Paraplaaniga lendamas + video

Elas kord üks inimhing, kes oli juba mõnda aega unistanud paraplaaniga lendamisest. Sellel inimhingel oli üks armas meheõde (teate, et meheõde on teise sõnaga nadu? Huvitav sõna :D), kes tema soovi omale tüdrukuteõhtust kõrva taha oli pannud ja nõnda see juhtuski, et ühel üsna ümmargusel sünnipäeval vaatas mulle töökaaslaste poolt kingitud ümbrikust vastu paraplaanilennu kinkekaart. Ma olin see aeg veel natuke… ümar. No nii umbes 7-kuune Ethel pesitses alles mu kõhukorteris ja seepärast pidi kinkekaart oma aega ootama jääma. Ootas nii kaua, et hakkas juba oma kehtivust kaotama, kuna kui mina lõpuks lennuvormi sain, siis kallas sobivatel päevadel muudkui vihma, oli tuul lubatust tugevam, olid registreerimisel kohad täis või sai juba lennuhooaeg läbi. Saatsin FlyTandemile siis e-maili, kirjeldamaks, kui nukker ma oma kohe aeguva kinkekaardi üle olen ja minu üllatuseks olid nad valmis seda lahkelt pikendama.

Olles jälle üsna pikalt omale lennuks vaba aega jahtinud ja nende kodulehekülge järjepidevalt refreshinud, siis ühel korral see õnnestuski. Sain omale laupäeva hommikuks lennuaja. Korjasime mu ema ja venna ka möödaminnes auto peale ja suundusime Rapla lennuvälja poole. Teel sinna oli üks auto omadega õnnetult tee ääres kraavis ja ma lootsin, et sarnasel viisil ei lõpeta. Tegelikult mingit hirmu mul lennu eel ei olnudki, oli lihtsalt… põnev ootus. Kohale jõudes pandi üsna kiirelt rakmed külge, kiiver pähe ja läkski kohe lennuks. See kõik oli MEGA LAHE. Õhku tõustes käis mõnus võbin kõhust läbi, vaade oli ilus, nagu kõrgelt ikka. Instruktor ütles kõrguseks 550-600 meetrit. Väga mõnus oli seal oma jalgu kõlgutada ja vaadet nautida. Paraplaanilend on iseenesest üsna sujuv ja midagi kartmisväärset seal küll ei paistnud, vastupidi, super mega lahe oli. Kui just kõrgust kardad, siis on vist teine lugu. Küsisin, lennu ajal, et kas sellega annab mingeid trikke ka teha. “Ikka saab, kohe otsime sobiva tuulekoridori üles” ja nii ta mind seal õhus keerutas ja kiljutas. Actionit peabki vist ise küsida oskama, kuna teistele ta nii ei teinud. Tõsiselt vahva oli. See mõte käis küll korra peast läbi, et huvitav kuidas see maandumine välja näeb ja äkki künnan nägupidi vastu maad lohisedes maapinna üles, aga polnud tegelikult hullu midagi, üsna sujuv oli. Kasutasin nende poolt pakutud GoPro võimalust ka, et oma lendu jäädvustada. Õhus räägitud juttu kahjuks tuulekohina vahelt kuulda ei jäänud, seega panin lihtsalt mingi muusika taustaks.

Igal juhul, kes mingit mõnusat adrenaliinilaksu otsib, siis mina küll kiidan ja läheks ise iga kell uuesti. Instruktor tundis asja ja mõjus rahulikuna. Terveks päevaks olid lennust suunurgad üleval ja meeleolu ülev. Ainult ärge siis registreerimist viimasele minutile jätke, kuna löögile saamine pole just kõige lihtsam ja nii on kinkekaart kerge aeguma. Kunagi tahaks lausa uuesti minna, aga vahepeal prooviks kuumaõhupalli või mõne muu laheda seikluse ka ära.

Ja lõpetuseks video:

Puhkus Jūrmalas + video

Kui sünnipäevad-jaanipäevad mööda said, siis ootas meid ees väikene puhkus. Kuna pikem Ring-ümber-Eestimaa tripp esialgu mitmetel põhjustel edasi sai lükatud, siis tuli selle asemel midagi muud välja mõelda. Mehed (Indrek & Joosep) võtsid kätte ja korraldasid oma naistele (2x Triin) üllatuse – väljasõidu Jūrmalasse. See pidi olema lõpuni välja täielik üllatus, aga nagu ikka vahel juhtub, siis saladused lekivad ja nii saime me teada, et on kolmeks päevaks kusagile Lätti minek. Kuhu? Mida tegema? Mida kaasa vaja võtta? Ei teadnud.

Pakkisime kotid kokku ja asusime kahe autoga teele. Suhtlesime sõidu ajal omavahel raadiosaatjatega, mis oli minu meelest nii hea mõte, kuna saime kogu aeg teise autoga ühenduses olla ja lisaks informatiivsele jutule ka kilde visata. See oli ühtlasi esimene pikem sõit meie uue autoga, mis oli “Jussikese” (nii me hellitavalt oma teist autot kutsume) kõrval ikka täielik nauding ja tänu gaasile ka tunduvalt säästlikum. 337 kilomeetrit koos mõne vahepeatusega läksid lennates. Ühe peatustest tegime Läti piiril, kus mõtlesime jalgu sirutada ja astuda läbi kurikuulsast alkopoest. Sellist vaatepilti ikka iga päev ei näe. Pühapäevasel päeval pood rahvast täis, inimestel kärud lookas, enamasti kostuski eesti keel, poes taustaks mängimas hoogne ostumuusika. Ma pole küll viimase aja alkohindadega eriti kursis, aga teised teadsid ohata, et on küll tunduvalt soodsam kui Eestis ja no vaatepilt rääkis ju enda eest. Piiri peal äri õitses ja elu kees. Aga meie lõime mootoritele jälle hääled sisse ja vurasime edasi. Tuli välja, et Jūrmala poole. Seekord oli Jūrmalasse sisenedes meeles tasuda ka teemaksu, mille mittemärkamise eest kunagi trahvi saime. Ethel oli ennast kogu sõidu viisakalt üleval pidanud ega kurtnud pika autosõidu üle. Talle üldiselt meeldibki autosõit. Natuke magas, ülejäänud aja uuris oma raamatuid, mängis mänguasjadega, vaatas aknast elu ja peatuspaikades ronis huviga autost välja. Sõidu ajal otsustas ta, et tema hakkab nüüd oskama ise oma püreetuubil korki pealt ära keerata ja nii ta ennast seal vahepeal iseseisvalt toitis ja mäkerdas, mis meile äkitselt paraja ootamatusena tuli. Aga peagi paistis silmapiirilt Livu veepark. Kas sinna minek? Eip, sellest sõitsime siiski mööda. Natuke veel ja olime jõudnud oma peatuspaika – Baltic Beach Hotel & SPA. Lihtsalt vauu. Sissepääsu poolt ei tundnud ma kohe maja ära, aga see oli see sama hotell, mida kuus aastat tagasi mere ääres jalutades vaadanud olin ja mõelnud, et siia tahaks raudselt kunagi tulla. Kõik nägi välja nii luksuslik, fuajees mängis pianist, teenindus oli super ja igati vastutulelik, kotid viidi ise tuppa. Toad olid avarad, rõdu ja vanniga. Tulles uuesti tagasi teeninduse juurde, siis oldi igati abivalmis – küll palusime lapsele lisavoodit, järgmine hetk pissipotti, siis soovisime spaa-aja paar tundi hilisemaks lükata, siis jätsid Triin ja Joosep meile külla tulles mõlemad uksekaardid oma tuppa ja olid seega end uksetaha jätnud – jälle aidati sõbralikult. Samuti lubati meil õhtul hotelli sisehoovis vesipiipu teha ja ka restoraniteenindus oli igati 5+. Spaa osa oli hotellil ka hästi hubane ja läbi sai käidud mitmeid erinevaid saunu. Inimesi praktiliselt polnudki, seega oli täitsa privaatne värk. Samas vesi basseinis tundus pigem jahedapoolne.
IMG_4343

IMG_4225
Kotid tuppa, Ethel peale

IMG_4237

IMG_4252
Kasutab kõiki hotellis pakutavaid mugavusi ära.
IMG_4390
Tüdrukud on spaaks valmis.

IMG_4284

IMG_4271

IMG_4358
Matchivate jopedega on eriti stiilne tädi kukil rännata.

Teisel päeval, kui linna peal jalutamas käisime ja ühtlasi sobivat kohta lõunasöögiks otsisime, jäi meile silma üks mereäärne söögikoht, kus sai mõnusalt õues istuda ja menüü tundus ka okei. Kui toidud kätte saime, siis nägid need üsna head välja, aga ei maitsenud absoluutselt hästi. Täiesti maitsetud ja kuidagi imelikud olid. Minu kanapraad salatiga osutuski vist kõige söödavamaks, teised olid ikka täielik jama ja suur osa toidust jäi meist taldrikule. Kui pärast sotase arve saime, siis mõtlesime küll, et mille eest?? Jätsime viisakusest siiski tippi ka, kuna teenindaja oli tegelikult hästi tore. Hiljem selgus, et tipp oli juba arvele juurde lisatud. Said siis topelt selle “maitsva” lõuna eest. Seevastu õhtusöök hotelli restorani rõdul päikeseloojangu saatel osutus täiesti perfektseks. Ma olen vist iga jumala päev sellele õhtule tagasi mõelnud, kuna kõik oli nii maitsev, täiuslik ja romantiline. Käisime peale söömist veel mere ääres pildistamas ja kui Ethel õhtul oma pühaund esialgu vankris magama jäi, siis sättisime end hotelli sisehoovi vee äärde mõnusalt sisse – võtsime välja lauamängu ja panime vesipiibul söe hõõgama. Tellisin jälle omale värsket apelsinimahla, mis on vist mu lemmik. Oleksime nagu kusagil privaatses paradiisis olnud. Taaskord pean mainima, kui hea oli kõik need päevad lihtsalt olla ja puhata, ilma igasuguse tiheda programmita. Ei olnud tarvis ringi rabeleda ega igapäevastele kohustustele mõelda.

IMG_4417
il Sole restorani merevaatega suveterassil kõhtu kinnitamas.
IMG_4419
Õhtusöök päikeseloojangul.
IMG_4413
Caesari pitsa. Osutus meile kõigile esmakordseks maitseelamuseks ja ühtlasi kõigi lemmikuks.
IMG_4410
Mitmejuustu pitsa
IMG_4424
Hotelli rannaala ja päikeseloojang.

IMG_4449

IMG_4442
Peab jaksama.
IMG_4463
Vabadus on see…
IMG_4485
Värskelt pressitud apelsinimahl hotelli sisehoovis.
IMG_4486
Reaalsuskontroll.

Hommikusööke nautisime hotelli buffet restoranis. Jällegi ei pidanud pettuma. Viimasel päeval mõtlesime, et käime hotelli ujula osas ka ikkagi ära, aga sealt kupatati meid välja, kuna meil polnud ujumismütse peas ja osta ka ei tahtnud. Piirdusime seal siis vaid saunaga, et mitte teisi oma karvadega šokeerida. Iseenesest käis peast läbi ka Jūrmala veepargi külastamine, aga võtsime vastu otsuse, et see jääb siiski tulevikku. Hotelli enda spaa oli piisavalt mõnus ja rahuldas igati meie vees ligunemise vajadusi. Pealegi oleks veepargi pileti hind kamba peale üsna arvestatav ning kuna ei saa ette ennustada, kui pikalt Ethel seal vastu jaksaks pidada, siis jätsime ära. Küll aga sai vahepeal Riia peal poes käidud.

Ja me leidsime ühe idüllilise koha. Kilpkonna, mille otsas kuus aastat tagasi Indrekuga pilti olime teinud. Egas midagi, ronisime siis selga ja tegime uue pildi. Seekord juba kolmekesi.
2012_2018

Mõned hetked puhkusest said üles ka filmitud ja kokku pandud. Mul on tolmukübe kaamera sensoril ja ma ei saa seda kuidagi ära, nii et sorry, kui see häirib. Aga head vaatamist ja uute mõnusate seiklusteni! Aitäh, mehed, parima üllatuse eest. Meil on teiega ikka hullupööra vedanud.

Käisime deitimas

Uujee, meil oli eile lapsevaba õhtu. Jätsime Etheli koju ja läksime hoopis välja. Indrek ei teadnud üldse, mida õhtuks plaaninud olin ja ootusÄrevus kiirgas tema silmist igal hetkel. Pakkus teine kõiksugu võimalikke variante välja, kuhu ta arvab, et läheme. Küll kartis, et äkki pildistama (kuna me iga aasta pulma-aastapäeva paiku käinud oleme) või hoopis minu paraplaanilennule ja mida kõike ta veel pakkus, aga ei õnnestunud tal miskit välja pinnida.

Kui nägi, kuhu suuna võtame, siis oli veendunud, et lähme kinno. Mina aga muutsin suunda ja läksime hoopis Mack Bar-B-Que restorani sööma. Töölt tulnud inimesel ju kõht tühi ja sellisel juhul pole midagi paremat, kui üks mõnus kõhutäis. Indrek võttis rahulolevalt koha sisse ja kiitis, kui hea mõte oli kahekesi sööma tulla.

Tellisime kahepeale Caesari salati kanaga, Big Bonanza suure pitsa, kaks kohapeal valmistatud limonaadi ja õlu. Teenindaja vabandas, et ooteaeg hetkel tellimuste rohkuse tõttu päris pikk on. Indrek muidugi ütles, et pole hullu, meil aega on, mille peale kergelt hinge kinni hoides kella vaatasin ja lootsin, et liiiga kaua ootama ei pea. Saime aega üksteisele silma vaadata ja lihtsalt lobiseda. Mõnus muie kippus pidevalt mõlemale näkku ja õhustik oli nii värskendav ja särinat täis, nagu oleks mõnel esimesel kohtingul. Ja seda kõike ilma, et peaks silmanurgast pidevalt jälgima, mida üks pisike tegelane parasjagu teeb või rääkima lapse teemadel. Limonaadid olid nii head, et püüdsime maitsemeeltega nende retsepti välja nuputada, et kunagi kodus järgi teha proovida. Kui toidud lauda toodi, siis oli neid vaadates raske ennustada, kes niii palju küll ära süüa jõuaks, aga lasime hea maitsta. Ka toidud olid tõesti suurepärased. Teadsin, et magustoitudeks meil aega ei jää, kuid Indrek võib iga hetk teenindajale viibata ja tellida tahta, mis lööks meie ajakava sassi. Tõusin püsti ja läksin salamisi leti juurde teenindajat (kes oli äärmiselt meeldiv) tänama maitsva toidu eest ja avaldasin soovi kiireks maksmiseks, kuna meid kohe-kohe kino ootab. Tehtud. Nüüd saab edasi minna. Teenindaja järgnes lauda ja pakkus, et pakib järelejäänud pitsa meile kaasa. Sobib. Siis soovis ta meile naeratades ilusat õhtujätku meeldiva KINO saatel ja nii ma olingi edasiste plaanide osas reedetud :D. Aga kinno me läksimegi. Esilinastuse puhul pakuti klaasikest veini, mis mul juba nuusutamisest korralikult ümber sarvede hakkas (mu vanaema väljend). Pole ka ime, kui arvestada, et see mu viimase kahe aasta peaaegu ainuke klaasike olnud on. Film oli pigem Indreku maitse järgi valitud, aga täitsa hea vaatamine oli.
Mack Bar-B-QueKino

Samal ajal kodus:

Kodus
Piltide põhjal tundub, nagu Joss oleks üksinda Etsut hoidnud :D. TÄDI Triin oli ka täitsa kambas.

Koju jõudes tervitas meid heas tujus tädi sülest kallistama jooksev Ethel, kellel paistis samuti igati vahva õhtu olnud olevat. Meie koju jõudmise ajaks oli kõht täis söödetud, õhtune pesu tehtud, pidžaama seljas. Mulle jäi ainult musi-kalli ja voodisse panemise “vaev”. Parimad lapsehoidjad, ma ütlen (L). Ja niii hea õhtu.

Üldse olen ma nii tänulik, et meil on olemas lähedased, kelle hoolde vajadusel oma armsa Sipsiku rahuliku südamega usaldada saame. Olen kuulnud siit-sealt lugusid, kuidas pole last MITTE KELLELEGI jätta ja ehkki me ka seda võimalust just ülemäära tihti ei kasuta, siis päris ilma igasuguse varuvariandita ma asja ka ette ei kujuta. Muidugi, kõik on tehtav, aga… no ma ei tea. Meenub üks kord, kus rinnapõletikust tekkinud palavik mu täielikult maha niitis ja Indrek ka vist juhtumisi ära oli. Mu ainus unistus oli voodis liikumatult lebada ja valust lõhkeda kavatsev pea patjade vahele suruda. Sel hetkel olid need mõned tunnid, mil Ethel oma vanaema juurde saadetud sai, h i n d a m a t u d. Aga see kõik on juba eraldi teema.

Oli õhtu, mida taas meenutada. Täis pühendumist ja armastust.

IMG_6374 (2)
Täna hommikul, pärast mõningast mängimist, puges üks väike musirull mulle diivanil kaissu ja hetke pärast nohises vaikselt. Sellist kustumist tuleb meil pigem harva ette. Lapsed on ikka elu õied, pole midagi öelda (L).