Puhkus Jūrmalas + video

Kui sünnipäevad-jaanipäevad mööda said, siis ootas meid ees väikene puhkus. Kuna pikem Ring-ümber-Eestimaa tripp esialgu mitmetel põhjustel edasi sai lükatud, siis tuli selle asemel midagi muud välja mõelda. Mehed (Indrek & Joosep) võtsid kätte ja korraldasid oma naistele (2x Triin) üllatuse – väljasõidu Jūrmalasse. See pidi olema lõpuni välja täielik üllatus, aga nagu ikka vahel juhtub, siis saladused lekivad ja nii saime me teada, et on kolmeks päevaks kusagile Lätti minek. Kuhu? Mida tegema? Mida kaasa vaja võtta? Ei teadnud.

Pakkisime kotid kokku ja asusime kahe autoga teele. Suhtlesime sõidu ajal omavahel raadiosaatjatega, mis oli minu meelest nii hea mõte, kuna saime kogu aeg teise autoga ühenduses olla ja lisaks informatiivsele jutule ka kilde visata. See oli ühtlasi esimene pikem sõit meie uue autoga, mis oli “Jussikese” (nii me hellitavalt oma teist autot kutsume) kõrval ikka täielik nauding ja tänu gaasile ka tunduvalt säästlikum. 337 kilomeetrit koos mõne vahepeatusega läksid lennates. Ühe peatustest tegime Läti piiril, kus mõtlesime jalgu sirutada ja astuda läbi kurikuulsast alkopoest. Sellist vaatepilti ikka iga päev ei näe. Pühapäevasel päeval pood rahvast täis, inimestel kärud lookas, enamasti kostuski eesti keel, poes taustaks mängimas hoogne ostumuusika. Ma pole küll viimase aja alkohindadega eriti kursis, aga teised teadsid ohata, et on küll tunduvalt soodsam kui Eestis ja no vaatepilt rääkis ju enda eest. Piiri peal äri õitses ja elu kees. Aga meie lõime mootoritele jälle hääled sisse ja vurasime edasi. Tuli välja, et Jūrmala poole. Seekord oli Jūrmalasse sisenedes meeles tasuda ka teemaksu, mille mittemärkamise eest kunagi trahvi saime. Ethel oli ennast kogu sõidu viisakalt üleval pidanud ega kurtnud pika autosõidu üle. Talle üldiselt meeldibki autosõit. Natuke magas, ülejäänud aja uuris oma raamatuid, mängis mänguasjadega, vaatas aknast elu ja peatuspaikades ronis huviga autost välja. Sõidu ajal otsustas ta, et tema hakkab nüüd oskama ise oma püreetuubil korki pealt ära keerata ja nii ta ennast seal vahepeal iseseisvalt toitis ja mäkerdas, mis meile äkitselt paraja ootamatusena tuli. Aga peagi paistis silmapiirilt Livu veepark. Kas sinna minek? Eip, sellest sõitsime siiski mööda. Natuke veel ja olime jõudnud oma peatuspaika – Baltic Beach Hotel & SPA. Lihtsalt vauu. Sissepääsu poolt ei tundnud ma kohe maja ära, aga see oli see sama hotell, mida kuus aastat tagasi mere ääres jalutades vaadanud olin ja mõelnud, et siia tahaks raudselt kunagi tulla. Kõik nägi välja nii luksuslik, fuajees mängis pianist, teenindus oli super ja igati vastutulelik, kotid viidi ise tuppa. Toad olid avarad, rõdu ja vanniga. Tulles uuesti tagasi teeninduse juurde, siis oldi igati abivalmis – küll palusime lapsele lisavoodit, järgmine hetk pissipotti, siis soovisime spaa-aja paar tundi hilisemaks lükata, siis jätsid Triin ja Joosep meile külla tulles mõlemad uksekaardid oma tuppa ja olid seega end uksetaha jätnud – jälle aidati sõbralikult. Samuti lubati meil õhtul hotelli sisehoovis vesipiipu teha ja ka restoraniteenindus oli igati 5+. Spaa osa oli hotellil ka hästi hubane ja läbi sai käidud mitmeid erinevaid saunu. Inimesi praktiliselt polnudki, seega oli täitsa privaatne värk. Samas vesi basseinis tundus pigem jahedapoolne.
IMG_4343

IMG_4225
Kotid tuppa, Ethel peale

IMG_4237

IMG_4252
Kasutab kõiki hotellis pakutavaid mugavusi ära.
IMG_4390
Tüdrukud on spaaks valmis.

IMG_4284

IMG_4271

IMG_4358
Matchivate jopedega on eriti stiilne tädi kukil rännata.

Teisel päeval, kui linna peal jalutamas käisime ja ühtlasi sobivat kohta lõunasöögiks otsisime, jäi meile silma üks mereäärne söögikoht, kus sai mõnusalt õues istuda ja menüü tundus ka okei. Kui toidud kätte saime, siis nägid need üsna head välja, aga ei maitsenud absoluutselt hästi. Täiesti maitsetud ja kuidagi imelikud olid. Minu kanapraad salatiga osutuski vist kõige söödavamaks, teised olid ikka täielik jama ja suur osa toidust jäi meist taldrikule. Kui pärast sotase arve saime, siis mõtlesime küll, et mille eest?? Jätsime viisakusest siiski tippi ka, kuna teenindaja oli tegelikult hästi tore. Hiljem selgus, et tipp oli juba arvele juurde lisatud. Said siis topelt selle “maitsva” lõuna eest. Seevastu õhtusöök hotelli restorani rõdul päikeseloojangu saatel osutus täiesti perfektseks. Ma olen vist iga jumala päev sellele õhtule tagasi mõelnud, kuna kõik oli nii maitsev, täiuslik ja romantiline. Käisime peale söömist veel mere ääres pildistamas ja kui Ethel õhtul oma pühaund esialgu vankris magama jäi, siis sättisime end hotelli sisehoovi vee äärde mõnusalt sisse – võtsime välja lauamängu ja panime vesipiibul söe hõõgama. Tellisin jälle omale värsket apelsinimahla, mis on vist mu lemmik. Oleksime nagu kusagil privaatses paradiisis olnud. Taaskord pean mainima, kui hea oli kõik need päevad lihtsalt olla ja puhata, ilma igasuguse tiheda programmita. Ei olnud tarvis ringi rabeleda ega igapäevastele kohustustele mõelda.

IMG_4417
il Sole restorani merevaatega suveterassil kõhtu kinnitamas.
IMG_4419
Õhtusöök päikeseloojangul.
IMG_4413
Caesari pitsa. Osutus meile kõigile esmakordseks maitseelamuseks ja ühtlasi kõigi lemmikuks.
IMG_4410
Mitmejuustu pitsa
IMG_4424
Hotelli rannaala ja päikeseloojang.

IMG_4449

IMG_4442
Peab jaksama.
IMG_4463
Vabadus on see…
IMG_4485
Värskelt pressitud apelsinimahl hotelli sisehoovis.
IMG_4486
Reaalsuskontroll.

Hommikusööke nautisime hotelli buffet restoranis. Jällegi ei pidanud pettuma. Viimasel päeval mõtlesime, et käime hotelli ujula osas ka ikkagi ära, aga sealt kupatati meid välja, kuna meil polnud ujumismütse peas ja osta ka ei tahtnud. Piirdusime seal siis vaid saunaga, et mitte teisi oma karvadega šokeerida. Iseenesest käis peast läbi ka Jūrmala veepargi külastamine, aga võtsime vastu otsuse, et see jääb siiski tulevikku. Hotelli enda spaa oli piisavalt mõnus ja rahuldas igati meie vees ligunemise vajadusi. Pealegi oleks veepargi pileti hind kamba peale üsna arvestatav ning kuna ei saa ette ennustada, kui pikalt Ethel seal vastu jaksaks pidada, siis jätsime ära. Küll aga sai vahepeal Riia peal poes käidud.

Ja me leidsime ühe idüllilise koha. Kilpkonna, mille otsas kuus aastat tagasi Indrekuga pilti olime teinud. Egas midagi, ronisime siis selga ja tegime uue pildi. Seekord juba kolmekesi.
2012_2018

Mõned hetked puhkusest said üles ka filmitud ja kokku pandud. Mul on tolmukübe kaamera sensoril ja ma ei saa seda kuidagi ära, nii et sorry, kui see häirib. Aga head vaatamist ja uute mõnusate seiklusteni! Aitäh, mehed, parima üllatuse eest. Meil on teiega ikka hullupööra vedanud.

One thought on “Puhkus Jūrmalas + video”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s