga ajab. Nii ongi nõnda, et kui Ethel lohutust vajab, siis tuleb ta seda otsima pigem minult, kuid kui müramise isu peale tuleb, siis minnakse issi juurde pugema. Ja minul pole selle vastu mitte midagi.

Kui ma nüüd isadepäevale tagasi mõtlen, siis sai ikka poputatud küll seda meie pere päevakangelast, kui nii võib öelda. Hommikut alustasime mõnusa hommikusöögiga – omlett, pannkoogid moosiga, kohv, niksid-näksid. No mida sa hing veel ühelt pühapäeva hommikult saada ihkad. Sõime kõhud täis ja edasi läks väikeste kingituste üleandmiseks. Tegelikult ma ei arva üldse, et see päev peaks sünnipäevale või jõuludele omaselt kingitustega ülekuhjatud olema, kuid lähtusin sellest, et midagi võiks heale isale tänutäheks olla ja see midagi võiks olla asi, mida ta päriselt ka hetkel vajaks.

Nõnda sai meie pere tublile isale kingitud uus nahast rahakott, et oleks, milles ikka pere jõukust kanda. Tegelikult oli eelmine tal lihtsalt juba nii kapsaks kantud, et ma imestan, kuidas ta seda üldse kusagil välja võtta söandas. Rahakotiga koos sai ta ka nahatoodete hoolduskreemi, millega on võimalik meie pere teisigi nahast esemeid hooldada ja seeläbi nende eluiga pikendada. Ethel ulatas issile omalt poolt isetehtud võtmehoidja, mille valmimisest kirjutasin siin. Minu meelest jällegi lapse enda poolt (niivõrd-kuivõrd) valmistatud tore väike meeneke ja igati sobilik üheaastase poolt oma papale. Kui suuremaks kasvab ja oskuseid rohkem on, küll siis hakkab oma äranägemise järgi pilte ja värke issile meisterdama ja kinkima. Ma ei ole väga igasugu klassikalise poest hangitud isadepäeva nänni pooldaja, sest kaua sa ikka igal aastal jaksad kingiks saada lapse pildiga tassi või särki, millel läbi aastate peal kirjas sõnum stiilis “parim isa” vms. Ja kui mina veel sellise nänni üle rõõmustaks, siis Indrekul oleks taolistest asjadest pigem ikka väga ükskõik :D. Ehk et ma pigem ei näe enam mõtet kinkida midagi lihtsalt kinkimise pärast. Kui kingisaajat piisavalt tunda, siis saab lähtuda tema huvidest ja praktilisemast poolest. Seda igasugu kinkide puhul.

Ma ei mäleta mida me vahepealse aja kodus tegime, aga peagi suundusime nüüd juba vähe suurema seltskonnaga lõunasöögile restorani Seller. Eks ikka selleks, et ka pere teine paps üle kaeda ja üheskoos isadepäeva tähistada. Me keegi polnud varasemalt Selleris söömas käinud, kuid koht jättis viisaka mulje, söögid olid küllaltki omapärased ja maitsvad. Mekkisime eelroana kamba peale grillitud kanatiibu, pearoaks võtsin suitsupardifilee. Maitsev ja uudne kõhutäis oli. Selleris oli olemas ka väike mängunurk, kus Ethel vahepeal asjalikult toimetamas sai käia ja eriti köitis tema tähelepanu väike laste kiiktool, mida ta alguses sellise pilguga vaatas, et miks see katkine tool kõigub, kuid hiljem kiigutas seal end mõnuga.

Kõige ehedamalt jäi restoraniskäigust meelde aga hoopis see, kuidas ettekandja – suur tugev meesterahvas – kandikul toitudega laua juurde tulles Etheli pikali tõukas. Ilmselt ta oma käes olevate taldrikute tagant väikest laua kõrval seisvat last ei märganud ja noh, inimlikult võib ju kõike juhtuda, aga oh seda nuttu, mis mõneks ajaks restorani täitis. Eks lapsuke ehmatas ja pauk kõhuli näoli maha oli ka kahtlemata korralik. Ettekandja vabandas ette ja taha, Ethel rahunes ja sööma võis jätkuda. Magustoiduks valisin sooja brownie Vana-Tallinna jäätisega, mis oli üli-üli maitsev, kuid mille Ethel mul praktiliselt käest ära sõi.

Peale lõunatamist läks Ethel mõneks ajaks vanaema-vanaisa juurde toimetama ja meie Indrekuga kinno Venomit vaatama. Sain omale enne kino normaalse peavaluhoo, mida ma kakaoga leevendada üritasin. Tundub, et ma polnud ainus jooja :D. Olemine läks märksa paremaks ja mõnus oli lihtsalt niisama kahekesi olla.

Ethelit koju tuues muljetas ta terve tee autos “kutsu oppa, kutsu oppa”. Tundub, et oli  vanavanemate juures kutsudega toimetamisest väga elevil ja soovis nii väga oma kutsude sületamist ka meiega jagada, nii kuidas oskas. Kanast rääkis ka midagi, aga see vist oli hoopis menüüs olnud. Natuke veel kannatust ja siis kuuleb juba kõik jutud ära, mis külapeal teinud, kuulnud ja näinud. See vist toimib vastupidi ka – külas lobiseb välja, mis kodus toimub. Ootan seda mulisema hakkamist juba põnevusega. Või siis mitte, arvestades, mis värvikaid lugusid ma kõik lasteaialastelt nende koduse elu kohta kuulnud olen ja millest vanematel ilmselt pole halli aimugi. Parem vist ongi :D.

Selliseks see päevake meil kujunes ja lõppkokkuvõttes jäime kõik rahule. Egas midagi, tervitusi kõikidele issidele. Olete tänuväärt ja olulised ka igal muul päeval, mitte ainult siis, kui kalendris kirjas.

Tsau-pakaa

 

Seotud lood:
Isadepäev 2017

Koos lastega: Käejäljest võtmehoidja meisterdamine

Lihtne kingiidee või meene, mida saab valmistada lõbusalt koos lapsega. Meie pere isa ja vanaisa said igal juhul isadepäeval ühe pisikese käejäljest võtmehoidja võrra “rikkamaks”.

Võtmehoidja valmistamiseks läheb tarvis:

Plastiklehte (link)
Klaasi-/akrüül-/guašš-/näpuvärve
Võtmerõngast
Kääre
Augurauda
Ahju, küpsetuspaberit

Kuidas teha?

See on tegelikult imelihtne!

  • Tee lapse peopesa värviseks ning vajuta käejälg plastikule. Kui käejälje tegemine esimesel katsel ebaõnnestub, siis saab jälje niiske lapiga plastikult maha pesta ning uuesti proovida.
  • Lõika käejälg väikese varuga plastikust välja.
  • Vajuta augurauaga sobivasse kohta võtmerõnga jaoks auk.
  • Aseta plastikust käejälg küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
  • Eelsoojenda ahi 160 kraadini ning aseta ahjuplaat 1-3 minutiks ahju. Käejälg hakkab ahjus kokku tõmbuma, läheb hetkeks krimpsu ning seejärel tagasi sirgeks.
  • Peale sirgeks minemist võta käejälg ahjust välja. Soovitan muljuda hetkeks pannilabidaga jäljele, et ta kindlasti päris tasapinnaline jääks. Kulumiskindlamaks muutmiseks võib üle tõmmata lakiga.
  • Lisa võtmerõngas.

Kui teinekord on pea tühi, mida lapse lõbustamiseks sombuste ilmadega kodus ette võtta, siis see on üks idee. Tegelikult saab ju samal viisil mida iganes plastikule joonistada, välja lõigata ja ahju panna. Hästi jäävad ka värviliste markeritega tehtud joonistused, kuid joonistamisel tasub silmas pidada, et pilt tõmbub kuumutamisel märkimisväärselt kokku.

Head katsetamist!

Perega taas pildil

Mul meenus, et meil on ju nii palju armsaid pilte 3. pulma-aastapäevast, kus Joanna meie pere taas pildile püüdis. Ma ei tea kuidas, aga tal tuleb see alati nii armsalt välja. Sooovitan!!!

Ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab aeg-ajalt portsu pilte paberile lasta, et südamelähedasemad hetked ka albumis olemas oleksid ja saaks neid sealt isu korral mõnusalt lapata. Kuid mu probleem on selles, et piltide tellimise vahemik kipub sageli liiga pikaks venima ja sellega teen ma omale korraliku karuteene. Praegu ongi kohe eriti pikk vahe jäänud ja tundub, et umbes kahest viimasest aastast pole albumites jälgegi. Ehk umbes sealt raseduse algusest praeguseni. Mitte ühtegi pilti Etheli eluajast :D. Nii palju oleks tarvis oma digialbumites ringi vaadata, pildid välja otsida, sorteerida, parimad välja valida. Arvestades klõpsitud piltide, sündmuste, albumite rohkust, siis saab see olema meeletu töö. Tekib küsimus, et kust küll see segamatu aeg selleks leida? Ilmselt on kõik kättevõtmise asi, tuleb lihtalt plaani võtta ja ära teha, mis muud. Ja kui lõpuks oma suure pildipataka kätte saan, siis on ilmtingimata tarvis nendele kõikidele kuupäevad taha märkida, järjekorda panna, albumisse sättida ja ideaalis mingid kommentaarid ka juurde kirjutada. Suur töö, aga mulle nii väga meeldib, kui albumid korras on.

Siiski, viimase fotosessiooni pildid on kõik ilusti juba paberile lastud. Lisan oma lemmikumad siia ka.

Meil on traditsiooniks teha kord aastas pulma-aastapäeva paiku pilti eelmise aasta pulma-aastapäeva pildiga ehk et tekib selline vahva läbi aastate pilt pildis, mis meie kodu seina kaunistab ja mis igal aastal uue ja värskema vastu välja saab vahetatud. Nüüdseks oleme välja jõudnud neljanda pildini. Tahaks loota, et meil jaguks püsivust seda traditsiooni veel pikalt jätkata. Ilmselt igavesti päris igal aastal ei tee, pigem näiteks viie aasta tagant.
PerepiltViimased pildid tellisin sõbranna soovitusel digifoto.ee-st ja jäin ülimalt rahule, eriti klienditeenindusega. Oldi igati abivalmid mu apsaka osas, kirjadele vastati kiirelt ja pildid pandi teele päevaga, ehki tellimusel valisin 4-päeva pildid. Piltide kvaliteet oli samuti hea. Ma ei kirjuta just tihti ettevõtetele tänukirja, kuid seekord tundsin soovi seda teha, lihtsalt nii hea tunne jäi kogu nende suhtumisest sisse. Samas ühe foto hind tundus teiste kohtadega võrreldes pisut kallim, mis teeks väga mahuka tellimuse korral juba arvestatava hinnavahe. Teisest küljest, piltide kvaliteet on mulle samuti oluline. Niisiis mõlgutan mõtteid, kuhu oma mahuka tellimusega pöörduda tasuks. Kust teie eelistate pilte tellida, st kust tellides teie meelest parima (hinna ja) kvaliteediga pildid paberile saab? Ja kust kindlasti ei tasuks?

 

Seotud lingid:
Beebiootus (36. rasedusnädal jäädvustatud taas Joannaga)
Tuttuue beebiga pidistamas (7-päevane Ethel Malluka juures)