Etheli esimesed sõnad

Ethel on tänase seisuga täpselt ühe aasta ja kolme kuu vanune. Võiks ju taas midagi kirja ka panna. Pidevalt on kukla taga tiksunud mõte, et peaks plika esimese sõnavara üles märkima, enne kui meelest läheb, kuid siiani pole ma suutnud selles osas kuigi järjepidev olla ja ülesmärkimised on jäänud kesiseks. Parem hilja, kui üldse mitte ja just nüüd ma selle käsile võtan ning panen siia kirja kõik sõnad, millega ta tänase seisuga end väljendada oskab. Lihtsalt et… kunagi ehk tore meenutada.

Praeguseks oskab ta öelda aitäh, emme, pai, kalli, opa (sülle), mäm-mäm, juua, õue, kss (kass), (k)onn, auh-auh, ahv, mää (lammas), kala, mõmm-mõmm, sai, kpssis (küpsis), tita, (v)ann, kaka, pott, auto, lill, naba, nina, täht, kell, papu, alla (kui kusagile otsa on roninud ja sealt alla ise ei saa ja abi ootab), hopp-hopp (hüppamise või jänese kohta), pall, hallo (kui telefoniga räägib päriselt või mängult), tuttu, ai-ai, appi, tädi, anna, mumm (mesilane), kukku(s)Lisaks on tal sünnipäevaks saadud armas kaisunukk, millele ta küsimise peale nimeks Leelo pakkus (või nii ma tema pudikeelt tõlgendasin)  ja nüüd me kõik teda vastavalt kutsumegi.

Seda listi vaadates tundub isegi päris palju sõnu ja eks neid tuleb tasapisi üha juurde. Praeguse sõnavara ja kehakeele abil suudab ta end juba üsna arvestatavalt väljendada ja see teeb ainuüksi ta enda elu juba palju lihtsamaks. Või nii ma vähemalt usun, kuna nii on tal aina enam vahendeid, millega oma soove ja tegemisi väljendada. Lisaks on ta küsimuste peale väga agaralt noogutama või pead raputama hakanud.

IMG_8852Saime hiljuti kätte Etsu esimese ID-kaardi ja suuresti tänu selle (ja teiste piltide) uurimisele oskab ta nüüd öelda ka oma nime. Osutab näpuga pildile ja ütleb “Ethel“. See kõlab küll tema suust natuke titekamalt kui päris Ethel, aga siiski täitsa arusaadavalt. Dokumendifoto tegemine oli ka muidugi omaette ooper, kuna andis teda ikka ilusti istuma sättida ja täpselt otse kaamerasse vaatama saada. Ikka kippus üht või teistpidi siblima, jalga laskma, silmad kinni jääma, veidraid nägusid tegema või käega kaamerat haarama. Jumal tänatud, et pisikestest võib foto ise kodus teha, siis on aega möllata ja lõpuks ikka midagi välja tuleb. Paari klõpsuga fotograafi juures normaalset passipilti saada oleks vist suht võimatu, aga mine tea. Nüüd, kui dokument käes, siis tundub nagu tegemist oleks ametlikult juba täitsa arvestatava inimesega.

Kullakallis on ta küll!

Vanavanemate päev ja hommikune meisterdamine

“Vanavanemad on nagu tähed – sa ei näe neid kogu aeg, kuid nad on alati olemas”.

Täna oli vanavanemate päev, mida Eestis küll alles 2010. aastast alates tähistatakse, kuid minu meelest on see sama armas ja oluline päev, kui seda on emade- või isadepäev. Vanavanemad on minu silmis ühed hindamatud inimesed, täis siirust ja ehedust ning mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem tahaks oma vanaemalt ammutada kogu seda informatsiooni, mida tema väärtuslik elukogemuste- ja teadmistepagas sisaldab. Minu vanaema kuulub kindlasti nende hulka, kelle pannkoogid alati maailmaparimad olid ja kes turbokiirusel tavalise noaga kartuleid oskas koorida. Mu lemmik toit lapsena oli vist vanaema keedetud piimasupp, sest miks muidu ma alati läbi lasteaia aia piima järele  (ikka selle rammusa õige lehmapiima) minevale vanaemale hõikasin, et ta täna kindlasti mulle piimasuppi keedaks (mu lasteaed asus kodust üle tee ja vanaemal oli suhteliselt võimatu märkamatult piima järel käia). Ta näitas mulle lapsepõlves autoteel surnuna lebavat kassi ja manitses mind alati ohutult üle tee minema, sest mitte kunagi pole kusagile nii kiire, et peaks hooletult ja eluga riskides teed ületama. Kui ma just ei taha samamoodi lõpetada, nagu see kass, kes samuti mõtles, et üle tee jõuab. Suuresti just tänu vanaema lõputule viitsimisele minuga ikka ja jälle “tähemängu” mängida, kui ma oma puidust täheklotsidega jälle end tema kõrvale sättisin, õppisin ma juba kolmeaastasena lugema. Siiani oskab mu vanaema iga kell pajatada huvitavaid lugusid ja kirjeldada värvikalt erinevaid minevikusündmusi. Minu vanaema võib iseloomustada kui elavat märkmikku, sest tal on kogu elu olnud peas kõikide lähedaste inimeste sünnipäevad ja need, kelle sünnipäevi ta parasjagu ei teadnud, tuletas ta laitmatult teiste sünnipäevadest või elusündmustest. “Oota, ma kohe ütlen…”. Selliste sõnadega alustas ta valjult oma mõttekäigu kirjeldamist ja peagi oli õige vastus kuupäeva täpsusega käes. Viimased aastad on siinkohal pisut oma töö teinud ja praeguseks ta päris nii hästi tõenäoliselt kõiki neid kuupäevi ei teaks, aga sellegipoolest võib ta iga kell ette vuristada oma esimeses klassis õpitud tohutu pikad ja ennekuulmatud jõululuuletused või kirjeldada mingeid sündmuseid detailide täpsusega. Jah, mu vanaema sai sel suvel juba 88. aastaseks.
vanaema 88

Ma tulen siinkohal tagasi tänase hommiku juurde. Olles endale teadvustanud tänast tähtpäeva, olin ma kindlal veendumusel, et kõik peres olevad vanavanema-staatusega isikud saavad täna külastatud. Etheli sünniga lisandus ju nii mõnigi vanaema-vanaisa meie perre juurde. Otsustasin, et lisaks tordile võiks kingituseks viia ka midagi oma kätega tehtut ja mida paremat saakski üks üheaastane laps kinkida, kui oma kätega (ja emme abiga) meisterdatud kaardi. Panin näpuvärvid valmis, vakstu lauale ja meie ühine loomine võiski alata. Oli tore näha, millist rõõmu Ethel värvidega mässamisest tundis ja lisaks minu poolt suunatud värvimisele kaartide tarvis lasin tal pärast ka vabalt oma tahmise järgi paberile mökerdada. Minu meelest sai lõpptulemus küll võrdlemisi armas ja kogu protsess oli väga nauditav.
KunstKunst2IMG_6930IMG_6950IMG_6965IMG_6968

Seiklesime poodi tordijahile. Täna oli vist ütlemata palju rõõmsaid meeles peetud vanavanemaid, kuna suur koogilett oli praktiliselt tühjaks ostetud. Siiski ühtteist leidsin ja võisimegi esmalt Keila vanaema ja vanaisa juurde suunduda. Teel Keilasse ütlesin Ethelile, et me sõidame praegu Keila vanaemale külla, mille peale ta naeratades mulle “auh-auh” vastas… sest seal on palju koeri :). Andsime üle tordi ja kaardi, mille üle silmnähtavalt rõõmu tunti. Küll on kahju, et kogu koogisöömise ja lobisemise kõrval unustasin ma Ethelist oma vanavanematega pilti teha ja see alles mul tagasiteel meelde tuli. Eks see tuleb siis peagi tasa teha. Edasi suundusime Etheli teise vanaema ja minu vanaema juurde (ehk siis Etheli vanavanaema). Ka seal andsime üle kaardi, jõime teed, sõime kooki ja veetsime üheskoos mõnusalt aega. Seekord pidasin hoolega meeles, et ka mõni pilt tehtud saaks.

Vanaema (2)
Vanaemale nuusutamiseks

Vanavanaema2Vanavanaema2 (1)

“Ma olen veel täitsa noor. Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid kõiki ära ja saan jutust aru. Ma olen ju vanu inimesi näinud, neil pole enam nii”. Nii ütles täna külla minnes minu 88 aastane vanaema. Jah, iga inimene ongi täpselt nii noor või vana, kui ta seda ise tunneb :). Ja iga kord on ta siiralt õnnelik, kui ma talle helistan või külla lähme. On suur õnn, et mul on endiselt olemas nii tubli ja kallis vanaema!

Imelist vanavanemate päeva kõikidele vanaemadele ja vanaisadele! Teadke, et te olete absoluutselt hindamatud. Olgu tänatud teie hool ja armastus!